GLEN SCOTIA „Double Cask“

Glen Scotia viskivabrik on rajatud 1832. aastal. Viimaseks uueks omanikuks on 2014. aasta kevadest investeerimisfirma, kes ostis koos Glen Scotia viskivabrikuga ka Loch Lomond (rajatud 1965) viskivabriku. Lisaks omandati ostuga 1974. aastal loodud ettevõte Glen Catrine Warehouse. See on Šotimaa suurim kange alkoholi villimisjaam. Aastaseks tootmismahuks on Glen Scotia viskivabrikus praegu 500 000 liitrit, kuid tootmisvõimsus küündib 800 000 liitrini. Tootmisest 12% moodustab kergelt (15ppm) ja tugevalt (50ppm) turvastatud linnastest valmistatud destillaat. Kogu Glen Scotia sortiment uuendati 2015. aastal ning praegu on selleks „Double Cask“ (NAS), 15-aastane ja „Victoriana“ (NAS, tünnikangusega).

Glen Scotia „Double Cask“ on, nii nagu nimigi viitab, kahekordselt järelviimistletud viski. Peale esmast küpsemist traditsioonilistes vaatides, on esmane järelviimistlemine toimunud esmatäite Ameerika tammest eks-burboon vaatides ja seejärel teine järelviimistlemine 3-4 kuud Euroopa tammest endistes Pedro Ximénez šerri vaatides. Maitstav on 3cl näidispudelist.

Glen Scotia „Double Cask“, 46% ncf

Aroom: üsna aromaatne ja keskmiselt intensiivne. Tume suhkrusiirup, veidi väikeseid musti rosinaid, iiris, üleküpsenud õunad. PX šerri mõju tuntav ja domineeriv, sellega kaasneb ka veidi väävlist kõrvalhaju, mis viski klaasis seismisel muutub tugevamaks ja matab kergemad aroomid enda alla.

Maitse: suutundelt algus mahe ja magus kuiv puuviljasus. Sellega liitub kergelt soolakas kreemisus. Siis üsna intensiivne ja toores vaadi vürtsikus ja ingver; veidi isegi musta pipart.

Lõpp: pigem lühike, šerriselt magus/kuiv ja veidi metalline, soolane ja mõru.

Hinnang: C

Iseenesest üsna hea aroomiga (kuigi väike kõrvalhaju on) ja tasakaalus viski, kuid kuskil maitse keskelt tuleb esile vähene integreeritus. Tunda on sellist „vägisi“ kokku monteerimist – võtame noore viski, küpsetame seda siis lisaks veidi ühte sorti vaatides ja siis veel ka teist tüüpi vaatides ja paneme siis kokku.

See viski valiti aga Whisky Magazine poolt korraldataval „World Whiskies Awards“ 2016.a. maitsmisel Campbeltown piirkonna parimaks ühelinnaseviskiks. Üsna üllatav valik. Oli ju 2015. aastal mitmeid Springbank viskisid ja Kilkerran WIP7 kaks versiooni, mis siinmaitstavast ikka tuntavalt paremad.

SPRINGBANK & LONGROW: erisegud

Veebruaris (12.02) sai külastatud Helsingis järjekordset UISGE viskifestivali. Olin eelnevalt ostnud juba Springbank degusteerimise, kuid kahjuks tekkis vahetult enne festivali kerge külmetus, mis sulges haistmisteed ninas ja sellega seotult kaotas ka pea kõik maitsmismeeled. Seega oli selle aasta UISGE enda jaoks pettumus, kuigi maitsmist oleks olnud küllaga. Springbank’ maitsmistoas aga siiski osalesin ja sealt saigi siis kohapealt kokkuvalatud seguna siinmaitstavad unikaalsed erisegud kaasa võetud. Nüüd on neil olnud aega kaks kuud isekeskis sõbruneda ja aeg siis neid maitsta.

Lisaks ninakinnisusele oli degustatsioon ka korralduslikult pettumus. Maitsmistuba oli Springbank viskivabrikust läbi viima tulnud Fraser Milloy, kelle taustaks veebis oleva info kohaselt oli turundus ja kes viskivabriku palgale alles aasta-paar tagasi tööle asunud. Esiteks siis hilinemine. Kui degusteerimine oleks pidanud algama, hakkas Milloy alles viskisid klaasidesse valama. Õnneks märkasid ukse taga ootavaid inimesi UISGE korraldajad ja saatsid „õnnetule“ noormehele kolm näitsikut appi ja hilinemisega sai lõpuks siis saali. Teiseks, vist eelnevast tulenevalt või siis vähesest kogemusest lähtuvalt oli kogu presentatsioon väga kehvalt teostatud. Seinale kuvatud slaididelt oli raske midagi välja lugeda, kuna saal oli eredalt valgustatud. Viskivabriku tutvustamine vuristati kiirelt ette ja viskide (juhendatud?) maitsmine toimus rutakalt sama presentatsiooni käigus, jätmata nii aega ühelegi maitstud viskile keskenduda. Minu lohutuseks seda ma ka ninakinnisusest tulenevalt teha ei saanud ja kuna olin taibanud õnneks kaasa võtta kaks väikest pudelit, valasin neli viskit nendesse. Kohapeal maitsesin siis üksnes tünnikangusega Springbank 12-aastast ja Longrow destillaati (New Make Spirit).

Maitsmisele olid toodud ülal fotol jäädvustatud viskid:

• Springbank 12 yo Cask Strength (Batch 9, 07.2014) 54,3%
• Longrow „Red“ 11 yo, Fresh Port Cask (9000 pudelit), 51,8%
• Longrow 11 yo „Rundlets & Kilderkins“ (11.2001/01.2013; 9000 pudelit), 51,7%
• Springbank 18 yo, 46%
• Springbank 21 yo (2014 Edition, 3600 pudelit), 46%
• Longrow „New Make Spirit“, 63,3%

Nüüd siis aeg maitsta asjaolude sunnil loodud segusid (ülal fotol Mix 1 & Mix 2). Ja kuna kokku oli segatud eraldi pudelitesse omavahel kaks Springbank ja kaks Longrow ühelinnaseviskit, siis on nende segude puhul siiski tegemist ühelinnaseviskidega. Huvitav on siinjuures ka see, et omavahel kokkusegatud Springbank viskid olid identse kangusega, kuid eri vanusega ning Longrow viskid samaealised, kuid üksnes 0,1% erinevusega kanguses.

Springbank mix: 18 yo 46% (2cl, 50%) + 21 yo 46% (2cl, 50%), nc, ncf

Aroom: rikkalik ja kompleksne, nii kuiv kui magus šerri, delikaatne tsitrus ja eksootilised puuviljad, pehme vanill, mandel, õrn iiris ja mesine vahasus. Nende all ka kerge suitsusus ja varasügisene metsaalune (metsalilled, sügislehed ja veidi kõdu).

Maitse: täidlane, samas kerge. Kompleksne, jällegi selline ümar, delikaatne ja kreemine tsitrus. Vahane/õline linnasus, mandel, mango, banaan, magusas siirupis pirn. Hästi suud kattev. Kõige eelneva keskel meeldiv vürtsisegu, kaneel, millele liitub ka veidi mõru apelsini koor.

Lõpp: pikk, vahane, magus kookos, vürtsine ja veidi kuivalt soolane.

Hinnang: A

Väga meeldiv. Nii aroomis kui maitses tunda heades vaatides küpsemise mõju. Ehk järelmaitses oli veidi häirivaks rohune ja apelsini koore mõru mekk, kuid õnneks see ei tungi hästi integreeritud tervikust esile.

Longrow mix: 11 yo „Red“ 51,8% (2cl, 50%) + 11 yo „Rundlets & Kilderkins“ 51,7% (2cl, 50%), nc, ncf

Aroom: esimesena kohe aromaatne turbasuitsusus, mis hästi integreeritud üllatavalt pehme puuviljasusega. Väga mitmekesine; erinevad aroomid tõusevad vaheldumisi esile: magusad marjad, joodised vetikad, iiris, lõkketuhas küpsenud õunad, veidi metalline (meditsiiniline) merelisus, magus tubakas, nahk. Aroomide pillerkaar. Seda võikski nuusutama jääda, iga uue lähenemisega üha uued lõhnakooslused ja nüansid, justkui kaleidoskoobis vahelduvad mustrid.

Maitse: uh-uh, see toimib. Väga kompleksne. Algus pehmed iiriselised ja tuhased küpsed õunad, siis magusad eksootilised puuviljad, punased lihased viinamarjad, pehme tsitrus, vürtsisegu. Siis jälle maheneb suitsuseks ja veidi soolaseks. Kohati tunne, justkui maitseks tummiselt tanniinist eakat punaveini. Kogu kupatus katab suu kaugemadki nurgad.

Lõpp: väga pikk. Mahe turbasuitsusus, tuhased puuviljad, kus ka piisavalt tsitrust, tanniinine, soojendav.

Hinnang: A

Sellest kooslusest sai nüüd küll väga meeldiv kompleksne segu. Isegi tühi klaas säilitas niipalju turbasuitsust puuviljasust, et selle haju oli tunda terves toas. Kahe kuu tagune pisike pettumus degustatsioonilt on kahe olude sunnil tekkinud unikaalse seguga hooga minema pühitud.

SPRINGBANK 16 yo "Local Barley"

Valmistatud linnastest, mis kasvanud Kintyre poolsaarel, täpsemalt Low Machrimore farmi põldudel, mis paiknevad Springbank’ viskivabrikust lõunas mõnede miilide kaugusel. Kasutatud odra tüübiks oli Prisma; destilleeritud september 1999 ja villitud jaanuar 2016. Kasutatud vaatidest oli 80% eks-burboon ja 20% Euroopa tammest endised šerri vaadid. Kokku toodeti seda viskit 9000 pudelit. Maitstav on 3cl näidispudelist.

Springbank 16 yo „Local Barley“, 54,3% nc, ncf

Aroom: värske tsitruseline puuviljasus koos magusate linnastega. Kerge alkohoolne näpistus. Sidrun, pirn, vanill, mesine lillelisus ja võiküpsis. Kõige taustal Springbank’le omast „kõdu“ ning veidi tuhane ja puidune suitsusus. Veidi ka merelist ja metallist soolasust. Vesi muudab aroomi paksemaks, enam esil sidruniline vahasus.

Maitse: algus magus värske tsitrus (eelkõige sidrun, kuid ka greip). Keskel alkoholi ja vaadi kuiva teravust ning jõulisi vürtse. Sellele järgneb uuesti pehmem pool koos magusa linnase, vanilli ja veidi õlise mekiga. Veega kaldub enam tuhase ja vahase sidruni poole, mis ka aroomis juba esil olid.

Lõpp: üsna pikk ja kurku soojendavalt vürtsikas; pigem kuiv ja veidi kirbelt rohune.

Hinnang: A

Väga meeldiv aroom ja maitse. Oleks oodanud vaid maitses ja lõpus veidi enam soolasust ja suitsusust. Kaalusin hinnangu osas A ja B+ vahel, kuid just teatav delikaatne linnaseline ja kergelt suitsune sidrun ja tervikuna meeldiv vürtsikas värskus kallutas siiski A poole. Tunda on kasutatud vaatide kvaliteet. Kui 13-aastane „Green“ oli iseloomult lähedane Springbank’ põhiviskidele (eriti 15- ja 18-aastasele ja seda ilmselt tänu šerri vaatides küpsemisele), siis siinne „Local Barley“ on neist selgelt n.ö kõrvalekalle oma eripalgelisusega. Selgelt Ameerika tamme eks-burboon vaadi mõjuline ja šerri vaatide osakaal pea tajumatu (ehk aitasid need, ilmselt teise täitekorra vaadid, vaid kogu kupatuse veidi ümaramaks muuta). Kuna info kohaselt tuleb järgnevatel aastatel veel vähemalt viis pudelit samast „Local Barley“ sarjast, siis jääb vaid oodata, kas jäädakse burboon vaatide juurde või tulevad järgnevad muudes vaatides küpsenutena.

SPRINGBANK 13 yo "Green"

Siinmaitstav on teine väljalase Springbank „Green“ seeriast. Kui esimene oli 12-aastane ja küpsenud üksnes eks-burboon vaatides (seda sai maitstud 2015 veebruaris), siis praegune on 13-aastane ja küpsenud vaid eks-šerri vaatides. Nimi „green“ osutab sellele, et destillaadi valmistamiseks kasutati orgaaniliselt puhtaid linnaseid. Sõna „organic“ ei saanud aga sildil kasutada, kuna viskivabrikul puudus kasutatud „puhta“ odra kohta ametlik sertifikaat (võrdluseks nt Benromach „Organic“ viski). Kokku toodeti mõlemaid 9000 pudelit. Maitstav on pärit 3cl näidispudelist.

Springbank 13 yo „Green“, 46% nc, ncf

Aroom: äratuntavalt Springbank; täidlane, nahkne, veidi soolane metsaalune kõdu. Kuivatatud puuviljadest õun ja aprikoos, lisaks pirnikaramell. Turbasuitsune taust koos metsalillede ja oliividega.

Maitse: algne suutunne ümar turbasuitsune šerri. Lisanduvad magusalt õlised linnased. Puuviljadest apelsin, viinamarjad ja õunad. Sellele esmasele veidi soolakale kergusele järgneb üsnagi jõuline vürtsisus. Kaneel ja ingver.

Lõpp: pikk. Tamme kuivus, magus tubakas ja suitsused linnased. Soojendav.

Hinnang: B+

Võrreldes 12-aastase „Green“ viskiga, annavad siin eks-šerri vaadid täidlasema, puuviljasema ja vürtsisema viski. Kui 12-aastane oli küll hea, kuigi veidi toorelt terav (pigem destillaadi, kui vaadi, poolt suunatud), siis siinne 13-aastane on mulle meelepärasem. Eks-šerri vaadid on destillaadi taskaalustajana hästi toiminud.

KILKERRAN WIP 3 & WIP 4

Siin maitstavad on Kilkerran WIP ühelinnaseviskid aastast 2011 (WIP 3, 7 yo; peamiselt kasutatud eks-burboon, kuid lisaks ka eks-šerri vaate) ja 2012 (WIP 4, 8 yo). Esimene 6cl ja teine 3cl näidispudelist.

Kilkerran „Work in Progress 3“, 46% nc, ncf

Aroom: mahe, ümar, vahane ja vanilliselt puuviljane. Puuviljadest küpse sidrun, melon ja pirn. Kergelt suitsused linnased. Taustal ka veidi maalähedust (sõnnikulisust).

Maitse: suutundelt pehme vahane puuviljasus – küpse õun, melon ja pirn. Õline linnasus, kerge vanill. Värsked magusad sidrunid, veidi värskendavat ingverit.

Lõpp: üsna pikk. Magus õline linnasus, ingver koos kerge sidruniga jätkub, lõpeb veidi soolaselt.

Hinnang: B+

Kilkerran „Work in Progress 4“, 46% nc, ncf

Aroom: algus kinnine ja vaoshoitud. Siis pehme vanill, tuhksuhkruga kaetud sidrun, veidi kreemist karamelli ja vürtse. Võrreldes kolme esimese WIPiga, siis suitsusus pea puudub.

Maitse: delikaatne kerge algus. Vanill, veidi õline ja magus puuviljasus (eelkõige siirupis konserveeritud puuviljad), millele järgneb veidi mõru apelsini ja sidruni koor, kiivi, rohusus ja ingver. Aroom seda ei lubanud oodata. Lõpus lisandub mõrudale noodile ka teravapoolne piprasus ja vürtsisus, mis kolme esimese WIPi puhul ei esinenud (ehk kasutatud veidi aktiivsemaid vaate?).

Lõpp: keskmiselt pikk, vürtsikas, soolane, lõpeb õrnalt mõruda rohususega.

Hinnang: B+

Kõik maitstud noored tööjärgus Kilkerran ühelinnaseviskid olid väga head ja mulle meelepärased. Kui järjestada meeldivuse alusel, siis võiks see olla selline: 1. WIP3, 2. WIP2, 3. WIP4, 4. WIP1. Kõik jäid aga siiski veidi alla varasemalt maitstud burboon vaadis küpsenud WIP6-le ja WIP7-le, mis olid võrreldes noorematega kompleksemad. Kapis leidub veel WIP6 SherryWood näidis ja WIP7 SherryWood täismõõdus pudel. Ilmselt avan need maitsmiseks selle aasta lõpus või järgmise algupoole. Igal juhul on Kilkerran minu maitsele meelepärane ja jääb oodata siis augustis turule tulevat ametlikku 12-aastast.

KILKERRAN WIP 1 & WIP 2

Aastal 2004 toimus Campbeltown’is oluline sündmus – 25. märtsil taasavati 80 aastat suletud olnud linnaseviski destilleerimiskoda. Glengyle viskivabrik rajati algselt 1872. aastal William Mitchell’i poolt, kes oli ka Springbank’ kaasasutajaks koos oma venna John Mitchell’iga. Selle taasavamiseks ostis Springbank’ viskivabriku omanik Hedley Wright Glengyle hooned. Viskivabrik taasrajati küll endises hoones, kuid täiesti uue sisuga. Destilleerimispajad hangiti suletud Ben Wyvis’e viskivabrikust (asutatud 1965 ja suletud juba 1977, seega olid ostetud pajad üpriski vähekasutatud) ning ehitati need oma vajadustest lähtuvalt ümber. Neli aastat hoolikat renoveerimist ning 2004. aastal leidis aset esimene destilleerimine. Taastamise protsessist annab hea ülevaate allolevas videos Glengyle tootmisdirektor Frank McHardy.

Juriidilistel põhjustel on Glengyle viskivabriku ühelinnaseviski nimeks Kilkerran. Kilkerran on tuletatud gaeli keelsest ’Ceann Loch Cille Chiarain’, mis oli algselt nimetuseks kohale, kus asetses püha Kieran’ (Saint Kieran) religioosne tegutsemispaik ehk siis algne Campbeltown linna asukoha nimi. Aastast 2009 on igal aastal villitud n.ö tootmisjärgus ühelinnaseviskisid – „Work in Progress“ (WIP). Esimene n.ö ametlik ühelinnaseviski – 12-aastane Kilkerran Single Malt tuleb turule ilmselt selle aasta augustis. Saab siis näha, mis vaadid kokku segatakse või siis tuleb hoopis jällegi paar versiooni eri vaatides küpsenud Kilkerranit.

Kilkerran „Work in Progress“ viskid:

• WIP (1): 2009, 5 yo, valge silt ja tuub
• WIP 2: 2010, 6 yo, helehall silt ja tuub
• WIP 3: 2011, 7 yo, heleroheline silt ja tuub
• WIP 4: 2012, 8 yo, helekollane/beež silt ja tuub
• WIP 5: 2013, 9 yo, helesinine silt ja tuub (burboon ja šerri vaadis küpsenud)
• WIP 6: 2014, 10 yo, roosa silt ja tuub (burboon ja šerri vaadis küpsenud)
• WIP 7: 2015, 11 yo, roheline silt ja tuub (burboon ja šerri vaadis küpsenud)

Siin maitstavad on Kilkerran WIP ühelinnaseviskid aastast 2009 (esimene WIP) ja 2010 (WIP 2). Esimene 6cl ja teine 3cl näidispudelist. Järgmises postituses tutvustan kahte järgnevat.

Kilkerran „Work in Progress“ (1), 46% nc, ncf

Aroom: värske ja mereline. Lilleline/rohune, sidrun ja vanill. Tuhasus, milles ka kerge metalline haju. All hoomatav magus ja veidi õline linnasus. Vähene vesi toob vanilli isegi enam esile.

Maitse: üsna terav, domineerib vanill ja ingver. Kergelt suitsune õlisus, kuid muidu üsna lihtsakoeline ja pigem kuivusele kalduv. Kindlasti mitte ebameeldiv ega igav. Destillaadi kvaliteet on tunda.

Lõpp: pikk, mereliselt soolakas ja veidi mõrudalt rohune; lõpeb kuivalt.

Hinnang: B

Veidi veel robustne ja selgelt noor. Olles maitsnud ka viimast WIP’i (7, tünnikangusega burboon vaadis küpsenud), on progress sellest esimesest WIP’ist tajutav ning vaatides veedetud aastate positiivne mõju selgelt tunda.

Kilkerran „Work in Progress 2“, 46% nc, ncf

Aroom: värske ja mereline. Tajutavalt täidlasem ja üllatavalt Springbankilik (selline märja villa aroom). Samuti esil sidrun koos vanilliga, kuid lisandunud enam puuviljasust, eelkõige õun ja veidi ehk pirni. Suitsusem ja mitmekülgsem, mis tuleneb ilmselt sellest, et kasutatud enam šerri vaate. Vähene vesi tõstab suitsususe ja puuviljasuse enam esile.

Maitse: samuti üpriski terav, siin just ingveri teravus, kuid eelnevaga võrreldes siiski veidi pehmem ja ümaram. Soolane ja samas ka õline-kreemine sidrun ja suitsune linnasus. Vürtsikam (ilmselt tuleneb suuremast hulgast Euroopa tamme vaatidest). Veidi häirivaks vast vanilli mõrusus.

Lõpp: keskmiselt pikk ja värske, veidi kaneeli, soolane.

Hinnang: B+

Võrreldes WIP 1-ga on siin vähem noorusest tulenevat toorust ja rohusust, samas märgatavalt enam turbasuitsusust. Ilmselt ka kasutatud vaatide tüübist (aktiivsed esmatäite vaadid!) ja suhtest – 50% esmatäite eks-burboon, 25% esmatäite eks-šerri ja 25% teise või kolmanda täitekorra eks-burboon – on siin enam tunda tamme vürtsikust. Värsked burboon ja šerri vaadid on aidanud ka destillaadi toorust hästi pehmendada ja ümardada. Igati meeldiv noor viski.

SPRINGBANK 15 yo

Springbank viskivabrikut ja selle unikaalsust on juba ühes varasemas postituses tutvustatud. Saab siis asuda kohe maitstava viski juurde. Tegemist on põhisortimendi ühelinnaseviskiga, mis istub hästi 10- ja 18-aastase vahel. Kõik on 46% kangusega, kuid lisaks vanuse erinevusele, sisaldavad veidi erinevat vaatide koostist. Nimelt on 10-aastane eks-šerri vaatidele lisaks enam toetuv eks-burboon vaatidele, 15-aastane on küpsenud üksnes endistes šerri vaatides, milles siis kasutatud nii esma- kui teise täitekorra vaate ning 18-aastane peamiselt eks-šerri vaatidele põhinev (u 80%). Kuid nagu Springbank viskidele meeldivalt omane, võib neist igaühe uus väljalase varieeruda eelnevast, ja seda isegi märkimisväärselt. Maitstav on pärit 5cl minipudelist, mis ilmselt villitud 2011. aasta paiku.

Springbank 15 yo, 46% nc, ncf

Aroom: värskendav ja täidlane. Apelsiniekstrakt (n.ö fantalik), magus šerrine kookos ja martsipan; magus tubakas. Soolakas karamell ja ohtralt mineraalsust. Veidi üleküpsenud (käärinud) õun. Kõige taustal nahkne suitsune kuivus.

Maitse: täidlane, magus-hapukas puuviljasus. Greip ja apelsinine vürtsikas šerrisus. Veidi antiseptilist mineraalsust, tubakas, tammised ürdid ja õline roheline tee.

Lõpp: üpris pikk, õline tsitrus, kookos ja veidi suitsune kuivus.

Hinnang: B+

Campbeltown linnaseviskid

Campbeltown on üks kuuest Šoti linnaseviski valmistamise piirkonnast ning ainus, mis piirdub linnaga. Nimelt on 1609. aastal Archibald Campbell’ poolt rajatud Campbeltown linn Kintyre poolsaare lõunatipus. Kuna suurema osa 20. sajandist tegutses linnas vaid kaks viskivabrikut (Springbank ja Glen Scotia, mis mõlemad olid ka lühemat või pikemat aega 1980- ja 90-ndatel seiskunud) sooviti Campbeltown kui viskivalmistamise kokkuleppeline eraldi piirkond „kaardilt“ kustutada. Kolmanda viskivabriku (Glengyle) taasavamine 2004. aastal on siiski jätnud Campbeltown’ eraldi piirkonnana alles.

Kunagi oli Campbeltown aga Šotimaa „viski pealinn“, kus parimatel aegadel tegutses üle kolmekümne viskivabriku (aastal 1837 tegutses 28 ametlikku viskivabrikut). Põhjuse selleks lõi linna hea asukoht. Kintyre poolsaare tipp oli viski valmistamiseks justkui loodud – viljakad põllud, mis andsid rohkelt otra, kohalik turvas, looduslik sügav ja varjuline sadam (enamus transpordist kulges 18. ja 19. sajandil veeteid pidi, mis oli odavaim ja kiireim viis kaupade transpordiks), kohalik söekaevandus, lähedus ja seotus Iirimaa viskivalmistamise traditsioonile, lähedus janusele Glasgow’le, hea kliima tänu Golfi hoovusele ning eraldatus võimukeskustest. Juba 18. sajandi lõpul oli viski valmistamine Campbeltown’ elanikele üheks põhitegevuseks ning 19. sajandi viimase veerandi alguses tegeles linnas paarkümmend litsentseeritud viskivabrikut. Seejärel algas aga allakäigu periood, mille lõpul jäi linna tegutsema üksnes kaks destilleerimiskoda.

Campbeltown viskivabrikutele sai saatuslikuks esiteks Šoti seguviskide tootjate eelistuste muutus, teiseks Ameerika Ühendriikide keeluseadus ja kolmandaks 1920-ndate suur majanduslangus. Sajandivahetusel hakati seguviskides eelistama kergemaid Speyside linnaseviskisid ja Campbeltown’ raskemad ja jõulisemad õlised linnaseviskid kaotasid ostjaid.

Ajutiseks päästjaks osutus Ameerika turg, kuid sealne keeluseadus (1920-1933) andis lõpuks hoopis teise valusa hoobi piirkonna viskitootjatele. Keeluseaduse ajal tegutsenud illegaalsetes joomakohtades joojateni jõudnud Šoti viski oli eelnevalt nende kohtade omanike poolt tugevalt lahjendatud. Ja lahjendamiseks sobisid just tugevamamaitselised Campbeltown viskid. Neid sai lahjendada ilma nende maitset kaotamata. Ja kuna juba varasemalt oli Campbeltown viskisid üle Atlandi veetud, kasvas nende viskide järele nõudlus veelgi ja kiirelt. See tingis aga viski tootmises kvaliteedi asemel rõhu asetamist kvantiteedile. Lisaks destillaadi kvaliteedi langusele, langes ka kasutatud vaatide kvaliteet (ilmselt mittetõese legendi järgi oli osa vaatidest koguni endised heeringatünnid).

Lisaks kvaliteedi langusest tulenenud väiksemale nõudlusele Campbeltown’ piirkonna viskide järele, tabas piirkonda veel sulgemiste laine. Kohalik söekaevandus suleti 1923, mis lõpetas odava kütuse hankimise võimaluse. Sellega seotult suleti 1930. aastal ka raudtee, mis ei suutnud end üksnes reisijate veoga ülal pidada. Viskitootmisele selles piirkonnas andis viimase hoobi Ameerika Ühendriikidest alanud suur majanduslangus (1929-1933), millest ei jäänud puutumata ka Briti saared. Majanduslangus mõjutas kõiki Šoti viskivabrikuid, kuid kui kriisi möödumisel mujal viski tootmine konsolideeriti ja ratsionaliseeriti, siis eraldatud ja tootmismahult väikesed Campbeltown’ viskivabrikud ei sobitunud lihtsalt enam uude viskimaailma.

Eelneva tulemusel lõpetas 1920-ndatel tegevuse 16 Campbeltown viskivabrikut. Alles jäid vaid Springbank, (Glen) Scotia ja Rieclachan. Neist kaks esimest olid majanduslanguse ajal suletud – Springbank aastatel 1926-1933 ja Scotia 1928-1933. Kui need kaks taasavasid oma tootmise, suleti Rieclachan 1934. aastal. Nende kahe viskivabriku toel suutis Campbeltown (linnana!) püsida siiski viskitootmise piirkonnana ning kui XX sajandi lõpus tekkis selles osas ehk kahtlusi, siis Glengyle viskivabriku taasavamine 2004. aastal, kustutas need. Nüüdseks tegutseb piirkonnas kolm linnaseviski destilleerimiskoda, mis valmistavad kokku viit erinevat ühelinnaseviskit:

Springbank (asutatud 1828) ja viskideks:

• Springbank
• Longrow (iseseisva viskivabrikuna tegutses 1824-1896)
• Hazelburn (iseseisva viskivabrikuna tegutses 1825-1925)

Glen Scotia (asutatud 1832)

Glengyle (asutatud 1872, töös olnud 1873-1925, taasavatud 2004) ja viskiks

• Kilkerran

Johnnie Walker "Double Black"

Šoti seguviski (Blended Scotch) JW „Double Black“ on „Black Label“ täiendus, mis muutus laiemalt kättesaadavaks 2011. aastast. Kadunud on küll vanuse märge, kuid segus kasutatud enam Islay saare turbasuitsuseid linnaseviskisid ja osa kasutatud vaatidest on olnud tugevamalt söestatud.

Johnnie Walker „Double Black“, 40%

Aroom: kerge ja meeldiv, kergelt suitsused ja kreemised puuviljad. Mesiselt viljane, märjad õled ja veidi tuhast õuna. Seguviskidele muidu omane piirituseline teravus pea puudub.

Maitse: pehme, kergelt mesine puuviljasus. Meeldivalt suitsune teraviljasus, mis tuhane ja kuiv (selline üleröstitud keskelt kõrbema läinud sai taluvõiga). Veidi magusat iirist, lisaks veidi kuivatatud õuna ja rosinaid.

Lõpp: üsna pikk, kuid mitte kuigi tugevamaitseline, pigem õhuke ja vesine; kergelt suitsust iirist.

Hinnang: B+ (seguviski)