Neljapäev, 31. detsember 2020

Aasta 2020 parimad

Aeg viimaseks postituseks viskiaastal 2020. Oli see vast aasta! Seda loomulikult eelkõige mitte viskidega seotult. Kõige suuremat pettumust valmistas kevadisest pandeemiast põhjustatult Šotimaa reisi ärajäämine. Ja kui veel kuni varasügiseni oli lootus, et reis saab teoks algava aasta kevadel, siis hilissügisese uue pandeemia tõttu sai selgeks, et pikalt oodatud Springbanki viskivabriku külastus ja seega kogu Šotimaa reis lükkub 2022. aastasse. Ka aasta lõpp ei kulgenud just plaanitult. Külmetusest, mitte covidist, tulenevalt oli lõhnataju kadunud ning pool aasta viimasest kuust möödus viskivabalt. Õnneks on lõhna- ja maitsemeeled taastumas ning maitsmata jäänud kolme viskiga saab siis uus aasta sisse juhatatud.

Kui eelmise aasta viimases postituses sai märgitud, et „kuna viskide hinnad muudkui kerkivad nii meil kui mujal, siis ilmselt ostan uusi viskisid algaval aastal vaid mõned üksikud ja hoolikalt valitud“, siis päris nii see ei teostunud. Ei suutnud siiski ahvatlustele vastu panna ning ikka sai ostetud veidi enam, kui heas usus arvasin. Viimane pakk koos kahe Caol Ila viskiga saabus vaid kümme päeva tagasi. Minu õnneks ma nende ostude tõttu ei kurvasta. On ju nüüd uuest aastast alates tänu brexitile problemaatilisem - maksud, toll - ka briti saartelt uusi viskisid tellida (mitmed poed seejuures Eestisse ei võimaldagi üldse enam tellida) ning ka mandril on mõningate soovitud linnaseviskide hankimine suure nõudluse tõttu üha raskem. Paljud ihaldatumad viskid müüakse läbi vaid mõned või -kümned minutid peale veebilehele ilmumist. Ja kahjuks ei tule Tallinna poodidesse ilmselt ka lähitulevikus erilisemaid viskisid; hea kui mõni uus põhisortimendi linnaseviskigi aasta jooksul lettidele lisandub. Et fikseerida olemasolev, teengi uue aasta esimeses postituses vahekokkuvõtte „kapis“ olevatest avamata linnaseviskide varust.

Mis puudutab sel aastal maitstud viskisid, siis ega seegi aasta just väga särav ei olnud. Kuid tervikuna sai võrreldes 2019. aastaga siiski maitstud rohkem paremaid linnaseviskisid. Seega võinuks allolev nimekiri ka pikem olla. Toodud on siiski vaid kaksteist linnaseviskit, mis sel aastal kõige suurema naeratuse esile kutsusid.

Kaksteist parimat maitstud linnaseviskit 2020. aastal alfabeetilises järjestuses:

  • Aberlour a’bunadh Batch No. 44, 59,7%
  • Aultmore 1986/2017 MoS #17032, 49,2%
  • Benromach 10 yo, 43,0%
  • Bruichladdich Bere Barley 2010, 50,0%
  • Bruichladdich Organic Barley 2009, 50,0%
  • Cadenhead’s Campbeltown Blended Malt, 58,8%
  • Caol Ila 12 yo, 43,0%
  • Octomore 09.3 διάλογος Islay Barley (5 yo, 2012/2018), 133ppm, 62,9%
  • Octomore 10.1 (5 yo, 2013/2019), 107 ppm, 59,8%
  • Octomore 10.3 Islay Barley (6 yo, 2013/2019), 114 ppm, 61,3%
  • Springbank 15 yo Rum Wood (19/329), 51,0%
  • Tullibardine „The Murray“ 2007/2019, 56,6%



Neljapäev, 17. detsember 2020

ARRAN Sherry Cask „The Bodega“

Arran viskid said 2019. aastal peale uuenduskuuri uue disainiga pudelid ja lisandusid ka mõned uued viskid. Üheks nendest on siinmaitstav „The Bodega“, mis peaks osutama siis šerrivaatide mõju ning seda kõrgemal kangusel esitletuna. Selle viski õde/vend on siis Barrel Reserve (burboon vaadi mõju, kuid madalamal kangusel villituna) ja „The Bothy“ (väikesemõõdulise vaadi – quarter cask – mõju, samuti kõrgemal kangusel). Kui need uued Arran viskid eelmisel aastal turule toodi, siis huvitas mind just siinmaitstav, kuna teised kaks olid juba varasemalt proovitud. Nii sai siis „The Bodega“ endale ka soetatud. Viski on küpsenud esmatäite väiksemamõõdulistes (250 liitrised hogshead vaadid) ja ilmselt Ameerika tammest valmistatud vaatides. Kuigi viski on vanuse märketa, on tegemist umbes 7-8 aastase küpsemisajaga viskiga nii nagu ka kaks teist ülalnimetatud Arranit. Maitstav on pärit 20.08.2019 villitud pudelist.



Arran Sherry Cask „The Bodega“, 55,8% nc, ncf

Aroom: kuiv puhas šerri ja kerged vürtsid, mis ümbritsetud magusa viigimarja moosiga. Karamelliseeritud suhkur võiga, hapukas rukkileib ja münt, kirssidega tume šokolaad, mööblilakk. Lisaks ingver ja kuiv tammisus. Klaasis seistes enam kreemist šerrisust. Vähese veega lahjendades münt, apelsinikoor, kuid muutub ehk veidi õhemaks. Lahjendades u 43%ni tuleb Arranile omane puuviljasus šerri alt esile.

Maitse: üsna teravalt ründav, kangus ja noorus suutundes enam esil. Pigem kuiv, kuid siiski magusa kreemise ääristusega šerrisus. Tume šokolaad, kus lisandiks tšilli ja kirsid. Kardemon, ingver, muskaat ja veidi ka pipart. Mõrkjas ja suud kuivatav tammisus selgelt esil, veidi ka alkohoolsust. Vesi pehmendab, kuid nooruslik teravus jääb. Otsest šerrisust nüüd vähem tunda, enam magusamat puuviljasust. Struktuurilt jääb veidi õhukeseks ja ei küüni päris meeldiva aroomi tasemele.

Lõpp: üsna pikk ja ehk veidi hapuka poole kaldu, kuid jällegi on piisavalt magus tammine ääristus tasakaalu hoidmas. Veega lahjendatult on ka järelmaitses enam magusamat puuviljasust.

Hinnang: B

Oluliselt kergem, kui viski värv oodata lubaks. See ei ole „šerri pomm“, vaid üsna rafineeritud ja puhas šerrivaadi mõjutusega viski, milles on alles Arrani destillaadi enda puuviljasus. Seda eriti veega lahjendatult. Veega lahjendamist kannatab väga hästi, isegi 40%ni lahjendatult ei lagune koost, vaid toob pigem esile Arrani kergema puuviljase poole. Tervikuna siiski veel üsna noor, rabe ja kärsitu Arran, mis püüab erinevate maitsetega intensiivselt esile tükkida, kuid pole veel selge, mis ta soovib iseloomult olla. Aroom oli kindlalt viski parim osa.



Kindlasti tasub seda Arranit proovida ja ka tervikpudelina osta (NB! Tallinnas olevad on siiski villitud sel aastal ja värvilt märksa heledamad; seega võib maitseprofiil olla siinmaitstust erinev). Võrdluse jaoks loomulikult koos Barrel Reserve ja The Bothy viskidega. Ja ega Tallinna poodides kõrgema (50+%) kangusega linnaseviskisid eriti palju just valikus polegi – Octomore, Aberlour a’bunadh, Ardbeg Uigeadail, Glenfarclas 105 ... ja siis nüüd Arran The Bodega ja The Bothy.

Esmaspäev, 14. detsember 2020

OLD PULTENEY MoS 2006/2017

Kolmas ja viimane Pulteney viski tuleb eelnevalt maitstud sama viskivabriku viski villinud sõltumatult villijalt. Siinmaitstav on destilleeritud 2006. aastal, küpsenud samuti väiksemat sorti šerri vaadis (hogshead) #17037 ja villitud sõltumatu villija Malts of Scotland poolt 2017. aastal. Seega ilmselt mõningad kuud vanem, kui eelnev Pulteney. Maitstav on pärit 5cl minipudelist.



Old Pulteney 2006/2017 Malts of Scotland, Sherry Hogshead MoS #17037, 54,3% nc, ncf

Aroom: delikaatne kreemine šerri, puuviljad (aprikoosid, virsik), heledad rosinad, veidi ürdisust. Lukum, mure iiris ja veidi mesisust. Iiris tuleb klaasis seista lastes enam esile. Meeldivalt magus ja tolmune tammisus.

Maitse: esmalt kreemine ja magus, šerrine. Siis veidi kuivem ja teravam pool, kergelt mõrkjas-hapukad tsitrusekoored (greip eelkõige) ning ürdisust. Tammiseid vürtse parasjagu. Hästi integreeritud noore viski kohta.

Lõpp: üsna pikk. Mõrkjas-magus puuviljasus, tsitrusekoored, ürdid. Taandub kuivaks.

Hinnang: B

Võrreldes eelnevalt maitstud MoS Pulteney viskiga on siinsel viskil väga erinev šerrivaadi profiil. Aroomilt sarnaneb paljuski noorematele Glenfarclas viskidele. Kolmest maitstud Pulteney viskist on siinne kindlalt parim ja meeldivaim.

Reede, 11. detsember 2020

OLD PULTENEY MoS 2006/2016

Teiseks on Pulteney viski, mis on destilleeritud 2006. aastal, küpsenud väiksemat sorti šerri vaadis (hogshead) #16006 ja villitud sõltumatu villija Malts of Scotland poolt 2016. aastal. Maitstav on pärit 5cl minipudelist.



Old Pulteney 2006/2016 Malts of Scotland, Sherry Hogshead MoS #16006, 59,6% nc, ncf

Aroom: teravalt ninna lõikav, kõrge kangus koheselt tajutav. Tuletikud, väävline; tammine, kuiv, muskaat. Klaasis seista lastes maheneb ja muutub veidi tummisemaks ning selgelt magusamaks. Toffee ja karamelliga küpsetis, mõrkjust annavad ahjus küpsenud apelsinikoored. Veega lahjendatult endiselt kuiv tammisus koos kuivema ja hapuka šerrisusega. Jõhvikamahla põhine glögi, kus leitavad pähklid, rosinad ja nelk.

Maitse: esimesel mekkimisel teravalt ründav ja suud kuivatav. Vürtsikad ja hapukad punased marjad. Teisel mekkimisel kreemisem, nahksem ja šerrisem. Taustal imalat odava punaveini magusust. Vähese veega lahjendatult isegi teravam – terav ja õhuke nagu skalpell. Lisaks enam hapukat marjasust. Kui lahjendada u 43%ni, siis maitseb nagu odav hapukas punavein.

Lõpp: keskmise pikkusega. Hapukas marjasus, mis taandub üsna kuivaks.

Hinnang: C+

Tugevalt šerristatud linnaseviski. Sarnasus eelnevalt maitstud järelviimistletud Pulteney viskiga selgelt olemas, kuid siinne on siiski integreeritum ja märksa meeldivam. Veega lahjendamist eriti ei kannata – muutub üllatavalt isegi teravamaks ja õhukeseks. Lahjendamatult toimib paremini.

Teisipäev, 8. detsember 2020

PULTENEY 11 yo Signatory Vintage 2008/2019

Talv tasapisi kätte jõudmas ning aeg pöörduda šerriste linnaseviskide juurde. Sel kuul tulevad maitsmisele kolm Pulteney’t, kaks Arran’it, Glen Scotia ja Springbank ning uue aasta esimesel kuul Mortlach, Glenrothes ja kolm Macallan’it. Seejärel peaks šerristest viskidest isu täis olema ning veebruaris pöördun Islay turbaste viskide juurde – kaks Kilchoman’i, Port Charlotte ja kolm uut Octomore linnaseviskit. Ehk mahub nendele lisaks veel mõni viski maitsmislauale.

Kõigepealt aga Pulteney linnaseviski, mille viimasest mekkimisest on ikka päris palju aega möödas. See oli koguni viis aastat tagasi, mil sai 31.07.2015 ka blogis Old Pulteney 12-aastast tutvustatud. Nüüd siis aeg see viga (kui see on ikka viga?) parandada kolme järjestikkuse Pulteney viski maitsmisega. Siinmaitstav esimene Pulteney linnaseviski on destilleeritud 27.05.2008, küpsenud ilmselt enamuse aja eks-burboon vaatides ja seejärel peale järelküpsemist eks-šerri vaadis #18, villitud sõltumatu villija Signatory poolt 24.10.2019. kokku 686 pudelit. Maitstav on pärit 4cl näidispudelist.



Pulteney 11 yo Signatory Vintage 2008/2019 (Local Dealer Selection), 56,5% nc, ncf

Aroom: tammine kuiv teravus, kuiv šerrisus ning muud esimese hooga ei olegi tunda. Üsna suletud ja terav. Klaasis seista lastes tuleb vanill, veidi nahka, lihasust (toores liha), kuivatatud aprikoosid ning ebamäärane magusus neid ümbritsemas. Veega lahjendades tuleb ürdisust, kuid jääb siiski üsna suletuks.

Maitse: teravust üsna palju, kuid struktuurilt pigem õhuke. Pigem kuiv, mille külge justkui kleebitud veinine magusus. Suurt midagi ei toimu ka maitsete osas; pigem maitsevaene ja lihtne. Veega lahjendamisel tuleb šerrisus veidi enam esile ning see on sellise hapukas-magusa teravusena tunda. Sellele lisanduvad mõrkjad tsitrused.

Lõpp: lühike kuni keskmine pikkuselt. Mõrkjas tsitrus, kerge magususega äärtes.

Hinnang: C

Üsna keskpärane linnaseviski. Maitsete poolest võiks see viski olla valmistatud mistahes Šoti linnaseviskivabrikus. Siit Pulteney iseloomu leida ei õnnestunud, kui ehk see lihasus ja kuivus välja arvata. Lisaks on järelviimistlemine siin justkui hooletult kasutatud kattevari, mis ei suuda varjata üsna nigelat sisu. Kuigi on tegemist üsna terava viskiga, oli see siiski parem lahjendamatult. Vesi lagundab selle vähesegi, mis meeldivat oli.

Pühapäev, 29. november 2020

GLENFIDDICH Fire & Cane

Glenfiddich alustas 2016. aastal uue seeria Experimental Series viskide villimisega, kus eelkõige on soov näidata erinevate vaatide mõju. Nüüdseks on villitud kokku neli viskit:

  • Glenfiddich IPA Experiment (Experimental Series #01 / IPA Cask Finish) – 2016
  • Glenfiddich Project XX (Experimental Series #02 / erinevad vaadid) – 2016
  • Glenfiddich 21 yo Winter Storm (Experimental Series #03 / Canadian Ice Wine Finish) – 2017
  • Glenfiddich Fire & Cane (Experimental Series #04 / Rum Cask Finish) – 2018

Siinmaitstav Fire & Cane viski puhul on tavapärane ja kergelt turvastatud (8 ppm) linnastest valmistatud eks-burboon vaatides küpsenud Glenfiddich kokku segatud ning viidud seejärel kuni kuueks kuuks järelviimistlema magusa rummi vaatidesse.



Glenfiddich Fire & Cane, Experimental Series #04, 43,0%

Aroom: kuiva röstitud tammise äärisega magusapoolne toffee, konservipuuviljade siirup, kergelt hapukad ja veel veidi rohused (toored) puuviljad; eelkõige õun. Tammine vürtsikus, üsna kerge lõkkesuitsusus ja alt hoomatavad turvastatud linnased. Kerge vaskne noot veel kõigele lisaks. Tühjas klaasis on suitsusus selgemalt tunda.

Maitse: esmalt magus rumm, konservipuuviljade siirup, siis kaneeliga ahjuõunad ning keskosast alates tammine ja üsna vürtsikas. Suutundelt ja struktuurilt veidi ehk õhuke, kuid maitsed üsna hästi integreeritud. Moodustab hea maitsekaarega meeldiva terviku – on puuviljade magusust ja värskust ning piisavalt tammist vürtsikust..

Lõpp: keskmise pikkusega kuni pikk. Lõkkesuitsune kanarbik, tammiselt vürtsikas toffee, veidi soolasust.

Hinnang: C+

Tervikuna hea Glenfiddich.

Neljapäev, 26. november 2020

Linnaseviskid Tallinnas 11/2020

Taas on poolteist aastat möödunud ning seda suuremate muutusteta linnaseviski sortimendis Tallinna poodides. Alles viimasel kuul on lisandunud mõningaid uusi tooteid ning otsustasin siis need ajaloo tarbeks ka blogis fikseerida.

Kõigepealt on meeldiv näha Tallinnas taas Arran viskisid ning kuna 2019. aastal läbis Arran viski kogu põhisortiment uuenduskuuri, siis on nüüd need uue disainiga pudelid ka meil ilusti neljakesi reas:

Arran Barrel Reserve, 43%

Arran Quarter Cask (The Bothy), 56,2%

Arran Sherry Cask (The Bodega), 55,8%

Arran 10 yo, 46%

Neist on siis kolmas täiesti uus viski, kuid Barrel Reserve oli varem tuntud Lochranza Reserve nime alla ja kaks ülejäänud olid juba varasemalt sortimendis olemas. Arran Sherry Cask sai juba eelmisel aastal kohe turule tuleku järgselt endale soetatud ja see tuleb blogis tutvustamisele detsembri keskpaigas (seda võib juba esimeste maitsmiste põhjal soojalt soovitada, kuna vähemalt oma pudeli põhjal on tegemist väga kvaliteetse värske šerrivaadi mõjulise linnaseviskiga). Ja 10-aastane ning väikevaadis järelviimistletud The Bothy on juba vanad head tuttavad ja kindlasti soovitatavad.



Teisena võiks välja tuua Octomored. Juba varasema Octomore 08.1 kõrvale on lisandunud Octomore 09.1 ja Octomore 10.1. Neid mõlemaid sai oktoobris blogis ka põhjalikumalt tutvustatud. 

Lisaks tasub märkida, et lettidel on endiselt leitavad veel „vanad“ Benriach 12 yo Sherry Matured ja Benriach 15 yo Dark Rum Wood, mõlemad 46% kanguses (tutvustasin neid blogis eelmisel aastal vastavalt detsembris ja augustis). Kes soovib veel vanu Billy Walkeri aja Benriach viskisid mõistliku hinna eest soetades omada, siis on selleks üsna viimane aeg, kuna nii nagu juba varem mitu korda on märgitud, ostis Benriach ja GlenDronach viskivabrikud 2016. aastal Ameerika omanduses olev Brown Forman. Lisaks on nüüd sügisel ka Benriach läbinud totaalse uuenduskuuri, kus seni villitud viskide tootmine on lõpetatud ja asemele toodud täiesti uues disainis pudelites suuresti uus sortiment, kus esimesteks pääsukesteks on 10-aastased The Original Ten ja The Smoky Ten ning 12-aastased The Twelve ja The Smoky Twelve. Võib arvata, et kevadel on need ka Tallinnas saadaval. Tallinnas oli aga täna riiulis ka üks ühevaadi GlenDronach. Täpsemalt 12-aastane PX vaadis #930 küpsenud viski, mis destilleeritud 2003. ja villitud 2016. aastal 53,4% kanguses. Ka see on villitud veel ilmselt B. Walkeri ajal. Ise sai seda maitstud ja blogis tutvustatud 27.11.2017.

Umbes poolteist kuud on Tallinnas saada olnud ka viimane Glenfiddich, mis Experimental Series #04 all 2018. aastal turule toodi. Tegemist on kergelt turvastatud linnastest valmistatud Glenfiddich Fire & Cane nimelise NAS viskiga, mis järelviimistletud magusa rummi vaatides. See konkreetne viski tuleb siin blogis tutvustamisel juba sel pühapäeval. Võib juba nüüd ette öelda, et see pole üldse kehv linnaseviski, vaid pigem hea ja üsna meeldiv.

Lisaks tuleb esile tuua linnaseviskid, mida küll täna ma kuskil poelettidel ei kohanud, kuid need on Eestisse jõudnud ja ka juba vähemalt veebipoes saadaval. Ehk tulevad need kõik või vähemalt osa neist ka poodidesse.

Ardbeg 5 yo „Wee Beastie“, 47,4%

Caol Ila Distiller’s Edition 2008/2020 (C-si: 7-480), 43%

Dalwhinnie Distiller’s Edition 2005/2020 (D.SB.314), 43%

Glenkinchie Distiller’s Edition 2008/2020 (G/293-7-D), 43%

Lagavulin Distiller’s Edition 2005/2020 (lgv.4/509), 43%

Talisker Distiller’s Edition 2010/2020 (TD.S: 5WI) 45,8%

Reede, 20. november 2020

BALLECHIN 10 yo

Siinne Ballechin viski on Edradour viskivabrikus sama, mis Tobermory viskivabrikus Ledaig. See tähendab, et Ballechin on Edradour viskivabrikus tugevalt turvastatud linnastest (50 ppm) destilleeritud linnaseviski. Ballechin viski villiti esimest korda 2006. aastal ning esimene siingi maitsmisele võetav 10-aastane Ballechin villiti 2014. aastal. 

Edradour on viimastel aastatel keskendunud viskivabriku laiendamisele. Algsele viskivabrikule lisaks ehitati teisele poole oja selle viskivabriku koopia (Edradour #2). Täiendus valmis 2018. aastal. Lisaks võeti järgmisel aastal ette algse viskivabriku (Edradour #1) täielik uuenduskuur. Nüüdseks on viskivabriku potentsiaalne tootmisvõimsus tõstetud 500,000 liitrini aastas, kuid tegelikult toodetakse aastas sellest üksnes ligi pool. Kuna viimastel aastatel on Edradour viski (ehk siis turvastamata) järele nõudlus kasvanud, ei toodetud lõppenud kümnendi mõnel aastal ühtegi liitrit turvastatud linnastest destillaati Ballechin viski otstarbeks. Nüüd on siiski aastas destilleeritud taas umbes 13,000 liitrit ka turvastatud linnastest ning seda üksnes Edradour #1 vabrikus.

Maitstav 10-aastane Ballechin on küpsenud peamiselt eks-burboon vaatides, millele on juurde lisatud väike ports eks-šerri (oloroso) vaatides küpsenud viskit. Siinmaitstav on pärit 2017. aastal villitud 20cl väikepudelist.



Ballechin 10 yo, 46,0% nc, ncf

Aroom: meeldivalt magus ja ürdine. Rohune lõkkesuitsusus, milles on selgeid viiteid turvastatud linnastele, kuid pigem tüürib suitsusus puidu röstimisele omase kuiva suitsususe poole. Klaasis seistes tuleb rasvasus, kirbemat sorti grillitud sidrun, ilmselt šerrivaatidest pärit punaseid sõstraid ja veidi puuviljasust ning kuhugi ei kao ka magus linnasus. Natuke on lisaks kerget metallisust tunda. Paar tilka vett toob enam esile magusaid turvastatud linnaseid ja vanilli.

Maitse: esmalt aroomiga kooskõlas olev turvastatud linnaste magusus, siis aga laim, ürdid, koriander, veidi münti. Lõpus mõrkjas rohusus, mõru šokolaad, enam vürtsikust ja teravamat sorti suitsusus. Veidi lihtsam kui aroom.

Lõpp: keskmiselt pikk. Mõrkjas rohusus, vürtsikas tamm, piparmünti veidi koos magusa linnaselise noodiga.

Hinnang: B

Huvitavam ja meeldivam kui äsjamaitstud 10-aastane Ledaig. Ballechin viskit olen valmis kindlasti uuesti proovima.

Reede, 13. november 2020

LEDAIG 10 yo

Ilma pikema sissejuhatuseta, kuna Ledaig 10-aastast on varemgi tutvustatud (2018 augustis). Siinmaitstav on pärit 2019. aastal villitud 5cl minipudelist.



Ledaig 10 yo, 46,3% nc, ncf

Aroom: magus ja turbane. Magusad turvastatud linnased, vanill tammevaadist, suitsutatud kala nahk, kanarbik ja kreeka pähkel. Turbasuses on tunda laevatõrva ja merelist joodisust. Natuke tuleb sekka ka kummisust.

Maitse: magus-mõrkjas rohune turbasuitsusus. Turvastatud linnased, tõrvasust veidi, tammevanill ning lõpuosas soolasus ja vürtsikus. Üsna hästi suud kattev.

Lõpp: keskmise pikkusega. Mõrkjas, natuke pipart, ingver, muskaat, kreeka pähkel ja soolasus.

Hinnang: C+

Endiselt hea turbasuitsune linnaseviski. Kuigi kompleksusest jääb puudu ja tervikuna on pigem lihtne ja üsna sirgjooneline, on siiski see viski hea alternatiiv või lisa Islay saare tugevalt turvastatud viskidele. Olles aga maitsnud eelmisel kuul mitmeid Octomore viskisid, siis selles kontekstis jääb siinne hea Ledaig ka lihtsamatele Octomore’dele siiski alla. Konteksti arvesse võtmata võiks siinset viskit hinnata ka kõrgemalt.

Teisipäev, 10. november 2020

TOBERMORY 10 yo

Polegi blogi pidamise aastatel Mull’i saarel paikneva Tobermory viskivabriku nime kandvat linnaseviskit maitsnud. On küll mitmel korral mekitud Ledaig viskit, mis on Tobermory viskivabriku turbsuitsune variant, kuid Tobermory ise on siis blogis esmakordselt tutvustatav. Kunagi aastate eest sai küll Tobermory varasemat versiooni maitstud, kuid ju see oli iseloomult selline, et peale seda pole selle viski poole enam tõmmet tundnud. Siin maitsmisele võetav Tobermory 10-aastane on küpsenud eks-burboon vaatides. Nüüdseks on see 10-aastane tootmisest maas ning 2019. aastal asendatud 12-aastasega. Viimasel paaril aastal on Tobermory ja Ledaig linnaseviskisid turule toodud üsna palju. Enamus neist on saanud mingit laadi järelviimistluse erinevates vaatides. Siinmaitstav on pärit 2018. aastal villitud 5cl minipudelist.



Tobermory 10 yo, 46,3% nc, ncf

Aroom: kuiv teraviljasus, linnased ja linnasesuhkur. Kerge ja lihtne magus-kuiv aroom. Klaasis seistes tuleb märksa enam magusust – mesi, konserviananass, veidi toffeed. Taustal on hoomatav ka õrn suitsusus. Mõningast värskust annab sidrunhein. Paar tilka vett toob aroomi hapuka õuna ja mõningase tsitruse.

Maitse: üsna kerge, kuid suutundes on siiski kerget kreemisust. Lihtsad maitsed. Kerge magusus, konserviananass, veidi tsitruselisi ja ingverit, mis annavad vajalikku särtsakust. Lisaks kuivemat tammist vürtsikust.

Lõpp: keskmise pikkusega. Alustuseks veidi aniisi, siis magus teraviljasus koos kerge tsitruseliselt rohuse ja tammise mõrkjusega.

Hinnang: C+

Esimesel mekkimisel väga keskpärane ja pigem võinuks lugeda heaks seguviskiks, kui linnaseviskiks. Teisel ja kolmandal mekkimisel paljastub siiski enam komponente ning tervikuna ületab napilt keskpärasuse ja jõuab üsna hea linnaseviski piiri lähedaseks Tobermory’ks. Kõrgem kangus ja külmfiltreerimata jätmine on siin selle viski suuresti päästnud. Samas ei tekitanud ka see uuem Tobermory erilist soovi maitsta teisi selle viskivabriku turvastamata linnastest valmistatud viskisid. Ledaig on pigem siiski see viski, mida mekkida. Järgmiseks saabki taaskord selle 10-aastane versioon klaasi valatud.

Neljapäev, 5. november 2020

BOWMORE 15 yo

Octomore viskide järgselt veel üks –more, sedakorda Bowmore. Bowmore 15 aastast viskit võib lugeda kindlasti klassikaks. Kui varasemalt kandis see pikka aega lisanime „Darkest“, siis alates 2017 aastast on küll lisanimest loobutud, kuid viski on endiselt esmalt küpsenud eks-burboon vaatides ning seejärel saanud umbes kolmeaastase järelviimistluse endistes oloroso šerri vaatides. Maitstav on pärit 2019 aastal villitud pudelist.



Bowmore 15 yo, 43,0%

Aroom: kuivatatud puuviljad, karamelliseeritud suhkur ja nahk. Suitsusus on alguses pigem taustal ja vaoshoitud, kuid klaasis seista lastes tuleb see enam esile ning muutub selgelt kogu aroomis tajutavamaks. Suitsusus on siin muldne. Kuivatatud puuviljadest on leitavad rosinad, datlid ja veidi musti ploome. Lisaks on aroomis tõrvasust ning mitu head aastat keldris seisnud aedmaasikamoos. Tilk või paar vett toovad karamelliseeritud suhkru enam esile.

Maitse: kordub suuresti aroomis olnu. Siiski on maitse oluliselt jõulisem ja kangus toimib hästi. Karamelliseeritud suhkur, kuivatatud puuviljad – mustad ploomid, rosinad. Puidused mõningast mõrkjust andvad vürtsid, eelkõige muskaat, mis lebavad nahksel ja turbasuitsusel põhjal. Selge soolasus ning siis ka eukalüpt, mis annab värskust. Suutundes veidi tõrvast kreemisust, mida tilk või paar vett isegi enam koos eukalüpti-mentoolsusega esile toob.

Lõpp: keskmine kuni pikk. Loogiline jätk eelnevale. Lisaks veidi tumeda šokolaadi mõrusust, kummisust, nahksust. Kurku soojendav muskaat, tõrvane ja soolane.

Hinnang: B

Väga hea integreeritud Bowmore. Sidus ja loogiline tervik algusest lõpuni. Siiski oli pudeli esimene kolmandik pigem veidi pettumust tekitav, kuna suitsusus oli liigselt tagaplaanil ning ka muud maitsed ei loonud just kuigi head integreeritud tervikut ega olnud ka piisavalt täidlust tunda. Sai mekitud seda pudelit ühe kuu vältel ning tajutav muutus kvaliteedis paremuse poole toimus kuskil poole pudeli peal ning parimasse vormi jõudis alles viimase kolmandiku peal. Seega vajab see Bowmore aega, õhutamist ning sellele viskile eriti ei tohiks anda hinnangut kaela osast maitstu põhjal.


Tegelikult ei saa ma üldse aru nendest maitsjatest, kes annavad viskile lõpliku hinnangu vahetult avamise järgselt kaela osast valatud osa põhjal (mõningate vlogijate puhul on see isegi reegel – avatakse pudel, valatakse klaasi, maitstakse ja antakse kohe lõplik hinnang). Reeglina vajavad Šoti ühelinnaseviskid ikka aega, rahulikku mekkimist, mekkimist nii hommikusel, keskpäevasel ja õhtusel ajal jne. Need ja veel paljud muud tegurid mõjutavad kõik seda, kuidas linnaseviski end erinevalt avab. Viskidele lõpphinnangute andmisega ei tohiks liigselt rutata.

Kolmapäev, 28. oktoober 2020

OCTOMORE 10.4

Viimaseks Octomore viskiks sel kuul on üsna ekstreemsete algomadustega 10.4. Nimelt on tegemist vanuselt kõige noorema Octomore’ga, mis kunagi villitud. Seejuures on küpsemiseks kasutatud Prantsuse tammest valmistatud tugeva röstiga uusi vaate (virgin oak). Kuigi tegemist on ühe nõrgema turvastamise määra (88 ppm) linnaste kasutamisega, on samas villimise kangus siinse viski puhul üks kõrgemaid (varasemalt on 01.1 olnud sama 63,5% ja vaid 06.3 veidi kõrgemas 64% kanguses). Kooslus lubab midagi erilist. Kasutatud on 100% Šotimaal kasvanud Concerto otra, mis pärit 2015. aasta saagist ja peale linnastamist on destilleeritud 2016. aastal ning siis peale kolmeaastast küpsemist eelnimetatud vaatides (kokku 28 vaati) villiti seda Octomore viskit 2019. aastal kokku 12,000 pudelit. Maitstav on pärit 4cl näidispudelist..



Octomore 10.4 Virgin Oak (3 yo, 2016/2019), 88 ppm, 63,5% nc, ncf

Aroom: esmalt on tunda üksnes puiduvaik, siis magus puidulakk ning seejärel soe pehme puidurösti suitsusus ja magus saepuru. See suitsusus muutub tasapisi lõkkesuitsuseks. Tervikuna enam suitsune kui turbane. Lisaks on leitavad kuivatatud viigimarjad, magusad õled ja selge sõnnikulisus. Umbes 10 minuti järel tuleb ka apelsini liköörisus ja šokolaad. Arvestades kõrget kangust on tegemist ikka üllatavalt pehme aroomiga – ei mingit agressiivsust ega ninna lõikavat teravust. Peale esimest mekkimist on aroomis tunda enam ürdist turbasust ja sõnnikulist farmisust. Veega (liigselt) lahjendades laguneb koost, enam puidulakki ja puidu immutusvahendit. Mõned tilgad vett toob aga tubakat, puidurösti, magusamapoolset röstitud liha ja tõrva. Aroom on tervikuna selline, mis väärib sellele viskile aja kulutamist; komplekssust on siin noore viski kohta ohtralt.

Maitse: vastupidiselt aroomile tabab siin maitsemeeli hävitav rünnak. Kõrge kangus on siin ilmselgelt tunda nii suus, kõris kui rinnus. Maitsetest on hoomatav tugevalt meditsiiniline turbasus (just turbasus, mitte aroomis olnud suitsusus), antiseptik, keemiline süsi, muskaat, tšilli. Ei ole kuigi sõbralik lahjendamata kujul. Kas see Octomore võiks toimida koroonaviiruse tõrjevahendina? Veega lahjendades laguneb koost ja muutub kirbe-mõrkjaks; peamiselt ürdine turbasus, magusapoolne karamelline röst, pealt mustaks grillitud paprika. Kuigi terav ja kange, on parem siiski lahjendamatult.

Lõpp: väga pikk, kuid üsna tammine. Vürtsikas, kirbe, tugevalt meditsiiniline turbasus, soolane ja lõpuks kirbe-kuivaks taanduv.

Hinnang: B

Üsna vastuoluline Octomore, millele oli raske hinnangut anda. Aroom on tervikuna suurepärane ja võinuks hinnata B+, kuid maitse ja järelmaitse ei olnud kuigi veenvad oma liigse tammisusega ja tasakaalustamatusega. Ka veega (liigset) lahjendamist välja ei kanna. Eriline kogemus siiski ja omapäraselt hea selline Octomore kuu lõpetuseks.

Kui nüüd maitstud seitsme Octomore põhjal teha neid järjestav kokkuvõte, siis oleks paremast alates järjestus selline: 09.3, 10.3, 10.1, 09.2, 09.1, 10.2, 10.4.

Esmaspäev, 26. oktoober 2020

OCTOMORE 10.3 Islay Barley

Octomore 10.3 näitab sarnaselt 09.3 viskile Islay saarel kasvanud odra mõju viski maitsetele. Siinse viski valmistamiseks on kasutatud 100% Islay saarel ja veelgi täpsemalt vaid ühe talu põllul (Octomore talu Irene põld) kasvanud Concerto otra, mis koristatud 2012. ja destilleeritud 2013. aastal. Linnaseid turvastati 114ppm tugevuseni ja destilleerimise järgselt pandi destillaat küpsema sedakorda sarnaselt Octomore 10.1 viskile. Nimelt on Octomore 10.3 puhul samuti viski küpsemiseks kasutatud üksnes Ameerika tammest valmistatud esimese täitekorra vaate (varasemalt olid vaatides küpsenud Jim Beam, Heaven Hill, Buffalo Trace ja Jack Daniels). Erinevalt 10.1 viskist jõudis 10.3 küpseda aga kuus aastat, kuid seda viskilaos nr 16 Octomore 10.1 vaatidega kõrvuti. Kokku villiti Octomore 10.3 viskit 2019. aastal 24,000 pudelit.  Maitstav on pärit 4cl näidispudelist.



Octomore 10.3 Islay Barley (6 yo, 2013/2019), 114 ppm, 61,3% nc, ncf

Aroom: magusad turvastatud linnased, kuivapoolne õlesus ja samas mereline joodisus. Meeldiv tervik kohe algus. Kõrge kangus pole üldse tunda. Lisaks kerge magus sidrun, väga küpse pirn, tüümian ja rosmariin oliiviõlis. Klaasis seista lastes tõuseb enam esile turbasuitsusus, kergelt magus tammevanill ning alt ka meeldivat adrust sõnnikulisust, mille sekka segatud sidrunikoored. Väga tihke aroom. Veega lahjendatult enam esil soolaselt mereline hõng, mis on ikka täidlust andvalt tasakaalustatud linnaste ja vanilli magususega.

Maitse: soolane, siis sidruniõli, ahjus küpsenud veidi mõrkjad sidrunid ja magus pirn. Aroomiga võrreldes on maitses selgemalt esil turbasuitsusus. Veidi industriaalset keemilisust, veidi kummisust. Väga tammine keskosa, kuid kõrge kangus pole seejuures üldse tajutav alkohoolse teravusena, kuigi tervik on väga intensiivne ja jõuline. Hästi suud kattev. Veega lahjendatult intensiivne ja soolane, mida tasakaalustab puuviljane magus siirupine tunne, lisaks kerge aniis ja münt.

Lõpp: üsna pikk, kergelt metalline soolakas turbasuitsusus, mineraalsust veidi ning jällegi aniis ja suitsuselt soolane pirn.

Hinnang: B+

Sarnasus 10.1 viskiga ilmne, kuid siinne 10.3 on ehk veidikene täidlasem ja merelisem. Üsna sarnaselt head aga mõlemad ning kuna Octomore 10.3 on umbes poolsada eurot kallim, siis võib rahulikult eelistada neist kahest 10.1 viskit. Octomore 09.3 Islay Barley viskiga võrreldes on siinne 10.3 Islay Barley aga selgelt vähem komplekssem; 09.3 puhul andis olulisi lisapunkte veinivaatide poolt toodu.

Laupäev, 24. oktoober 2020

OCTOMORE 10.2

Teine 10. seeria Octomore on .2 puhul tavapäraselt suunatud eelkõige reisikaubanduse lettidele ning on olnud enamasti järelviimistletud mingit laadi veinivaatides. Sedakorda on 10.2 valmistatud siiski oma vennast 10.1 erinevalt. Octomore 10.2 puhul on kasutatud 100% Šotimaal kasvanud Optic ja Oxbridge otra (10.1 oli Concerto odrast), mis koristati 2009, linnased turvastati „kõigest“ 96,9ppm tugevusel ja destilleeriti 2010. Viski küpses esmalt neli aastat Ameerika tammest esimese täitekorra eks-burboon vaatides ning seejärel neli aastat kolmanda täitekorra Sauternes veini vaatides (ilmselt Prantsuse tammest valmistatud). Seega pigem topelt küpsemine, kui pelk järelviimistlus. Viski villiti 2019. aastal kokku 24,000 pudelit. Maitstav on pärit 4cl näidispudelist.



Octomore 10.2 (8 yo, 2010/2019), 96,9 ppm, 56,9% nc, ncf

Aroom: magus, mesine, iiris ja puuviljaselt siirupine, mille all kerge röstitud puidu suitsusus. Üsna täidlane ja tihke. Pikemalt oodates tulevad ürdid ning muutub rohusemaks. Ka otsene veinisus on äratuntavam. Lisaks ilmub nahkne iiris ja tubakas. Veega lahjendatult tõuseb suitsusus selgelt esiplaanile ning on selline rohuselt muldne ja üsnagi meditsiiniline, magusus taandub.

Maitse: esmane suutunne paks ja õline, millele järgneb tammine magus-kuiv noot ning seejärel keskosas väga jõuline pahvak – soolane, köhasiirup, aniis, mõrkjas rohusus, pipar. Lõpus tuleb tugevalt soolane ürdisus. Veega lahjendades kurhupastillid, turbasuitsune mõrkjus, muskaat.

Lõpp: pikk ja soolaselt ürdine. Muskaat. Ehk liigselt tammine ja kuivusele kalduv.

Hinnang: B

Turbasuitsusus on siin tõesti üsna tagasihoidlik ja võrreldes tavapäraste Octomore viskidega teisejärgulist rolli täitmas. Üksnes vee lisamine toob meditsiinilise suitsususe alt esile. Minu jaoks ei ole siin saavutatud kuigi head tasakaalu magusate, turbasuitsuste ja tammevaadi mõrkjuse vahel. Tammised noodid võimutsevad siin nii destillaadi kui turbasuitsu üle ning hooti tekitavad eri komponendid üksteisega konkureerivaid ja mitte kooskõlas olevaid maitseid.

Esmaspäev, 19. oktoober 2020

OCTOMORE 10.1

Peale Octomore 09. seeria maitsmist saab edasi liikuda eelmisel aastal villitud 10. seeria nelja viski juurde. Kui vaadata allolevat loetelu, siis jääb esmalt silma 10. seeria Octomore viskide „madal“ linnaste turvastamise määr. Bruichladdich’i poolt jagatud info kohaselt soovitigi 10. seeria Octomore'de puhul uurida „pehmema suitsususe“ mõju lõppviski maitsetele. Vaatamata sellele on tegemist ikkagi maailma kõige tugevamalt turvastatud linnaseviskidega. Octomore 10. seeria moodustasid järgnevad viskid:

2019

  • Octomore 10.1 (5 yo), 107ppm, 59,8%
  • Octomore 10.2 (8 yo), 96,9ppm, 56,9%
  • Octomore 10.3 (6 yo), 114ppm, 61,3%
  • Octomore 10.4 (3 yo), 88ppm, 63,5%

Octomore 10.1 on destilleeritud 100% Šotimaal kasvanud ja 2012. aastal korjatud Concerto odrasaagist, mille linnased turvastati 107 ppm tugevusel. Destilleerimine toimus 2013. aastal ning seejärel pandi toordestillaat küpsema Ameerika tammest valmistatud esimese täitekorra vaatidesse (varasemalt olid vaatides küpsenud Jim Beam, Heaven Hill, Buffalo Trace ja Jack Daniels). Kokku villiti seda Octomore viskit 2019. aastal 42,000 pudelit. Maitstav on pärit 4cl näidispudelist.



Octomore 10.1 (5 yo, 2013/2019), 107 ppm, 59,8% nc, ncf

Aroom: esmalt magusad linnased ja vanill, suitsusus on üsna pehme ja tajutav pigem taustal, kui otse ninasse lõikavana. Teravilja kestad, mineraalne ja ka kriidine. Sidrunit ja laimi samuti tunda. Klaasis seista lastes enam kreemist magusust – martsipan, linnasesuhkur, magusate õunte koored. Veega lahjendatult veidi kuivem ja teraviljasem; samuti enam turvastatud linnaste aroomi.

Maitse: tunduvalt jõulisem, kui aroom lubas oodata. Seda mitte alkohoolses mõttes, vaid maitsete osas. Mineraalne, turbasuitsune, soolane, piprane ja veel neile lisaks sidrunimahl. Samas on suutunne ümar, mille annab head magusat tasakaalu pakkuvad linnasesuhkrud ja vanill. Veega lahjendatult isegi veidi teravam, samas ka meditsiinilisem, mineraalsem ning sidrunimahlasem.

Lõpp: pikk ja üsna terav; siiski mitte alkohoolses mõttes. Soolane ja mereline, sidrun ning viimasena tuleb üsna tugev ja meditsiinilisemat laadi turbasuitsusus.

Hinnang: B+

Väga puhas Octomore. Elegantselt magusapoolne turbasuitsune aroom ja jõuliselt merelised maitsed. Väga meeldiv tervik, mis ületab 09.1 viski. Parim lahjendamatult.



Neljapäev, 15. oktoober 2020

OCTOMORE 09.3 Islay Barley

Octomore 09.3 näitab Islay saarel kasvanud odra mõju viski maitsetele. Viski valmistamiseks on kasutatud 100% Islay saarel ja veelgi täpsemalt vaid ühe talu põllul (Octomore talu Irene põld) kasvanud Concerto otra, mis koristatud 2011. ja destilleeritud 2012. aastal. Kokku linnastati 54 tonni otra, linnaseid turvastati 133ppm tugevuseni ja destilleerimise järgselt täideti 134 vaati. Viski on küpsenud viis aastat Ameerika viski ja Prantsuse veini vaatides. Kokku segati järgnevad vaadid: esimese täitekorra eks-Ameerika viski vaadid (25%), kolmanda täitekorra värsked vaadid (25%, ei mõista päris seda, kuid ilmselt on siin tegemist varasemalt kaks korda Octomore viskiga täidetud n.ö värskete vaatidega (virgin oak)), teise täitekorra Rivesaltes veini vaadid (20%), teise täitekorra Syrah veini vaadid (20%) ja teise täitekorra eks-burboon vaadid (10%). Kokku villiti Octomore 09.3 viskit 2018. aastal 18,000 pudelit.  Maitstav on pärit 4cl näidispudelist.



Octomore 09.3 διάλογος Islay Barley (5 yo, 2012/2018), 133ppm, 62,9% nc, ncf

Aroom: kõrge kangus on kuiva näpistusena esmalt tunda, kuid kohe tuleb ka tihke ja veidi õline turbasuitsusus, tugevalt soolane tormijärgne mererand vetikatega. Väga jõuline aroom. Klaasis seista lastes muutub veelgi tihkemaks, eelnevatele lisandub linnaste meski, metsikud ürdid, kanarbik ning üha enam meditsiiinlist turbasust, joodisus, süsi ja grafiit. Tasakaalu annab kergelt puuvilja siirupine ja linnasesuhkrune magus noot. Veega lahjendatult tuleb mineraalsust, rohelised oliivid ning veidi ka kummisust (ilmselt veinivaatide mõju).

Maitse: suutundelt tihke, jõuline ja õline. Sellise kõrge kanguse kohta üllatavalt „pehme“; saab rahulikult lahjendamatult mekkida. Tugevalt meditsiiniline – jood, antiseptik, meresoolane, tumedad metsikud ürdid, kange tee, laim, sidrunikoor ja jällegi kerge siirupine magus noot eelnevat tasakaalustamas. Veega lahjendatult suutunne paks ja kreemine, meditsiinilisus säilib, kuid maheneb veidi, enam soolasem ja enam sidrunit.

Lõpp: pikk ja meditsiiniline turbasuitsusus. Antiseptik, laim, tindine ja joodine, vaadirösti tahmasus ja sidrunikoore mõrkjus.

Hinnang: A

Noo see on juba jõuline Islay linnaseviski. Just selline, mida Octomorelt sooviks. Octomore oma parimal kujul. Võrreldes 09.1 ja 09.2-ga on siin turbasust enam, maitseid enam, täidlust enam ja ka kompleksust enam. Samuti on siin hea tasakaal saavutatud meditsiiinilise kuivuse ja magususe vahel. Parim lahjendamata kujul või siis lisada vaid paar tilka vett.

Teisipäev, 13. oktoober 2020

OCTOMORE 09.2

Teine Octomore on 09.2, mis sisuliselt on punaveini vaadis järelviimistletud 09.1. Nende kahe puhul saab võrrelda vaadi mõju samale destillaadile. Octomore 09.2 puhul on seega samuti kasutatud 100% Šotimaal kasvanud Concerto otra, mis koristati 2011, linnased turvastati 156ppm ja destilleeriti 2012. Viski küpses esmalt neli aastat Ameerika tammest esimese täitekorra eks-burboon vaatides ning seejärel ühe aasta teise täitekorra Prantsuse tammest valmistatud endistes Bordeaux punaveini vaatides. Viski villiti 2018. aastal kokku 12,000 pudelit ning oli eelkõige suunatud reisikaubanduse lettidele. Maitstav on pärit 4cl näidispudelist..



Octomore 09.2 διάλογος (5 yo, 2012/2018), 156ppm, 58,2% nc, ncf

Aroom: esmalt puiduselt kuiv suitsusus koos püssirohu aroomiga, alkohoolselt kergelt näpistav algus. Klaasis seistes rahuneb ja pehmeneb. Soolakristallidega piimašokolaad, piibutubakas ja ka vanill. Ohtra suhkruga pikalt keedetud ja mitu aastat keldris seisnud aedmaasika moos, ülikuivad ploomid, kuivatatud jõhvikas. Suitsusus on tume ja nõgine.  Veega lahjendatult märksa magusam ja selgelt tuleb esile veinisus – kirsimoos, ploomimoos; ka suitsusus enam esil ning seda suitsetatud liha näol, veidi ka sõnnikulisust.

Maitse: tume magus-happeline marjasus, hapukas kohv. Turbasuitsusus on tihke ja lihane, röstitud puit ja šokolaad. Veega lahjendatult suitsune veinisus, punased marjad, tumedad küpsed ploomid, münt ja soolasus.

Lõpp: pikk. Nahkne, kleepuv marjasus, mis on selline magusa-soolase segu. Muldne suitsusus, hapukas kohv viimasena.

Hinnang: B+

Kahetised tunded selle viskiga. Ühelt poolt on tegemist väga täidlase Octomorega, mis on tõesti üsna tihke, tume ja raskepärane. Teiselt poolt ei ole aga kõik komponendid kuigi integreeritud – punaveinisus võitleb tugeva turbasuitsuse destillaadiga, Ameerika tammevaat Prantsuse veinivaadiga. Meeldivuse põhjal eelistan siiski 09.2 viskit 09.1 viskile, kuna siinmaitstav on lihtsalt huvitavam ja nüansirohkem. Parem lahjendamata kujul, kuid vajab klaasi väljavalatult vähemalt 20 minutit seismist.

Reede, 9. oktoober 2020

OCTOMORE 09.1

Oktoober on tervenisti Octomore linnaseviski päralt. Viimati sai tõsine Octomore maitsmine ette võetud 2018 aasta alguses. Seekord tuleb maitsmisele vähemalt seitse Octomore viskit 2018. ja 2019. aastal villitud 09 ja 10 seeriast. 09 seeria viskidele anti lisanimi διάλογος, mis tähendab kreeka keeles kõnelust. Sellega soovis Bruichladdich kutsuda viskiarmastajaid arutelule tegurite üle, mis mõjutavad viski valmistamise ressursse (oder, vaadid, kliima ja pinnase mõju ning kõikvõimalikud muud tegurid). Ehk „kõnelus“ kutsub arutelule linnaseviski valmistamise läbipaistvuse üle. Kaks aastat tagasi villitud seeria koosnes järgnevatest viskidest:

2018

  • Octomore 09.1 διάλογος (5 yo), 156ppm, 59,1%
  • Octomore 09.2 διάλογος (5 yo), 156ppm, 58,2%
  • Octomore 09.3 διάλογος (5 yo), 133ppm, 62,9%
  • Octomore 10 yo διάλογος (3rd Edition), 167ppm, 56,8%

Neist esimene 09.1 puhul on kasutatud 100% Šotimaal kasvanud Concerto otra, mis koristati 2011, linnased turvastati 156ppm ja destilleeriti 2012. Viski küpses viis aastat Ameerika tammest esimese täitekorra eks-burboon vaatides, millest moodustasid endised Jim Beam vaadid 51%, Jack Daniels 26%, Clermont 15% ja Old Grand-Dad 8%. Viski villiti 2018 aastal kokku 42,000 pudelit. Maitstav on pärit 4cl näidispudelist..



Octomore 09.1 διάλογος (5 yo, 2012/2018), 156ppm, 59,1% nc, ncf

Aroom: magus suitsusus, teravili ja vanill. Kerge pärmisus, kergelt vaskne alkohoolne teravus, laim ja mereline soolasus. Sarnaneb veidi suvel maitstud mezcalile. Suitsusus on selgelt esil, kuid samas on see üllatavalt kerge ja iseloomult vegetaalne. Veega lahjendatult integreeritum, enam nii vanilli kui vegetaalset turbasust.

Maitse: lahjendamatult üsna terav ja turbane. Ründavalt sirgjooneline, milles sügavaid maitseid esimesel mekkimisel ei tunne. Siis teisel maitsmisel tuleb üsnagi tugev soolasus, veidi vaskne noot, laim, sidrunikoore valge osa, kappar ja ka natuke kummisust. Veega lahjendatult teravus taltub, suutundelt muutub tihkeks ja kreemiseks. Vanill nüüd selgelt tunda ning värskust annavad lagrits ja soolakas sidrun.

Lõpp: pikk. Terav, kasvavalt kuivem ja vegetaalselt veidi mõrkjas turbasus. Veega lahjendatult pehmem ja veidi värskem, lagrits, viimasena kuiv söeselt suitsune mekk.

Hinnang: B

Vajab vähese veega lahjendamist. Tervikuna lihtne, kuid samas puhas ja sirgjooneline jõuline noor Islay linnaseviski. Esmatäite Ameerika tammest vaadid on pakkunud hea tasakaalustava magususe noorele intensiivselt turvastatud destillaadile.



Teisipäev, 29. september 2020

BENROMACH Sassicaia 2011/2019

Speyside piirkonna linnaseviskide kuu lõpetab Benromach. Tegemist on viskivabriku poolt Wood Finish sarjas villitava viskiga. Viimastel aastatel on selles sarjas villitud eelmise aasta kevadel maitstud Château Cissac viskile lisaks siis veel siinmaitstav Sassicaia ja ilmselt järgmise aasta sügisel maitsmisele tulev Hermitage veinivaatides järelviimistletud Benromach linnaseviskid. Benromach Sassicaia on küpsenud esmalt kuus aastat esimese täitekorra eks-burboon vaatides ning seejärel järelküpsenud kaks aastat Itaalia Toskaana piirkonna Bolgheri küla Sassicaia punaveini vaatides. Kokku villiti seda konkreetset viskit 7026 pudelit. Maitstav on pärit 12.03.2019 villitud pudelist.



Benromach Sassicaia Wood Finish 2011/2019, 45,0% nc, ncf

Aroom: esmalt kerge suitsusus, siis pehmemad tammised ja punaveini vürtsid, apelsinikoor ning magusama poole pealt piimašokolaadi ja veidi ka iirist. Need moodustavad üsna hea kooskõlalise terviku. Otsest veinisust ei ole. Klaasis seistes ehk veidi enam vürtsikust, millele tulevad juurde moosiks keedetud pohlad. Tunda ka muldsust ja sügisele omast metsaalust kõdu.

Maitse: kerge magus-hapukas marjane-puuviljane algus, millele kasvab juurde ingver, vürtsid ja pipar. Suitsusus tuleb teises pooles. Suud meeldivalt kattev. Vähese veega lahjendatult suitsusust veidi enam, vürtsikust vähem ning veinisus tuleb selgemalt esile, kuid ei hakka siiski domineerima. Lisaks veel münt ning suutunne muutub veidi veega lahjendatult kreemiseks.

Lõpp: üsna pikk. Magusa äärisega suitsusus, kuid peamiselt siiski kasvavalt vürtsikas-piprane, millele paneb punkti tuhasem suitsusus ning naasev piimašokolaadi magusus.

Hinnang: B+

Väga meeldiv Benromach. Poleks seda suhteliselt keskpärase ja liigse veinivaadi mõjuga Benromach Cissac põhjal oodata osanud. Saavutatud on siinse Sassicaia puhul hea tasakaal veinivaadi magus-vürtsika ja destillaadi suitsuse vahel. Praegusesse varasügisesse ideaalselt sobiv linnaseviski.



Kolmapäev, 23. september 2020

GLENBURGIE 19 yo Signatory 1995/2015

Kuna oli juba kaks Signatory poolt villitud linnaseviskit, otsustasin mekkida ära ka kapis olnud viimase näidise sellelt sõltumatult villijalt. Seni pole Signatory poolt villitud linnaseviskid erilist vaimustust tekitanud. Siinmaitstav Speyside piirkonna linnaseviski tuleb Glenburgie viskivabrikust ning on destilleeritud 13.06.1995, küpsenud kahes hogshead mõõtu vaadis #6473+6474 ja villitud Vintage Collection sarjas 17.04.2015. Maitstav on pärit 3cl minipudelist.



Glenburgie 19 yo Signatory 1995/2015, 43,0% nc

Aroom: magus puuviljasus (õunad, pirnid, karamell tammevaadist ja mesisus. Veidi apelsini, ka rohusust ja valgeveiniäädikat, mis tasakaalustavad magusust. Klaasis seistes muutub veidi magusamaks – konserveeritud pirnid.

Maitse: magus. Konservi pirnid ja õunad, mida ümbritseb rohune ja tammine ääris. Suutundelt ümar ja kergelt kreemine. Teises pooles tammine mõrkjus.

Lõpp: keskmise pikkusega. Vürtsikas magusus, münt, mõningase pipraga lõpus.

Hinnang: C+

Neljapäev, 17. september 2020

GLENROTHES 25 yo Signatory 1990/2016

Kolmas sel kuul maitstav Glenrothes tuleb sarnaselt eelmisele samuti Signatory’lt. Sedakorda on tegemst Cask Strength Collection sarjas villitud 25-aastasega, mis on destilleeritud 24.09.1990 (ehk kolmkümmend aastat tagasi), küpsenud hogshead mõõtu vaadis #19014 ja villitud 22.01.2016 kokku 221 pudelit. Maitstav on pärit 3cl minipudelist.



Glenrothes 25 yo Signatory 1990/2016, 52,7% nc

Aroom: üsna suletud, kuiv ja kerge. Avanedes lillelisus, õun ja vanilline rohusus. Klaasis seista lastes tihkem – võine, mesine ja vanilline. Vähese vee lisamisel valgeveinisus.

Maitse: sirgjooneline ja vähekompleksne. Hapukamad õunad, greip ja kuivem teraviljasus. Veidi ka rohusust (till). Vähese vee lisamisel suutunne kreemisem, samas enam tsitruseid, kerge ingver ja münt. Lahjendatult hakkab toimima ning oma vanust näitama.

Lõpp: üsnagi pikk ja kergelt laimine/greibine näpistus, mis läbi kerge puuviljase magususe taandub kuivaks ja veidi tammiseks. Veega lahjendatult rohusus.

Hinnang: C+

Hea linnaseviski, kuid 25-aastaselt oleks oodanud enam maitsesügavust. Vajab klaasis seismist ja vähese vee lisamist.

Teisipäev, 15. september 2020

GLENROTHES 18 yo Signatory 1997/2016

Siinne Glenrothes tuleb sõltumatu villija Signatory Un-chillfiltered sarjast. Viski on destilleeritud 15.10.1997, küpsenud taastäidetud šerri vaadis #15971 ning villitud 25.02.2016. Maitstav on pärit 3cl minipudelist.



Glenrothes 18 yo Signatory 1997/2016, 46,0% nc, ncf

Aroom: üsna kerge nii maitsete kui kanguse osas. Kergelt metalline rohusus, veidi pärmist käärimist, hapukad rohelised õunad (Granny Smith). Klaasis seistes muutub selliseks väsinuks; metalline rooste, kuiv puit.

Maitse: mõrkjas rohusus ning suutundelt kergelt õline. Veidi linnasesuhkruid, toorepoolsed kollased ploomid. Paar tilka vett toob veidi puuviljast magusust ja muudab suutunde kreemiseks.

Lõpp: üsna pikk. Metalline rohusus, mõrkjas. Vähese veega lahjendatult magusam ning mõrkjus asendub tammise tanninisusega.

Hinnang: C

Ilmselt on siin tegemist olnud üsna väsinud vaadiga. Tõenäoliselt kolmanda või isegi neljanda täitekorra vaat. Tavapärase šerri vaadi poolt antavaid maitseid siit ei leia. Või on olnud kasutusel fino šerri vaadid. Ei ole meelepärane viski ning keskpärasuse tagab vaid meeldiv kreemine suutunne.

Neljapäev, 10. september 2020

GLENROTHES 11 yo DL Old Particular

Maitsmisele tulevad järjest kolm sõltumatute villijate Glenrothes linnaseviskit. Esimeseks on Douglas Laing poolt Old Particular seerias villitud 11-aastane Glenrothes, mis on destilleeritud mais 2004, küpsenud šerri vaadis (hogshead) #10792 ning pudelisse pandud mais 2015. Kokku villiti seda 250 pudelit.  Maitstav on pärit 3cl minipudelist.


Glenrothes 11 yo Douglas Laing Old Particular, sherry hogshead #10792
, 48,4% nc, ncf

Aroom: magus ja šerrine, tugevalt karamelliseeritud suhkur, tumedad sultana rosinad, piimašokolaad, pehme nahk, veidi piibutubakat. Klaasis seistes lisandub magus karamell.

Maitse: magus ja šerrine, piimašokolaad, suhkrustatud apelsin. Mõningane vürtsikus. Suurt ei toimu.

Lõpp: keskmise pikkusega, üsna magus, pehme nahk.

Hinnang: C+

Üsna lihtne, üheplaaniline, pigem igav ning liigselt magus. Samas pole ka midagi ebameeldivat. Seega üsna hea tugeva šerrivaadi mõjuga kerge Speyside linnaseviski.

Pühapäev, 6. september 2020

STRATHISLA 12 yo

Blogis tuleb Strathisla viski tutvustamisele esimest korda. Seega väike viskivabriku tutvustus. Speyside regioonis asuv Strathisla viskivabrik on rajatud 1786. aastal esialgselt Milltown nime all, mis muudeti varsti Milton’iks. Strathisla nime sai viskivabriku ligi sada aastat hiljem 1870, kuid 1890 muudeti see tagasi Milton’iks, et alles 1951. aastal uuesti saada Strathisla nimi. Viskivabrik on tuntud oma arhitektuurse kahe pagoda tüüpi katusega ja vesirattaga nende ees ning on ilmselt üks enim fotografeeritud viskivabrikuid Šotimaal. 

Praeguseks omanikuks on Chivas Brothers kompanii ning samas on Strathisla viskivabrik Chivas Regal brändi koduks olles ka selle Šoti seguviski üks põhikomponente. Strathisla viskivabriku aastaseks tootmismahuks on 2,5 miljonit liitrit. Enamus toodetud destillaadist pumbatakse kõrvalasuvaase Glen Keith viskivabrikusse vaatidesse panekuks või siis veatakse mujale täidetavaks. Ainsaks turul olevaks laiemalt kättesaadavaks viskiks on 12-aasta vanune Strathisla. Siinmaitstav on selle viski vanem versioon, mis on omapärases pudelis ning sildil kirjas veel nüüdseks keelatud „Pure Highland Malt“. Selle vanema Strathisla vahetas 2013. aastal välja uues disainis ja 3% madalama kangusega versioon. Siinmaitstav on pärit 6.10.2011 villitud pudelist. Viski on peamiselt küpsenud Ameerika tammest vaatides


Strathisla 12 yo, 43,0%

Aroom: tihke ja rikkalik. Magus, šerrine ja puuviljane mesisus. Keedetud puuviljad omas siirupis (aprikoosid, virsikud, pirnid). Värske tammisus annab omalt poolt vürtsikat magusust. Veidi vett toob veidi lillelisust, mandariine ning ka iirist.

Maitse: nii nagu aroom juba oodata lasi – rikkalik ja magus, kuid mitte imal. Puuviljane, šerrine, mesine ja kreemiselt linnaseline. Rosinad, küpsed aprikoosid ja pirnid, mis kokku annavad üsna siirupise maitse. Tammised vürtsid ja tsitrusekoor tulevad teises pooles.

Lõpp: keskmise pikkusega. Tammisus siin enim tunda, kuid jääb siiski üsna mesiseks ja linnaseliseks. Viimasena jääb suhu kergelt mündine ja värske mekk.

Hinnang: B

Vist kõige siirupisem (heas mõttes) linnaseviski, mida maitsnud. Ei ole siiski ühekülgne ega igav. Vastupidi. Üllatavalt rikkalik ja tihke tervik. Kannatab ka veega lahjendamist. Veidi sellise vana kooli mekiga linnaseviski. Kes veel satub kuskil seda vanemat versiooni kohtama, tasub soetada.

Esmaspäev, 31. august 2020

KILCHOMAN Loch Gorm 2020 & Am Bùrach

Loch Gorm nimelist Kilchoman linnaseviskit on villitud 2013. aastast. See on kokku segatud üksnes eks-šerri vaatides küpsenud viskidest. Selleaastase viski jaoks valiti välja 21 oloroso šerri vaati (butts), mis olid destillaadiga täidetud 2007, 2008, 2009 ja 2011. Kokku villiti 2020 aasta kevadel seda viskit 15,500 pudelit. Am Bùrach nimeline viski on aga tekkinud juhuslikult, kui ekslikult segati eks-burboon ja eks-šerri vaatides küpsenud Kilchoman viski kokku endistes portveini vaatides küpsenud Kilchoman’iga; seejärel viidi tekkinud segu küpsema eks-burboon vaatidesse ja seejärel anti sellele viskile veel kuuekuuline järelviimistlus ruby port vaatides. Seega paras segadus, mida ka viski nimi am bùrach tähendab. Kokku villiti 2020 aasta kevadel seda umbes üheksa aastast viskit 10,550 pudelit. Maitstavad viskid on pärit 2cl näidispudelist.



Kilchoman Loch Gorm 2020, 46,0% nc, ncf

Aroom: pehme ja veidi tahmane (muldne) turbasuitsus, soe nahk, delikaatne šerrisus. Kasvav vürtsikus tammevaatidest, taustal must tee ja paksem linnasus koos rosinatega.

Maitse: algus üsna kerge ja isegi tagasihoidlik. Siis vürtsikas tamm ja šerrine magusus, millega liitub mõningane turbasuitsusus ja mereline soolasus. Tsitrusekoored, veidi kuivatatud musti ploome ja rosinaid. Hea tasakaal linnaste suitsususe, tammise vürtsikuse ja šerrise magususe vahel. Võiks olla siiski 50% kangusena.

Lõpp: pikk. Turbasuitsusus siin kõige enam esil. Vürtsikas, apelsinikoored, nelk, rosinad ja kerge münt.

Hinnang: B

Kilchoman Am Bùrach, 46,0% nc, ncf

Aroom: kerge ja ümar. Punased marjad, mis rohkem magusad kui hapud. Mõõdukas turbasuitsusus. Klaasis seistes tuleb karamellist kreemisust.

Maitse: kombineeritud maitsed, kus ükski teistest eriti esile ei tõuse – punased marjad (punane sõstar, jõhvikas, vaarikas), tsitrused, tuhane suitsusus, tammine kerge vürtsikus. Veidi ka puuviljakaramellide laadne magusus.

Lõpp: keskmise pikkusega. Puuviljane magusus, magus-hapukas suitsune punaste marjade mekk.

Hinnang: C+

Loch Gorm on väga hea viski, kuid jääb siiski veidi nõrgaks just kanguse osas ja ehk võiks ka turbasuitsusus veidi intensiivsem olla. Am Bùrach tõendab aga veelkord, et just ruby port vaatide mõjutusega viskid ei kipu mulle eriti meeldima. Siiski hea viski ka see.



Reede, 28. august 2020

KILCHOMAN 2010 Vintage & STR Cask

Kevadise eriolukorra ajal korraldati mitmeid veebipõhiseid maitsmisi ning nende tarbeks toodi müüki ka mitmeid näidiskomplekte. Sai siis ühe huvi äratanud komplekti ka endale soetatud. Tegemist on pakiga, milles Kilchoman’i neli uut linnaseviskit: 2010 Vintage, STR Cask, Loch Gorm 2020 ja Am Bùrach. Maitsen neid paarides. Kilchoman 2010 Vintage on destilleeritud 2010 ja villitud 2019. aastal kokku 15,000 pudelit. Kokku segati selle viski tarbeks 42 eks-burboon vaati ja kolm oloroso šerri vaati. Kilchoman STR Cask on 2012. aastal destilleeritud viski, mis küpses endistes punaveini taastöödeldud ehk värskendatud vaatides (STR = shaved + toasted + re-charred). Kokku villiti seda viskit 2019. aastal 14,500 pudelit. Mõlemad maitstavad viskid on pärit 2cl näidispudelitest.


Kilchoman 2010 Vintage (2010/2019)
, 48,0% nc, ncf

Aroom: mõõdukalt turvastatud linnased esmalt, mõne aja pärast tsitruste koorte särtsakus ning siis omakorda nende alt ka veidi magus-vürtsikat veinisust koos metallise äärisega.

Maitse: kergelt näpistav teravus, vürtsid (muskaat peamiselt) ja soolasus. Veidi vett lisades toob maitsesse värskust – münt, mereline soolasus ning magusust lisab kuivatatud banaan.

Lõpp: üsnagi pikk ja vürtsikas, veidi pipart, turbasuitsune soolasus ja siis metalline mekk viimasena.

Hinnang: C+

Kilchoman STR Cask (2012/2019), 50,0% nc, ncf

Aroom: magus ja karamelline. Vanill, kerge puidu röstimise suitsusus, veidi metallisust. Klaasis seista lastes suitsusus veidi turbasem ning lisanduvad punased marjad (veinisus).

Maitse: segu veidi hapukast marjasusest, karamellist ja turbasuitsususest. Suutundelt kerge ja ümar. Veinivaatide mõju on äratuntav. Üsna lihtne.

Lõpp: keskmise pikkusega. Kerge vürtsikus, magus-hapukas marjasus karamelliga ning jällegi metalline mekk jääb viimasena suhu.

Hinnang: C+

Head viskid mõlemad, kuid tervikuna üsnagi lihtsad, vähekõnetavad, metallise mekiga ja ehk tammevaatide poolt liigselt domineeritud. Islay saare viskide kohta veidi õhukese (linnaseviski) sisuga. Tervikpudelit ei kutsu soetama.



Teisipäev, 25. august 2020

BRUICHLADDICH Islay Barley 2011

Õnnestus hankida maitsmiseks Bruichladdich 2011 Islay Barley ning kuna eelmisel kuul sai maitstud 2010 versiooni, siis otsustasin ka selle kohe järgi proovida.  Bruichladdich Islay Barley 2011 on siis praeguseks viimane selle sarja viski. Kasutatud on viski valmistamiseks 2010. aasta viljasaaki, mis pärit Coull, Rockside, Island, Mulindry, Starchmill ja Cruach nimelistest farmidest. Viski on kokku segatud 75% osas Ameerika tammest eks-burboon ja 25% osas Euroopa tammest (hispaania) endistest veini vaatides küpsenu. Maitstav on pärit 4cl näidispudelist.


Bruichladdich Islay Barley 2011, 50,0% nc, ncf

Aroom: algus veidi terav ja kuivapoolne, rohuselt lilleline, kus veidi ka küünelakieemaldajat. Happelised, kuid samas mahlase ja magusa äärisega õunad, laim, roheline melon. Klaasis seistes õlisem (võisem) ja magusam, taustal linnasus ja ka kriidist mineraalsust veidi. Hooti ka traditsioonilise viskilao aroomid.

Maitse: pehme ja kergelt õline, kuid samas üsna terav ja ründav. Puhas linnasus. Happelised mahlased õunad, hapukam kiivi, laim, rohusus. Vajab veidi veega lahjendamist, et lilleline puuviljasus teravuse alt esile pääseks. Siis ka melon ja mineraalsus.

Lõpp: keskmise pikkusega. Rohuselt lilleline, kergelt soolakas, teravilja kestad.

Hinnang: B

Aroom maitsega võrreldes oluliselt meeldivam ja küpsem. Maitse ehk liiga lihtne ja toores. Tervikuna siiski väga hea noor Bruichladdich. Maitstes kõrvuti 2010 IB-ga, siis on siinne kuivem ja happelisem, kuid samas on siinses 2011 IB-s vähem (puna)veinisuse ja tamme mõju tunda. Võiks isegi oletada, et siin on kasutatud valgeveini vaate. Suures plaanis siiski üsna sarnased.

Reede, 21. august 2020

Mezcal Marca Negra Espadin

Linnaseviskidele vahelduseks ka midagi muud. Sedakorda on selleks Mehhikost pärit mezcal. Enne maitsmise juurde asumist tuleb ikka alustada põhitõdedest – mis alkohoolne jook on mezcal ja mille poolest see erineb teisest tuntud sama maa joogist tequilast? Peamine erinevus nende vahel on selles, et tequilat tehakse üksnes sinisest agaavist, mis on kasvanud Mehhiko Jalisco osariikides ja teistes piirnevates linnades, sealhulgas Guanajuato, Michoacán, Nayarit ja Tamaulipas. Mezcal’it saab seevastu valmistada mistahes agaavidest, mida kasvatatakse Mehhiko osariikides Oaxaca, Durango, Guerrero, San Luis Potosí, Zacatecas, Puebla Guanajuato, Tamaulipas ja Michoacán. Nagu tequila, on ka mezcal nüüdseks päritolunimetuse kontrolli all olev toode. Varem tähistas mezcal aga mistahes kääritatud agaavist destilleeritud piiritusjooke. Näiteks kutsuti tequilat algselt vino de mezcal de tequilaks või Tequila kogukonna (Jaliscos) mezcal'i veiniks. Seejärel võttis Mehhiko valitsus nime "mezcal" üle kontrolli ja muutis selle kangete alkohoolsete jookide kategooriast konkreetseks väljendiks.


Rahvusvaheliselt on mezcal 1994. aastast tunnustatud päritolu apellatsioonina (Appellation of Origin, AO). Samuti on olemas geograafiline tähis (Geographical Indication, GI), mis algselt piirdus Oaxaca, Guerrero, Durango, San Luis Potosí, Puebla ja Zacatecas osariikidega. Sarnaseid tooteid valmistatakse ka Jaliscos, Guanajuatos, Michoacánis ja Tamaulipas, kuid neid pole mezcal’i DO-sse lisatud.

Agaavitaim on osa Agavaceae perekonnast, millel on peaaegu 200 alamliiki. Mezcal agaavil on väga suured paksud lehed. Küpseks saades moodustab see keskele "piña" ehk südame, millest ekstraheeritakse mahl, mis muudetakse mezcal'iks. Taime küpsemiseks kulub seitse kuni viisteist aastat, sõltuvalt liigist ja sellest, kas seda kasvatatakse või leidub see looduses.

Mezcal’i valmistamiseks kasutatakse enam kui 30 agaaviliiki, -sorti ja alamsorti. Paljudest agaavi liikidest, mida saab mezcal'i valmistamiseks kasutada, on seitse eriti olulised. Kõige sagedamini kasutatakse Oaxaca domineerivat espadín nimelist agaavi. Järgmised olulisemad on arroqueño, cirial, barril, mexicano (nimetatakse ka dobadaan’iks) ja cincoañero. Kõige kuulsam metsik agaav on tobalá. Nimetada võib veel teiste hulgas madrecuixe, tepeztate ja jabalí.

Mezcal’i juures on palju romantilisust. Tänapäeval valmistatakse mezcal endiselt agaavitaime südamest, samamoodi nagu see oli 200 aastat tagasi. Samuti kasutatakse mezcal’i valmistamiseks ka tänapäeval väiketootjate poolt kivist vooderdatud saviahjusid, hobuste abil ringiaetavaid kiviveskeid, vabas õhus asuvaid puitfermentaare ja puuküttega vaskdestillaatoreid. Küla võib sisaldada kümneid väiketootjaid ehk mezcal’i tootmismaju, mida nimetatakse fábricas või palenques, millest igaüks kasutab meetodeid, mida on edasi antud põlvest põlve. Mõnes tootmismajas kasutatakse samu tehnikaid, mida praktiseeriti juba 200 aastat tagasi. Selliselt toodetud mezcal’il on oluline erinevus tequilaga, mida tänapäeval toodetakse enamasti tööstuslikult.

Mezcal’i valmistamise protsess algab taimede koristamisega, mis igaüks võib kaaluda 40 kg. Eesmärgiks on taime lehtede ja juurte lõikamisega eraldada piña ehk süda. Seejärel keedetakse piñas’id umbes kolm päeva, sageli augus olevates ahjudes. See maa-alune röstimine annab mezcalile intensiivse ja omapärase suitsuse maitse. Seejärel piña’d purustatakse ja püreestatakse ning seejärel jäetakse koos lisatud veega käärima suurtesse vaatidesse või tünnidesse, millele on lisatud vett.

Meskil lastakse käärida, saadud vedelik kogutakse kokku ja destilleeritakse kaks korda kas savist või vasest pottides (destillaatorites). Esimene destilleerimine on tuntud kui ordinario ja see väljub umbes kanguses 37,5 mahuprotsenti alkoholi. Seejärel tuleb vedelik alkoholisisalduse tõstmiseks teist korda destilleerida. Mezcal võib jõuda 55% alkoholisisalduseni. Destilleeritud toode villitakse koheselt. Sellist küpsemata mezcalit nimetatakse joven’iks ehk nooreks. Osa destilleeritud toodetest lastakse küpseda vaatides enamasti ühest kuust kuni nelja aastani, kuid osa võib laagerduda ka kuni 12 aastat.

Mezcal võib iseloomult olla väga erinev. Maitse sõltub kasutatud agaavi liigist, kääritamisel lisatud puuviljadest ja ürtidest ning kasutatud destilleerimisprotsessist. Nii võib luua mezcal’i alamtüüpe nimedega nagu de gusano, tobalá, pechuga, blanco, minero, cedrón, de alacran, creme de café ja palju muud. Näiteks pechuga nime all tuntud mezcal’i puhul kasutatakse kaneeli, õuna, ploome, nelki ja muid vürtse, mida seejärel destilleeritakse kana-, pardi- või kalkunirinna kaudu. See valmistatakse siis, kui retseptis kasutatud konkreetsed puuviljad on saadaval, tavaliselt novembris või detsembris. Teiste mezcal’i variatsioonide puhul maitsestatakse meskit kaneeli, ananassiviilude, punaste banaanide ja suhkruga, mis kõik annavad mezcal’ile erilise iseloomu. Enamik n.ö ehedaid mezcal’e on aga puutumata, võimaldades just eelkõige agaavi maitsel endal joogis esile tõusta.

Mõned mezcal'i pudelid võivad sisaldada ka ussi (tegelikult koi vastne Hypopta agavis, mis võib agaavitaimi nakatada) ning kui seda lisatakse, lisatakse see villimise ajal. Selle kohta, miks selline asi lisatakse, on vastuolulisi lugusid. Mõni väidab, et tegemist on turunduse nipiga. Teised väidavad, et see tõendab, et mezcal on joogikõlblik, ja kolmandad väidavad, et vastne on pudelis maitse andmiseks.

Laias laastus esineb siiski kaks tüüpi mezcal’i. Üks on valmistatud 100% agaavist ja ülejäänud on kõik need, kus on vähemalt 80% agaavi sisaldus, kuhu on siis ülejäänud osas segatud teisi koostisosasid. Mõlemal tüübil on neli kategooriat. Valge mezcal on selge ja enamasti vaatides laagerdumata. Dorado (kuldne) on samuti laagerdamata, kuid sellele on lisatud värvaine; seda versiooni tehakse sagedamini segatud mezcal’iga. Reposado või añejado (laagerdatud) pannakse puidust vaatidesse küpsema kahest kuni üheksa kuuni; seda võib teha nii 100% agaavist kui ka segatud mezcal’i puhul. Añejo puhul lastakse mezcal’il vaatides küpseda vähemalt 12 kuud. Selle mezcal’i tüübi parimad on vanuses 18 kuud kuni kolm aastat. Kui añejo on 100% agaavist, laagerdatakse seda tavaliselt umbes neli aastat.

Mehhikos on umbes 330,000 hektarit agaavi, mis mõeldud mezcal’i tootmiseks. Istandusi omavad 9,000 tootjat, kes toodavad aastas üle kuue miljoni liitri mezcal’i, mida villitakse enam kui 150 nime all. Mezcal võib olla magus, suitsune ja muldne ning seda ka ka kõik ühes joogis. Kõik erinevad lõhna- ja maitsete nüansid võivad varieeruda tootjatest sõltuvalt üsnagi oluliselt. 


Siinmaitstav minu elu esimene mezcal kannab nime Mezcal Marca Negra ning on pärit Oaxaca piirkonnast (Ejutla, L.A. Noria), tüübilt Joven ja sisaldab 100% espadín agaavi. Maitstav on pärit 20cl pudelist.

Mezcal Marca Negra, 100% agave espadín, Batch: XBP18-19, pudel 754/1536, 51,5%

Aroom: õline, kerge diisel/bensiin (mitte halvas mõttes), suitsune. Klaasis seistes kasvab magusus, kerge tsitruselisus, mõningane piibutubakas, veidi melonit.

Maitse: magus ja suitsune. Suutundelt õline, kerge ürdisus ja tsitruselised, must terapipar. Kangusest tulenev häiriv teravus puudub. Vähese vee lisamine toob veidi metallisust (teras, alumiiinium), kuid jääb siiski magusaks koos lisanduva mündiga.

Lõpp: keskmise pikkusega. Soolakas-magus suitsusus, kurku soojendav.

Üllatavalt meeldiv esmakohtumine. Tasub edaspidigi mezcali poole pilk valvas hoida. Kindlasti võtan veelgi seda Mehhiko jooki proovida. Kergelt suitsuste väheaktiivsetes eks-burboon vaatides küpsenud  noorte linnaseviskide armastajale kindlasti meelepärane jook, mida viskidele vahelduseks mekkida.

Pühapäev, 16. august 2020

GLEN MORAY Elgin Classic

Seda Glen Moray viskit sai maitstud neli aastat tagasi. Viski on küpsenud endistes burboon vaatides ning kokku on ilmselt segatud selles vanuse märketa ühelinnaseviskis kolme-, viie- ja seitsmeaastased viskid. Seega üpris noor Speyside. Maitstav on pärit veebruaris 2020 villitud pudelist


Glen Moray Elgin Classic, 40,0%

Aroom: magus, karamell ja iiris, vanill ja mesisust ning kuivem linnasus. Taustal on tunda ka värskemaid aroome (õun, pirn), kuid need ei pääse kahjuks piisavalt esile. Magusa poole pealt lisanduvad veel konserviananass ja -pirn.

Maitse: magus ja karamelline koos kergelt vürtsika ja mõrkja puiduse äärisega, mis annab ehk kerge papisuse meki. Tsitrusekoored ja ürdid lisavad mõningast värsket särtsakust.

Lõpp: lühike kuni keskmiset pikkuselt, ürdiselt rohune ja kergelt mõrkjas puidusus.

Hinnang: C

Lihtne ja üsna üheplaaniline, kuid mitte kehv. Oma (odavale) hinnale vastav keskpärane ja selline heale seguviskile omase maitsekooslusega linnaseviski. Vajaks kõrgemat kangust ja vähem aktiivset tammevaadi mõju, mis ehk tooks värsked puuviljased maitseid enam esile. Igal juhul paremuse poole liikunud viski, kuna nelja aasta tagusel maitsmisel andsin hindeks D.