BUNNAHABHAIN Toiteach a Dhà

Sel kuul viimasena tuleb maitsmisele üsna uus Bunnahabhain linnaseviski. Tegemist on selle aasta alguses villitud järjekordse NAS viskiga, asetudes seega Mòine ja Stiùireadair viskide kõrvale; tegelikult ühendades endas need kaks. Toiteach a Dhà on valmistatud turvastatud linnastest ning eks-burboon vaatidele lisaks on tavapärasest Toiteach viskist kasutatud rohkem eks-šerri vaate. Hinnalt on need kolm üsna sarnases 30-45€ vahemikus, siinne neist kõige kallim. Maitstav on pärit 6cl näidispudelist.

Bunnahabhain Toiteach a Dhà, 46,3% nc, ncf

Aroom: üsna tugevalt turbasuitsune, tammiselt vürtsikas koos piprasusega. Kerge metallisus, mis kaob õnneks siiski ruttu. Klaasis seismise järgselt on järk-järgult üha enam tunda šerrisust, koos rosinate ja karamelliga, mis kokku lisavad märgatavalt magusust. Lisaks on tunda põlenud kulu ja veidi lehmalauda aroome. Vähene vesi lisab tsitruseid. Meeldiv tervik.

Maitse: magusa ääristusega turbasus, suutundelt kreemine ja üpriski täidlane. Keskosa üsna piprane, vürtsikas ja meresoolane. Tasakaalu annab tume šokolaad ja linnased. Vee lisamine toob juurde kergeid tsitrusi, kuid lihtsustab siiski tajutavalt, parem ilma.

Lõpp: üsnagi pikk ja kurku soojendav. Piprane ja soolane turbasus. Järelmekk on kergelt mõrkjas, kuid õnneks säilib magus ääristus; šerrivaat hoiab ilmselt veel üsna noore viski kontrolli all. Vee lisamisega on järelmaitse oluliselt lühem ja lame.

Hinnang: B

Ilmselt kõige turbasuitsusem ja piprasem Bunnahabhain, mida kunagi proovinud. Mòine ja Stiùireadair viskidega üsna samasse kvaliteedi ja personaalse meeldivuse klassi paigutuv. Siiski on Toiteach a Dhà neist kahest eelnevast mõne pügala võrra täidlasem, tasakaalustatum ja meelepärasem. Tervikpudelit maitsmise põhjal siiski ostma ei kipu, kuid kui valiks, siis eelistaks kindlalt siinmaitstavat kahe teise ees. Tuleb veelkord tõdeda, nii nagu juba Mòine ja Stiùireadair viskide juures, et Bunnahabhain 12-aastane on ikka märgatavalt kompleksem ja meeldivam.

BRUICHLADDICH 2003/2017 MoS

Siinmaitstav Bruichladdich on villitud 2003. aastal, küpsenud ühes eks-burboon vaadis (barrel) umbes 14 aastat ning villitud vaadikangusega 2017. aastal. Villijaks on Saksamaal tegutsev sõltumatu villija Malts of Scotland. Maitstav on pärit 5cl minipudelist

Bruichladdich 2003/2017, Malts of Scotland, Cask MoS 17015, Bourbon Barrel, 56,8% nc, ncf

Aroom: puuviljane ja kergelt lilleline. Mesi, vanill, suhkruglasuur. Veidi märjad õled, kergelt suitsused linnased, iiris. Hooti tuleb kuiva tamme ja meresoola. Vaatamata kangusele alkohoolne teravus puudub.

Maitse: värske ja üsna vürtsikas. Hästi suud kattev, vürtsikas tamm ja soolasus, mida tasakaalustamas vanill ja veidi troopilisi puuvilju. Värskust annavad sidrun ja kiivi. Puhas ja värske maitse.

Lõpp: üsnagi pikk. Kuiv iiris, puuviljad, sidrun ja kergelt mõru soolasus viimasena.

Hinnang: B+

Äratuntavalt Bruichladdichi linnaseviskide iseloom. Bruichladdichile sobib burboonvaatides küpsemine. Väga meeldiv linnaseviski.

BRUICHLADDICH 2005/2017

Kui kord juba Bruichladdichi juurde tuldud, siis sel kuul veel kaks selle viskivabriku viskit. Esimene neist on villitud septembris 2005, küpsenud eks-burboon vaadis (barrel) 12 aastat ning villitud vaadikangusega oktoobris 2017. aastal kokku 146 pudelit. Villijaks on Saksamaal tegutsev viskipood Flickenshild, mis alustas Scottish Roadsign sildi all linnaseviskide villimist. Maitstav on pärit 2cl näidispudelist.

Bruichladdich 2005/2017, Scottish Roadsign Edition No3 (Flickenshild), 63,4% nc, ncf

Aroom: lõikavalt terav, kangus on selgelt tajutav. Kuiv tamm ja vanill, tsitrused ning magusam viljasus taustal. Vähese vee lisamisel (u 56%) muutub magusamaks, esil kooreiiris ja vaniljejäätis. Veel lahjendades (u 48%) tuleb eelnevale lisaks lillelisust, roheline magushapukas õun.

Maitse: terav ja põletav, kuid selgelt on tajutav magusus. Vajab siiski lahjendamist. Vähese veega (u 58%) tsitrused, kergelt mõrkjas tammisus. Veel lahjendades (u 48%) muutub suutundelt kreemisemaks, tsitrustele lisaks õunad; jääb siiski mõrkjaks. Tervikuna on maitse pigem kuivapoolne.

Lõpp: keskmise pikkusega, põletav ja kuiv. Veega lahjendades mõrudapoolne kuivus, mandlid.

Hinnang: C+

Hea, kuid pigem lihtne. Selline aus ja sirgjooneline Ameerika tammest eks-burboon vaadis küpsenud kvaliteetne Bruichladdich. Viski ilma viguriteta. Mõningane sarnasus viskivabriku enda poolt villitud viskidega oli olemas ning see oli enam tunda just lahjendamatult. Veega lahjendades muutus viski küll nina- ja suusõbralikumaks, kuid minetas paljuski Bruichladdichile omast. Tervikuna jäi siiski liiga kuivaks ja vaadi poolt domineerituks. Tundub olevat tegemist vaadiga, mis pigem suunatud seguviskide loomiseks, kui eraldi ühelinnaseviskina villimiseks.

BRUICHLADDICH 10 yo

Siinmaitstav Bruichladdich viski pärineb ajast enne 2001. aastat. Ilmselt on see villitud 2000. aastal, mil viskivabrik kuulus Whyte & Mackay omandusse. Whyte & Mackay omandas viskivabriku oktoobris 1993. aastal ning kui paar kuud hiljem saabus tõdemus, et Bruichladdich viskivabriku toodang on tegelikult kompanii vajadustest lähtuvalt ülearune, tootmine peatati. Viskivabrikus toimus mõningane tootmine 1998. aastal, kuid muidu oli viskivabrik enamuse ajast hüljatud ning see liikus kahjuks vääramatult lõpliku sulgemise teed. Õnneks suudeti Whyte & Mackay käest Bruichladdich viskivabrik välja osta erainvestorite grupi poolt, keda juhtis Mark Reynier. Ostu-müügi leping allkirjastati 19. detsember 2000. Peale taastamise, renoveerimise ja taaskäivitamise töid alustas uue omanike käe alla viskivabrik taas tööd 2001. aastal. Esimene destilleerimine leidis aset 29. mai 2001.

Bruichladdich 10 yo (villitud ilmselt 2000. aastal), 40%

Aroom: lilleliselt aromaatne, viljane, kerge soolane suitsusus, veidi selline kartongi lõhnaline.

Maitse: Maitses veidi huvitavamaid noote; linnastele lisaks sellist kuivemapoolset puuviljasust sidruni ja pirni kombinatsioonis, veidi turbasuitsusust ja vürtsikust (tüümian). Tervikuna üsna kerge, kuid pigem tuim. Puudu särtsakas värskus.

Lõpp: keskmise pikkusega, soolakas, mõõdukalt vürtsikas, veidi mõru.

Hinnang: C

Ei ole kuigi hästi tänapäevaste Bruichladdich viskidega võrreldav. Ilmselt on siin küpsemiseks kasutusel olnud mitte kuigi hea kvaliteediga vaadid ning ka viski ise on, võrreldes praegustega, külmfiltreeritud, lahjendatud 40%-ni ja piirituskaramelliga värvitud. Kõik kolm aspekti, mis viski iseloomu muudavad ning seda mitte paremuse suunas. Seega ajalooliselt tore kogemus, kuid maitsete osas kahjuks üsna keskpärane viski.

Viskide kollektsioneerimine ja säilitamine

On põnev ja nauditav, kui avada viskipudel, mis on villitud aastaid tagasi. Ehk on see villitud destillaadist, mis sai vaati pandud aastal kui sa ise või su lapsed sündisid? Ehk on see viski villitud samal aastal, mil lõpetasid kooli, ülikooli või kohtasid oma elukaaslast? Tõenäoliselt on igal viskisõbral mõni selline oma elu sündmustega seotud pudel kuskil kapis õiget avamishetke ootamas. Kuidas aga tagada, et aastaid või aastakümneid seda õiget avamishetke oodanud viskipudel säilitaks oma kvaliteedi ja pakuks oodatavat naudingut? Kuidas vältida pettumust, mis tuleneb sellest, et see aastate eest kõrvale pandud viskipudel on minetanud parimad nüansid või koguni riknenud?

Siit tuleb iga viskisõbra dilemma: säilitada mõneks oluliseks hetkeks tulevikus või avada ning nautida kohe. Ilmselt on alustajal viskisõbral pudelite hulk kodus suhteliselt väike ning enamasti need avatakse ja tarbitakse üsna koheselt peale soetamist. Samuti pole mõne viskipudeli säilitamine kodus probleemiks; selleks sobib vaba koht kuskil riiulil või kapis. Viskiharrastuse jätkumisel saabub ilmselt varem või hiljem see hetk, mil on kogunenud mõned viskipudelid, mida soovitakse säilitada pikemat aega ning samal ajal on kasvanud ka viskipudelite arv, mis ootavad avamist või mis on pandud kõrvale pikemaks hoiustamiseks. Ilmselt on süvenenud teadmiste ja maitseeelistuste väljakujunemise käigus tekkinud huvi just teatud viskivabrikute toodangu vastu. Seega tõusetub ühel hetkel uus dilemma: kas kollektsioneerida või mitte ning kui kollektsioneerida, siis mis eesmärgil, kui kaua ning kuidas neid kollektsiooni kuuluvaid pudeleid säilitada.

Kollektsioneerimine

Nii nagu ei saa kellelegi ettekirjutusi teha, kuidas ta oma viskit naudib (lahjendamata, veega, jääga või kokteilidesse segatuna) ei ole ka õiget või valet eesmärki või viisi oma viskikollektsiooni kokkupanemiseks. Koguda võib ühe viskivabriku viskisid, ühe aastakäigu viskisid, ühe kindla piirkonna viskisid, üht sorti viskisid, limiteeritud või mingi sündmuse puhuks villitud viskisid jne. Kollektsioneerijad võib aga jagada laias plaanis kolmeks: investeerijad, eksponeerijad ja tarbijad. Kui esimesed soovivad soetatud viskide pealt tulevikus kasumit teenida ja teised oma kogusse varutud viskisid ilusti väljapandult eksponeerida, siis kolmandad ostavad viskisid eelkõige maitsmiseks. Loomulikult võivad need kolm eesmärki olla ühendatud.

Kuigi viskide kollektsioneerijaid on erinevaid, saab ilmselt õnnelikumaks viskikogujaks olla see inimene, kes juhindub oma maitse eelistustest. On ju sel juhul võimalik igal hetkel kollektsiooni kuuluv viski avada ning suure tõenäolisusega sellest ka maitsenauding saada. Viskid on lõppkokkuvõttes ju mõeldud ikka eelkõige avamiseks ja maitsmiseks.

Endal on viskikollektsioon tekkinud n.ö loomulikul viisil. Ehk siis on lihtsalt ostetud rohkem, kui on jõutud maitsmiseks avada. Loomulikult on aja jooksul välja kujunenud mõned viskivabrikud, mille toodetud viskid meelepärasemad on ning mida sellest lähtuvalt ka teadlikumalt ostetud. Nii on üheks selliseks kindlasti Springbank, mille viskid, nii Springbank ise, kui ka Longrow ja Hazelburn, on lihtsalt oma maitsete poolest sellised, mis mulle kõige meelepärasemad olnud. Neid on siis sellest lähtuvalt tulevaste maitseelamuste saamiseks varutud kõige enam.

Teiseks viskivabrikuks, mille vastu lisaks maitsetele ka n.ö nostalgiline nõrkus, on Balvenie. Selle viskivabriku viskid olid üldse ühed esimesed, mis mul jalad nõrgaks võtsid ja tegelikult viskiarmastuse üldse tekitasid. Balvenie viskide armastus sai alguse 1990ndate keskpaigas aastatel, mil Tallinna vanalinnas Pikal tänaval tegutses Liviko pood, mille juurde kuulus ka maitsmistuba, kus 1-2 cl kaupa uusi viskisid degusteerida sai. Töötades sel ajal samas Pikal tänaval, sai ikka paar korda nädalas seda poodi külastatud ning seal need siis olid – Balvenie 12 yo DoubleWood ja nüüdseks hingusele läinud Balvenie 10 yo Founder’s Reserve.

Lisaks nende kahe viskivabriku linnaseviskidele, on kappi kogutud tulevasteks aastateks teistest veidi enam GlenDronach, Laphroaig, Lagavulin, Bruichladdich ja Bunnahabhain linnaseviskisid. Muud kollektsioonis olevad viskid on ostetud eelkõige nende järeleproovitud või oodatava headuse (ehk siis kindlustatud maitsenauding tulevikus) või erisuse (proovida midagi uut või erilist) tõttu. Esimeste hulka kuuluvad kindlasti mõned Arran, Glenfarclas, BenRiach ja Benromach viskid ning teiste hulka üksikpudelid erinevatest viskivabrikutest. Mõned viskid on aga ostetud või kingitud juba üsna pikka aega tagasi ning need on jäänud seni lihtsalt oma õiget avamishetke ootama. Viimaste hulka kuuluvad pudelid, mis villitud 2000-2006 aasta vahel. Need on ka teatavas mõttes ajaloolised pudelid, millega liitub teatav nostalgia, kuna sellise disainiga neid viskisid enam tootmises ei ole. Samuti on osad nendest pudelitest n.ö õnnelikult leitud viskid, mis sai soetatud praeguseid hindu arvestades üsnagi odavalt. Arvestades ühe tõusvaid hindu nii meil kui maailmas, on uute viskide soetamine oluliselt vähenenud, muutunud hoolikamalt valikulisemaks ning teatud puhkudel on pigem otsustatud näidis- või minipudeli kasuks.

Oluline on märkida, et kõik kogutud viskid on mul mõeldud maitsmiseks. Seega saavad need kõik ühel hetkel, mis tundub just selle viski maitsmiseks õige või sobiv, ka avatud. Miks siis viskisid hoida? Rõõmust, et need on olemas ja maitsenaudingu ootusest, mis saabub, kui need pudelid kord saavad avatud. Muidugi võib juhtuda ka see, et võrreldes teadlikult säilitamiseks mõeldud viskidega, võivad n.ö juhuslikult säilitatuks sattunud viskid toota ka väiksema või suurema pettumuse. Nii tulebki näiteks järgnevas blogis tutvustamisele mõni aeg tagasi avatud kas 1999. või 2000. aastal villitud Bruichladdich 10-aastane, mis ei tekitanud just erilist vaimustust.

Säilitamine

Kuidas aga säilitada oma kollektsiooni kogunenud pudeleid? Veinigurmaaniga võrreldes on viskisõbral selle probleemi lahendamine õnneks oluliselt lihtsam. Viskide kvaliteedi tagamiseks nende pikaaegsel säilitamisel on mõned lihtsad reeglid.

Reegel 1. Viskipudelid tuleb säilitada püstiasendis (vertikaalselt). Linnaseviski pudelitel on tavaliselt looduslikust korgist sulgur ning pikem kontakt kõrgema kangusega alkoholiga võib lagundada korgi või sellest välja leotada soovimatuid maitseid. Nõutav hoidmisviis tähendab ka seda, et viskipudelid ei nõua just kuigi palju ruumi ning nende hoidmise jaoks on sobilik ka tavaline riiul või kapp. Soovitav on siiski iga nelja või kuue kuu järel korgi niisutamiseks kõik pudelid umbes kümneks sekundiks ümber pöörata.

Olen varasemates postitustes mitu korda osutanud, et Tallinnas on Regalia poes paljud viskid (ja ka konjakid, brändid) horisontaalselt. Seega kui osta sealt viski, mis sellisena seisnud aasta või paar, võite saada riknenud toote.

Reegel 2. Viskipudelid tuleb säilitada kindlasti otsese päikesevalguse eest kaitstult. Nii nagu veinigi puhul on otsene päikesevalgus kõige suurema kahjustava toimega nii sisu kvaliteedile (lihtsustab maitse) ja värvile (vähendab). Päikesevalgus kahjustab lisaks sisule ka korki ja silti (tuhmub ja irdub). Seega tuleks ka viski ostmisel seda tähele panna. Kui pudeli silt on tuhmunud ja viski nivoo langenud, võib kahtlustada päikesevalguse kahjustavat mõju. Kui viski on tulnud koos pakendiga, tasub seda hoida selles, kuna see aitab viskil püsida igasuguse valguse eest kaitstuna. Viski säilib kõige paremini pimedas.

Reegel 3. Viskipudeleid võib säilitada rahulikult toatemperatuuril (21 C), kuid eelistatult võiks olla hoidmistemperatuur veidi alla selle (15-18 C). Seega on hoiustamiseks soovitav valida toas kõige jahedam koht. Võrreldes veiniga talub viski iseenesest suhteliselt hästi temperatuuri äärmusi. Viski kogeb ju juba vaatides küpsemise ajal erinevaid temperatuure (mõnest miinusest kuni 30 C). Siiski tasuks pikemaaegseks säilitamiseks mõeldud pudeleid sellise temperatuuri kõikumise eest kaitsta. Probleemseks võivad osutuda lisaks väga suurtele temperatuuri kõikumistele ka liiga kuivad (kork kuivab) või liiga niisked hoiutingimused (silt ja pakend riknevad). See aga pole Eesti kliimas tõenäoliselt probleemiks. Kindlasti ei tasuks hoida viskipudeleid küttekeha lähedal, köögis (eriti ahju kõrval või külmkapi peal olevas kapis) või näiteks vannitoas (kui kellelgi juhtub selline jabur mõte pähe tulema). Lisaks võib köögis hoitud viski aja jooksul võtta ligi toidutegemisel tekkinud lõhnad.

Reegel 4. Avatud viskipudel säilitab samuti oma sisu kvaliteedi üsna pika aja jooksul. Järgides kolme ülaltoodud reeglit, võib tasapisi mekkides (kuni pooleldi täis olekuni) viskipudel olla avatud paar aastat ilma oluliselt kvaliteeti kaotamata. Viski kõrgem alkoholi sisaldus tapab kahjulikud bakterid ja vastustab oksüdeerumist. Kuid kui viski kogus langeb järk-järgult pudelis allapoole, siis hakkab suurenev õhu osakaal kiirendama viskis toimuvaid muutusi. Kahjulikumalt mõjub tegelikult isegi sagedane avamine ja sulgemine, kuna siis ei ole pudelis olev õhk konstantne vaid pidevas uuenemises.

Avatud pudelis oleva viski iseloom muutub! Kuid mis suunas? Seda ei saa kunagi ennustada. Mõne viski puhul toimib see suurenev õhu juurdetulek positiivsena, mõne puhul aga negatiivsena. Selge on aga see, et alla poole koguse jõudnud viski maitseb erinevalt sellega võrreldes, kuidas see maitses näiteks mõned kuud tagasi just avatuna. Kui on teada, et avatud pudelit ei jooda niipea tühjaks, tasub kohe avamise järgselt kaela osast valada 5cl näidispudelisse ning kui viski on olnud avatud pool aastat või kauem, avaneb võimalus võrdluseks. Kui pudelisse on jäänud aga juba alla veerandi kogusest, tasub see tarbida lähinädalate jooksul. Praktiline lahendus on ka järk-järgult dekanteerida viski väiksematesse pudelitesse. Viskit ei tohiks hoida plastpudelis ega pikka aega ka karahvinis.

Reegel 5. Erinevalt veinist, viski ei küpse pudelis. Viski küpseb vaid kokkupuutel puiduga (tammevaadis). Samas ei kaota korralikult hoitud (vt kolm esimest punkti) viski midagi oma kvaliteedis. Viski on üsna stabiilne, ta ei parane ega ka rikne korralikult kinnises pudelis aastakümnete jooksul. See teeb viskist juba iseenesest potentsiaalselt hea kollektsioneerimise objekti. Siiski võib viski pika aja jooksul ka korralikult hoitud avamata pudelis muutuda; räägitakse vana pudeli efektist. Ilmselt võib aastakümnete möödudes mõningal määral läbi loodusliku korgi õhku pudelisse pääseda ja seeläbi oksüdeerumise esile kutsuda.

Kokkuvõtteks võib väita, et kui viski on suletud ning seda hoitakse 15-21⁰ C vahel päikesevalguse eest kaitstuna püstises asendis originaalses pakendis, ei tohiks viski kahjustada saada ka 100 aastase hoidmise jooksul.

DALMORE Luceo & Dominium

Siin on jätk viimati maitstud kahele Dalmore linnaseviskile, mis koos tänastega kuuluvad Fortuna Meritas Collection nimelisse sarja. Kaks siinmaitstavat selle sarja viskit on Luceo ja Dominium. Mõlemad viskid on esmalt küpsenud Ameerika tammest esmatäite eks-burboon vaatides, kuid Luceo on seejärel saanud järelviimistluse esmatäite Apostoles šerri vaatides ning Dominium esmatäite Matusalem šerri vaatides. Maitstavad on pärit 6cl näidispudelitest.

Dalmore Luceo (Fortuna Meritas Collection), 40%

Aroom: magus veinisus. Magus karamell, vana kuiv martsipan. Pähklid, kuivatatud aprikoosid ja ka mustad ploomid. Rosinad, nahk ja tubakas. Liigub meeldivalt magusast kuivemate aroomide suunas.

Maitse: esmalt väga šerrine. Suutundelt ümar ja väga pehme. Rosinad ja kuivatatud mustad ploomid šokolaadis. Teine pool kirbe; tamme tanniinid, kakao, röstitud pähklid, kerge ingver, tugevama röstiga mõrudam kohv.

Lõpp: keskmise pikkusega. Vahtrasiirupine mekk, kuivatatud mustad ploomid, kohv. Viimasena kuiva rohusust.

Hinnang: C+

Pole paha. Aroomist kuni maitse esimese pooleni vägagi meeldiv, kuid maitse keskosast kuni järelmaitseni jääb ehk veidi kirbeks. Siiski on see paar pügalat meelepärasem kui Regalis. Kuigi samasuguse madala kangusega (40%), pole võrreldes Valour ja Regalis viskidega Luceo puhul see häirivana tunda.

Dalmore Dominium (Fortuna Meritas Collection), 43%

Aroom: šerrine, kuid mitte niivõrd magus vaid täidlane ja pigem kuiv; eakas šerri. Kreeka pähkel, piimašokolaad. Nahk, kerge aromaatne tubakas, kreegi ja ploomi kompott, hibiskuse tee ja uuesti nahk. Jääb võrreldes teiste selle sarja viskidega selgelt kuivuse poole, kuid kohal on siiski piisavalt šokolaadist magusust. Eaka šerri vaadi mõju on tuntav. Meeldivalt rikkalik ja integreeritud.

Maitse: suutundelt üsnagi paks, täidlane ja ümaralt pehme. Eakas šerri, kohv, must tee, kuivatatud mustad ploomid, kvaliteetne tume šokolaad, küpsed murelid. Taust on tammine. Delikaatne kuivema poole kaldu pikantne tervik.

Lõpp: üsna pikk. Järelmaitse kaldub üllatavalt magususe poole, selline PX magusus; veidi ka rummisust (melass). Viimasena mõningane röstitud kakaoubade mõrusus.

Hinnang: B+

Siin oli nüüd küll väga meeldiv Dalmore. Aroom suurepärane, maitse väga hea, kuid järelmaitse oma magusa sissetulekuga ehk veidi ootamatu ja mitte nii oodatud. Siiski parim maitstud Dalmore. Võtaks selle viski luurele kaasa küll. Kui nüüd kahe kuu maitstud Dalmore sortimendi viskid meeldivuse alusel ritta seada, siis oleks paremast alates järjestus selline: Dominium, 18 yo, Luceo, 15 yo, Regalis, 12 yo, Valour.

DALMORE Valour & Regalis

Nagu eelmisel kuul sai lubatud, võtan vanuse märkega Dalmore viskidele täiendusena nüüd lähemalt tutvumisele neli vanuse märketa (NAS) Dalmore linnaseviskit, mis kõik suunatud reisikaubanduse lettidele. Tegemist on Fortuna Meritas Collection nimelisse sarja kuuluvate viskidega, mis on küpsemisel kasutatud vaatide osas saanud kõik veidi erineva lähenemise osaliseks. Esimesena tulevad neljast viskist maitsmisele Valour ja Regalis. Valour viski on esmalt küpsenud eraldi Ameerika tammest esmatäite eks-burboon vaatides ja eks-oloroso šerri vaatides ning seejärel saanud kokkusegatult järelviimistluse portveini vaatides (pipes). Regalis seevastu on peale esmast küpsemist Ameerika tammest vaatides, saanud järelviimistluse esmatäite Amoroso šerri vaatides. Maitstavad on pärit 6cl näidispudelitest.

Dalmore Valour (Fortuna Meritas Collection), 40%

Aroom: kerge ja magus; kuiv iiris, võine. Portveini aroomid on tunda. Taust veidi selline tuhane/tolmune, pehkinud puit. Kuivatatud puuviljadega (rosin, ploom, viigimari) kissell – see koolisööklas saadud. Klaasis seistes mõrudat tsitrust ja koriander, mis muudab aroomi teravamaks; noorus tuleb esile. Tervikuna mitmeplaaniline, kuid siiski veidi selline veider suure viljaviski sisaldusega seguviskile omane kooslus.

Maitse: magus-mõru, karamelline ja linnaseline. Üpriski kirbed tsitrused koos puiduse tammisusega. Üheplaaniline ja üsna lame ning vesine.

Lõpp: üsna lühike. Mõru kuiv apelsinikoor; vesine ja tuim.

Hinnang: C

Dalmore Regalis (Fortuna Meritas Collection), 40%

Aroom: esmalt magus ja parfüümne. Karamelliseeritud suhkur, veidi apelsinimarmelaadi koos sidrunikoorega. Selgelt on tajutav šerri kohalolu. Mitte kuigi kompleksne ega rikkalik. Klaasis seistes magusus taandub ja esile tuleb huvitavamaid nüansse, meenutab veidi pähklilikööri, samuti veidi aromaatset tubakat.

Maitse: mõrususega magusus, suutundelt ümar ja kergelt kreemine. Veinine, erinevad pähklid, Amaretto liköör, kohvi kirbus ja veidi ka šokolaadi. Jääb siiski tervikuna samuti elutuks ja vesiseks, seda suuresti madala kanguse tõttu.

Lõpp: lühike kuni keskmine pikkuselt. Veidi selline pähklilikööri mõru-magusus, millele joodud kohvi peale.

Hinnang: C+

Neist kahest Dalmore linnaseviskist on Regalis tervikuna oma rafineerituses märksa meeldivam. Siiski on mõlemad üsna lihtsakoelised ja pigem iseloomutud viskid, mis suunatud ilmselt „massitarbijatest“ (linnase)viskitarbijatele (kui selliseid üldse olemas on), kes reisides lennujaamadest või laevadelt midagi kaasa soovivad osta. Jäävad alla Dalmore 12- ja 15-aastasele. Samas pole kumbki siinmaitstud viski halb, kaugel sellest, kuid maitseelamust neist siiski otsida ei tasuks. Neile võikski läheneda pigem kergelt ning sellisena on nad niiöelda möödaminnes mekkimiseks täitsa sobivad. Seejuures on see muidu probleemseks osutuv madal kangus isegi kasuks. Kui valida, siis neist kahest eelistada pigem Regalis viskit.

ŠERRI, Šerri, šerri

See ei ole aprilli alguse nali, see on tõesti šerride tutvustus viskiblogis. Miks viskiblogis šerride tutvustus? Esimene põhjus selleks lihtne. Šerrivaate hinnatakse ja neid kasutatakse linnaseviskide valmistamisel burboonvaatide kõrval kõige enam. Kuna šerrisid on erinevaid, siis on loomulikult oluline erinevus ka selles, millist šerrit on vaatides hoitud. Teiseks põhjuseks aga lihtne asjaolu, et eelmisel kuul olid ja ka sel kuul on maitsmisel Dalmore linnaseviskid. Nende küpsemiseks on justnimelt kasutatud väga erinevaid šerrivaate.

Šerri ehk heres (hispaania keeles jerez, ka vino de Jerez; inglise keeles sherry; prantsuse keeles xérès) on Hispaania traditsiooniline viinamarjadestillaadiga kangestatud vein, mis on saanud oma nime Jerez de la Frontera linna järgi. Prantsuse termin ‘xérès’ ja inglise ‘sherry’ on moonutused sõnast ‘Jerez’.

Šerri valmistamise piirkond. Foto: sherrynotes.com

Šerri toodetakse Andaluusias nn šerri kolmnurgas: Jerez de la Frontera (15km merest), Sanlúcar de Barrameda (rannikul, Jerezest põhjas), El Puerto de Santa María (rannikul, Jerezest lõunas). Selle regiooni kõrgeimalt hinnatud kasvupinnas on 100-150 m merepinnast kõrgemal asuv kaltsiumirikas lubjakivi, liiva ja savi põhine Albariza (valge), mis pakub ideaalsed tingimused Palomino, Pedro Ximénez ja Moscatel viinamarjade kasvatamiseks. Need kolm marja on kasutusel šerri valmistamisel. Kaks madalamalt hinnatud kasvupinnast on lõunapool asuvad Barro ja Arena, kus on küll kõrgem saagikus, kuid neist esimese tumedam pinnas ja teise peamiselt liivast koosnev pinnas ei tooda võrreldes Albariza pinnasel kasvanud marjadega võrdse kvaliteediga veini.

Palomino mari

Lihtsustatult jagatuna võib šerri olla kuiv või magus. Šerri tüüpe on siiski mitmeid, alates Palomino viinamarjasordist valmistatud kuivematest ja kergematest Finodest, lõpetades tumedamate ja raskemate Olorosodega. Magusamad šerrid on tehtud Pedro Ximénezi või Moscateli viinamarjadest või segatud Palomino sordiga.

Vastupidiselt levinud arvamusele, on enamus šerrisid kuivad. Kuiva šerri kategoorias on kaks peamist stiili: esiteks bioloogiliselt laagerdatud pärmikihi (flor) all (Fino) ja teiseks oksüdatiivselt laagerdatud (ilma pärmikihita) tüüpi šerri (Oloroso). Lisaks eksisteerib kaks vahepealset stiili (Amontillado, Palo Cortado), mis alustavad oma elu bioloogiliselt laagerdunud veinina, kuid kaotavad oma pärmikihi teatud hetkel ning jätkavad küpsemist oksüdatiivsel viisil. Kõik need šerrid valmistatakse Palomino marjast.

Šerri laagerdumas pärmikihi all. Foto: sherrynotes.com

Minnes üle magusate šerride juurde, siis jagunevad need kaheks selle põhjal, kas need on loomulikult magusad või „kunstlikult“ magustatud. Viimaste valmistamiseks segatakse kuiv šerri magusate veinidega või viinamarjasiirupiga. Loomulikult magusad šerrid kannavad Hispaania keeles nime Vino dulce natural. Need võivad olla valmistatud Pedro Ximénez või Moscatel marjadest, mida korjatakse hilja ning reeglina kuivatatakse neid suhkrusisalduse suurendamiseks enne pressimist päikese käes. Segatud magusad šerrid kannavad nime Vino generoso de Licor ning nende põhjaks on kuivad Palomino veinid, millele lisatakse Pedro Ximénez või Moscatel või siis arrope nimelist kontsentraati, mis on viinamarjamahlast aeglase küpsemise teel valmistatud tihke siirup.

Allolevas tabelis ja selle järel on koondatud teave põhilisemate šerride kohta.

ŠERRI	Viinamarjasort	Tüüp	Suhkruid (grammi liitri kohta)
Fino	Palomino	Bioloogiline	<5
(Manzanilla)	Palomino	Bioloogiline	<5
Amontillado	Palomino	Kombineeritud	<5
Palo Cortado	Palomino	Kombineeritud	<5
Oloroso	Palomino	Oksüdatiivne	<5
Pedro Ximénez	Pedro Ximénez	Oksüdatiivne	>212 (300-500)
Moscatel	Moscatel	Oksüdatiivne	>160
Dry	Segu	Segu	5-45
Medium	Segu	Segu	5-115
Pale Cream	Segu	Segu	45-115
Cream	Segu	Segu	115-140

Šerri valmistamisel kasutatakse nn Solera süsteemi, mis tähendab, et vaate tühjendatakse järk-järgult, s.t osa kauem laagerdanud veinidest lastakse vaatidest välja ning asemele pannakse nooremat veini. Enamasti on veinivaadid keldrites üksteise peal 3-7 kihilises virnas, kõige vanem rida all, noorim üleval. Alumiselt vaadikorruselt (criadera), mis sisaldab kõige vanimat veini, villitakse osa veini pudelitesse, see asendatakse järgmise rea veiniga, kuhu omakorda lisatakse kolmanda korruse jne veini. Olenevalt veinitüübist liigub 5-30 protsenti veini igast vaadist allapoole järgmisele korrusele. Seega pudelis oleva kõige noorema veini vanus sõltub ka korruste arvust. See pidev juurde- ja äravalamine segab erinevad aastakäigud. Praktika, millise perioodilisuse ja ajavahega toimub vaatide tühjendamine ja uue noorema šerri ülemistesse vaatidesse lisamine, on igas veinimõisas erinev.

Erinevad šerrid. Foto: sherrynotes.com

Fino

Fino peab seaduse kohaselt laagerduma Ameerika tammest vaatides vähemalt kaks aastat, kuid tavaliselt on laagerdumisaja pikkuseks neli kuni seitse aastat. Kuna pärmikiht takistab õhu juurdepääsu, toodab see lõpptulemusena pärmise, mineraalse ja soolaka profiiliga šerri koos Vahemere ürtide, tsitruste, värskete sõõrikute ja mandli nüanssidega. Värvilt on need šerrid heledad.

Fino alajaotus on Fino Amontillado (praeguseks harva leitav), mis on paarik Manzanilla Pasadale. Fino Amontillado puhul hakkab pärmikiht kaduma. Erinevust Fino Amontillado ja tegeliku Amontillado vahel teeb suuresti vaid veinimeister ning villituna on neil raske vahet teha. Fino Amontillado on tavaliselt värvilt tumedam ja maitselt rikkalikum kui tavaline Fino ning see võib kindlates tingimustes laagerduda kuni 15 aastat. Kui pärmikiht on täiesti lagunenud nimetatakse seda Amontilladoks ning see jätkab laagerdumist oksüdatiivselt.

Manzanilla

Tehniliselt ja päritolult pole muidugi Manzanilla puhul tegemist šerriga. Manzanilla on valmistusviisilt põhimõtteliselt küll Fino sarnane, kuid see on pärit Sanlúcar de Barrameda (mitte Jerez) piirkonnast. See on ka ainus piirkond, kus Manzanillat võib valmistada. Manzanillad saavad positiivse mõju unikaalsest mikrokliimast: sisemaaga võrreldes jahedam ja ühtlasema temperatuuriga püsivalt niiske keskkond, mis tuleneb põhjas asuvast Guadalquivir jõest, läände jäävast Atlandi ookeanist ja lähedasest soisest alast. Siin kaitseb väga paks pärmikiht, mis püsib tavaliselt kuus kuni kaheksa aastat, Manzanillat pea täiesti õhuga kokku puutumast ning tulemuseks on Finost veidi kergemat laadi jook, milles ei sisaldu pea üldse glütserooli ja maitses on ühendatud kuivad soolased noodid värskete ja vürtsikate nüanssidega. Finoga võrreldes on Manzanillas enam rannikule omaseid aroome, nagu mereõhk, sool ja isegi jood ning lisaks ka kummel.

Manzanilla peab samuti laagerduma vaatides vähemalt kaks aastat ning tavaliselt villitakse see kolme kuni viie aasta vanusena. Manzanilla võib toota ka rikkalikumaid ja vanemaid Manzanilla veine, millele on omased osaliselt oksüdatiivsed nüansid. Seda peale pikaaegset laagerdumist (tavaliselt kuue või seitsme aasta juures), mille jooksul kaitsev pärmikiht loomulikul teel laguneb. Neid veine kutsutakse nimega Manzanilla Pasada.

Amontillado

Amontillado on reeglina Fino, mis alustab bioloogilise laagerdumisega pärmikihi all esimesed kolm kuni umbes kaheksa aastat ning siis jätkab tavaliselt pikemat laagerdumist oksüdatiivsel viisil ilma pärmikihita. Fino vaati loetakse Amontilladoks kohe, kui pärmikiht ei moodustu (peamiselt ellujäämiseks vajalike toitainete puudumise tõttu veinis). Enamasti „tapetakse“ pärmikiht siiski tahtlikult veini uuesti kangestades 17-18% ABVni. Esinevad mõningad erinevused Finost ja Manzanillast alguse saanud Amontilladode vahel, kuid seda erisust ei tooda ilmsiks pudeli siltidel.

Amontillado oksüdeerub aeglasel ja kontrollitud viisil tänu poorsele tammele, millest vaadid valmistatud. Amontillado šerri peab 2012 aastal muudetud seaduse kohaselt olema kuiv; magustatud Amontilladot võib küll toota, kuid seda saab müüa Medium või Pale Cream Sherry sildi all, kuhu võib olla mõnikord lisatud märge “Blend of Amontillado”.

Amontillado on Finoga võrreldes värvilt tumedam ja maitselt rikkalikum ja oluliselt kompleksem tänu kaht laadi laagerdumisele. Samuti on selles šerris vähem värskust ja tsitrusi, kuid samas enam struktuuri. Maitses on leitavad pähklid, tubakas, aromaatsed ürdid, kuivatatud puuviljad ja tammevaadi noodid.

Villitud šerrid. Foto: flickr.com (CC BY 2.0)

Palo Cortado

Palo Cortado šerrit loetakse kõige keerukamaks ja samas ebamäärasemaks šerri tüübiks. Seda on kirjeldatud šerrina, mis peab omama Amontillado aromaatset rafineeritust, mis oleks ühendatud Oloroso struktuuri ja täidlusega. Lühidalt peaks Palo Cortado olema aroomilt Amontillado ja suutundelt Oloroso. Tänapäeval kipuvadki enamus Palo Cortado šerrisid olema tehniliselt kergekaalulised ja delikaatsed Olorosod. Amontilladoga võrreldes on Palo Cortado šerri veetnud pärmikihi all oluliselt lühema aja.

Palo Cortado šerrit ei toodetagi tegelikult sihiteadlikult, vaid see pigem tekib „juhuslikult“. Laagerduv vein suunatakse pärmikihi all olevana oksüdatiivsele laagerdumisele, kui vaadis pole piisavalt pärmikihti, selles kihis on praod või pärmikihti pole üldse tekkinudki. Nii sünnibki Palo Cortado šerri pooljuhuslikult. Muidugi võidakse veinimeistri poolt „ära tunda“ laagerduvas veinis potentsiaalne tulevane hea Palo Cortado ning siis vajaminevaid toiminguid sellega ette võtta. Palo Cortado šerri on väga kompleksne, värvilt mahagon ning maitses tsitrused ja kreeka pähklid.

Apostoles Palo Cortado (González Byass) on haruldane šerri, mis alustab oma elu Finona, laagerdub pärmikihi all ning seejärel jätkab küpsemist Olorosoga sarnaselt oksüdatiivsel viisil – ehk siis Palo Cortado, kuid olemaks Apostoles, jätkub see oksüdatiivne laagerdumine kokku kuni 30 aastat ning mõnikord kasutatakse osaliseks küpsemisajaks endisi Pedro Ximénez vaate, et toota sel teel täidlast ja rikkalikku šerrit.

Oloroso

Oloroso laagerdub oksüdatiivselt, s.t ilma pärmikihita, ning selle jaoks valitakse Fino šerridega võrreldes raskemad, täidlasemad veinivirded, mis mõnikord on pärit viinamarjade teise pressist. Oloroso loomiseks kangestatakse alusvein 17-18% ABVni, mis teeb võimatuks pärmiseente ellujäämise vaatides laagerdumisel. Tänu aurustumisele (u 3-5% mahust igal aastal), mida kutsutakse sõnaga merma, on lõpptulemusena sündiv Oloroso kontsentreeritum ja u 20-24% kangusega. See toob kaasa ka kompleksuse ja struktuuri paranemise.

Kuigi Oloroso on loomulikult kuiv, annavad selle šerri kõrgem kangus ja täidlus sellele ümaruse ja isegi teatava magususe. Oloroso võib olla ka kergelt magustatud sellele tsipakese Pedro Ximénez lisamise teel (Amoroso või Abocado šerri), kuid selline praktika on üha harvemaks jäänud. Parimad Olorosod on kergelt magustatud ja seejärel jäetud pikkadeks aastateks edasi küpsema. See toodab šerris integreeritud kerge magususe. Nii on näiteks Matusalem Oloroso šerri väga intensiivse maitsega Oloroso González Byass veinikeldrist, mis on küpsenud enam kui 30 aastat ja magustatud mõningase Pedro Ximénez lisamisega. Eksisteerivad ka loomulikult magusad Olorosod (tavaliselt aastakäigu šerrid), kus magusus saavutatakse fermentatsiooni peatamise teel enne selle lõppemist. See jätab alles rohkem jääksuhkrut.

Värvilt on Oloroso vaskne. Oloroso šerris on esil pähklised aroomid ja eriti kreeka pähkel, mis on kombineeritud poleeritud ja palsamlike nootide, kuivatatud puuviljade, rösti, tubaka ja sügiseste aroomidega. Vanematel šerridel on leitav vürtsikad noodid koos trühvli ja nahaga. Maitses on samuti leitavad eelkõige kuivatatud puuviljad, nahk, tubakas, poleeritud puit, kreeka pähkel ja eksootilised vürtsid.

Eakad šerrid. Foto: commons.wikimedia.org (CC0)

Pedro Ximénez

Pedro Ximénez (leitavad ka nimekujud Pedro Ximinez, Ximénès, Jimenez või muud variatsioonid) ehk PX või P.X. on nimetus loomulikult magusatele dessertveinidele, mis on valmistatud samanimelisest viinamarjasordist. Marjad kas korjatakse väga küpsetena ja/või kuivatatakse neid päikese käes (protsessi kutsutakse sõnaga asoleo). Tänapäeval toodetakse selle šerritüübi jaoks alusveinid peamiselt Montilla-Moriles piirkonnas, kuna selle piirkonna soojem ja vähemniiske kliima kaitseb viinamarju paremini mädanemise eest. Osa selles piirkonnas toodetud veine saadetakse siiski küpsema Jereze veinikeldritesse, mis võimaldabki nende nimetamist šerrideks. Pedro Ximénez šerri saadakse oksüdatiivse laagerdumise teel.

Värvilt on PX šerrid eebenipuidule sarnaselt väga tumedad ning maitses on neis kõigis rõhutatult esil mesi ja kuivatatud puuviljad. Parimad PX šerrid omavad lisaks intensiivsetele ülimagusatele aroomidele ja maitsetele (viigimarjad, datlid) ka neid tasakaalustavaid šokolaadi, kohvi, lagritsa ja vürtside aroome ja maitseid. Võrreldes noorematega on vanematel PX šerridel kõrgem happesus ja maitsekus. Väga eakad (30+) muutuvad magusat poolt kaotamata üsna pikantseks koos ürtide, tökati ja suitsu aroomidega.

Moscatel

Moscatel on loomulikult magus vein, mis toodetakse Pedro Ximénezega sarnasel viisil, kuid kus kasutatavaks viinamarjasordiks on vähemalt 85% osas Moscatel de Alejandria. Veinivirre on selle puhul niivõrd püdel ja suhkrune, et see suudab vaevu fermenteeruda. Fermentatsioon peatatakse selle šerri valmistamisel aga niikuinii väga varajases faasis. Moscatel (de) Pasas valmistatakse viinamarjadest, mida on kuivatataud päikese käes kuni kolm nädalat ning sel moel valmistatud rosinased veinid on väga magusad ja tumedad.

Moscatel dessertveinidele on iseloomulikud lillelised aroomid nagu pomerantsi või jasmiini õied ning spetsiifiline puuviljasus koos mesise ja rosinase maitsega. Värvilt on see vein mahagon. Et luua värvilt tumedamaid ja maitselt karamellisema iseloomuga Moscatel veine segatakse sellesse mõnikord Pedro Ximénezt või viinamarjamahla siirupit (arrope). Moscatel dessertveine toodetakse erinevates Hispaania piirkondades ning lisaks ka teistes riikides, nagu näiteks Portugal. Seega ei ole Moscatel spetsiifiliselt vaid Andaluusiale omane.

Dry / Medium / Pale Cream / Cream

Cream šerri on üldnimetus erinevat tüüpi magustatud šerridele, mis on enamasti toodetud kuiva veini, näiteks Amontillado või Oloroso, segamisel loomulikult magusa Pedro Ximénez või Moscatel veinidega. Madalama kvaliteediga Cream šerrid magustatakse ja värvitakse käärimata viinamarjamahla ja/või „värviva veini“ (vino de color) lisamisega. Viimane sisaldab viinamarjamahla siirupit (arrope) ja karamelliseeritud veinivirret. Medium šerri on poolmagus ning Dry šerri (ka Pale või Pale Dry) on kontsentreeritud veinivirdega kergelt magustatud Fino. Hispaanias kutsutakse kõiki neid šerrisid liköörveinideks (Vinos Generosos de Licor) ning neid eristatakse loomulikult magusatest veinidest (Vinos Dulces Naturales).

Cream ja Medium kategooria on oma nime saanud Harveys veinimajas 1860 aastal loodud paksu ja magusa segu Bristol Cream järgi. Varasemalt kutsuti neid magustatud šerrisid nimega abocado või amoroso ning mõnikord ka nimelisanditega rammus või magus. Enamus selliseid segusid segatakse kokku vahetult enne villimist, kuid parimad segatud šerrid viiakse tagasi laagerduma Solera süsteemi. Neist magustatud šerridest parimad toetuvad eakatele Olorosodele, millele on ümaruse lisamiseks juurde lisatud Pedro Ximénez veine. Lisaks on parimad magusad šerrid need, mis on magustatud aastaid enne nende villimist.

Enamus magustatud šerrisid on mitmete eri stiilide segud (segatud šerrid), kuid olemas on ka magustatud Fino, magustatud Amontillado ja magustatud Oloroso. Tavaliselt on magustatud (segu) šerride alusveiniks Fino ja Amontillado, millele lisatakse sügavuse andmiseks Oloroso ja magususe andmiseks Pedro Ximénez. Konkreetsemalt luuakse Pale Cream šerri siiski valdavalt bioloogiliselt laagerdunud Fino põhjale, Medium šerri Amontillado põhjale ning Cream šerri Oloroso, vahel ka Amontillado, põhjale.