Aasta 2019 parimad

Aeg viimaseks postituseks viskiaastal 2019. Mis siis kogetud sai? Sel aastal sai lisaks Šoti ühelinnaseviskidele maitstud hea portsu Šoti üheteraviljaviskisid, mõningaid Euroopa linnaseviskisid ning hulganisti ka Aasia linnaseviskisid – Taiwani Omar ja Kavalan, Indiast Amrut ja Paul John. Maitstud sai isegi mitmeid konjakeid. Nende n.ö muude viskide maitsmise kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et jään ikka ustavaks Šoti linnaseviskidele. Olgu kõikide muude või mujalt pärit viskide seas leitavad mõned, millel üsna huvitavad ja eripärased nüansid, jäävad need tervikuna siiski kvaliteedilt alla šoti ühelinnaseviskidele.

Allpool on toodud kaksteist viskit, mis sel aastal kõige meeldejäävamatena esile tõusid (siia ei ole sarnaselt varasematele aastatele sisse arvatud viskifestivalidel maitstud viskisid). Hinnangu „A“ andsin sel aastal üksnes kahele viskile ja isegi „B+“ hinnanguni küündisid kõigest kümme viskit. Seega üsna nigel aasta, kui silmas pidada kvaliteeti. Püüan seda järgneval aastal parandada ning olla veidi valivam.

Kaksteist enim maitseelamusi pakkunud viskit 2019. aastal alfabeetilises järjestuses:

• Amrut Peated Cask Strength, 62,8%
• Balvenie 14 yo Caribbean Cask, 43,0%
• Benromach 10 yo Cask Strength 2002/2012, 60,3%
• Bunnahabhain Ceòbanach Batch 02, 46,3%
• GlenDronach 15 yo Revival (revised & revived), 46,0%
• GlenDronach 18 yo, 1996/2014, Oloroso Sherry Butt #244 (Batch 11), 56,9%
• GlenDronach 19 yo, 1995/2014, Pedro Ximénez Sherry Puncheon #538 (Batch 11), 55,0% 
• GlenDronach 20 yo, 1994/2014, Oloroso Sherry Butt #54 (Batch 11), 56,6%
• Longmorn 21 yo, The Single Malts of Scotland 1992/2014, 49,7%
• Nikka Whisky From the Barrel, 51,4%
• Springbank CV (13/277), 46,0%
• Tamdhu Batch Strength, Batch No: 003, 58,3%

Kui pöörata pilk 2020. aastasse, siis jätkan endiselt viskide maitsmist ja nendest blogisse kirjete tegemist. Algaval aastal on ees ootamas kaks olulist sündmust. Esiteks täitub veebruaris siinse Linnaseviski nimelise blogi pidamisest viis aastat. Seda tuleb loomulikult tähistada mõningate eakamate viskide maitsmisega. Teisena tuleb esile tõsta juba paar aastat oodatud reis. Nimelt teostub kevadel Šotimaa reis, kus saab ühe nädala vältel ühes linnaseviski vabrikus töötada ja end koolitada. Vihje sellele viskivabrikule on leitav allolevalt uue aasta kaardilt. Plaanid veel täpsemalt tegemata, kuid ilmselt jõuan lisaks külastada veel nelja või viit viskivabrikut. Kolmandaks tuleb mitte küll sündmusena, kuid viskidega seotult märkida, et kuna viskide hinnad muudkui kerkivad nii meil kui mujal, siis ilmselt ostan uusi viskisid algaval aastal vaid mõned üksikud ja hoolikalt valitud. Kindel on aga ka uuel aastal see, et ootamas on uued viskid ja neis leitavad maitseelamused.

GLENDRONACH 15 yo Revival (revised & revived)

Kui eelmises postituses tutvustatud BenRiach viski oli veel n.ö Billy Walkeri ajastust (kes oli nii BenRiach kui GlenDronach viskivabrikute omanik), siis siinne GlenDronach on n.ö Brown Formani ja Rachel Barrie ajastu algust iseloomustav. Seejuures on siin tegemist 15-aastase „Revival“ viski taastulekuga ning seda muudetud koostises. Kui varasem 15-aastane GlenDronach, mille villimine lõpetati 2015. aastal, oli küpsenud üksnes Oloroso šerri vaatides, siis siinne samanimeline 2018. aasta taaselustus on kokku segatud Pedro Ximénez ja Oloroso šerri vaatides küpsenud viskidest. Maitstav viski on villitud 13.08.2018.

GlenDronach 15 yo Revival (revised & revived), 46,0% nc, ncf

Aroom: magus, šerrine ja rikkalik. Rosinad, maraschino kirsid, kuivatatud mooruspuu marjad ja aprikoosid, pruuni suhkruga ahjuõunad, musta ploomi ja datlite puding, veidi jõhvikamahla ning ka küpseid mureleid mõningal määral. Veidi ürdisust, kummelitee, muskaatvein, muscovado suhkur. Oma magususes veidi selline liköörine.

Maitse: magus ja suud kattev. Meega glasuuritud kreeka pähklid, rosinad, kuivatatud mooruspuu marjad, aprikoosid, datlid ja viigimarjad. Karamelliseeritud apelsinikoored ja ürdisus. Tervikuna veidi kleepjas, kuid meeldiv selline. Mõned tilgad vett toob värskust.

Lõpp: keskmise pikkusega. Karamelliseeritud apelsinid, rosinad, kergelt mündine ääris (erit vähese veega lahjendatult), lagrits ja ürdid.

Hinnang: B+

Viski võidab mõne tilga vee lisamisest. Ilmselt on siin vaatide vahekord PX kasuks, millele ilmselt osutab ka sildil PX nimetamine Oloroso vaatidest eespool. Endiselt väga hea GlenDronach, kuid jääb siiski alla varasemale „õigele“ Revival viskile (tuleb ka arvestada, et see varasem 15-aastane sisaldas suures osas oluliselt eakamaid viskisid). Õnneks on mul seda varasemat üksnes Oloroso vaatides küpsenut tallel veel paar pudelit.

Rahulikku jõuluaega koos šerriste šotlastega!

BENRIACH 12 yo Sherry Wood

Aeg hakata selleks aastaks otsi kokku tõmbama. Kuid enne seda tuleb ikka korralikud viskid ette võtta. Ei saa ju viskiaastat lõpetada konjakitega. Valisin selle aasta kaheks viimaseks viskiks šerrised Šoti linnaseviskid. Esiteks BenRiach ja seejärel GlenDronach. Olgu mainitud, et ka uut aastat alustame jõuliselt šerrise Šoti linnaseviskiga.

Siinmaitstav BenRiach on küpsenud kaht tüüpi vaatides – Pedro Ximénez ja Oloroso šerri – ning siis 12-aastase küpsemise järgselt kokku segatud ja seejärel villitud 01.10.2015. Seega on siinse viski puhul veel tegemist viskivabriku endiste omanike (Billy Walker ja partnerid ehk Benriach Distillery Co) poolt villituga. BenRiach koos GlenDronach ja Glenglassaugh viskivabrikuga müüdi 2016. aasta aprillis Ameerika suurkorporatsioonile Brown Forman.

BenRiach 12 yo Sherry Wood, 46,0% nc, ncf

Aroom: meeldivalt ja mõõdukalt magus. Kuivatatud viigimarjad, rosinad, soe nahk, šerrisus loomulikult. Osalist kuivust annab kohv ja šokolaad. Lisaks vanill ja veidi ka iirist. Vähese vee lisamine toob värskust – aprikoos, apelsin, mentool. Lisaks asendab kuivatatud puuviljade magusust nüüd kergem ja ümaram BenRiachi viskidele tüüpiline mesine magusus.

Maitse: magus-vürtsikas ja üsnagi raskepärane. Kuivatatud viigimarjad, rosinad, veidi kummisust. Tammine karamell ja siis vürtsikas pool – muskaat ja koriander eelkõige. Veidi vett toob mentoolset värskust, lisandub lagrits, suutundesse ümarust ja õhulisust (destillaat tuleb vaatide alt enam esile).

Lõpp: üsna pikk ja kurku soojendav. Vürtsikas tammisus ja mõrudam šokolaad, mis annavad veidi mõrkja järelmeki. Vähese veega lahjendatult mentoolne apelsin.

Hinnang: B

Väga heas tasakaalus linnaseviski, kus šerrivaatide mõju on küll tuntav, kuid samas on mõne tilga vee abil võimalik šerrisuse alt esile tuua ka destilaadi värskem pool.

VSOP konjakid: osa 2

Teises VSOP konjakite voorus tulevad maitsmisele Meukow, Croizet, Hardy, Leyrat, Château de Montifaud ja Kelt. Kõik maitstavad konjakid on pärit minipudelitest. Maitsmisele sai kaasatud ka nende konjakite juures abikaasa, kelle maitsekirjeldused on samuti lisatud (M = mina; T = tema).

Meukow VSOP Superior, 40%

M: aroomis karamell, mis annab ümarust, mõningane vürtsikas tammisus, kuivatatud puuviljad, soe nahk ning veidi vaske. Suutundelt esmalt üsna ümar ja magus, seejärel teatav vürtsikus. Maitses mandlid, piimaga kergema röstiga kohv, karamelliseeritud suhkur. Veidi tunda ka kuivatatud musti Rainbow ploome. Lõpp keskmiselt pikk, pehme, kuivem mandlisus, veidi kuivatatud musti ploome. T: aroomilt kerge, kuivatatud ananass. Suutundelt pehme ja sobilik ka mitte konjaki harrastajale.

Croizet VSOP (Grande Champagne), 40%

M: aroomilt lilleline, veidi äädikalisust, kuid muidu üsna kerge ja õhuke. Kuiv puit ja papisus, magus vanill, suhkrustatud mango ja ananass. Suutundelt pehme, ümar ja delikaatne. Kreeka pähklite kirbust keele tipul. Veidi kahjuks ka tuima papisust. Lõpp keskmise pikkusega, õrnalt kreemine, kreeka pähkel ja veidi kuivemat ja vähemahlast apelsini. (sarnane Camus ja Otard konjakitele, kuid kvaliteetsem). T: pehme ja kerge, maitses selline mõnus kerge magusus koos õrna õhetusega kurgus. Hea konjak.

Hardy VSOP (Fine Champagne), 40%

M: aroomis kõigepealt tammised vürtsid, siis puuviljane magusus (pirn, õun), nahk, vanill ja kaneel. Kõik need kokku jätavad ümara ja üsna täidlase tunde. Suutundelt pehme ja ümar. Vürtsikas keskosa, millele tuleb vaid veidi juurde papisust. Lõpp keskmise pikkusega, vürtsikas, kuivusele kalduv. T: aroomis magusust, mandlid. Maitses tunda kerget teravust.

Leyrat VSOP (Fins Bois), 40%

M: koheselt tunda aromaatne lillelisus ja heinasus, kerged tsitrused, ümarust annavad magusad suveõunad ja pirnid. Suutundes on meeldivat kangust, mis tõstab maitseid enam esile. Kerged magusad tsitrused, särtsakust annab ingver. Lõpp üsna pikk, sidrunikoore mõrkjust veidi, kerge ja mittehäiriv metallisus, veidi soolakust, kuivemapoolsem. T: meeldivalt kerge, pehme magusus. Maitse samuti kerge, järelmaitse õrna teravusega.

Château de Montifaud VSOP (Fine Petite Champagne), 40%

M: üsna aromaatne ja täidlane. Karamell, kuivatatud aprikoos, tammisus, nahk, suhkrusiirup. Suutundelt pehme ja ümar. Vanill, mandel, puuviljane. Meeldivalt suud kattev. Lõpp keskmise pikkusega, väga pehme ja ümar, veidi tammist karamelli. T: hästi pehme, koos õrna magususega. Väga hea.

Kelt VSOP (Grande Champagne), 40%

M: aroomilt algul pigem suletud. Kerge piirituselisus, kuivatatud puuviljad, rosinad, nahk. Suutundelt ümar. Esimene pool magus puuviljasus. Teises pooles veidi kirbust, karamelliseeritud suhkur, veidi papisust. Lõpp keskmiselt pikk. Melon, veidi papisust, kirbet rohusust. T: aroomis õrn mandline magusus. Maitselt väikese teravusega.

Maitstud 15 VSOP konjakit andsid üsna hea ülevaate, mida meie kaubandusvõrgus olevad konjakid endast kujutavad. Enda jaoks tõusis meeldivalt esile Leyrat, mis oli teistest üsna eristuv ning milles puudus täiesti paljudele konjakitele ja muudele brändidele omane karamelliseeritud suhkur. Paremusjärjestus oleks minu kui linnaseviski armastaja kohaselt järgnev. Kindel esikolmik: 1) Leyrat, 2) Château de Montifaud, 3) Hardy. Pole paha nelik: 4) Kelt, 5) Meukow, 6) Courvoisier, 7) Rémy Martin. Väga kerged, kuid veidi õhukesed kolm: 8) Croizet, 9) Camus, 10) Otard. Kõige vähem imponeerinud viis viimast: 11) Martell, 12) Renault, 13) Maxime Trijol, 14) Hennessy, 15) Larsen.

VSOP konjakid: osa 1

Alustan konjakite maitsmist nelja suurtootja Hennessy, Martell, Rémy Martin ja Courvoisier konjakitest. Nendele järgnevad Larsen, Camus, Maxime Trijol, Otard ja Renault konjakid. Nii nagu eelnevas postituses mainitud, on kõik siin ja ka järgnevas postituses tutvustatavad VSOP konjakid ning pärit minipudelitest. Maitsmisele sai kaasatud ka abikaasa, kelle maitsekirjeldused on samuti lisatud (M = mina; T = tema). Lisaks olgu rõhutatud, et maitsjaks on siin mitte konjaki ja selle maitsebuketi asjatundja, vaid linnaseviskide armastaja.

Hennessy VSOP Privilege, 40%

M: Aroomis ohtralt karamelliseeritud suhkrut, intensiivne ja ninna lõikav. Lisaks vanill. Suutundes teravust, eriti keele tipul ja suu äärtes. Tamm, piirituselisus. Keskosas pehmemat karamelli. Lõpp lühike. Järelmaitses metsapähkleid, karamelline-suhkrune. T: õrn magusus, karamelliseeritud suhkur. Maitse terav ja näpistav, alkohoolne.

Martell VSOP Aged in Red Barrels, 40%

M: Aroom suletud, vähearomaatne, kinnine. Kuivemapoolsem karamell, ehk veidi sidrunit äärtes tunda. Suutundelt üsna pehme, kergelt kreemine, kuid siis kirbemat sorti karamelliseeritud suhkur. Lõpp lühike. Järelmaitses kirbemat kreeka pähklit, samas ka pehme. T: pehme ja teravuseta nii aroomis kui maitses. Aroomis kergelt aasalillede lõhna. Võrreldes eelnevaga jätab allaneelates kurgus pehme tunde.

Rémy Martin VSOP (Fine Champagne), 40%

M: Aroomis tsitruseid, siirupis pirnid. Pehme ja ümar. Suutundelt samuti pehme. Maitses metsapähklid, vanill, veidi puuviljasust ja kerge tsitruselisus. Jääb ehk veidi lahjaks ja isegi vesiseks. Lõpp keskmise pikkusega. Järelmaitses kerge tsitrus, isegi münti ja ingverit, veidi ka piirituseline. T: vanillikaun ja -seemned, maitses õrnalt tunda kuivatatud aprikoosid. Maitse poolest sobib ilmselt ka mitte konjaki sõbrale.

Courvoisier VSOP, 40%

M: Aroomi osas selgelt eelnevaist eristuv. Siin on pealmiseks toffee, veidi iirist, kuivatatud aprikoosid, heledad rosinad. Suutundelt magus, pehme, ümar ja suud kattev. Maitsetest vanill, toffee. Lõpp keskmise pikkusega ja suud soojendav. Järelmaitses münti, pruun suhkur ning viimasena siiski ka karamellist kirbust. T: kuiv kreemine toffee, rosinad (eriti just vahetult paki avamise järgselt). Õrn tubakas või pigem suitsetajast tuppa jäänud lõhn.

Larsen VSOP, 40%

M: Üsna erilaadse ja isegi kummalise aroomiga. Vanill, iiris, mandel ja selgelt võine. Suutundelt ümar ja kreemine. Maitsetest vanill, või, želatiin, litšid. Lõpp lühike. Järelmaitse võine koos mandliga. T: pehme iiris, sulatatud või. Suutundelt  pehme.

Camus VSOP Elegance, 40%

M: Üsna suletud, vähearomaatne. Veidi lillelisust, delikaatne. Suutundelt pehme, kerge ja veidi selline liistunud. Väga õhuke. Maitsetest tunda kergelt tammisust, mandel. Pigem kuiv. Lõpp küll lühike, kuid üsna delikaatne ja lilleline. Siin pole üldse konjakitele tavapärast karamellist aroomi ega mekki. T: kergelt terav ja näpistav aroom. Lilleline nii aroomis kui maitses. Veidi õhulist puuviljasust - valge klaar.

Maxime Trijol VSOP, 40%

M: Samuti üsna suletud. Siis õun, õrn apelsin, vanill, mis muutuvad atsetooniseks. Veidi ka sellist kopituse laadset. Suutundelt kerge, kuid veidi piirituseline lillelisus. Vesine, papine. Lõpp lühike, kerge, vesine ja piiritusele omase mekiga. T: pehme, klaasi äärel õrn tsitrus ja lillelisus. Suutundelt kerge ja kurgus pehme.

Baron Otard VSOP, 40%

M: Jällegi üsna suletud aroomilt. Kerge metallisus, hele rosin, aprikoosid, lillelisus. Suutundelt väga kerge ja kreemine. Üsna delikaatne ja õhuke. Lõpp lühike, üsna vesine, mõningane delikaatne magusus. Ka siin pole sarnaselt Camus konjakile karamelliseeritud suhkrut. T: vastupidiselt minule on siin karamell ja teravus esile tõusvad. Järelmaitse üsna pikalt püsiv.

Renault VSOP Carte Noire, 40%

M: jällegi suletud ja selline liistunud aroom. Kerge metallisus karamellisel padjal. Suutundelt pehme ja õhuke. Maitsetest tunda vanilli, veidi piimašokolaadi ja mandleid. Lõpp lühike. Järelmaitses pruun suhkur. T: väheütlev, kerge ja vesine.

Omalt poolt saan öelda, et kui vaja oleks, siis neist üheksast VSOP konjakist ostaksin vaid Courvoisier’i. Vastuvõetav oli ka Remy Martin. Maitstuist ei meeldinud mulle kui linnaseviski sõbrale Hennessy oma ohtra karamelliseeritud suhkrususega ning Renault, Martell ja Maxime Trijol oma suletuse ja vesisusega. Otard ja Camus olid samuti üsna suletud, kuid neis oli siiski olemas midagi delikaatset. Larsen oli aga lihtsalt kummaliselt veidra aroomi ja mekiga.

KONJAKi lühitutvustus

Detsember algab suure konjaki maitsmisega. Maitsmisele tuleb 15 konjakit. Seejuures on objektiivse võrdlusmomendi tekitamiseks valitud üksnes VSOP konjakid. Valikusse võeti kõik need VSOP konjakid, mille minipudelid Tallinna poodidest leidsin. Enne maitsmise juurde asumist aga konjaki kui joogi lühitutvustus.

Konjak, kui selgelt määratletud Prantsusmaalt pärit kange alkohoolne jook (brändi), kujunes ajalooliselt selliseks joogiks, nagu me seda täna tunneme, kahekümnenda sajandi alguses. Selleks ajaks hakati küll toibuma Euroopa viinamarjade katkust, mis oli viinamarjaistandusi hävitanud, kuid samal ajal ähvardasid konjakit bränditootjad, kes olid 19. sajandi lõpupoole teistes riikides juurde tekkinud. Need n.ö „uustulnukad“ nimetasid sageli samuti oma kanget alkoholi konjakiks.

Oma brändi ainulaadsuse iseloomustamiseks otsisid Prantsuse konjakitootjad kõigepealt võimalust konjaki viinamarjaistanduste jaoks piiritletud ja kaitstud ala loomist. Seejärel määratleti konjaki tootmise ja küpsemise nõuded. Hiljem sõlmiti kaubanduslepingud teiste bränditootmise piirkondadega, püüdes piirata sõna „konjak” kasutamist. Piirkonna (Cognac) kõige põhjalikuma maa-analüüsi põhjal (alates 1860. aastast) valmis Cognac’i piiritletud ala esimene versioon 1909. aastal, kuid alles 1936. aastal sai Cognac piirkonnast AOC (Appellation d’Origine Contrôlée) ehk kontrollitud päritolunimetusega piirkond. Konjak on seega viinamarjabrändi kaitstud alajaotus. Teisisõnu väljandatuna: kuigi kõik konjakid on brändid, ei ole siiski kõik brändid konjakid.

Konjaki tootmise piirkonnad. Foto: commons.wikimedia.org

Cognac’i täpsemad viinamarjade kasvamise geograafilised tähistuse piirid valmisid 1938. aastal, mil määratleti kuus kasvupinna ja mikrokliimaga ala (cru): Grande Champagne, Petite Champagne, Borderies, Fins Bois, Bons Bois ja Bois à Terroirs (tuntud ka kui Bois Ordinaires). Lisaks on kasutusel täiendavana Fine Champagne apellatsioon, kuid see ei ole mitte kasvupind, vaid viitab konjakile, mis on kokku segatud Grande ja Petite Champagne viinamarjadest, millest Grande Champagne moodustab vähemalt 50%. „Champagne” tähendabki seega piirkonnana otsesõnu „maad” ja selleks on kriidine muld, kus paiknevad viinamarjaistandused pakuvad parimate konjakide valmistamiseks mõeldud viinamarju. (NB! Champagne ei oma siin mingit seost vahuveini kategooriaga). Grande Champagne viinamarjaistandusi peetakse pinnase poolest parimaiks, Petite Champagne (erinevat tüüpi kriit) järgneb sellele teisena. Pärast neid tulevad siis hierarhiliselt allapoole liikudes Borderies (rohkem savi ja liiva), Fins Bois ja Bons Bois (erinevas koguses ja erinevat tüüpi kriidiga nende pinnases) ning viimasena Bois Ordinaires (rohkem liiva).

Grande Champagne viinamarjaistandus Louis XIII konjaki tootmiseks.
Foto: commons.wikimedia.org / Remy Martin

Värskelt destilleeritud ja vaatides küpsevat „mitte veel konjakit“ kutsutakse eau-de-vie’ks („elu veeks“). Enamasti segatakse konjakid kokku eri vanuses ja erinevatest Cognac’i alampiirkondadest pärinevatest eaux-de-vie’dest. Kõige kvaliteetsemateks loetavad konjakid valmivad üksnes Grande Champagne eaux-de-vie’dest. Kui varasemalt võis pudeli etiketilt eraldi esile tooduna leida üksnes Champagne nimetused, siis nüüd villitakse ka ühe piirkonna (single-cru) konjakeid, mis pärit madalama klassi piirkondadest.

Kuna suuremad konjakimajad kasvatavad sageli ise vaid väikese protsendi vajaminevatest viinamarjadest, pärineb suurem osa konjaki loomiseks kasutatud viinamarjadest kohalikelt viinamarjakasvatajatelt ja eaux-de-vie’dest väiksematelt destilleerijatelt.

Konjaki valmistamiseks võib kasutada ainult valgeid viinamarjasorte. Konjaki peamiseks (90%) viinamarjaks on Ugni Blanc, millele lisaks ka vähesel määral Colombard ja Folle Blanche. Lisaks võivad konjaki tootjad kasutada Folignan, Jurançon Blanc, Meslier Saint-François, Montils, Sélect ja Sémillon viinamarju.

Jälgimaks konjaki tootmist ja levitamist nii Prantsusmaal kui ka kogu maailmas, loodi pärast 1946. aastal n.ö konjaki büroo BNIC (Bureau National Interprofessionnel du Cognac). BNIC-i reeglite kohaselt tuleb konjaki viinamarjad teha veiniks, mida ei laagerdata; vein tuleb destilleerida nii kiiresti kui võimalik. Cognac’i piirkonnas peavad konjaki destilleerimised olema lõpetatud saagikoristusele (september) järgneva aasta 1. aprilliks. Konjakit ei saa ametlikult avalikkusele müüa enne, kui ta on vaatides küpsenud vähemalt kaks aastat pärast 1. aprilli destilleerimise piirmäära.

Konjakit tuleb toota padadestillaatorites kahekordse destilleerimisega ja seda tuleb laagerdada Cognac’i piirkonnas tammevaatides, mis on valmistatud läheduses asuvate metsade puidust. Kohalikku Limousin (ka Tronçais) tamme peetakse parimaks, et anda konjakile kõige soovitavamad omadused. Iga konjakitootja võib ise otsustada, kuidas vaatide sisemus röstitakse. Mõned eelistavad kergemat, teised tugevamat rösti, sõltuvalt sellest, milliseid maitsenüansse nad soovivad oma joogile anda. Ehkki ideaalses maailmas oleks soov, et konjak saavutab suurema osa oma värvist vaatides küpsedes, võib seaduslikult konjakile lisada veidi piirituskaramelli (E150), samuti suhkrut ja puidukontsentraati, mida nimetatakse boisé’ks. Viimastel aastatel on turul leitavad ka konjakid, kus küpsemiseks on kasutatud uusi Ameerika tammest vaate ja ka konjakid, mis läbinud järelviimistlemise endistes veinivaatides.

Konjak on traditsiooniliselt määratletud vanuse alusel, kuid võrreldes näiteks Šoti linnaseviski üsna täpse vanuselise märgistusega, on konjaki nimetuste süsteem üldisem. Nõuded konjaki stiilidele kehtestati 1983. aastal. BNIC-i poolt on loetletud järgnevad kategooriad: VS (Very Special) või 3-tärniline on vähemalt kahe-aastase vaadiküpsemisega; VSOP (Very Superior Old Pale) tähendab vähemalt nelja-aastast vaadiküpsemist; XO (Extra Old) tähendas varasemalt vähemalt kuus aastat vaadiküpsemist, kuid XO konjaki nõutav vaadiküpsemise aeg tõsteti 2018. aasta aprillis kümnele aastale. Eelnevatele lisaks kinnitati 2019. aastal uue kategooriana XXO (Extra Extra Old), mis osutab konjakitele, milles on kokku segatud 14-aastased või vanemad eaux-de-vie'd. 

Nüüdseks võib varasemalt mitteametlikku Napoléon kategooriat kasutada konjakite määratlemisel, mis jäävad vanuselt VSOP ja XO vahepeale, ehk siis on küpsenud kuus aastat. VSOP nimetusega samaväärselt on kasutusel ka märge Reserve ja XO nimetusega märge Extra. Kasutusel on ka nimetus Hors d’âge ("üle aja"), mida loetakse BNIC poolt poolt XXO kategooriaga võrdseks ehk noorim komponent peab olema vähemalt kümme aastane, kuid Hors d’âge nime kasutatakse tootjate poolt siiski enamasti selleks, et turustada kõrge kvaliteediga konjakit, mis on kokku segatud oluliselt vanematest konjakitest kui ametlikud kategooriad.

Konjaki kategooria kajastab segus oleva noorima osa vanust. Viimasel ajal populaarseks saanud vintage-kategooria konjakid (tava, mis rohkem omasem Armanjakile) peavad sisaldama üksnes ühelt määratud saagikoristuselt destilleeritud eaux-de-vie’d. Enamik müüdud konjakist (umbes 85%) on VS või VSOP, ülejäänud on vanemad konjakid.

Inimene, kes soovib konjakiga tutvumist alustada, võib instinktiivselt esmaseks valikuks võtta kõige odavama ja noorema VS konjaki. See pole enamasti siiski kuigi hea mõte, kuna nendele üldiselt omasemad n.ö robustsemad maitsed võivad põhjustada pettumuse. Konjaki puhul on mõistlik alustada VSOP-i taseme konjakitest, sest siin on võimalik ilma suurt raha kulutamata kogeda nii aroomirikkust kui ka maitsete pehmust. Seega sai ka ise maitsmiseks valitud just VSOP konjakid. Võib-olla võtan järgmine aasta ette ka XO konjakite maitsmise.

Mõned aastad tagasi määratles Cognac Bureau 325 konjaki valmistajat, sealhulgas väikesed ja suured ettevõtted, üksikud konjakimajad ja ühistud. Selgelt eristub neli suurt tootjat: Hennessy, Martell, Rémy Martin ja Courvoisier. Need neli nime hõivavad umbkaudu 85% kogu konjaki tootmisest. Nendest neljast ka siinset kaheosalist konjakite maitsmist järgmisest postitusest alustan.