Aasta 2018 parimad

Milline oli viskiaasta 2018? Suhteliselt tagasihoidlik nii maitstud viskide arvu, kuid eriti eriliselt esiletõusvate viskide vähesuse poolest. Plusspoolele võib aga kanda selle, et sai proovitud mitmete selliste viskivabrikute linnaseviskisid, mis seni minu klaasi polnud sattunud. Enamus nendest ei olnud küll vaimustust tekitavad, kuid see võis tuleneda lihtsalt mitte nii õnnestunud vaadivalikutest ning ei tähenda seda, et kõik konkreetsete viskivabrikute viskid sama väheinspireerivad oleksid. 

Tervikuna oligi kogu aasta peale hinnangu A saanud viskisid vaid kolm – Lagavulin, Longrow ja Octomore. Loodetavasti on 2019. aasta selles osas vastutulelikum. Allpool on toodud kaksteist linnaseviskit, mis sel aastal kõige suurema naeratuse esile kutsusid (siia pole ka sel aastal arvatud viskifestivalidel maitstud viskisid).

Kaksteist parimat maitstud linnaseviskit 2018. aastal alfabeetilises järjestuses:

• Aberfeldy 1991/2011 Gordon & MacPhail Connoisseurs Choice, 43%
• Dalmore Dominium (Fortuna Meritas Collection), 43%
• Glengoyne 21 yo, 43%
• Hazelburn 13 yo, Oloroso Cask Matured (17/139), 47,1%
• Kilkerran 12 yo (17/397), 46%
• Lagavulin 12 yo „Special Release 2016“, 57,7%
• Ledaig 18 yo, 46,3%
• Longrow 18 yo (2016 edition), 46%
• Octomore 07.3 Islay Barley, 169ppm, 63%
• Octomore 10 yo Second Edition, 167ppm, 57,3%
• Springbank 16 yo Rum Wood 1991/2007, 54,2%
• Springbank 17 yo Sherrywood 1997/2015, 52,3%

GLENFARCLAS 105

Jõulupühadesse sobivalt šerrine Glenfarclas. Täpsemalt tuleb siin maitsmisele Glenfarclas 105, mille eelkäija toodi viskivabriku poolt turule juba 50 aastat tagasi 1968. aastal. Viski nimi – 105 – seostub inglise piirituse normaalkangusega ehk 105 proof = 60%. Kui varasemalt villiti seda viskit 10-aasta vanusena, siis nüüdsest ei kanna see enam vanuse märget, kuid ilmselt on sisu umbes 8-10 aastat vaatides küpsenud. Kasutatud vaatideks on olnud nii eks-šerri kui eks-burboon vaadid. Maitstav viski on pärit 2016 aasta sügiselt villitud 20cl pudelist.

Glenfarclas 105, 60,0% nc, ncf

Aroom: vürtsikas šerrisus koos puuviljase iirisega. Pähkline, kuiv tamm, lahja jõhvikajook, kerge äädikalisus. Kõrge kangus pole iseenesest teravana tunda, kuid see väljendub teatavas tammises kuivuses. Klaasis seistes muutub paksemaks, ümaramaks, kreemisemaks; lisanduvad sigarikarbi aroomid ja must tee. Veega lahjendades tuleb enam iirist. Liigne lahjendamine ei tee head. Aroom on parim mõne tilga veega või lahjendamata.

Maitse: terav ja väga agressiivne. Tammine vürtsikus, hapukas marjasus. Keskosa õhuke ning paljastab viski nooruse. Vajab ohtralt õhutamist ja ka vähese veega lahjendamist. Siis maheneb, pooltoored aprikoosid, suutunne kreemisem. Liigne vesi ei tee ka maitsele head, lisandub mõrkjus.

Lõpp: keskmise pikkusega, magusa servaga vürtsikus, kergelt mõrkjas magusus. Veega lahjendatult tuleb järelmaitsesse piprasust.

Hinnang: C+

Selgelt noor viski ning võrreldes varasema 10-aastase versiooniga on siinses oluliselt vähem otsest šerrisust. Iseenesest aga siiski hea Glenfarclas, eriti aroomid, kuid vajab väga tugevat õhutamist (sai seda pudelit ikka mitmel korral tugevalt loksutatud ja peale seda korgita avatuna hoitud) ja veega „timmimist“, et vähendada kuiva teravat tammisust ning leidmaks sobiv kangus maitsete avanemiseks.

GLENGOYNE 21 yo

Vaadikangusel villitud noorele Glengoyne viskile paariliseks sai võetud märksa eakam Glengoyne 21-aastane. See viski on saadaval üsna mõistliku hinnaga, arvestades seda, et tegemist on tugevalt šerrise piisavalt eaka viskiga. Glengoyne viskid on destilleeritud täiesti turvastamata linnastest ning siinne viski on küpsenud Euroopa tammest valmistatud eks-šerri vaatides, millest ilmselt üsna suur osa on olnud omakorda esmatäite vaadid. Siinmaitstav 20cl pudel on villitud 24.06.2014.

Glengoyne 21 yo, 43% nc

Aroom: šerrine ja kreemine. Magus, kuid mitte suhkruselt, vaid mesine, rummis hoitud rosinad, õunakompott. Rikkalik rummiga immutatud jõulukook punaste marjadega – jõhvikas ja pohl, mis lisavad kerget hapukust. Klaasis seistes tuleb juurde nahk ja tammised vürtsid, eelkõige nelk. Täidlane ja rikkalik integreeritud tervik, vanus on selgelt tunda.

Maitse: rikkalik šerrine kreemisus. Ümar, siidine ja suud kattev. Piimašokolaad rosinatega ja mesi. Keskosas ohtralt tammist vürtsikust muskaadi ja kaneeli näol, veidi ka tšillit ja marjast hapukust. Punaste õunte mahlakust, mandlid, martsipan ja suhkrustatud apelsin.

Lõpp: pikk ja kurku soojendav. Ümar ja siidine kerge vürtsikusega linnaseline magusus, mis taandub lõpuks ehk veidi liigselt kuivaks.

Hinnang: B+

Tasakaalus ja aromaatselt maitserikas Glengoyne. Veidi kõrgem kangus (46% või isegi 48%) tuleks kasuks, aidates maitseid ehk enam esil hoida ning saaks ilmselt kergelt A vääriliseks linnaseviskiks. Igal juhul soetamist tasuv ja oma hinda väärt viski.

GLENGOYNE Cask Strength Batch 6

Glengoyne on vaadikangusel vanuse märketa (NAS) viskisid villinud alates 2012. aastast ning viimaseks selles seerias on siinmaitstav Batch 6. See on ka esimene kord, kui see viski on kokku segatud üksnes eks-šerri vaatides küpsenud Glengoyne viskidest. Maitstav on pärit 3cl näidispudelist.

Glengoyne Cask Strength Batch 6, 59,8% nc, ncf

Aroom: esmalt üsna kinnine ja vähearomaatne. Vajab klaasis seismist, siis kreeka pähklid, veidi marjasust ning seejärel šerrivaatidest tulenev magusus ja ühe enam karamelli. Ka vee lisamisel jääb suletuks. Ehk juures veidi crème brûléed ja linnasust.

Maitse: terav, magus, vürtsikas marjasus, karamell. Veega enam magusust, pähkleid, mandleid, linnasust. Suutundelt pigem õhuke ja tajutavalt noor.

Lõpp: üsna pikk, terav, PX magus šerrisus. Veega linnaselisem.

Hinnang: B

Meeldiv, kuid ei midagi erilist ning üsna noor ja tahumatu. Millegipärast arvasin, et see 100% šerrivaatides küpsenud Glengoyne on enam täidlasem ja maitseküllasem. Tervikpudelit ostma ei kipu.

LAGAVULIN 12 yo „Special Release 2017“

Teine sel kuul maitstav vaadikangusega piiratud koguses eriväljalaskena villitud 12-aastane Lagavulin on pärit 2017. aastast ning on samuti pärit 6cl näidispudelist.

Lagavulin 12 yo „Special Release 2017“, 56,5% nc, ncf

Aroom: turbasus märksa kergem, teraviljane, kriidine. Valged sõstrad, päevalilleõli, märg villane riie, veidi kummine ja kerge metallisus. Kõrge kangus pole tunda. Klaasis seismine ja vähese vee lisamine toob veidi mandariini, õrnalt valgelt pipart ja sõnnikulisust, kuid vähem kui 2016. puhul. Veega muutub magusamaks, seda just turbaste linnaste kujul, ning täidlasemaks.

Maitse: teravust siin tunda, samuti on aroomiga võrreldes siin turbasust enam. Tõrv, magusad linnased. Lahjendamatult tundub noorem ja suutundelt õhem kui 2016. Vesi muudab magusamaks. Turbasus kergem. Hästi suud kattev ning ümar. Vanill, teravili, veidi ka magusaid sidruneid ja samas ka soolasust viimases osas.

Lõpp: väga pikk, magus veidi metalline turbasus. Kuiv, soolane ja kriidine viimasena.

Hinnang: B+

Nii nagu 2016. väljalaske puhul on ka siin vee lisamine soovitav; vesi muudab täidlasemaks ja kompleksemaks. Võrreldes 2016. aasta 12-aastasega on siin puudu mentool ja vähem on õlisust. Siinmaitstav 2017. aasta väljalase on maitsete osas märksa kuivem ja robustsem ning tervikuna jätab veidi vähemküpse tunde.

LAGAVULIN 12 yo „Special Release 2016“

Ei saa olla detsembrit Lagavulinita. Sel aastal on selleks kaks 12-aastast vaadikangusega viskit, mis Diageo igasügisese eriväljalaske raames villitud 2016. ja 2017. aastal. Lagavulin 12-aastane on igal sügisel üks oodatuim, kuigi samas juba eeldatud ja seetõttu ka ootusärevust enam ammu mitte tekitav, viski selles seerias. Siinne viski villiti 2016. aastal, mil Lagavulin viskivabrik tähistas oma 200. aastapäeva. Maitstav on pärit 6cl näidispudelist.

Lagavulin 12 yo „Special Release 2016“, 57,7% nc, ncf

Aroom: tugevalt turbane, kõrge kangus pole tunda. Kergelt magus, mis tuleb turvastatud linnastest ja vanillist. Suitsusus tuhane, veidi kummisust ning äärtes tammine kuivus, mida hoiab kontrolli all siiski linnaste magusus. Vesi mahendab otsest turbasust ning toob veidi enam magusust. Oluliselt kompleksem. Kooritud mandel, iiris, taustal meditsiinilisust haavasidemete kujul. Veidi ka mittehäirivat metallisust. Lisaks veel valge pipar ja sõnnikulisus. Suutundelt mentoolne õlisus, üsna täidlane.

Maitse: tugevalt turbane ja sirgjooneline. Keskosas mõõdukalt magus linnasus koos vanilliga. Soolaka äärisega hoomatav sidrun, tõrv, mereline soolasus, mis muudab viimase poole kuivemaks. Vesi toob täidlust, muutes suutunde paksult õliseks, veidi mentoolset sidrunit. Lahjendatult kasvab ka soolasus.

Lõpp: pikk ja kurku soojendav. Turbane ja pigem kuiv. Veega lahjendatult kuivus asendub õlisusega ning enam mereliselt soolane ja samas ka magus.

Hinnang: A

Endiselt kvaliteetne Islay linnaseviski. Võrreldes 2015. aastal villituga on siinses oluliselt vähem või isegi puudu sidrunid. Lahjendamata kujul on siinmaitstud Lagavulin üsna sirgjooneline ja veidi isegi lihtne, kuid samas tugevalt turbane. Vajab veega lahjendamist, siis muutub täidlaseks, õliseks, värskemaks ja on loodetud maitsenaudingut tekitav. Ilmselt hakkaks tervikpudeli puhul see viski samuti alles umbes poole pudeli pealt oma tegelikku loomust paljastama.

SPRINGBANK 12 yo Cask Strength (Batch 16)

Viimasest vaadikangusega 12-aastase Springbank viski maitsmisest on liiga kaua aega möödunud. Sai ju viimati avatud see pudel (Batch 6) ja postituski blogisse 21. märtsil tehtud juba 2015 aastal. Olen sellest alates ostnud kõik 12-aastased ehk siis Batch 6 kuni Batch 16 pudelid, millest viimane ka siinkohal tutvustamisele tuleb. Senini villitakse seda viskit igal aastal kaks korda – tavaliselt aasta esimesel ja kolmandal veerandil ning iga kord on villitud pudelite arvuks 9000. Viimane ehk 17nes tegu (Batch 17) villiti sellel aastal (18/332).

Kui kuni eelviimase pudelini oli kõigi villitud 12-aastaste viskide kanguse protsent erinev, siis olin enda jaoks vaikimisi kokkuleppe sõlminud, et ostan neid Springbank viskisid seni, kuni ei kordu ükski senine kangus ning siis viimaks tuligi Batch 16 välja sama kangusega, mis oli olnud ka Batch 13. Ainsaks eristajaks nende kahe puhul on erinev sildi disain, kuna just Batch 14st alates sildi ja pakendi disain muutus. Kuna Springbank ei ole neid viskisid märgistanud Batch numbriga, siis ainsaks järjestamise aluseks ongi olnud üksnes viski kangus. Olgu siinkohal toodud kõik siiamaani villitud Springbank 12-aastased vaadikangusega viskid.

Batch #	Aasta	ABV
1	2010	54,6%
2	2010	58,5%
3	2011	55,3%
4	2012	55,1%
5	2012	52,2%
6	2013	53,1%
7	2013	50,3%
8	2014	52,3%
9	2014	54,3%
10	2015	53,2%
11	2015	53,8%
12	2016	54,1%
13	2016	56,3%
14	2017	54,2%
15	2017	56,5%
16	2018	56,3%
17	2018	56,2%

Siinmaitstav 12-aastane Springbank on seega villitud 2018. aasta jaanuaris ja on järjekorras kuueteistkümnes tegu. Siinse viski puhul on kokku segatud 70% osas eks-šerri vaatides ja 30% osas eks-burboon vaatides küpsenud viskid. Selline suhe on jäänud samaks alates Batch 13st. Varasematel aastatel oli see villimisest villimisse muutuv, kusjuures mõnel puhul oli kokku segatud vaid erinevad eks-šerri vaadid (näiteks ka varasemalt maitstud Batch 6 puhul).

Springbank 12 yo “Cask Strength”, Batch 16 (18/001), 56,3% ncf, nc

Aroom: paks ja üsna õline puuviljasus, kuid üsna mõõduka šerrisusega. Suitsusust üsna vähe tunda. Juures on hoopis üsna kuiv tammine ääris, mis muudab lahjendamatult aroomi pigem kuivaks ja veidi ka teravaks ning kipub kohati varjutama puuviljasust. Vajab õhutamist ja lahjendamist. Siis tulevad karamelliseeritud tsitrused, siirupine ingver meega, kerge iiris, vanill, veidi kakaod ja kookost. Enam on ka suitsusust ja selliseid remonditöökoja õliseid aroome, mida saadavad kõrval kergemad puuviljad.

Maitse: üsna terav, magus-kuiv, magusamat ingverit, vürtsid ja ürdid. Suutundelt tüüpiliselt paks ja õline (rasvane punane suitsukala). Õhutades ja veega lahjendades muutub suutundelt kreemisemaks ja täidlasemaks, enam Springbankile omast puuviljast vürtsikust ja karamelliseeritud tsitruseid. Maitses on aroomiga võrreldes nii šerrisust kui ka suitsusust oluliselt enam tunda, kuid šerrisus jääb siingi pigem mõõdukaks. Lisaks eelnevale tumedat šokolaadi ja kakaod, mis annavad keelel tunda mõningase mõrususena.

Lõpp: pikk, kuiv, turbasuitsune, soolane ja kergelt ka mõrkjas.

Hinnang: B+

Võrreldes Batch 6 viskiga on siinne vähem šerrine, aroomilt tajutavalt kuivem ning tervikuna ja eriti suutundelt õhema struktuuriga. Võiks oletada, et siin on ka šerrivaatide puhul olnud tegemist pigem Ameerika tammest valmistatud vaatidega ning neist enamus ehk teise täitekorra omad. Väga hea viski, kuid ei küüni päris Batch 6 tasemele ning jääb veidi alla ka eelnevalt maitstud oloroso serri vaatides küpsenud Hazelburn viskile, mis oli isegi rohkem Springbank kui siinne n.ö päris Springbank viski seda on. Parem vähese vee lisamisel, mil Springbanki võlud paljastuvad.

HAZELBURN 13 yo Oloroso 2003/2017

Hazelburn on üks viskidest, mida Springbank viskivabrikus destilleeritakse ja villitakse. Aastasest 175,000 liitrist, mida viskivabrik toodab, moodustab Hazelburn üksnes 10%. Hazelburn on valmistatud turvastamata linnastest ning destilleeritud kolm korda. Siin maitsmisele tulev 13-aastane Hazelburn toodi turule 2017. aastal ning nüüdseks on seda viskit villitud kaks tegu. Siinmaitstav on neist esimene (n.ö Batch 1), mis destilleeritud oktoobris 2003 ning villitud märtsis 2017 kokku 12,000 pudelit. Viski on küpsenud värsketes ja taastäidetud Oloroso šerri vaatides, seejuures on neist vähemalt osa olnud endised Springbank viski küpsemiseks kasutatud vaadid.

Hazelburn 13 yo, Oloroso Cask Matured 2003/2017 (17/139), 47,1% nc, ncf

Aroom: magusa-kuiva-hapuka integreeritud kooslus. Ilmne šerri, kuivatatud puuviljad ja marjad, küpsed kibuvitsamarjad ja kuivatatud marjadest valmistatud tummine kibuvitsamarjatee. Lisaks neile ka siirupised puuviljad ja karamelliseeritud tsitrused. Kõige taustal õrn suitsusus (need Springbanki vaadid ilmselt oma mõju avaldamas).

Maitse: täidlane ja kompleksne. Kuiv šerri koos tanniinidega – just suutundelt. Maitselt pigem magusa pole kaldu. Kuivatatud puuviljad, martsipan, suurema suhkruga kauem keedetud aedmaasikamoos. Magus, kuid mitte lääge. Vahane-õline, kerge tuhasus/suitsusus, taaskord tummine kibuvitsamarjatee. Veidi tumedat šokolaadi ja sellele omast kirbust. Vee lisamine toob kirbust ja lõhub koost; veega mitte lahjendada.

Lõpp: pikk, magus ja šerrine. Ka järemaitses on selge suitsusus tunda. Siin ehk magusust veidi liigselt, kuid samas ei muutu siiski ka siin läägeks.

Hinnang: B+

Tugevalt šerrine viskinauding. Kui pudeli avamise järgselt oli ehk isegi liiga šerrine, siis mida edasi, seda integreeritumaks siinne Hazelburn muutus. Hea algus aasta viimase kuu tulekuks.

BOWMORE 2001/2017 MoS

Neljas ja viimane sel kuul sõltumatult villijalt Malts of Scotland pärit linnaseviski on Bowmore, mis on destilleeritud 2001. aastal, küpsenud ühes vaadis (endine Bordeaux punaveini vaat) umbes 16 aastat ning villitud vaadikangusel 2017. aastal. Maitstav on pärit 5cl minipudelist.

Bowmore 2001/2017 Malts of Scotland, Cask MoS 17009, Bordeaux Red Wine Cask, 51,9% nc, ncf

Aroom: esimesena mereline turbasus koos linnaste magususega. Vürtsikas marjasus koos väga kerge metallise äärisega. Otsene veinisus puudub, samas pole ka suitsusus pealmine. Üsna meeldiv tasakaalus tervik ning ka sügavust jagub. Klaasis seistes tuhasem, kuiv tamm ja mustikad. Vesi olulist muutust kaasa ei too, ehk tuleb veidi iiriselist linnasust.

Maitse: kergelt suitsused linnased – vaid hetkeks, siis kohe teravalt kirbe greip. See pole maitstud Tullibardine 64,1%ne alkohoolne teravus, vaid just kirbus. Kirbus on tuntav just keele äärtel ning on ebameeldivalt terav. Suutundelt samas aga üllatavalt õhuke. Veega lahjendades kirbus isegi tugevneb, tervikuna muutub veelgi lihtsamaks ja õhemaks. Kui lahjendada 40%ni, siis laguneb koost, muutudes väga lihtsaks karamelliseks vedelikuks. Ei ole hea.

Lõpp: pigem lühike, kuiv, greibi teravust veidi jätkumas, veidi soolakas. Lihtne ja kaduv.

Hinnang: C

Aroom meeldiv ja hea, kuid see kirbus maitses, õhuke suutunne ja lühike järelmaitse muudavad selle Bowmore üsna keskpäraseks. Aroom ja maitse kui kahest eri viskist pärit.

TULLIBARDINE 2007/2017 MoS

Kolmandaks sõltumatult villijalt Malts of Scotland pärit linnaseviski on Tullibardine, mis on destilleeritud 2007. aastal, küpsenud täisaja ühes vaadis (endine Bordeaux punaveini vaat) umbes üheksa aastat ning villitud väga kõrgel (64,1% !) vaadikangusel 2017. aastal. Maitstav on pärit 5cl minipudelist. Nii nagu eelmisena maitstud Glen Elgin linnaseviski, on ka Tullibardine minu jaoks esimest korda maitstav.

Tullibardine viskivabrik on rajatud teise maailmasõja järgsel perioodil 1949. aastal ning paikneb Stirlingi ja Perthi vahel. Aastast 2011 on viskivabriku omanikuks Picard, kes on viskivabrikusse rohkelt investeerinud. Valminud on uus külastuskeskus, villimisliin, uued viskilaod ja ka väikene püttsepatöökoda kasutatavate vaatide parandamiseks. Uuendatud on ka linnaseviskide sortimenti ja pakendi disaini. Viskivabriku aastaseks tootmisvõimsuseks ja alates 2016. aastast ka tootmismahuks on kolm miljonit liitrit. Viskivabriku omanikud villivad viskisid ka üsna tuntud kaubamärgi Highland Queen all, kuhu kuulub kolm seguviskit ja kuus linnaseviskit. Kõigi nende lähtekohaks on Tullibardine viski. Tullibardine nime all villitakse aga järgnevaid viskisid: Sovereign, 225 Sauternes finish, 228 Burgundy finish, 500 Sherry finish (numbrid osutavad järelviimistluseks kasutatud vaatide mahtu), The Murray ning 20- ja 25-aastane. Nii Highland Queen kui ka järelviimistletud Tullibardine viskid on mitu aastat olnud saadaval ka Eestis.

Tullibardine 2007/2017 Malts of Scotland, Cask MoS 17038, Bordeaux Red Wine Cask, 64,1% nc, ncf

Aroom: kangusest tulenev lõikav teravus (nina ei tasu klaasi toppida) koos kuiva tammise äärisega. Vajab vett, et aroomidele ligi pääseda. Veega lahjendatult ja klaasis seista lastes tulevad meeldivad sigarikarbi puuviljased aroomid, marjane magusus, ürdid, mustsõstralehed, veidi martsipani ja karamelli. Veinisus on tunda, kuid see ei ole ainuüksi veinisus. Lahjendades u 50%ni tuleb kerge õlisus.

Maitse: terav, kuid mokaotsast siiski maitstav. Vajab siiski selgelt lahjendamist, et lõikavat teravust mahendada. Kuiv tanniinine veinisus, mustad veidi tuhased marjad ja ürdid. Pigem kuiv, kui magus veinisus. Lahjendades u 50%le tuleb piimašokolaadi, karamelli ja martsipani. Jääb pigem ühedimensiooniliseks ja isegi lahendatult kurku kõrvetavaks. Kas vaat on küpsemisaja veetnud väga kuivas ja soojas keskkonnas?

Lõpp: keskmise pikkusega. Veinised ja tammised tanniinid, kerge vürtsikus; kuiv-magus-kuiv, kus pealmiseks jääb kuivus.

Hinnang: C+

Ilmselt ka noorusest, kuid eelkõige villimiskangusest tulenevalt väga terav ja ründav. Plussiks aga võimalus veega mängida, et leida just sobiv kangus, kus vägagi meeldivad aroomid esile pääsevad. Suuresti aroomid selle viski päästavadki. Maitse ehk siiski veidi liiga veinivaadi poolt mõjutatud.

GLEN ELGIN 2004/2016 MoS

Teine sel kuul sõltumatult villijalt Malts of Scotland pärit linnaseviski on Glen Elgin, mis on ka samas üldse esimene Glen Elgin viskivabrikust pärit linnaseviski, mida maitsen. Glen Elgin viskivabrik on rajatud 1898. aastal ning tootmist alustati 1900. aastal. Järgnevad kolm aastakümmet tõid kaasa viskivabriku liikumise ühelt omanikult teisele, tuues kaasa ka mitmeid tootmise seisakuid. Praeguseks omanikuks on viskivabrikul suurkorporatsioon Diageo ning Glen Elgin ei kuulu linnaseviskina nende omanduses olevate viskide sekka, mis saaks just samasugust tähelepanu kui näiteks Talisker, Cardhu, Caol Ila või Lagavulin. Siiski on Glen Elgin ühelinnaseviskina hea reputatsiooniga ning esindab hästi Speyside piirkonnale iseloomulikke maitseomadusi. Ametliku ühelinnaseviskina villitakse Glen Elginit regulaarselt üksnes 12-aastase versioonina. Enamus toodangust läheb seguviskide valmistamiseks, millest olulisemaks seguviskiks on White Horse.

Viskivabriku praeguseks tootmisvõimsuseks on aastas 2,7 miljonit liitrit, kuid tegelik tootmismaht jääb veidi üle 1,5 miljoni liitri. Viskivabrikus on kolm paari väiksemamõõdulisi destillaatoreid ning ühena vähestest Šotimaa viskivabrikutest on siin kasutusel endiselt traditsioonilisemad siugtoruga puidust kondenseerumisvannid (worm tubs).

Siinmaitstav Glen Elgin on destilleeritud 2004. aastal ning peale 11-12 aastast küpsemist villitud ühest teadmata aja järelviimistletud vaadist (endine Marsala veini vaat) vaadikangusel 2016. aastal. Maitstav on pärit 5cl minipudelist.

Glen Elgin 2004/2016 Malts of Scotland, Cask MoS 16033, Marsala Wine Cask Finish, 54,6% nc, ncf

Aroom: esmalt kuiv ja veidi selline tuhaselt ürdine. Pigem vähearomaatne, kuid täidlust jagub. Klaasis seistes ilmub magusamat veinisust, veidi meenutab ka rukkiviskile omaseid aroome, köömen, muskaat, tsitrusekoored. Vee lisamine toob enam magusust ja puuviljasust ning ka teraviljasust võiküpsiste kujul.

Maitse: kattub suuresti aroomiga. Ürdid, köömned, kergemat sorti rukkiviski laadne, õrnalt marjast magus-hapukat veinisust. Õnneks veinisus ei tõuse pealmiseks. Puuviljasusega ümbritsetud linnaseline keskosa, mis teeb viski suutundelt üsna paksuks, kreemiseks ja magusaks. Vähese vee lisamisel muutub ümaramaks.

Lõpp: keskmiselt pikk. Kuiva tammisust, millele lisandub selle üle domineerivamana magus-hapukas veinisus. Vee lisamise järgselt ümaram ja kreemisem.

Hinnang: B

Meeldivalt täidlane linnaseviski, kus veinivaadi mõju on kontrollitud ja pigem vaoshoitud. Võrreldes eelnevalt maitstud Knockando viskiga, mis oli samuti Marsala veinivaadis järelviimistletud, on siinne oluliselt meeldivam ja viskisem. Aroomi ja maitse põhjal oletaks, et ehk on kasutusel olnud ka kuivemat sorti Marsala veini vaat, ehk koguni sellise veini, mis valmistatud valgetest marjadest.

KNOCKANDO 2007/2017 MoS

Kuna seda aastat vaid veidi enam kui poolteist kuud ongi alles jäänud, tuli mõelda, mida veel sel aastal maitsmiseks valida. Kõigepealt otsustasin novembris järjest ära proovida veinivaatides küpsenud linnaseviskid, mis kõik pärit sõltumatult villijalt. Ilmselt võib nende seas olla nii meeldivaid üllatajaid, kui ka veidraid viskisid. Tegemist ikkagi ju punaveini vaatidega. Nende järel tulevad tutvustamisele Springbank viskivabrikust pärit Hazelburn ja Springbank (pudelid juba mõnda aega avatud ning tuleb juba etteruttavalt öelda, et tegemist on väga heade viskidega, mis muidugi Springbanki puhul juba üsna tavapärane). Detsembris keskendun aga šerristele viskidele – Aberlour, Glengoyne, Glenfarclas ning nendele lisaks juba kohustuseks saanud Lagavulin viskid, sedakorda kaks 12-aastast. Ei saa ju aastat lõppenuks kuulutada, kui pole maitsnud Lagavulinit. Ja ehk võtan veel mõne viski nendele lisaks juurde.

Järgnevaks neljaks viskiks võtsin aga juba tuttavalt sõltumatult villijalt Malts of Scotland pärit linnaseviskid Knockando, Glen Elgin, Tullibardine ja Bowmore. Nendest kaks esimest on järelviimistletud endistes Marsala veini vaatides ning kaks viimast täisaja küpsenud endistes Bordeaux piirkonna punaveini vaatides. Siin tuleb siis neist neljast esimesena maitsmisele Knockando, mis on destilleeritud 2007. aastal ning peale umbes 10 aastast küpsemist villitud ühest järelviimistletud vaadist (endine Marsala punaveini vaat) vaadikangusel 2017. aastal. Knockando linnaseviskisid just kuigi sagedasti väljaspool ametlikult villitud pudeleid ei kohta. Maitstav on pärit 5cl minipudelist.

Knockando 2007/2017 Malts of Scotland, Cask MoS 17035, Marsala Red Wine Cask Finish, 52,1% nc, ncf

Aroom: esimesena magus veinisus, millele tuleb juurde linnasust ning siis kuiva tamme, mis tekitab mitte just kuigi kõrgele kangusele vaatamata ninas veidi häirivat näpistust. Veinisus üsna magus ja domineeriv. Klaasis seistes maheneb, ümardub ja muutub täidlasemaks. Veinisus nüüd enam selline vaarikatarretise ja kuivatatud jõhvikate segu laadne. Lisandub suhkrukaramell, mis vee lisades tõuseb veinisuse asemel esiplaanile.

Maitse: magus-hapukas marjasus, üsna veinine ja nii nagu aroomigi puhul väga teravalt ründav. Üllatav kombinatsioon – magus aga samas terav. Ei ole just mulle kuigi meele järgi. Lausa nõuab vee lisamist. Vesi ümardab, muudab ka veidi integreeritumaks ja suutundelt meeldivamaks, kuid jääb siiski liigselt ja ühekülgselt veiniseks.

Lõpp: keskmise pikkusega, väga terav, seda ka vee lisamise järgselt. Kirbe, siis tugev odava magus-hapuka punaveini mekk. Veega muutub isegi läägeks.

Hinnang: C

Viski, kus punaveini vaat on liigselt muud võimalikud maitsed varju jätnud. Aroom oli isegi täitsa meeldiv ja täidlane, kuid maitsetelt ja eriti järelmaitse osas ei olnud see viski mulle üldse meelepärane. Kuna Marsala veine on erilaadseid, kuivemast magusamateni, siis siin on ilmselt järelküpsemiseks kasutusel olnud magusa Marsala veini vaadid.

TALISKER 10 yo

Klaasis taaskord Talisker 10-aastane, mis kuulub kindlasti linnaseviskide hulka, mida iga viskisõber peab vähemalt kord oma elus proovima. Viimati sai seda kümneaastast maitstud 2012. aastal villitud pudelist. Siinmaitstav on pärit 2017. aasta novembris villitud 20cl pudelist.

Talisker 10 yo, 45,8%

Aroom: vürtsikas ja turbane, magusad turvastatud linnased. Magus paksem puuviljasus ning seejärel merelise nüansiga laimid. Klaasis seistes muutub täidlasemaks, magusamaks ja maalähedasemaks – märg seisnud hein (veidi selliseid Longrow laadseid aroome, kuigi kergemad). Vähese vee lisamine toob enam puuviljasust ja mahendab vürtsikust.

Maitse: vürtsikalt täidlane, suutundelt veidi õline. Turbasuitsuga kaetud paks puuviljasus, millele tuleb juurde kergem ja värskem mentoolne sidrun. Ning siis keskosast ründab jõuline taliskerelik piprasus koos tšillise tumeda šokolaadiga. Vähene vesi ümardab.

Lõpp: pikk. Siin siis piprasus (must ja tšilli) mitmes laines tugevalt esil. Seda lõpetab pikk suitsusus, millel juures veidi mentoolne rohusus.

Hinnang: B+

Endiselt suurepärane linnaseviski ning võrreldes 2012. aastal villituga meeldivam, kuna siinses on piprasus enam tasakaalustatud magusate aroomide ja maitsetega. Lisaks on varasemaga võrreldes siin juurde tulnud ka mereline sidrun ja laim, mis loob uue kihi.

TOMATIN 12 yo

Tomatin tõi uuendatud vormis ja sisus 12-aastase viski turule 2016 aastal. Praegune viski on oma põhiaja küpsenud eks-burboon vaatides ning saanud kuue kuni üheksa kuulise järelviimistluse ek-šerri vaatides. Siinmaitstav viski on pärit 07.06.2018 villitud 20cl pudelist.

Tomatin 12 yo, 43%

Aroom: magus puuviljasus, lisaks karamelli magusust. Puuviljad siirupised ja keedetud, eelkõige õunad ja pirnid. Magusust lisab küpse ananass. Mõningast tasakaalu magususele annavad võiselt soojad tammised vürtsid. Klaasis seistes lihtsustub. Veidi vett toob värskust.

Maitse: suutundelt üsnagi ümar, keedetud puuviljade (õun, pirn) magusus. Kommine magusus, apelsiniliköör ning tammist vürtsikust lisaks. Puuviljase magususega seotud vanilli ja karamellikastet samuti veidi. Šerrivaatide mõju on tuntav.

Lõpp: keskmise pikkusega, kerged tammised vürtsid koos magusapoolsete tsitrustega.

Hinnang: C+

Magusapoolne, kuid mitte imalalt, lihtne ja kergelt lähenetav ning tervikuna täitsa OK linnaseviski, kus ilmsed nõrkused ja ebameeldivad nüansid puuduvad. Saavutatud üsnagi hea tasakaal destillaadi ja eri vaatide vahel. Tugev keskmine ning isegi meelepärasen kui 18-aastane.

KILCHOMAN Sanaig

Naaseme linnaseviskide juurde ning sel aastal siis teine Kilchoman. Viimati sai Kilchoman viskit maitstud veebruaris ning seda Helsingi viskifestivalil ja punaveini vaadis küpsenud versiooni. Sedakorda on klaasis tervikpudelist pärit „Sanaig“ nimeline viski, mis kokku segatud eks-burboon ja eks-šerri vaatides küpsenud noortest viskidest. Kokkusegamise vahekord umbes 50-50 ning viski vanuseks umbes neli-viis aastat. Seega üsna noor, kuigi Kilchomani puhul üsna tavapärane, ning sellest lähtuvalt eeldatavalt üsnagi turbane viski. Maitstav viski on villitud 05.05.2015.

Kilchoman Sanaig, 46% nc, ncf

Aroom: kohene ja üsna tugev turbasuitsusus koos külma tuhasusega, millele lisandub metalline ääris. Tajutavalt noor ja veidi veel robustne turbasuitsune Islay viski. Klaasis seistes tuleb tasapisi magusust, vanilli ja mõningast karamelli ning saavutab turbasuse/magususe tasakaalu. Jääb siiski kuidagi väheintegreerituks ja justkui kahest osast koosnevaks. Vee lisamine toob enam vanilli, isegi puuviljasust/marjasust ning ka turvastatud linnaseid koos kergelt soolaka merelisusega.

Maitse: üsna turbane ja piprane, isegi tšilline, kergelt metallise äärisega. Magusus olemas ning seda veidi selline keedetud puuviljadele (õunad) omane magusus. Mõningane karamell ja vanill. Suutundelt kergelt kreemine, kuid samas piprane. Vee lisamisel magusust veidi enam tunda – turvastatud linnaste magusus, lisaks saavutab enam tasakaalu, kuna piprane turbasus maheneb. Vesi toob ka kergelt soolakat merelisust.

Lõpp: keskmise pikkusega. Turbasuitsune ja piprane, mida on magusus täiesti piisavalt tasakaalustamas. Jällegi kerge metallisus viimasena.

Hinnang: B

Selgelt noor viski, kuid samas noorust arvestades üsnagi maitseküllane Kilchoman. Noorusele osutav metallisus ei hakka õnneks kordagi domineerima ega muutu ebameeldivaks. Veidi vett teeb minu jaoks selle Kilchomani meeldivamaks. Lisaks aitab palju kaasa õhutamine. Kui pudeli avamise järgselt oli vastas pigem lihtne ja väheintegreeritud viski, siis pudeli poole peale jõudmisel umbes kolmenädalase maitsmise järel saavutab nii aroom kui maitse enam tasakaalu ning destillaadi turbasus ja vaatide poolt antav ning üha enam lisanduv magusus integreeruvad üsnagi hästi.

Seguviskid 5: varia x3

Nüüd siis viimased viskid sellest seguviskide maistmisreast. Üks neist – Label 5 – kuulub kümne maailmas enimmüüva seguviski hulka, kuid kaks teist mitte. Üldiselt ei olegi erilist huvi neist viskidest pikemalt rääkida. Kui ehk vaid seda, et Label 5 on seguviski, mille üks olulisemaid linnaseviskide koostisosi on Glen Moray, Whyte&Mackay seguviskil puhul on selleks ilmselt Tamnavulin, Jura ja Fettercairn (ehk isegi veidi Dalmore) ning Scottish Leader viskil ilmselt Deanston koos Tobermory/Ledaig ja Bunnahabhain linnaseviskidega. Kõik maitstavad on pärit 5cl minipudelitest.

Whyte & Mackay ’Triple Matured’, 40%

Aroom: lahja. Ehk veidi teravilja ja karamelli, tööstuslikult piirituseline, veidi ehk värskeid tsitruselisi. Klaasis seistes need vähesedki aroomid haihtuvad, jättes alles vaid õhkõrna magusa ääristusega lahja etanooli haju koos mõningase papisusega.

Maitse: kerge, lihtne, lahja ja neutraalne. Mõningase magusa ääristusega teravili. Kerge piirituselisus.

Lõpp: lühike, kirbust ja mõrkjust.

Hinnang: D (seguviski)

Label 5 ’Classic Black’, 40%

Aroom: piirtuseline ja hapukas. Puiduselt kuiv, teraviljane. Klaasis seistes tuleb enam veidi sellist keemilist magus-hapukat marjasust. Karamelliseeritud suhkur. Polegi tervikuna isegi nii kehv.

Maitse: kerge, karamellist magusust veidi, teraviljane, mille peal kõike katvalt papisus. Üsna tugev tööstuslik mekk.

Lõpp: lühike, magus-magedat puuviljasust veidi, papine.

Hinnang: D (seguviski)

Scottish Leader ’Original’, 40%

Aroom: kergelt suitsune teraviljasus. Vanill, rohusus, veidi isegi ka suitsuseid linnaseid. suitsusus siiski kahjuks kaob klaasis seistes. Veidi plastiku aroome.

Maitse: kerge, ümar ja veidi kreemine suutundelt. Teravili ja vanill. Veidi karamellist magusust, kergelt rohust suitsusust. Lihtne, kuid täitsa ok.

Lõpp: keskmise pikkusega, pehme teraviljasus, viimasena kergelt mõrkjas ja piirituseline rohusus.

Hinnang: C (seguviski)

Kaks esimest olid üsna ilmetud seguviskid; Label 5 oma hapuka aroomi ja mekiga veidi vastuvõetavam. Scottish Leader on ilmselt koos pudeli uue disainiga ka viski valmistusmeetodeid oluliselt parandanud, sest aastaid tagasi oli see viski üsna toores ja robustne piirtusjook.

Kokkuvõtteks

Tuleb tõdeda, et oli parasjagu suur katsumus järjest proovida sellisel määral odavama klassi seguviskisid. Väsitav ja maitsenaudingute poolest tühi kogemus. Üllatusena oli aga seguviskide seas siiski piisavalt variatsioone, isegi rohkem kui osanuks arvata. Üsna selgelt joonistusid välja ka viskid, mida enam maitsta ei soovi ning need vähesed, mida ilmselt vähemalt Hot Toddy või muu segu valmistamiseks ning isegi niisama tavamekkimiseks täitsa osta võib. Senimaitstud „tavalistest“ masstootmises seguviskidest on seni selgelt parimaks jäänud JW Double Black ning siinmaitstuist kolmeteistkümnest oli meeldiv üllatus Dewar’s White Label, mis on ilmselt esimene valik, kui odavamat seguviskit osta vaja. Vähemalt selleks, et kontrollida üle minipudelist esile tulnud maitseid. Järgnevalt toon järjestatuna paremast kehvemani ära kõik seni blogis tutvustamist leidnud seguviskid:

Seguviskid, mida võib isegi niisama kergeks mekkimiseks võtta:

1. Johnnie Walker Double Black

2. Chivas Regal 18 yo

3. Grant’s Sherry Cask Reserve

4. Chivas Regal 12 yo

5. Dimple 15 yo

6. Ballantine 12 yo Gold Seal

7. Dewar’s „White Label“

Viskid, mida võib kokteilide segamiseks osta:

8. Grant’s The Family Reserve

9. Scottish Leader Original

10. The Famous Grouse

11. Ballantine’s Finest

12. Johnnie Walker 12yo Black Label

13. J&B Rare

Viskid, mida enam ei ole soovi proovida:

14. Label 5 Classic Black

15. Whyte & Mackay Triple Matured

16. Grant’s Ale Cask Finish (Cask Edition No 1)

17. Johnnie Walker Red Label

Ja viimaseks tuleb seguviskide rea lõpetuseks maitsmisele „viskitegu“ ehk kõigi sel kuul maitstud seguviskide joogisegu.

Johnn MacBlend „Uniquely Original & Special“, 39%

Aroom: neutraalne ja piirituseline, tööstuslik-keemiline karamell, mis annab ebamäärase magususe.

Maitse: suutundelt mõningane kreemisus ja ümarus, kuid maitses on domineerivaks tööstuslik karamell ja papisus.

Lõpp: lühike, papine.

Hinnang: E (mingit sorti viskisegu, mis polegi palju kehvem kui Red Label)

Seguviskid 4: varia x3

Ka tänased maitstavad seguviskid on pika ja väärika ajalooga. Kõigi nende viskide algus ulatub 19. sajandisse. Esimesena maitsmisele tuleva J&B nimelisele viskile aluse pannud firma algus ulatub 1749. aastasse ning on seotud Giacomo Justerini nimega. Viski nimest teine pool tuleb Albert Brooks’ nimest, kes 1831. aastal firma üles ostis. J&B Rare viski retsept on loodud 1930ndatel peale Ameerika keeluseaduse lõppu, kui ameeriklased hakkasid nõudma kergemaid ja delikaatsemaid viskisid. Huvitava isikliku eluloolise kurioosumina olgu märgitud, et see oli üldse minu esimene kange alkohol ja sealhulgas viski, mida oma elus maitsesin. Võisin olla vast 11 või 12 aastane, kui vanematel see viski aastavahetuseks ostetud oli (jah, ka nõukogude ajal oli poodides saadaval läänemaist alkoholi, sealhulgas Šoti viskisid, lisaks J&B viskile meenub kodunt Vat69) ning millest siis mokaotsatäie maitstud sai.

Teine viski – Famous Grouse – on tuntud kui Šotimaa eelistatuim viski ning on saanud oma nime Šotimaa rahvusliku jahilinnu järgi. Aastal 1896 loodud viski, mis esmalt kandis nime The Grouse Brand, oligi algselt suunatud eelkõige viktoriaanliku ajastu lõpu rikastele, kes mägismaale Šotimaa maastike ilu nautima ja vaba aja harrastustega tegelema tulid. Famous Grouse on lähedalt seotud vanima tegutseva linnaseviskivabrikuga, milleks on Glenturret, mis asutatud 1775.

Kolmas viski Dewar’s on tugevalt seotud aga Aberfeldy viskivabrikuga ning selle edu aluseks sai kahe Dewar venna John’ ja Thomase nutikus äri ja reklaaminduse alal. Dewar’s White Label, mille retsept pärit 1899. aastast, on üks enimmüüdud Šoti seguviskisid USAs. Kõik maitstavad viskid on pärit 5cl minipudelitest.

J&B Rare (Justerini & Brooks), 40%

Aroom: väga kerge, teraviljane ja veidi magusalt värske heinasus; õrn sidrun. Etanoolne lillelisus tõuseb tasapisi pealmiseks.

Maitse: kerge ja neutraalne maitsetelt. Suutundelt nõrgalt kreemine, delikaatne. Teraviljane, vanill ning veidi sidrunit ja laimi.

Lõpp: pigem lühike. Neutraalne, veidi rohust piirituselisust.

Hinnang: C (seguviski)

Keskpärane seguviski. Üsna neutraalne ja mittemidagiütlev, kuid samas ebameeldivad nüansid puuduvad.

The Famous Grouse, 40%

Aroom: kerge, teraviljane ja magus. Korraks veidi happelist puuviljasust ja tammisust. Siis karamell, iiris, mesi ja kuivatatud puuviljad, mis kokku osutavad šerrisusele. Võib öelda, et siin on mõningane täidlus aroomis.

Maitse: kerge ja pehme, algus isegi lahja ja lame. Siis teraviljasus, kerge šerrisus oma puuviljadega, vanill ja linnasus. Suutundelt samuti kergelt kreemine.

Lõpp: pigem lühike. Mõrkjas, kuiv ning lõpuks veidi pappi ja kartongi.

Hinnang: C (seguviski)

Aroom täitsa OK, kuid maitse ja eriti järelmaitse nõrgad. Huvitav oleks proovida teisi Famous Grouse viskisid.

Dewar’s „White Label“, 40%

Aroom: esmalt kerge ja kuiv, veidi piirituseline ja neutraalne. Klaasis veidi seistes aga muutub oluliselt ja seda meeldivas suunas. Esile tuleb mesi ja vanill koos linnasusega ning kõike katab õrnalt soolakas selge suitsusus. Kummalisel kombel meenutab aroom kohati Bruichladdichi noori linnasuse poole kaldu viskisid. Aroom püsib üsna hästi.

Maitse: kerge, teraviljane ja vanilline, mida katab juba aroomis esile tulnud suitsusus. Lihtne, kuid üllatavalt meeldiv põhisortimendi odavama otsa seguviski kohta.

Lõpp: keskmise pikkusega, puidune suitsusus, kuiv.

Hinnang: C+ (seguviski)

Meeldiv üllataja! Varem polnud ma Dewar’s viskisid üldse proovinud. Vähemalt siinse minipudeli põhjal saab tõenäoliselt just sellest viskist esmavalik järgmisel korral, kui odavama hinnaklassi seguviskit osta soovin. Ballantine’s Finest on oma koha ostuvalikus kaotanud. Vaatame, mida viimased kolm maitsmisele võetavat seguviskit endast kujutavad.