pühapäev, 31. juuli 2016

GLENDRONACH 8 yo The Hielan'

Kaheksa aastane GlenDronach The Hielan’, mis tõlkes tähendab mägismaad (Highlands), toodi turule 2015. aasta esimesel poolel. Viski valmistamiseks on kokku segatud endistes burboon ja šerri vaatides küpsenud viskid. Viski on villitud 18.05.2015.


GlenDronach 8 yo, The Hielan’, 46% nc, ncf

Aroom: magus ja puuviljane, üpris tugev iiris ja karamellisus. Puuviljadest tsitrused ja kuivatatud puuviljad, millest veidi aprikoosi ja ohtralt rosinaid. Linnasesuhkur ja veidi selline pärmine. Veidi vanilli ja üsna kergelt šerrit. Vesi toob enam esile piirituselised aroomid.

Maitse: magus, puuviljane, kergelt vürtsikas. Tsitrused, iiris, vanill, kergelt mesine linnas, kaneeliga ahjuõunad ja jällegi see pärmisus. Vähese vee lisamisel muutub veidi kreemisemaks ja tsitruselisemaks. Kui vett lisada enam, siis tuleb viski noorus esile – oluliselt toorem ja piirituselisem.

Lõpp: keskmiselt pikk. Kurku soojendav, šerrisus siin vast kõige enam tunda. Vähese veega järlemaitse vürtsikam, rohusem ja piirituselisem.

Hinnang: B

Üsna meeldiv noor ühelinnaseviski. Saavutatud on üsna hea tasakaal. Kuna šerri mõju on aga üsna vähene, siis on ilmselt burboon vaatide osakaal olnud siin oluliselt suurem ja ehk on isegi mõni uus Ameerika tammest vaat ka sekka lisatud. Vee lisamisel tuleb olla ettevaatlik. Kui üldse lisada, siis soovitavalt tilkade kaupa.

reede, 22. juuli 2016

ARRAN 12 yo "Cask Strength"

Arran on 12-aastast tünnikangusega viskit villinud alates 2011 aastast igal aastal ühe satsi. Viski on segatud kokku alati erinevat tüüpi vaatidest. Vahel on nendeks olnud vaid šerri vaadid, teinekord on aga suurem osa vaatidest olnud endised burboon vaadid. Seega on maitseerinevused eri satside vahel üsna märgatavad. Kokku on villitud seni kuus pudelit:
  • Batch 1: 2011 september, 54,1%
  • Batch 2: 2012 september, 53,6%
  • Batch 3: 2013 september, 53,9%
  • Batch 4: 2014 september, 53,2%
  • Batch 5: 2015 mai, 52,9%
  • Batch 6: 2016 mai, 52,4%

Huvitav on siin maitstava minipudeli puhul seega see, et ükski täismõõdus Arran 12-aastane „Cask Strength“ ei ole olnud selle kangusega. Seega on see minipudel üpris eriline. Kasutatud vaadi tüüpide kohta usutavat infot ei õnnestunud kuskilt leida. Maitstav viski on pärit 5cl minipudelist, mis villitud 15. märts 2013.


Arran 12 yo „Cask Strength“, 52,8% nc, ncf

Aroom: ninakõrvetavalt terav ja üsna kuiv. Mõningase klaasis seismise järgselt tulevad esile värsked puuviljad, eriti sidrun, ananass ja veidi õuna. Kerge vanill ja linnaselisus. Vee lisamisel on muutus märkimisväärne. Maheneb oluliselt, sidrunile on lisandunud eksootilised magusad puuviljad.

Maitse: samuti üsna terav, tugev sidrunikoore kirbus, kuiv vürtsikas tammisus. Alt aimatav vanill, pähkel ja kreemine linnasus. Vee lisamisel jällegi muutus suur. Suutunne oluliselt kreemisem, magusam, puuviljasem. Puuviljad – sidrun, ananass, melon, õun – on küpsed ja värsked. Puuviljasuhkur ja martsipan. Vähest kirbust lisavad ürdid.

Lõpp: üsna pikk, suhteliselt terav ja kuiv. Veega pikem, magusam, puuviljasem, koos vähese kreemise pähkliga.

Hinnang: B+

Maitse alusel võiks arvata, et siin on kasutatud valdavalt Ameerika tammest teise täitekorra šerri hogshead ja eks-burboon vaate. Euroopa tammest vaate on kasutatud ilmselt suhteliselt vähe. Väga meeldiv viski, kuid vajab kindlasti vee lisamist ja mõningast klaasis seismist.

neljapäev, 21. juuli 2016

HIGHLAND PARK 12 yo

Orkney saartel paiknev Highland Park viskivabrik on asutatud 1798. aastal ning on endiselt Šotimaa põhjapoolseim viskivabrik (rajamisel on viskivabrik Shetlandi saartele). Viskivabrik kuulub Edrington gruppi, kelle omanduses on lisaks Highland Park viskivabrikule veel Macallan, Glenrothes, Glenturret. Aastaseks tootmisvõimsuseks on 2,5 miljonit liitrit. Viskivabrik on üks neid väheseid, mis ise kohapeal turvastatud linnaseid valmistab (20-30% vajaminevast). Kuigi linnaste kuivatamine toimub samuti turbasuitsu abil (30-40ppm), on saavutatav suitsusus Islay saare omast täiesti erinev. Seda tänu Orkney saare turba erinevale koostisele, mis sisaldab ohtralt kanarbiku ja muude taimede jäänuseid, mis annab viski iseloomule pigem magusa ja veidi lillelise aroomi, mitte merevetikalise ega joodise, mis on omane Islay saare turbale. Viskivabrikus kohapeal valmistatud turvastatud linnased segatakse enne viskitegu alati kokku mandrilt sisseostetud turvastamata linnastega.

Highland Park viskide küpsemiseks kasutatakse üksnes šerri vaate. Erinevate viskide jaoks varieeritakse Euroopa ja Ameerika tammest esma- ja teise täitekorra vaatide osakaalu. Highland Park 12-aastase puhul on Euroopa tammest valmistatud vaatide osakaal 20%. Maitstav on pärit 5cl minipudelist, mis villitud 2013 aastal.


Highland Park 12 yo, 40% nc

Aroom: aromaatne, isegi veidi lilleline. Tajutavalt, kuid kergelt šerrine. Kulupõlengu laadne suitsusus. Tsitrused, eriti apelsinid. Apelsinimarmelaad ja mesi. Alt hoomab ka merelist soolasust. Tervikuna üsna magus ja kerge.

Maitse: magus, kreemine ja kergelt suitsune. Paks linnaselisus, mis katab hästi kogu suu. Mesi, kuivatatud aprikoos ja heledad rosinad. Tsitrused, peamiselt jällegi apelsin. Röstsai apelsinimarmelaadiga. Veidi vürtsikust, ingver. Midagi ka kuiva – röstsai ilma marmelaadita. Veidi jääb küll kangusest puudu, kuid tervikuna meeldiv ja üsna täidlane.

Lõpp: üsna pikk. Magus, kergelt kreemine, mesine. Lõpeb kuivemapoolse veidi suitsuse linnasusega.

Hinnang: B+

Hästi integreeritud ja madalale alkoholiprotsendile vaatamata üsna täidlane. Kergelt nauditav. Võrreldes kahe eelnevalt maitstuga (Brackla 12 ja Deanston 12) on siin saavutataud aroomi ja maitse ning erinevate maitsekomponentide vahel parem tasakaal. Alla 40€ hinnaklassis kindlasti üks parimaid ühelinnaseviskisid.

teisipäev, 19. juuli 2016

DEANSTON 12 yo

Deanston viskivabrik on rajatud aastal 1965 ning see paikneb juba 1785. aastal Teith jõe kaldale rajatud puuvillavabriku hoonetes. Viskivabriku hoone sisemust saab näha Ken Loach’i filmis The Angels’ Share. Viskivabrik kuulub Burn Stewart Distillers omandusse, mille omanikuks omakroda on aastast 2013 Lõuna-Aafrika suurkorporatsioon Distell.  Lisaks Deanston viskivabrikule kuulub sama omaniku alla ka Bunnahabhain ja Tobermory. Kõiki neid ühelinnaseviskisid kasutatakse Scottish Leader nimelise segulinnaseviski valmistamiseks. Deanston viskivabriku praeguseks aastaseks tootmismahuks on kaks miljonit liitrit. Maitstav on pärit 6cl näidispudelist.


Deanston 12 yo, 46,3% nc, ncf

Aroom: intensiivne, seda nii kanguse kui veidi äädikalise puuviljasuse poolest. Tsitrused, üliküpsed õunad ja mandariinid. Teraviljane ja veidi mesine. Ürdid, nelk, till. Vesi muudab magusamaks.

Maitse: üsna paks ja õliselt linnaseline suutunne. Tsitrused, ürdid, kerge ingver. Lisandub selline huvitav mündi, pärnaõie ja kummeli tee segule sarnane värskendav magusus. Vesi lisab õlisust-vahasust ja muudab mesisemaks. Väga meeldiv ja üsna täidlane.

Lõpp: keskmiselt pikk. Järelmaitse kergelt vürtsikas, ürdid, tsitrused ning lõpeb kerge rohususega. Veega järelmaitse pikem, pehmem ja magusam.

Hinnang: B

Meeldiv, üsna täidlane ja huvitava maitsega ühelinnaseviski. Kui aroom ei olnud küll midagi eriliselt säravat, siis maitse ja järelmaitse olid üllatavalt head. Viski on väga palju võitnud külmfiltreerimata jätmisest ja kõrgemast kangusest. Varasema 40% kanguse ja külmfiltreeritud versiooniga on toimunud suur hüpe paremuse poole.

esmaspäev, 18. juuli 2016

ROYAL BRACKLA 12 yo

Siinse linnaseviski puhul on jällegi tegemist esmakohtumisega. Ei ole kunagi varem olnud võimalust Brackla ühelinnaseviskit maitsta. Põhjuseks on olnud ka see, et ametlikke pudeleid oli turul aastast 2004 vaid üks (10-aastane) ja seegi raskesti leitav. Royal Brackla viskivabriku toodangust läheb suur osa Dewar’s seguviskide komponendiks. Kui 2014. aastal John Dewar & Sons (Bacardi) poliitika ühelinnaseviskide osas muutus, siis nimetuse all „Last Great Malts of Scotland“ toodi turule uuendatud kuues Aberfeldy, Aultmore, Craigellachie ja The Deveron kõrval 2015. aasta sügisel ka Royal Brackla. Villiti 12-, 16- ja 21-aastased; neist 12- ja 16-aastased on alates selle aasta kevadest leitavad ka Tallinki laevadel.

Royal Brackla viskivabrik on rajatud juba aastal 1812, kuid praegused hooned on pärit 1898, 1964-65 ning 1997 aasta uuendusprotsessidest. Brackla viskivabrik oli esimene, mis sai aastal 1835 kuningas William IV poolt endale õiguse kasutada oma nimes „Royal“ märget. Aastaseks tootmismahuks on neli miljonit liitrit. Siinmaitstav 12-aastane on põhiküpsenud endistes burboon vaatides ja läbinud järelviimistluse perioodi esmatäite oloroso šerri vaatides. Maitstav on pärit 6cl näidispudelist.


Royal Brackla 12 yo, 40%

Aroom: suhteliselt intensiivne, puuviljane. Paks võine linnasus ja vanill, kuivatatud aprikoos, apelsinimarmelaad, karamell, veidi šerrit ning mett. Aroom meenutab mandlite ja brasiilia pähklitega kaetud võiküpsist.

Maitse: kerge ja ümar suutunne. Üsna pehme, magus, võine-kreemine – pähklitega kaetud rammus teraviljaküpsis. Lisandub kergelt vürtsikas šerrisus ja kreemised puuviljad. Ehk ka mitte kuigi magusat kookost. Eriti palju ei toimu, kuid samas pole ka häirivaid elemente. Lõpus veidi mõrudat rohusust (meenutab peterselli).

Lõpp: keskmise pikkusega. Järelmaitses kergelt vürtsikad puuviljad ja maitseroheline.

Hinnang: C+

neljapäev, 14. juuli 2016

Linnaseviski küpsemine 03: Viskilaod

Üheks jätkuvaks arutelu teemaks on linnaseviski küpsemise koha mõju lõppviski maitseomadustele. Ehk siis, millist mõju ja kui suurt omab keskkonna (viskilao tüüp ja selle asukoht) eripära, kus vaadid rahulikult aastaid ja aastaid paiknevad. Ühe vaidluspoole arvates ei oma see destillaadi valmistamise, selleks kasutatava seadmete ja vaadi enda omaduste kõrval kuigi olulist mõju, kuid teine pool peab viskilao tüübi ja asukoha mõju märkimisväärseks. Siinses viimases linnaseviski küpsemist tutvustavas osas käsitlengi seda, mis toimub vaadis ning kuidas seda protsessi mõjutab vaadi hoidmise koht.

Mis toimub vaadis?

Viski küpsemise keemia on kompleksne. See sõltub vaadi parameetritest ja ajaloost, toordestillaadi koostisest ja ümbritseva keskkonna tingimustest, mis valitsevad vaadi küpsemise jooksul. Lisaks on seatud küpsemisele piirangud, mida kirjutavad konkreetsele viskile ette definitsioonid ja päritolu. Nii peavad Ameerika burboonid ja rukkiviskid küpsema uutes söestatud vaatides, kuid Šoti ja Iiri viskid küpsevad reeglina varem kasutatud burboon või šerri vaatides.

Küpsemise ajal destillaadiga toimuvat mõjutab olulisel määral selle kangus, millega destillaat vaati valatakse. Toordestillaadi kangus on teraviljaviski viski (sammasdestillaatoris destilleeritud) puhul umbes 94% ABV ja linnaseviskil (padadestillaatorites destilleeritud) umbes 70% ABV. Mõlemad kangused on liiga kõrged, et seda saaks otse vaati panna (siiski panevad osa viskivalmistajaid destillaadi sellel kangusel vaati; seega pole ka imestada, et isegi kümneaastase vaadis küpsemise järgselt on mõne viski kanguseks üle 60%). Muidugi aitab kõrgemal kangusel destillaadi küpsetamine hoida kokku vaate ja viskilao pinda, kuid reeglina toimub destillaadi veega lahjendamine enne vaatidesse valamist. Linnaseviski puhul on vaatidesse mineva destillaadi kangus vähendatud tüüpiliselt 63,5%-ni ABV.


Küpsemine on olemuslikult (keemiliste reaktsioonide põhjal) kaheastmeline protsess: lisav (additive) ja substraheeriv ehk eemaldav (subtractive) küpsemine. Esimese puhul destillaat saab tammevaadist uusi maitsed ja värvi või tõstab nende kontsentratsiooni. Teise puhul eemaldatakse destillaadist mõned keemilised elemendid vaadist füüsilise protsessi (nagu vaadist aurustumine), adsorptsiooni või vaadi söestatud kihi suunas keemilise degradatsiooni ning keemiliste degradatsiooni reaktsioonide (nagu oksüdatsioon) abil. Kui rääkida neist kahest protsessist aistingute terminites, siis lisav küpsemine kaldub suurendama destillaadis eksisteerivaid omadusi või toetab uute omaduste kujunemist, kuid eemaldav küpsemine toob kaasa destillaadis olnud (maitse) omaduste kõrvaldamise, mis tähendab enamasti vaadis oleva viski kvaliteedi tõusu.

Kui väiksemad vaadid võimaldavad lisavat küpsemist kiirendada, siis eemaldav küpsemine toimub vaadi suurusest sõltumatult sarnasel määral. Vahel lisatakse kolmanda protsessina juurde veel interaktiivne (interactive) funktsioon, kuid põhimõtteliselt on see kahe eelneva koostoime või siis enam kas üks või teine. Kui seda siiski eraldi protsessina käsitleda, siis on sel puhul tegemist eelkõige oksüdatsiooniga seotud muutustega ning see on omakorda sõltuv viskilao mikrokliimast, kus vaat asub oma küpsemise ajal.

Eemaldav funktsioon saab täidetud suuresti tänu aktiivsele söepinnale vaadi sisemuses, mis aitab eemaldada väävliühendid. Kuna Euroopa tammest valmistatud šerrivaadid on vaid harva söestatud, võib sellistes vaatides küpsenud viski olla vahel väävline. Lisava funktsiooni kõige nähtavamaks osaks on värvi lisandumine muidu värvitule destillaadile. Värv ekstraheeritakse vaadi seintest, mis tuleneb nii puidu enda struktuurist kui ka vaadis varem hoitud sisust. Tanniinisem (parkainete rohkem) Euroopa tamm annab tumedama värvi kui Ameerika tamm. Värvi tumedus (kui tegemist viski naturaalse värvusega) sõltub ka sellest, mitmenda täitekorra vaadiga tegemist on. Esmatäitevaat annab tumedama ja taastäidetud vaat järkjärgult üha heledama värvi. Lisaks võib esmatäitevaadis olev endise sisu jääk anda omakorda viskile värvi (nt portveini vaat lõheroosa tooni).

Küpsemise ajal poorne tammevaat „hingab“ ning selles olevas destillaadis toimuvad mitmed muutused. Seda tänu dialoogiIe destillaadi, puidu ja välise õhu vahel. Kirbed väävlised ühendid hajutatakse vaadist välja ning samal ajal õhk levib vaati. See toob kaasa mitmeid keemilisi reaktsioone; osa kõrgemaid alkohole muudetakse estriteks ja teisteks kompleksseteks ühenditeks, millel kõigil on oluline roll küpseva viski iseloomule. See oksüdatsioon on viski valmimisel üks olulisemaid protsesse, kuid samas ka üks kõige vähem mõistetud elemente küpsemise protsessis, mille üle on ka raske järelevalvet teostada ja seda määrata.

Õhk liigub vaati tammepooride ja vaadi liitekohtade kaudu. Sisenenud õhk koguneb tühja ruumi destillaadi pinna ja vaadi ülaosa vahel. See vaadi tühi ruum (headspace) tekib algselt 48 tunni sees peale vaadi täitmist destillaadiga, kuna vaat imab umbes kaks või enam protsenti sisse valatud destillaadist. See vähendab vaadis olevat vedeliku kogust ning tekitab vaati tühja ruumi. Edasisel küpsemisel hakkavad alkoholi- ja veeaurud tõusma destillaadi pinnale ning sealt aurustuma vaadist läbi tammepooride ja liitekohtade kaudu välja. See omakorda suurendab järk-järgult vaadis olevat tühja ruumi ja seega ka õhu hulka vaadis.

Küpsemine vaadis. Foto: whisky.com

Vaadis oleva destillaadi mahu kadu varieerub temperatuurist ja niiskusest. Valdavalt külmas ja suhteliselt niiskes Šotimaa kliimas leiab aja möödumisel aset nii destillaadi kanguse kui mahu kahanemine. Keskmiseks aastaseks aurustumiseks on ligikaudu 2-2,5% - seda kutsutakse inglite osaks (angels’ share). Kuid näiteks USAs, kus on keskmised temperatuurid kõrgemad ja temperatuuri aastaajalised kõikumised suuremad, toimub vaatidest enam vee kadu ning viski kangus võib sellel põhjusel isegi tõusta. Samuti on soojemas keskkonnas küpsemine ka kiirem ning kogumahu kaotus võib vaadis olla koguni rohkem kui 10% (nt Indias ja Taiwanis).

Õhu oluliseks elemendiks on hapnik, mis lahustub destillaadis ja tekitab mitmeid reaktsioone. Oksüdeerumine on jätkuv protsess, mille kaigus maitseühendid reageerivad hapnikuga ning hapnik saab seeläbi üheks osaks neis ühendites, muutes neid ja luues uusi maitseid (näiteks lillelised ja eksootiliste puuviljade aroomid). Vaati lisanduv uus õhk täiendab vaadi tühja ruumi uue hapnikuga ning seeläbi jätkab oksüdeerumise protsessi kogu viski vaadis küpsemise aja. Seejuures on oluline ka vaadi tühja ruumi mahu muutumine aastaaegade vahetudes. Kui suvel temperatuurid tõusevad, paisub destillaadi maht vaadis, kuid samal ajal paisub isegi enam tühi ruum. Kuna tühi ruum ei saa paisuda destillaati, on vaat sunnitud nn „välja hingama“ ehk siis tühjas ruumis olev alkoholist ja veeaurudest küllastunud õhk saab üksnes väljuda vaadist läbi tammepooride ja liitekohtade. Vastupidiselt, kui temperatuurid langevad sügisel ja talvel, tõmbuvad nii destillaat kui tühi ruum kokku. See põhjustab nn vaadi „sissehingamise“, tõmmates värsket õhku koos hapnikuga vaadi tühja ruumi ja lisaks ka tammepooride kaudu kogu vaadi ulatuses. Seega satub osa sisenevast õhust otse destillaati.

Oksüdeerumine on aeglane protsess ning seega on mõistetav, et mida kauem viski vaadis küpseb, seda enam see muutub võrreldes vaati valatud toordestillaadiga. Selle protsessi ajal lisanduvad üha uued nüansid, teised kaovad, mõned maitsed muutuvad liigselt domineerivaks, teised maitsed pehmenevad. Seega on iga linnaseviski puhul vaja ära tunda just see õige moment, mil vaatides küpsenud viski on saavutanud just need soovitud omadused, mida konkreetsel puhul soovitakse. Seega on täiesti mõistetav, miks sama tüüpi vaatides küpsenud ühelinnaseviski maitseb 12- ja 18-aastasena erinevalt.

Lisaks oksüdeerumisele mõjutab temperatuuride muutus ka viski käitumist vaadis. Temperatuuri tõustes destillaat paisub ja imbub tamme, mis sisaldab erinevaid maitseühendeid. Destillaadi kokkutõmbumine temperatuuri alanedes tekitab aga destillaadi väljumise tammest, kandes nii endaga vaadis olevasse destillaati mitmeid maitseühendeid, mida see tammest endaga kaasa võtab.

Viskilaod

Küpsemise kiirus võib varieeruda märkimisväärselt ning see sõltub ka viskilao tüübist. Eksisteerib kolme tüüpi viskiladusid ning nende poolt pakutavas keskkonnas ilmnevad peamised erinevused temperatuuri, niiskuse ja õhuringluse osas. Kolm peamist viskilao tüüpi on dunnage, racked ja palletised.

Traditsioonilised viskilaod, Blair Athol

Traditsiooniliselt on Šoti viski küpsenud „dunnage“ tüüpi viskilaos. See on traditsiooniline suhteliselt väike ja madal viskiladu Šotimaal, mis on ehitatud kivist või tellistest, kivikatuse ja muldpõrandaga. Viskivaadid paiknevad seal harilikult kolme (maksimaalselt) kihina üksteise peal. Vaate eraldavad puust latid, mis aitavad ka vaate üksteise kõrvale veeretada. Õhutamine toimub nendes viskiladudes otstes paiknevate akende avamise abil. Traditsioonilises Šoti viskilaos on aastane temperatuuri kõikumine väike (moodsaid isolatsioonimaterjale kasutades võib päevase kõikumise hoida ühe kraadi piires) ja tänu muldpõrandatele niiskustase kõrgem. Vaatamata nende käitamise suuremast tööjõukulust (vaadid veeretatakse käsitsi ning kolm-neli tundi tööd selles võrdub ühe tunni tööga uuemates ladudes), eelistavad enamus viskivabrikuid ikka veel selliseid viskiladusid ühelinnaseviskina villimiseks mõeldud viski küpsemiseks. Arvatakse, et sellistes traditsioonilistes viskiladudes küpseb viski aeglasemas tempos, mis on parima kvaliteedi saavutamiseks eelistatum, ning see teeb neis küpsenud viskid täidlasemad.

Dunnage viskiladu, Bruichladdich

Praktilistel ja ohutuse kaalutlustel on suurem osa viskivaatidest siiski küpsema pandud moodsamatesse viskiladudesse, mis on üldjuhul palju suuremad, kõrgemad ja õhemate seintega. Need on ehitatud kas tellistest, tsemendiplokkidest või teraskattega seintest; tinakatusega ja betoonpõrandaga ning kus vaadid on paigutatud mitmeastmelistele terasraamidele (racked), mis võivad hoida 8-12 vaadirida. Sealt siis ka seda tüüpi viskiladude nimi - racked warehouse. Selle viskilao eritüübiks on laod, kus vaadid on asetatud tihedalt üksteise kõrvale püstiselt tõstealustele. Sealt siis ka seda tüüpi viskiladude nimi - palletised warehouse. Viimane on suhteliselt kõige uuemat tüüpi ladu, mis tuli viskitööstuses kasutusele 1980ndatel aastatel. Õhutamine toimub nendes viskiladudes ventilaatorite abil.

Racked viskiladu, Glenlivet. Foto: commons.wikimedia.org

Palletised viskiladu, Midleton. Foto: whisky.com

Need uut tüüpi laod on võrreldes traditsiooniliste ladudega palju kulutõhusamad, mugavamad ja ohutumad vaatide paigutamise ja ümberpaigutamise osas. Siiski on nendel uutel ladudel ka omad miinused. Esiteks on tänu õhematele seintele ja tinakatusele need laod enam välistemperatuuri muutusest mõjutatud. Teiseks on nendes viskiladudes lao sees alumise (põranda) ja ülemise (lae) vaadirea temperatuuris märkimisväärne erinevus. Küpsemine toimub palju kiiremini katuse ligidal olevates vaatides, kus on võrreldes põrandaga oluliselt soojem. Samuti on uutes ladudes, mis on põrandast laeni vaate täis, ka õhuringlus väiksem. See tingib selle, et lao keskel olevates vaatides olevat viskit tuleb küpsetada kuni aasta kauem, kui lao teistes punktides olevaid vaate, kuna lao keskel on väiksem aurustumine. Sellistes uut tüüpi viskiladudes, kus on suhteliselt kuivad tingimused, võib viski säilitada teravuse ja alkohoolsuse ning jätta mitteküpse iseloomu, kui võrrelda neid samaealiste viskidega, mis küpsenud traditsioonilistes ladudes.

Viskilao asukoht

Kui viskilao tüübil on selgeid mõjusid viski küpsemisele, siis viskilao asukoha mõju viski iseloomule ei ole lõpuni selge ning selles osas on arvamused lahknevad. Põhjus, miks suur osa viskidest ei küpse viskivabriku kõrval, tuleneb osalt viskivalmistamise ajaloost ning teisalt viskivabrikute omanike kalkulatsioonidest. Ajalooline põhjus tuleneb viskivalmistamise ideoloogiast. Enamus tulust saadakse seguviskide müügist ning nende valmistamine on olnud suuresti suurkorporatsioonide käes. Seega on mõistetav ka viski küpsemise tsentraliseerimine – suur osa Šoti viskist küpseb Šotimaa keskosas – ning viskivabrikute juurde on jäetud, kui üldse, küpsema vaid need vaadid, mis on mõeldud ühelinnaseviski villimiseks. Eelistatult küpsevad need vaadid siis ka traditsioonilistes viskiladudes.

Vaadid traditsioonilises viskilaos, Bruichladdich

Viski küpsemise hoidmist viskivabriku juures on eriti oluliseks peetud Islay saarel, kuna arvatakse, et jõuline mereline kliima, niiske soolane õhk on just see, mis teeb Islay saare viskidest Islay saare viskid. Nagu eelpool sai käsitletud, sisaldab viski küpsemine vaadi hingamist ning kui vaati ümbritseb mereline ehk siis soolane ja joodine õhk, siis jätab see ka suure tõenäosusega jälje vaadis küpsevale viskile.

Kokkuvõtteks

Kolme linnaseviski küpsemist käsitlenud postituse kokkuvõtteks võib öelda, et linnaseviski kvaliteet on oluliselt toetuv tammevaatides küpsemise protsessile. See on väga kuluintensiivne protsess – palju maksab vaatide hankimine ning vaatide hoidmine ja järelevalve viskiladudes. Lisaks mida kauem viskit küpsetada, seda enam viskit vaatidest haihtub. Mida kauem viski laos küpseb, seda vähemaks seda jääb, ning seega pole midagi imestada, miks linnaseviski on märgatavalt kallim, kui toorpiiritused (nt viin), mida pole küpsetatud. Viski ja teiste küpsemist eeldavate kangete alkoholide tootmiskulud on lihtsalt sedavõrd suuremad.

Küpsemise eelised on aga selged. Aja jooksul vaadist haihtuvate ebameeldivate ja lisanduvate meeldivate ühendite tulemusel paranevad viski aroom ja maitseomadused. Küpsemise kulg sõltub mitmetest teguritest, mille seas on destillaadi enda koostis, vaadi füüsilised parameetrid ja kvaliteet, vaadi päritolu ja lõpuks küpsemise kestus ja tingimused.

esmaspäev, 11. juuli 2016

GLEN GRANT 10 yo

Glen Grant viskivabrik on asutatud 1840. aastal kahe venna – James ja John Grant poolt. See on ka ainus Šoti viskivabrik, mis saanud oma nime inimese järgi. Tuntuks tegi viskivabriku ja seda ümbritsenud eksootiliste puudega aia noorem James Grant, kes võttis viskivabriku juhtimise oma onult John’lt üle 1872. aastal ja juhtis seda kuni oma surmani 1931. aastal. James Grant oli suur tehnika huviline. Glen Grant viskivabrik oli Šotimaal esimene, kes viskivabriku valgustamiseks elektri kasutusele võttis. Samuti oli Briti eruohvitserile omaselt ta huvitunud ekspeditsioonidest Indiasse ja Aafrikasse, kust ta lisaks eksootilistele puudele ja taimedele ka ühe hüljatud poisi oma käskjalaks Šotimaale kaasa tõi.

Glen Grant tootmisvõimsuseks on 6 miljonit liitrit, kuid viimastel aastatel on toodetud umbes 2,5 miljonit liitrit aastas. Viskivabriku juurde ehitati 2013. aastal üliefektiivne villimistsehh, mis suudab villida 12 tuhat pudelit tunnis. Seega on suurematest viskivabrikutest Glen Grant üks väheseid, mis villib oma toodangu viskivabriku juures. Iseloomulikuks tunnuseks, mis määrab suuresti Glen Grant viskide kerge ja delikaatse maitse, on kõigi kaheksa destilleerimispaja juures puhasti (purifier) kasutamine. Glen Grant viskivabriku omanikuks on 2006. aastast Gruppo Campari. Viski on eriti populaarne Itaalias.

Glen Grant on äsja uuendanud oma pudelite disaini. Uuenenud Glen Grant 10-, 12- ja 18-aastane on saadaval ka reisilaevadel. See on mul teine kord üldse Glen Grant viskit maitsta. Varem on maitstud vaid Gordon & Macphail’i poolt villitud 21-aastast, mis kingiti kunagi 2000ndate algul. Siin maitstava viski valmistamiseks on kasutatud peamiselt eks-burboon vaate, millele on lisatud vähesel määral ka eks-šerri vaatides küpsenud viskisid. Maitstav viski on pärit 6cl näidispudelist.

Glen Grant 10 yo, 40%

Aroom: kerge ja magus delikaatne linnaselisus. Ohtralt värskeid puuvilju, peamiselt õunad (eriti küps valge klaar), ananass ja sidrun. Vanill ja aromaatne lillelisus, värske hein, veidi iirist. Väga meeldiv ja kerge.

Maitse: kergelt magus, pehme kreemine ja üsna täidlane, kuid samas kerge suutunne. Vanilline delikaatne puuviljasus. Puuviljad pigem kerges magusas siirupis (eriti ananass), kui värsked. Suhkruga sidrun. Kreemist tunnet aitab suurendada lisanduv pähklisus, eriti värsked puult korjatud sarapuupähklid. Lisandub veidi rohusust ja ürdisust (mitte vürtsisust). See muudab suutunde kuivemaks.

Lõpp: üsna pikk, kreemine, pähkline, kuiv ja ürdine.

Hinnang: B

Väga meeldiv ja kergelt lähenetav ning hea hinna-kvaliteedi suhtega ühelinnaseviski. Selline „puhas“, värske, delikaatne ja hästi tasakaalus olev. Ebameeldivaid ega kõrvalisi maitseid ei ole. Ideaalne suveviski ja ka muul ajal on see ilmselt väga heaks aperitiiviks. Ja 40% kangus on siin just sobiv ja õige; kangemana tuleks ilmselt viski suhtelisest noorusest tulenevalt esile alkohoolne teravus.

reede, 8. juuli 2016

Linnaseviski küpsemine 02: Vaadid

Vaate on kasutatud kaupade, sealhulgas vedelike, säilitamiseks ja transportimiseks kaugest ajaloost alates. Laudadest vaadi vormimine on teada juba Vana-Egiptusest. Tammevaadi konstruktsioon on tänu topelt kaarjale struktuurile hämmastavalt tugev ja selle kuju võimaldab isegi täis vaati suhteliselt kergelt liigutada. Selle disaini edu näitab juba seegi, et enam kui 2000 aasta vältel pole selle vorm märkimisväärselt muutunud.

Vaadi osad

Vaadi tüübid: sisu

Šotimaal viski küpsemiseks kasutatavad vaadid peavad olema tühjad, s.t neis ei tohi olla mingit vaatides hoitud algset vedeliku jääki. Loomulikult on osa endisest sisust imbunud vaadilaudade vahele ning kui vaadid tulevad tervetena ja suhteliselt „värsketena“, siis on neis endist sisu enam säilinud. Kui aga vaadid tulevad lahtivõetult laudadena, on ilmselt suurem osa endisest sisust aurustunud. Seda vaadilaudadesse imbunud endist sisu ei loeta enam üheks või teiseks vedelikuks (nt port või šerri), vaid „puidu ekstraktiks“ ehk n.ö vaadi päritolu jäägiks, mis sisaldab tamme ja endise sisu interaktsioonist tulenevaid erilaadseid maitseühendeid. Kui selline vaat täita destillaadiga, hakkab see „puidu ekstrakt“ väljuma puidust vedelikku, tekitades nii kompleksseid „vaat à destillaat“ reaktsioone just esimese paari küpsemisaasta jooksul.

Standardvaatideks on Šotimaal olnud endised burboon ja šerri vaadid, kuid viimasel aastakümnel on üha enam kasutama hakatud ka teisi vaaditüüpe. See on võimaldanud luua individuaalseid ja uusi maitseid linnaseviskidele. Kas need on ka end alati õigustanud? Ilmselt mitte, kuid n.ö mitmekesisust on sellised viskid kindlasti pakkunud. Eeskirjade kohaselt on märgitud, et piisava tõendusmaterjali põhjal loetakse õigustatuks järgnevate tühjade tammevaatide kasutamine Šoti viski küpsemiseks (maturation) või järelviimistlemiseks (finishing): burboon ja muu viski, viinamarja brändi (s.h armanjak ja konjak, kuigi need on tehniliselt veinipiiritused), rumm, kangestatud vein (s.h šerri, Madeira, port, Malaga, Marsala), vein (mistahes tüüpi, v.a vahuvein) ja õlu.

Uued veinivaadid. Foto: en.wikipedia.org

Järjest enam on hakatud kasutama ka uusi vaate, milles pole varem küpsenud ükski jook. Uusi ehk nn “neitsilikke” tammevaate (“new oak” või “virgin oak”) kasutatakse šoti viski puhul (mõned eripudelid välja arvatud) siiski peamiselt kiireks järelviimistlemiseks, et anda noorele viskile lihtsal viisil “küpse” viski iseloomu või siis vanemate viskide puhul, kui nad on saavutanud soovitud vanuse, kuid küpsenud väheaktiivsetes vaatides. Siiski kipub isegi järelviimistlemise puhul uus tamm andma sõltumata viskivabriku destillaadi iseloomust suhteliselt sarnase intensiivse, kuid üheplaanilise, lõpptulemuse maitses, kus domineerivaks on vanill, magus ingver ja kookos.

Põhiküpsemine leiab suuremas osas aset endistes burboon- või šerrivaatides, mis enamasti on esma- või teise täitekorra vaadid ja seega ei oma nad enam nii intensiivset tammepuidu mõju. Teisi vaate kasutatakse siis kas erandkorras täisajaliseks küpsemiseks või enamasti järelküpsemiseks ja järelviimistlemiseks. Viimaste puhul on sihiks kujundada edasi esmaküpsemisel saavutatud maitseprofiili. Sel teel saavutatav maitsete ulatus ja intensiivsus sõltub mitmest tegurist ja nende omavahelisest kombinatsioonist. Nendeks on tamme tüüp (Ameerika või Euroopa), vaadi eelnev sisu (nt port või šerri), vaadi suurus ja vaadis hoidmise kestus (mõni kuu, aasta, mitu aastat, või kauem).

Enamus Šoti viskitööstuses kasutatavaid vaate (julgelt 95%) on endised burboon vaadid, mis on toodud Šotimaale kas tervetena (viimasel ajal üha enam) või siis laudadeks lahtivõetuna (varasemalt enamjaolt nii). Miks just burboon vaadid? Põhjus on lihtne. Esiteks tulenevalt reeglitest (vastav seadus võeti vastu 1960), peab Burboon küpsema seest söestatud Ameerika valgest tammest valmistatud varem kasutamata vaatides vähemalt kaks aastat. Seega on kord kasutatud vaadid Ameerikas burbooni jaoks suuresti kasutud ning need müüakse edasi teist sorti viskide valmistajatele. Teiseks põhjuseks on see, et need vaadid on võrreldes šerrivaatidega märkimisväärselt odavamad.

Šerri vaadid annavad üldiselt enam värvi ja rikkalikumat kuivatatud puuviljade magusust. Võrreldes burboon vaatidega on üldjuhul šerri vaatidel viskile suurem mõju, sest need annavad destillaadile enam puidus olevaid maitseühendeid. Seda kahel põhjusel. Esiteks on teatud osa (eriti kui need on viskivabriku poolt spetsiaalselt Hispaaniast tellitud) šerri vaate valmistatud Euroopa tammest ning teiseks omab šerri võrreldes burbooniga madalamat alkoholi protsenti ning kui vaati on kasutatud eelnevalt šerri küpsemiseks, siis on šerri tõmmanud vaadist vähem puidus olevaid ühendeid. Tuleb arvestada, et suur hulk viski küpsemiseks kasutatavaid šerri vaate on valmistatud Ameerika tammest.

Vaadi tüübid: suurus

Kas suurus loeb? Jah, ning kuidas veel. Reegliks on see, et mida suurem vaat, seda pikemalt vajab (ja on võimalik) seal viski küpsemist. Mida väiksem vaat, seda (proportsionaalselt) suurem hulk viskit on vaadi pinnaga kontaktis ja seda kiiremalt küpsemine neis toimub. Vaatamata mahutavusele omavad suured šerri ja portveini vaadid mahutavusega võrreldes suhteliselt väikest pindala. Seega võrreldes väiksemate vaatidega, on suurematel vaatidel väiksem mõju seesolevale destillaadile ja seda aeglasemalt seal viski küpseb.

Neli vaaditüüpi Laphroaig hoovis: Butt, Puncheon, Hogshead, Quarter

Šoti linnaseviski valmistamisel on kasutusel neli peamist vaadi tüüpi:

Bourbon barrel (ehk ka ASB, American Standard Barrel) – Ameerika valgest tammest valmistatud endised burboonvaadid, mis võetud Šoti viski küpsemiseks kasutusele tervetena; mahuks tavaliselt 180-200 liitrit. Kuna seaduse järgi saab burbooni valmistamiseks kasutada üksnes uusi, tugevalt söestatud tammevaate, müüakse need kord kasutatuna muud sorti viskide ning ka rummi ja tequila valmistajatele.

Hogshead (kuldipea) – peamiselt Ameerika valgest tammest valmistatud 225-250 liitrised nn „uuesti üles ehitatud“ (remade) vaadid. Need valmistatakse enamasti lahtivõetud burboon vaatidest, kuhu lisatakse mõned tünnilauad (suurendades nii mahutavust; viis „barrel“ vaati annab kolm-neli „hogshead“ vaati) ja uued vaadiotsad. Leida on ka nn šerri hogshead vaate, mis on lahtivõetud endised butt vaadid. Suur osa Šotimaal viskiladudes olevast viskist küpseb just hogshead vaatides.

Butt – suured valdavalt Euroopa tammest (kuid mitte alati) valmistatud (endised šerri transpordi) vaadid, kus tänapäeval on üldjuhul viskitööstuse tellimusel eelnevalt laagerdunud šerri ja seejärel viskivabrikutesse saadetud. Viskitööstuses tähendab see vaat reeglina tugevate seintega pikka kitsast vaati, mis mahutab 490-500 liitrit ning üldiselt teatakse neid vaate kui šerri vaadid.

Puncheon – eelnevaga (butt) enamvähem sama suured (siiski varieeruvad, kuid keskmiselt 500-545 liitrit) ja viski küpsemisele identset mõju avaldavad peamiselt Hispaania kuid ka Ameerika tammest valmistatud vaadid, kuid on vormilt neist lühemad ja paksemad (dumpy cask). Sageli on neis eelnevalt hoitud šerrit, kuid ka rummi. Puncheon nimelisi vaate on siiski erinevas mõõdus: Whisky ehk Machine ehk Dump Puncheon (400-500 liitrit; valmistatud Ameerika tammest kahe barrel vaadi laudadest), Rum Puncheon (410-455 liitrit), Sherry Puncheon (558-667 liitrit).

Lisaks neile neljale põhivaadile on kasutusel veel mitmeid teisi vaate. Mõningad enam kasutamist leidvad vaadid on järgnevad:

Madeira drum / port pipe – šerri vaatidest suuremad (650 liitrit) vaadid, mida üldjuhul kasutatakse järelküpsemiseks (secondary maturation) või järelviimistlemiseks (finishing), kuid eksperimentaalselt ka põhiküpsemiseks. Madeira drum vaadid on valmistatud Prantsuse tammest (küpsetanud loomulikult Madeirat) ja port pipe vaadid enamjaolt Euroopa tammest (kasutatud portveini küpsemiseks).

Barrique – tuntud ka kui veini vaadid, mille suurus varieerub 225-400 liitri vahel ning on valmistatud peamiselt Prantsuse, kuid vahel ka Ameerika, tammest. Kasutatakse valdavalt viski (veini vaadis) järelviimistlemiseks.

Gorda – kutsutud ka „bodega butt“ vaadiks. See on suurim seadusega lubatud viski küpsemise vaat (600-700 liitrit), mis valmistatud Ameerika tammest ning mida kasutati kunagi Ameerika viski küpsemiseks ja ka šerri transportimiseks Šotimaale ja Iirimaale. Tänapäeval väga harva leitavad ja kasutatavad. On kasutatud pigem viskide laulatamise (marrying) vaadina.

Quarter – nime järgi on need veerandikud šerri vaadist (125 liitrit) või siis veelgi väiksemad, olles veerand burboonvaadist (50 liitrit). Sageli on need valmistatud Ameerika tammest valmistatud endistest vaatidest (ehk on siis pool hogshead mõõdust ehk siis samuti 125 liitrit) ning kasutatud lühiaegseks järelviimistlemiseks.

Octaves – mahuks 46-68 liitrit. Näiteks värskelt turule tulnud Glenglassaugh Octave viskid on sellistes väikestes vaatides küpsenud.

Eri suuruses viskivaadid küpsemas Bowmore viskilaos

Vaadi tüübid: esma- ja taastäidetud

Tegelikult on pea kõik kasutatavad vaadid teise kasutuskorra (second-hand) vaadid, olles sisaldanud enne neisse šoti viskivabriku destillaati mingit muud pruulist või destillaati – reeglina Ameerika burbooni või Hispaania šerrit. Seda mitte üksnes sel põhjusel, et need vaadid on odavamad, vaid ka seetõttu, et uus vaat (virgin cask) oleks Šoti viski tervikliku küpsemise jaoks liiga intensiivne, kuna kasutamata tammevaadid sisaldavad palju parkaineid, ligniine ja vanilliini. Me ei taha ju teist burbooni, vaid ikka delikaatset ja erinevate maitsenüanssidega Šoti viskit! Laias laastus jagatakse kasutusele võetavad vaadid kolmeks.

Esmatäitevaat (first-fill cask) on tammevaat, mida on juba kasutatud muud liiki alkoholi (nt burboon või šerri) hoidmiseks, kuid mitte Šoti viski küpsemiseks. Esmatäitevaat sisaldab puitu imbununa eelmise vedeliku jääke ning olles vähe kasutust leidnud, avaldab see vaat küpsema pandud viskile olulist (vahel ka ülemäärast) mõju.

Kordustäitevaat (re-fill cask) on tammevaat, mida esmalt kasutati muud liiki alkoholi (nt burboon või šerri) hoidmiseks ning seejärel ka juba viski küpsemiseks. Igale järgmisele viskile, mis kordustäitevaadis küpseb, avaldavad puidus olevad ühendid ja vaadis esmalt hoitud muu alkohol aina vähem mõju. Üldjuhul kasutatakse ühelinnaseviskina villimiseks mõeldud viskide valmistamiseks maksimaalselt teise täitekorra (second-fill) vaate, kuid vahel ka kolmanda täitekorra (third-fill) vaate. Viimased siiski saavad sageli veel mõnes intensiivsemas vaadis järelküpsemise või -viimistluse. Mõnede sõltumatute villijate poolt turule toodud ühelinnaseviskide seas võib leida ka vaid kolmanda ja ehk isegi neljanda täitekorra vaatides küpsenud viskisid. Nende puhul on maitsete kujunemise juures domineerivaks aga juba destillaat, mitte enam vaat. Odavamatesse seguviskidesse minev destillaat küpseb sageli kolmanda, neljanda ja isegi viienda täitekorra vaatides või kasutatakse selleks otstarbeks noorendamiskuuri läbinud (rejuvenated) vaate.

Kasutamata ehk uus tammevaat (virgin oak cask) on harilikult Ameerika tammest (Quercus alba) või harvem ka Euroopa harilikust tammest (Quercus robur) valmistatud vaat. Kasutatakse mõnikord Šoti viski põhiküpsemiseks (eriväljalasked ja siis ka vastav märge sildil), kuid enam kohtab siiski neis vaatides järelviimistletud viskisid, kuna värske Ameerika tammest vaat omab palju tamme laktoone, mis annavad tugeva kookose maitse (peale esmakasutust on laktoonid tammevaadis pea ammendunud; selles siis ka üks põhjus, miks burboon maitseb oluliselt erinevalt kui Šoti viski).

Vaatide eluiga

Kuna vaadid on kallid ja tänu rohelisema mõtteviisi levimisele, on hakatud üha enam mõtlema, kuidas vaatide kasutusiga pikendada. Seega võib viskivaadi oma loomuliku elutsükli lõppedes uuesti ellu äratada ehk teda noorendada (rejuvenate). Üldjuhul saab vaate kasutada kolm kuni neli korda. Iga kasutuskord, kui see on täidetud viskiga, saab see vastava viite – esmatäite vaat (first-fill cask), teise täitekorra vaat (second-fill või siis lihtsalt re-fill cask) jne. Igal järgneval täitekorral omab vaat küpsevale destillaadile üha vähem mõju. Seda põhjusel, et puidus olevad maitseühendid, mida destillaat saaks tammevaadist eraldada, on järk-järgult vähenenud ning lõpuks ammendunud. Seega on vaat teatud hetkest alates ebasobiv viski küpsemiseks.

Vaadid Ardbeg viskivabriku hoovis

Aeg, mil üks konkreetne vaat muutub ammendunuks, varieerub märkimisväärselt. Kuna tamm on looduslik materjal, siis võib esineda väga suuri erisusi sellest valmistatud vaatide elueas. Seega võib mõni vaat kaotada oma potentsiaali juba peale esimest täitmist, kuid teine vaat pidada vastu neli täitmist. Täitmiste arv sõltub muidugi ka sellest, kui pikka aega iga täitmise järel viski on selles küpsenud. Kui vaat on loetud ammendunuks, siis tuleb otsustada, kas see konkreetne vaat omab veel piisavalt potentsiaali, et seda noorendada, või tuleb see vaatide loendist kustutada.

Vaatide noorendamise praktika algas 1980ndate lõpus 1990ndate alguses ning on sellest ajast peale üha enam kasutamist leidnud. Vaat, mis on suunatud noorendamisele, saadetakse vaaditöökotta (cooperage), et viia läbi „de-char/re-char“ (Ameerika vaadid) ja „de-tartrate/re-toast“ (Euroopa vaadid) protsess. Protsessi esimene pool tähendab olemasoleva pindmise söestatud kihi eemaldamist vaadi sisemusest vastava höövelmasinaga või pöörlevate harjadega kuni puhta puidupinnani. Protsessi teine pool tähendab siin aga vaadi sisemuse uuesti röstimist ja söestamist (vt ka eelnevas postituses vaatide söestamise kohta), reaktiveerides vaadi sisepinna. Sellisel viisil noorendatud endised šerrivaadid lähevad uuesti sageli „maitsestamisele“ (seasoning), et anda neile võimalikult algne iseloom ja muud noorendatud vaadid töödeldakse tavaliselt teraviljaviskiga enne neisse linnaseviski panemist.

Üks vana mahakantud vaat

Siiski ei tee see protsess vanast vaadist enam uue vaadiga võrdväärset ning nad ei küpseta viskit enam samamoodi. Millise tulemuse vaatide noorendamine annab ning kui kaua peale noorendamist neid vaate kasutada saab? Üldiseks seisukohaks on näiteks, et noorendatud burboon vaadid võivad anda vanilli ja magusa toonid, mis vastavad esma- ja teise täitekorra vahelisele intensiivsusele, kuid nad võivad anda viskile enam vürtsiseid maitseid. On leitud, et noorendatud vaatides saab taastada mitmed vaadi ühendid, eriti need, mis tulevad tselluloosist, hemitselluloosist ja ligniini lagundamisest, kuid näiteks puidu tanniinide ja laktoonide taset ei saa taastada. Seega ei käitu noorendatud vaat samamoodi tavapärase vaadiga. Siiski annab see võimaluse pikendada vaadi eluiga ning see protsess on igati kooskõlas säästliku mõtteviisiga. Noorendatud vaadid võivad olla taastäidetud maksimaalselt kaks korda.

kolmapäev, 6. juuli 2016

GLEN MORAY x3

Glen Moray viskivabrik on asutatud 1897. aastal. Selle omanikuks on 2008. aastast Prantsuse ettevõte La Martiniquaise. Tootmismahuks oli eelmisel aastal 3,3 miljonit liitrit, kuid ilmselt see on juba suurenenud, kuna aktiivne viskivabriku laienemine on käimas. Suur osa Glen Moray toodangust läheb seguviskide valmistamiseks (maailmas üsna populaarne Label 5 ja Prantsusmaal populaarne Glen Turner). Lisaks nime sarnasusele ühendab Glen Moray viskivabrikut Glenmorangie viskivabrikuga nende varasem kuulumine sama omaniku alla ning mõlema viskivabriku kalduvus kasutada viski küpsemiseks veinivaate. Seejuures oli Glen Moray üks esimesi viskisid, mille küpsemisel kasutati valge veini (Chardonnay, Chenin Blanc) vaate. Lisaks on Glen Moray ka see Speyside piirkonna viskivabrik, mis on hakanud alates 2009. aastast tootma tugevalt turvastatud (kuni 50ppm) linnastest destillaati (u 9% aastasest kogutoodangust), mis suuresti mõeldud küll seguviskide otstarbeks. Tallinnas on saadaval Glen Moray 12- ja 16-aastased ühelinnaseviskid. Kõik siin maitstavad viskid on pärit 6cl näidispudelitest.


1. Glen Moray „Classic“, 40%

Viski on küpsenud endistes burboon vaatides, mis värvi ja maitse järgi näivad enamuses olevat teise täitekorra vaadid. Kokku on segatud selles vanuse märketa ühelinnaseviskis kolme-, viie- ja seitsmeaastased viskid. Seega üpris noor.

Aroom: suhteliselt vaoshoitud. Kerge lillelisus ja rohusus, veidi pehmet puuviljasust ja värskendavat sidrunit. Tajutavalt on esil teraviljasus ja kergelt isegi suitsused linnased. Toordestillaadile veel üsna lähedane.

Maitse: kerge, pehme ja veidi selline „vesine“ suutunne. Keskel tuleb esiplaanile korraks ingveri vürtsikus ja sidrunipipar, millele järgneb õrnalt magus ja veidi kreemine teraviljasus. Kahjuks ei kesta kumbki maitse kuigi kaua. Kergelt piirituseline mekk.

Lõpp: pigem lühike, kuiv teraviljasus (Weetabix), veidi mõrudat rohusust.

Hinnang: D

2. Glen Moray 10 yo „Chardonnay Cask Matured“, 40%

Siinne viski on siis kogu oma küpsemisaja veetnud valge veini vaadis.

Aroom: kerge, pehme, aromaatne. Üsna magus. Magusad heledad viinamarjad ja punased mahlased õunad. Häirivaks on alt hooti esile tulev valge veini äädikas, mis magusad aroomid enda alla matab.

Maitse: algus magus ja suutundelt kergelt paks puuviljasus, mis läheb kahjuks kohe üle vesiseks ja hapukas-mõrudaks veinisuseks. Veidi ehk ka kaneeli. Rohused ja mitte kuigi mahlased õunad, kõvemat sorti pirnid, rohune. Valge veini vaat on selgelt oma mõju avaldanud.

Lõpp: lühike, rohune, kuiv.

Hinnang: D

3. Glen Moray „Classic Port Cask Finish", 40%

See on põhimõtteliselt siis Glen Moray „Classic“, mis on järelviimistletud kaheksa kuud Tawny Port veinivaadis. Seda näitab selgelt ka selline (juba ehmatav, kui viski seda värvi on) hele lõheroosa värvus.

Aroom: tajutavalt veinine ja marjane. Marjasuse all midagi hapendatut (hapukapsas?) ja jällegi see veiniäädikas. Meenutab ka kuivemat sorti rosé veini (seega mitte ainult värvilt). Iseenesest pole see marjane veinisus siin nii häiriv, kuid sellele lisanduv hapukus ja äädikalisus muudab aroomi viskile mitteomaseks.

Maitse: jällegi üsna vesine suutunne. Hapukas marjasus, milles veidi vaarikat, punaseid ja musti sõstraid ning lisaks neile punase greibi värskust. All veidi ka tumedat šokolaadi.

Lõpp: keskmise pikkusega, hapukas marjasus, eriti selline jõhvikamahlale sarnane.

Hinnang: D

Nende kolme viski kõrvuti maitsmisel on hästi tunda küpsemisviisi erinevusest tulenevaid mõjutusi destillaadile. Kõik on kerged n.ö suvised viskid. Aroom oli kõigi kolme puhul iseenesest üsna huvitav, kuid mitte kuigi kompleksne ega täidlane. Maitse oli kõigil selline „vesine“ ja iseloomutu ning ilmnenud maitsed ei kestnud kaua. Lisaks olid veinivaatides küpsenutel ehk liigne vaadi mõju tunda. Kõigi kolme Glen Moray mitmel päeval kõrvuti maitsmine nõudis mõningast pingutust, kuna need kerge iseloomuga viskid ei olnud ükski minu maitsmismeelele kuigi sobivad. Esimene oli neist kolmest maitstust ehk veidi teistest parem, kuna kuigi noor, oli see neist kõige „viskisem“ ja just aroomis olnud veidi suitsune linnasus päästis seda suuresti. Kaks esimest oleks olnud ilmselt hoopis paremad, kui need poleks läbinud külmfiltreerimist ning olnud 43-46% kangusega. See oleks andnud neile ehk oluliselt enam iseloomu. Või ehk ka mitte.

esmaspäev, 4. juuli 2016

Linnaseviski küpsemine 01: Tamm

Puit omab viski valmistamisel väga suurt rolli. Ilma puidust vaatides küpsemiseta ei oleks viskit olemas. On leitud, et koguni ligi 70% linnaseviski iseloomust areneb vaatides küpsemise ajal. Seega on arusaadavalt ülimalt tähtis, millist tüüpi vaate, kui suuri ning kui kaua ja kus kohas viski küpsemisel kasutatakse. Sel viisil on võimalik olulisel määral kujundada spetsiifilist laadi maitsekooslus. On ütlus „Puit teeb viski!“ ning kuigi vaat ei saa muuta halba destillaati heaks, võib see kohe kindlasti muuta hea destillaadi suurepäraseks viskiks. Samas võib näiteks hallitusega riknenud või väsinud vaat muuta hea destillaadi üsna ebameeldivaks ja ühelinnaseviskina villimiseks kõlbmatuks.

Seaduse kohaselt peab destilleeritud piiritus küpsema Šotimaal tammest vaatides, mille maht ei ületa 700 liitrit, minimaalselt kolm aastat, et seda saaks legaalselt villida Šoti viskina.

Vaatidest rääkides tuleb arvestada kuue teguriga: millisest puidust vaadid on valmistatud, milline on vaatide ajalugu, milline on vaatide suurus, millises (ja kus paiknevas) viskilaos vaadid küpsevad, kas ja millist laadi vaatides järelviimistlus toimub ning kuidas viski küpsemiseks juba kord kasutatud vaate töödeldakse. Siinses ja veel kahes postituses annan ülevaate kõigepealt puidust ehk siis tammest, seejärel vaatidest ja lõpuks viskiladudest.

Miks tamm?

Viski küpsemiseks kasutatakse tamme, kuna tamm on tugev ja samas piisavalt painduv ning tihke ja samas piisavalt poorne ning see lisab väga erilisi elemente sellest tehtud vaatidesse valatud sisule. Just tamme kompleksne keemiline koostis teeb sellest ideaalse puidu vaatide valmistamiseks ja neis viski küpsemiseks. Tamme koostis sisaldab tselluloosi (umbes 45-50% tamme koostisest), hemitselluloosi (20-25% koostisest; aitab tuua destillaati magusust ja värvi), ligniini (25-35% koostisest; toob vanillile omaseid toone ja suurendab kompleksust), tanniine (5-10% koostisest; annab kibedust, aroomikust ja ka delikaatsust) ja muid ühendeid (1-5% koostisest). Lisaks värvile ja maitsetele on tamm ka väga veekindel puit. Olles küll veekindel, on ta ka piisavalt poorne, et lasta õhul siseneda vaati. See oksüdatsioon aitab väljutada soovimatud maitsed ja tooruse, suurendades samal ajal maitseid ja kompleksust.


Mitte kõik tamme liigid (erinevaid liike on väga palju) ei sobi viskivaatide valmistamiseks (näiteks Eestis kasvavad tammed on liiga poorsed ja okslikud). Viskitööstus ja vaadimeistrid eristavad detailsemalt mitut tamme alaliiki, kuid üldistatult võib jagada viski küpsemiseks kasutatavad tammed kaheks: Ameerika valge tamm (Quercus alba) ja Euroopa tamm (Quercus robur). Laiemalt võttes võib aga eristada nelja olulist liiki, mida viski küpsemiseks ettenähtud vaatide valmistamiseks kasutatakse:

Ameerika valge tamm (Quercus alba), mis kasvab peamiselt Kentucky ja Missouri piirkonnas. Võrreldes Euroopa tammega kasvab see kiiremini (saavutab küpsuse 60-80 aastaselt), on sirgem, sellel on tihedam struktuur (sobivam poorsus) ja sellel on vähem oksakohti. Kuigi vaadimeistrid eelistavad seda tamme, kuna seda on lihtsam töödelda, ei ole see tamm maitset andvate omaduste ega destillaadiga interaktsiooni poolest Euroopa tammest parem, vaid lihtsalt erinev. Ameerika tamm annab viskile vanilli, kookose, martsipani, mee, magusa vürtsikuse ja värskete puuviljade aroomid. Burbooni küpsemiseks kasutatavad vaadid on valmistatud valdavalt sellest tammest ning mõningad šerri vaadid on samuti sellest valmistatud, kuna mitmed Hispaania veinivalmistajad eelistavad üha enam just sellest tammest, mitte Euroopa tammest, valmistatud vaate, kuna soovivad anda veinile magusamat ja vanillisemat iseloomu.  Ameerikas võib leida ka vaate, mille kasutamiseks on kasutatud Q. alba tammele sarnaseid tammeliike: Q. bicolar, Q. muehlenbergii, Q. stellata, Q. macrocarpa, Q. lyrata, Q. durandii.

Quercus alba. Foto: commons.wikimedia.org

Hispaania tamm (Quercus robur liigist) kasvab Hispaania (Galiitsia, Astuuria, Kantaabria, Pais Vasco) ja Portugali põhjaosas. Üldisemalt kasvab Q. robur tamm aga väga erisugustes tingimustes ning seda leiab Inglismaalt, Prantsusmaalt (Limousin ja Tronçais tamm) ja Pürenee poolsaarelt. Euroopa tamm kasvab aeglasemalt (küpsuse saavutab 120-150 aastaselt), on kõveram ning sellel on enam oksi. Selle tamme puit omab enam tanniini ning annab seega kuivema ja vürtsikama suutunde ning lisaks kuivatatud ja karamelliseeritud puuviljade, nelgi ja vaigu aroomid.

Quercus robur. Foto: commons.wikimedia.org

Prantsuse tamm (Quercus petraea), samuti Euroopa tamm, on kasutusel peamiselt konjaki tööstuses, kuid leiab kasutamist ka Šoti ja Jaapani viski valmistamisel. See tamm vajab küsuse saavutamiseks kõige enam aega (isegi kuni 250 aastat, et seda vaadilaudadeks kasutada). Aroomi ja maitseomaduste osas paikneb see tammeliik kahe QA ja QR vahel, omades rohkelt tammiseid tanniine ja vürtsikust.

Mongoolia tamm (Quercus mongolica) ehk ka Jaapani tamm või mizunara, mis kasvab Aasia idaosas (Jaapan, Korea poolsaar, Hiina põhjaosa, Lõuna-Sahhalin). See tamm on suhteliselt haruldane ja kallis, kuid seda on hakatud viskitööstuses enam kasutama (Jaapani viskitööstus kasutab seda juba 1930ndatest alates), kuna see annab lisaks vanilli, mee, värskete puuviljade, vürtside maitsetele ka intensiivselt aromaatsed viiruki, sandlipuu, ananassi ja kookose aroomid. Sellest tammest valmistatud vaadid on enamasti 500 liitrit mahutavad ning enne kasutamist viski küpsemiseks maitsestatakse neid umbes ühe aasta jooksul oloroso šerriga.

Vaatide valmistamine

Tammest lõigatud lauad tuleb enne vaatideks kokkupanemist kuivatada. Traditsiooniliselt toimub see looduslikes tingimustes avatud õhus poolest aastast aasta või isegi paarini. Hispaanias kuivatatakse laudu tavaliselt puidu saagimiskohast põhjapool kuni üheksa kuud ning seejärel transporditakse need soojema kliimaga šerri valmistamise piirkondadesse lõuna pool, kus neid kuivatatakse veel üheksa kuud. Protsessi kiirendamiseks kasutatakse vahel ka selleks otstarbeks kuivatuskambreid (sõltuvalt rakendatud soojusest võib olla kuivatusperioodi pikkuseks paar nädalat kuni üks kuu), kuid on leitud, et eriti veini ja Šoti linnaseviski valmistamiseks on traditsioonilisel viisil kuivatatud tammest tehtud vaadid sobilikumad.

Värsked tammevaadid tuleb enne kasutusele võtmist alati seestpoolt söestada. Kuumutamine on vajalik ka vaatide endi valmistamiseks, et neid saaks üldse vormida. Kuid veelgi olulisem on see protsess viski küpsemise jaoks. Kui vaadid oleks vormitud vaid kuuma auru abil, siis maitseks vaatides küpsenud destillaat „rohusena“ ja puidusena. Reegliks on, et mida tugevamalt on vaati söestatud, seda suurem on puidu mõju vaadi sisule. Vaadi kuumutamisel on peale selle, et see võimaldab laudu vaadi vormi painutada, kolm peamist eesmärki: puidu polümeeride lõhustamine, et need toodaksid soovitavaid maitseekstrakte, puidust pärit mittesoovitavate maitseühendite termiline vähendamine ning söestatud vaatide puhul aktiivse söekihi tekitamine. Eristatakse röstimist (toasting) ja söestamist (charring). Need kaks protsessi erinevad aja ja kuumutamise poolest. Alltoodud röstimise ja söestamise ajad on keskmised ning need võivad vaaditöökodades ja sõltuvalt vaadi tellijast varieeruda. Tavaliselt saavutab vaadi sisemus röstimisel kuumuse 100-225 kraadi ning söestamisel üle 250 kraadi.

Vaadi röstimine

Röstimise puhul toimub vaadi sisemuse õrn kuumutamine (kuni 200 kraadi) tule kohal (aeg-ajalt vaadi sisepinda veega niisutades) kindla aja jooksul (15-45 minutit) ehk siis justnagu toimub ka saia pruunistamine röstris. Välditakse tule ja puidu kokkupuudet. See protsess pehmendab puitu ja võimaldab vaadilauad painutada soovitava vaadi kujuliseks. Šerri vaadid võivad olla seest röstitud kolmel eri tugevusel: kerge (15 minutit, puidu temperatuur 120-180 kraadi), keskmine (30 minutit, temperatuur kuni 200 kraadi) või tugev (45 minutit, temperatuur kuni 225 kraadi). Šerrivaadi tünnilaua paksus on ligikaudu 30 millimeetrit. Röstimise käigus mõjutatakse vaadi pindmist kihti kahe millimeetri ulatuses ja lisaks mõjutab kuumus kaht lisamillimeetrit. Röstimine põhjustab vaadi seinas keemilised muutused, mõjutades puidu polümeere nii, et need toodaksid maitseekstrakte ja värvi. Samuti eemaldab see puidust ebameeldivad tammised, värske puidu maitsed ja kirbuse.

Söestamise on äärmuslikum ning selle puhul puutub tuli vaadiga otse lühiajaliselt kokku. Algselt toimub poolikult kokkupandud vaadi sisemuse aurustamine 20 minuti jooksul 95 kraadisel kuumusel. Seejärel painutatakse vaadilauad vaadi vormi ning valmis (ilma otsteta) vaat söestatakse tulega kokkupuutes 15 sekundi kuni ühe minuti jooksul (vahel isegi kuni kolm minutit). Põletamise aeg määrab seega söestamise tugevuse: kerge (15 sek), keskmine (30 sek), tugev (45 sek) ja ülitugev (45+ sek). Burbooni küpsemiseks valmistatud vaadid läbivad enne söestamist vahel röstimise protsessi (sel juhul aurutamise ja söestamise vahel vaati kuumutatakse 230-260 kraadi juures 15 minuti jooksul), kuid šerrivaadid on üksnes röstitud.

Söestatud vaadilaud (Kilchoman viskivabrik)

Burboon vaadid võivad olla seest söestatud nelja erineva tugevusega. Söestamine varieerub kergest põletamisest kuni ülitugeva läbitungiva põletamiseni. Viimase puhul muudetakse vaadi sisemus alligaatori nahka meenutavaks. Burboon vaadi tünnilaua paksus on ligikaudu 27 millimeetrit. Sõltudes söestamise tugevusest, mõjutab burboon vaadi esmane söestamine esimest kaht kuni nelja millimeetrit ning lisaks mõjutab kuumus kaht kuni kolme millimeetrit. Tekkinud aktiivne süsi iseenesest ei avalda suurt mõju maitse kujunemisele, kuid söestamine eemaldab väävliosakesed, vabastab puidust soovitavad ühendid, mis lisavad viskile mahedust, vähendades muuhulgas toordestillaadile omaseid tooreid maitseid. Söestatud vaadis küpseb viski ka kiiremini, sest puusüsi võimaldab viskil paremat kokkupuudet pooridega tammepuidus. Kuigi söestamise tugevus iseenesest ei mõjuta viski värvi, stimuleerib see puidust tanniinide vabanemist.

Vaatide „maitsestamine“

Ameerika tammest burboon vaatidega on asi suhteliselt lihtne. Need on valmistatud burboon viski küpsemiseks ja neid on kasutatud vaid üks kord. Seejärel need transporditakse kas tervetena või tünnilaudadeks lahtivõetuna Šotimaale. Kui need tulevad lahtivõetuna, pannakse need vaaditöökodades uuesti kokku (remade), neid üldjuhul ka veidi suurendades – saadakse „hogshead“ nimeline vaat. Siiski on mõlemal juhul vaadid juba eelnevalt niiöelda maitsestatud ehk siis toores puit on juba varasema sisu poolt pehmendatud. Ameerika tammest eks-burboon vaate hakati Šoti viski küpsemiseks kasutama suuresti alles peale teist maailmasõda, kuid praeguseks on nende osakaal viskitööstuses juba 95-97%.

Keerulisem on lugu šerrivaatidega. 19nda sajandi keskel avastasid viskivalmistajad, et endistes šerrivaatides küpsenud viski omandab maheda pehmuse ja meeldiva tumeda värvuse. Kuna Briti saartele imporditi väga suurel hulgal šerrit ja seda vaatides, mitte pudelitesse villituna, siis jäi peale Briti saartel šerri pudelisse villimise järel üle suurel hulgal vaate. Seda n.ö ülejääki olid varmad ära kasutama viskivabrikud. Kuni 1960ndate aastateni olid need transpordivaadid enamasti valmistatud Ameerika tammest ning selle järgselt suurem osa Euroopa (peamiselt Hispaania) tammest. Kuna aga 1981. aastal muudetud Hispaania ekspordi määrused kuulutasid ebaseaduslikuks šerri ekspordi vaatides ja enamus veinikeldreid hakkas Hispaanias šerrit villima, tekkis viskivalmistajatel vajadus leida uus lahendus šerrivaatide saamiseks. Lahenduseks oli koostöö Hispaania vaaditöökodadega ja veinivalmistajatega, kust hakati siis tellima vaate ning neid seal siis ka šerriga „maitsestama“ (seasoning). Kui loomuliku transpordi puhul veetis šerri vaadis kuus kuni üheksa kuud, siis uudses olukorras hakkas iga vaadi „maitsestamist“ telliv viskivabrik kirjutama ette, kui kaua ta soovib vaate „maitsestamisel“ hoida.

Vaatide „maitsestamine“ ei ole aga uus nähtus. Juba 20nda sajandi alguses toodi Šotimaale tünnilaudu ja kohapeal pandi neist vaaditöökodades kokku uued vaadid ning töödeldi neid seestpoolt šerriga. See oli tavapärane praktika suuremates viskivabrikutes. Negatiivsem ja praeguseks seadusega keelustatud vaatide „töötlemise“ viis oli Paxarette (Pajarete) kasutamine. Paxarette on väga magus kondenseeritud väga tume veinivärv, mida peamiselt valmistati Pedro Ximenez viinamarjadest ning mida suruti vaadi seintesse (500 ml hogshead ja 1 liiter butt mõõtu vaati) surve abil (rõhuga umbes 7 psig, kümme minuti jooksul). Paxarette „abi“ hakati kasutama just Ameerika tammest endiste burboon vaatide töötlemisel, mida seejärel käsitleti ja kasutati kui „šerri vaate“. Varasemalt oli Paxarette laialdaselt kasutusel ka viskisegajate seas viskile tumedama värvi saamiseks (tänapäeval on selleks kasutusel piirituse karamell E150a), kuid selle kasutamine keelati Šoti viski valmistamisel 1990. aastal.

Täpsustuseks oleks vaja siinkohal selgitada, et viski küpsemiseks ei kasutata šerri enda valmistamiseks kasutatavaid vaate, kuna šerri valmib nn „solera“ tüüpi küpsetamise meetodil. See tähendab lihtsustatult ja lühidalt „vana“ veini värskendamist – šerrit sisaldavad vaadid (viimastel kümnenditel enamasti Ameerika tammest valmistatud) on grupeeritud nii, et piltlikult kõige alumisest vaadist võetakse (mitte kunagi kogu vaat, vaid ainult osa sisust) šerri villimiseks ning siis selle vaadi uuesti täitmiseks valatakse selle peal olevast veidi noorem šerri, kuhu omakorda läheb üleval olevast vaadist veelgi noorem šerri jne, kuni kõige ülemisse valatakse siis kõige värskem šerri. Selline solera „süsteem“ tagab piisaval hulgal üht tüüpi ja iseloomuga küpse veini jätkuvuse.

Šerri solera vaadid. Foto: commons.wikimedia.org

See tähendab, et „õiged“ šerri vaadid on tüüpiliselt suhteliselt väsinud ning ei sobi viski küpsemiseks. Šerri valmistamiseks saadakse veini maitse oksüdeerumise teel, mitte tammest, kuid viski küpsemise protsessis on see vastupidine. Selliseid väsinud šerri vaate hakati siiski Hispaaniast sisse ostma peale seda, kui 1990. aastal Paxarette kasutamine keelustati. Selleks ajaks olid Euroopa tammest šerri transportimiseks kasutatud vaadid muutunud raskesti kättesaadavaks ja nende hind oli järsult tõusnud. Kuna aga osa viskivalmistajaid soovisid endiselt šerrivaate kasutada, hakatigi ostma neid vanu ja väsinud „solera“ vaate, mis heal juhul võimaldasid vaid ühekordset kasutamist.

Kõik eelnev tõi kaasa selle, et viski küpsemise jaoks hakati viskivabrikute poolt Hispaaniast spetsiaalselt värskest tammest šerrivaate tellima ja valmistama ehk siis jäljendama vanu šerri transportimiseks kasutatud vaate. Tänapäeval toimub Šoti viski jaoks šerrivaatide ettevalmistamine Hispaanias järgnevalt: vaatide valmistamiseks kasutatakse otsitakse sobivad puud (linnaseviski jaoks sageli Euroopa tamm), tünnilauad kuivatatakse loomulikul viisil õhu käes, valmis vaadid täidetakse esmalt kääriva viinamarjamahlaga (mosto) ja seejärel šerriga (tavaliselt olorosoga), mida hoitakse vaadis viskivabriku poolt määratud aja (üks kuni neli aastat) ning peale tühjendamist transporditakse vaadid viskivabrikutesse.

Lisaks kasutavad erinevad viskivabrikud oma destillaadi eripärast ja soovitavast lõpptulemusest lähtuvalt vaate, milles on hoitud erinevat sorti šerrit. Näiteks Dalmore kasutab muuhulgas matusalem, apostoles ja amoroso šerri vaate, GlenDronach Pedro Ximénez ja Oloroso šerri vaate, Glenfarclas aga oloroso ja fino šerri vaate ning Glengoyne on kasutanud palo cortado šerri vaate.

Kuna Euroopa tammest valmistatud šerrivaadid on kallid (šerrivaat maksab umbes kümme korda rohkem kui burboon vaat) ja raskesti kättesaadavad, on hakatud valmistama šerri-tüüpi vaate ka Šotimaal. Selleks kasutatakse üldjuhul Ameerika tammest „hogshead“ vaate, mis täidetakse šerriga või mõne muu veiniga, lastakse vaadil „maitsestuda“ reeglina alla aasta ning tühjendamise järel kasutatakse neid kui „šerri“ vaate. Samuti on kasvanud „de-char/re-char“ (vaata järgnev postitus) vaatide osakaal viskitööstuses.