Aasta 2017 parimad

Mis sel aastal siis „kätte jäi“? Maitstud viskide variatiivsus oli sel aastal suur. Maitsmiseks sai teadlikult valitud mitmeid selliseid Šoti linnaseviskisid, mida varem polnud kordagi proovinud. Nende seas oli mõningaid huvitavaid ja meeldivaid leide, mida ka edaspidi meelsasti proovida võtaks. Kokkuvõtvalt tuleb siiski tõdeda, et mitte päris ilmaasjata ei ole mitmed linnaseviskid senimaani rambivalgusesse tõusnud või tõstetud. Nende iseloom ja kvaliteet jääb parimate viskidega võrreldes paraku vähemalt maitstud näidiste põhjal keskpäraseks. Sel aastal oli kahjuks ka mõningaid ilmseid pettumusi viskide osas, millelt oleks oodanud oluliselt integreeritumat ja täidlasemat kooslust. Aga aitab negatiivsest. Allpool on toodud kaksteist linnaseviskit, mis sel aastal kõige suurema naeratuse esile kutsusid (siia pole sel aastal arvatud viskifestivalidel maitstuid viskisid).

Kaksteist parimat maitstud linnaseviskit 2017. aastal alfabeetilises järjestuses:

BenRiach 18 yo Albariza, 46%

BenRiach 18 yo Latada, 46%

Deanston 20 yo Oloroso Casks, 55,3%

GlenDronach „Cask Strength“ Batch 6, 56,1%

Hazelburn 10 yo (14/331), 46%

Kilkerran 2004/2015 Single Cask (Marsala), 57,4%

Kilkerran 2006/2015 Single Cask (Calvados), 57,3%

Longrow (NAS) (16/264), 46%

Longrow 18 (2014 edition), 46%

Port Charlotte 2007/2016, CC:01, 57,8%

Springbank 10 yo (12/73), 46%

Tamdhu Batch Strength, Batch No: 002, 58,5%

GLENFARCLAS 2000/2015

Glenfarclas on üks neid väheseid Šoti viskivabrikuid, mis on suurkorporatsioonide väline ehk siis sõltumatu. Lisaks on Glenfarclas viskivabrik kuulunud 1865. aastast Grant’ide perekonna omandusse. See on võimaldanud viskit destilleerida, küpsetada ja villida nii nagu ise õigeks peetakse. Tulemuseks on olukord, kus viskiladudes küpsemas suur valik erinevatest aastakäikudest pärit viskisid. Parimaid vaate nendest hakati 2007. aastal villima Family Casks seerias. Lisaks on Glenfarclas tuntud selle poolest, et ta villib oma suuremate turgude jaoks regulaarselt piiratud koguses eripudeleid. Lähimateks sellisteks turgudeks on Holland ja Saksamaa, kuhu villitakse igal aastal mitmes seerias (nt Christmas Edition, Premium Edition) aastakäigu viskisid.

Ka siinmaitstav on üks sellistest. Suunatud on see peamiselt Saksamaa turule ja villitud Premium Edition seerias, kus reeglina on kokku segatud mitmes vaadis küpsenud viskid. Siinne viski on destilleeritud 2000. aastal, küpsenud 15 aastat Oloroso šerri vaatides ja villitud 19.08.2015. Siinne Glenfarclas jääb ka 2017. aasta viimaseks tutvustatavaks viskiks.

Glenfarclas 2000/2015 ’Premium Edition’, 46% ncf, nc

Aroom: kerge delikaatne šerri, küpsed ploomid, mesi, mõningane apelsin. Vanill ja veidi iirist kõige all. Magusa ja kuiva tasakaal üsna hea. Kompleksust lisab kerge vürtsikus (muskaat, kaneel). Vaid Glenfarclas oskab vist selliseid delikaatseid šerrivaadis küpsenud viskisid toota.

Maitse: algus samuti üsna kerge ja jällegi on ’delikaatne’ parimaks sõnaks kirjeldamaks maitse esimest poolt. Suutundelt meeldivalt ümar ja veidi õline. Kerge šerri, veidi mesist rosinate magusust. Veidi apelsini, ploomid ja siis maitse teises pooles tulevad vürtsid ja ürdid, mis toovad mõrususe, mis jätkub ka järelmaitses.

Lõpp: keskmiselt pikk ja meeldivalt suud kattev ning kurku soojendav. Mõrkjas magusus, millele lisandub veidi rohune järelmekk, mis suurendab kahjuks liigselt mõrudamat poolt.

Hinnang: B

Äratuntavalt Glenfarclas. Väga meeldiv, kuid mitte suurepärane. Minu jaoks ehk veidi liiga kerge kooslus. Ilmselt on siin kasutuses olnud teise ja kolmanda täitekorra šerri vaadid, mis on aga eelnevalt olnud tõenäoliselt kasutuses Glenfarclas viski küpsetamisel. Oma kerguses on tegemist üsna "ohtliku" viskiga, kuna seda oli liigagi kerge mekkida.

Glenfarclas viskidest ja muust selle juurde kuuluvast annavad informatiivse ja meeleoluka ülevaate kaks videot. Esinejaks on Glenfarclas viskivabriku omanike Grant'ide kuuendasse põlvkonda kuuluv George Grant, kelle esinemine Saksamaal toimunud viskimaitsmisel jäädvustati. Video esimene osa on saadaval siin ja teine siin. Soovitan valada klaasi mõõdukas kogus Glenfarclas’i ning neid videoid vaadata ja veel enam kuulata.

TOMATIN 18 yo

Siinne täiseale lähenev Tomatin on küpsenud esmalt umbes viisteist aastat traditsioonilistes vaatides (s.t ilmselt eks-burboon hogsheads) ja seejärel järelküpsenud esmatäite eks-šerri vaatides (butts) veel kaks-kolm aastat. Maitstav on pärit 6cl näidispudelist.

Tomatin 18 yo, 46% ncf, nc

Aroom: pigem kuiv, kui magus. Nahk. Üsna kinnine, õhuke ja vähearomaatne. Tasapisi avaneb mõningal määral. Ilmub šokolaad, paksemat laadi röstitud linnased (tume õlu), kuldsed rosinad, kuiv marjasus koos kerge vürtsikusega (kaneel, ingver). Vesi ei too erilist muutust, lisandub mesi ja enam rosinaid.

Maitse: mõõdukalt veinine. Küpsed vähemahlakad õunad. Mõrkjat vürtsikust veidi (kaneel, ingver), apelsinikoor, nelk ja šokolaad. Suutundelt kergelt kreemine. Linnaseline ja isegi selline leivane. Nii nagu aroomgi, pigem õhuke kui täidlane.

Lõpp: pikkuselt lühike kuni keskmine. Mõrkjas magus hapukas marjasus, linnaseline, kuiva järelmekiga.

Hinnang: C

Üsna lihtsakoeline kergelt maitstav linnaseviski, mis jääb pigem keskpäraseks. Olles maitsnud nüüd kolme erinevat Tomatin linnaseviskit kahe kuu jooksul võib kokkuvõttes liigitada selle mulle mittemeelepäraste viskide alla. Kindlasti ei kavatse ma Tomatin viskit osta täismõõdus pudelina ja ka uutele maitsmistele erilist kutset ei tunne.

TALISKER 2007/2017 „Distillers Edition“

Avanes hea võimalus maitsta taas „Distillers Edition“ sarjas villitavat Taliskeri. Varasemalt on maitstud 2001. ja 2005. aastal destilleeritud ja vastavalt siis 2012. ja 2015. aastal villituid. Nüüd siis aeg 2017. aastal villitud ja 2007. aastal destilleeritud amoroso vaatides järelküpsenud Taliskeri maitsmiseks. Varem on see Talisker mulle alati meelepärane olnud. Siinmaitstav on pärit 2,5cl näidispudelist, mis tuli kaasa selle aasta viimase viskiostuga. Ja kuna pühad ja aastalõpp lähenemas, siis on muidugi ka esimene päkapikk platsis.

Talisker „The Distillers Edition“ 2007/2017, TD-S: 5TF, 45,8%

Aroom: magusa põhjaga piprasus, turbasus üsna tugevalt ja püsivalt esil. Vanill ja veidi iirist all hiilimas. Klaasis seistes tuleb marjasust, kergelt magusaid puuvilju ja keskmiselt tumedat šokolaadi lisaks. Hästi integreeritud. Meeldiv. Peaks Taliskeri enam maitsmiseks võtma; reeglina on ikka tegemist väga hea linnaseviskiga.

Maitse: kergelt magus puuviljane, linnaseline ja vanilline algus, siis kasvab peale tuhane kuiv turvas, mõõdukalt pipart (mitte niivõrd musta ja ründavat, vaid pehmemat roosat) ja siis uuesti paksem turbane meeldiv laine. Täidlane ja rikkalik ning väga hästi tasakaalus viski. Vähene vesi ei tee head, toob piprasuse (sedakorda musta pipra) enam esiplaanile ja muudab suutunde oluliselt õhemaks.

Lõpp: üsna pikk. Mahe pipar, veidi tuhasust, siis kergelt magus turbasus, mis taandub tasapisi pikalt saatvaks kuivuseks.

Hinnang: B+

Endiselt väga hea Talisker. Võiks isegi öelda, et kindlapeale minek suhteliselt ebamääraste Talisker NAS viskide kõrval. Võrreldes varem maitstud „Distillers Edition“ Taliskeridega on siinne tajutavalt kuivem ja turbasem ning oluliselt vähem magus (veinine) – mulle on selline areng igati sobiv. Seega võiks, kuigi sarnase hinnangu juures, selleaastase Taliskeri neist kolmest maitstust selgelt esikohale tõsta.

Kaks vana riknenud burbooni

Siin tuleb väikese veidra vahepalana tutvustamisele poole sajandi eest destilleeritud burboonid, mis mõlemad pärit minipudelitest. Mõlemad on destilleeritud aasta-paar enne seda, kui mina siin ilmas päevavalgust nägin. Kuid vanust on siiski neil kahel burboonil vastavalt vaid neli ja kuus aastat. Need kaks minipudelit jõudsid minuni umbes seitse aastat tagasi lahe põhjakaldalt, kus need ühe soomlase kapist esile tulid. Kuna algne omanik ei soovinud nendega midagi peale hakata, siis nii nad minu abikaasa vahendusel minuni jõudsid. Need oli siiani selliste veidrustena ka mul tänaseni rahulikult kapis istunud, kuni mõtlesin need eile siis lõpuks ära proovida.

Kuigi mõlemad minipudelid olid ilusti suletud ja maksumärgidki alles (ühel oli kuivuse tõttu pool sellest siiski ära murdunud ja kaduma läinud) ning sildid oma algse teravuse säilitanud (seega võib oletada, et pudelid on püsinud pool sajandit päikesevalguse eest varjatuna), oli mul kindel veendumus, et nende sisu kuigi kõlbulik enam ei ole (ühel oli selgelt ka viski maht kahanenud). Ilmselt ei ole suutnud õhuke metallist keermekork õhu juurdepääsu takistada ning seetõttu oli oodata pigem riknenud sisu. Võtsin siiski julguse kokku ja nuusutasin ning isegi maitsesin neid veidi. Mis siis selgus?

Old Grand-Dad, Spring 1965 / Fall 1969, 86 proof (43%), 1/10 pint

Selgelt mitte enam viski. Aroomis väga domineerivaks vanad raamatud ja märg papp, lisaks puiduliim ja ehk veidi on selle kopituse alt tunda ebamäärast magusust. Ilmselt ka on kangus oluliselt madalam kui 43%. Maitse väga õhuke, liistunud ja tunda selles üksnes papine mekk. Selgelt joomiskõlbmatu. Suutunde järgi võiks kanguseks pakkuda vaid 20-25% juures. Ei julgenud alla neelata. Sisu läks otse klosetist alla. Kahetsesin, et üldse mekkisingi seda. See vanade raamatute ja papi lõhn/mekk saatis mind veel pool päeva. Vajas ohtralt vett ja korralikku Viskit, et seda suust maha loputada.

Seagram’s Benchmark 6 yo, 1964 / 1970, 86 proof (43%), 1/10 pint

No nii, siin on isegi mingid viskile omased aroomid veel säilinud. Esmalt siiski atsetoon koos lillelise odava parfüümiga. Veidi aja pärast soolakurk ja tilliga maitsestatud hapukurk. Veel oodates tuleb isegi karamelli ja vanilli magusust koos toore aprikoosiga. On tunda burbooni! Võiks isegi öelda, et siin on tegemist olnud suurema rukkisisaldusega burbooniga. Maitses on samuti viskit tunda. Esmalt veinine mekk, veidi vanilli ja siis kirbust. Siiski jääb suutundelt üsna õhukeseks. Ilmselt on ka siin kangus oluliselt langenud, kuid mitte siiski nii palju kui eelneva puhul. Siin saab rääkida isegi järelmaitsest, mis on üsna pehme kuid samas pigem kuiv. Seda viskit julgesin isegi väga väikese koguse alla neelata, kuid enamus läks sellestki viskist klosetist alla.

Avamine tasus end siiski ära. Esiteks sai kahest riknenud veidrusest kapis lahti. Teiseks sai maitsta viskisid, mis on oma kvaliteedi selgelt minetatud. Viimane annab nüüd võimaluse edaspidi maitstavates viskides selliseid aroome ja maitseid kohates vastavaid järeldusi teha.

BULLEIT RYE

Siinmaitstav Bulleit 95 Rye on Bulleit Bourbon paariline. Viskit iseloomustab väga suur rukkisisaldus. Nimelt on viski valmistamisel kasutatud meskiloendit (mashbill), mis koosneb 95% osas rukkist ja 5% osas odralinnastest. Kuigi Bulleit viski kuulub suurkorporatsioon Diageo omandusse, ei toodeta seda viskit Bulleit nimelises viskivabrikus, vaid see ostetakse sisse Lawrenceburg (Indiana) viskitehasest. Selline praktika on Ameerika viskimaastikule tüüpiline. Viskibrände on väga palju, kuid suur osa nende sisust ehk viskist endast, tuleb üsna väikesest arvust viskivabrikutest. Maitstav Bulleit Rye viski on villitud 2015. aastal ja on küpsemisealt ilmselt viie kuni seitsme aastane.

Bulleit Rye, 45%

Aroom: üsna jõuline. Vürtsid, eriti muskaat, vürtsisegu, hapendatud kurgid, till, fenkol. Selline soe magushapuka rukkileiva aroom kõige taustal.

Maitse: aroomiga võrreldes pigem mahe, magusapoolsem ja kerge. Alguses suutundelt õrn kreemisus, siis kasvavalt vürtsikas laine, mis katab suu üpriski meeldivalt. Teises pooles on enam vürtsisegu, muskaati, nelki ja kaneeli mõrusust.

Lõpp: keskmise pikkusega, magus ja vürtsid heas tasakaalus. Järelmekis veidi mõrudamapoolsem rukkileib.

Kuna ma polnud enne sel sügisel maitstud Hudson Manhattan Rye viskit rukkiviskisid üldse maitsnud, siis võib nüüd peale kaht viskit isegi leida sellele viskitüübile omaseid sarnaseid maitseid. Nendeks on till ja fenkol koos magus-mõru vürtsikusega. Neid kaht võrreldes saab tõdeda, et rukkiviski on ka niisama mekkimiseks isegi sobiv, kuid ilmselt on nad pigem siiski kokteilidesse kasutamiseks mõeldud. Kahjuks ise ma kokteile ei tarbi ning ei oska selle kohta midagi mõistlikumat lisada. 

Kokkuvõtteks võib aga öelda, et rukkiviski pole mitte sugugi viimane valik linnaseviskide maitsmisele vahelduse toomisel.

DEANSTON 20 yo Oloroso Casks

Siinmaitstav 20-aastane Deanston toodi piiratud koguses (u 8000-9000 pudelit) turule 2015. aasta sügisel. Viski on küpsenud täisaja eks-oloroso šerri vaatides. Maitstav on pärit 6cl näidispudelist.

Deanston 20 yo Oloroso Casks, 55,3% ncf, nc

Aroom: šerri, kuid mitte pealetükkivalt. Nahkne, sultana rosinad, rosinad šokolaadis, rosinad šerris leotatuna – ehk siis ohtralt rosinaid, mis kõik on pigem kuivad kui magusad. Lisaks veidi kuivatatud musti ploome. Kangus pole alkoholi mõttes tajutav. Klaasis seistes tuleb tasapisi enam magusust ja seda mesisuse ja vahukommide magususe näol. Magusus ei pääse õnneks domineerima, kuna seda hoiab oma haardes kuiv nahasus. Lisaks kuivem ja vähemagusam karamell, röstitud sai ja ka kerge kummisus, mis ei ole õnneks tugev ega häiriv.

Maitse: üsna terav ja veidi suud põletav algus (ehk siis vastab kangusele) ja ohtralt kuiva šerrit (vastab kasutatud vaatidele). Teravust annavad lisaks ka punased sõstrad ja vürtsid – muskaat, kaneel ja ingver. Veidi apelsinikoort keele servades. Sellele järgneb pehmem ja mõõdukalt magusam pool. Rosinad šokolaadis, kuivatatud mustad ploomid, tumedam šokolaad ja mesised puuviljad. Vee lisamine toob suutundesse pehmust, kuid samas lõhub tervikstruktuuri. Pigem ilma veeta.

Lõpp: üsna pikk ja kurku meeldivalt soojendav. Hea talveviski! Kerge glögisus koos šokolaadiga; röstitud pähklid. Kuivusele kalduv.

Hinnang: B+

Tugev sooritus! Heas tasakaalus rikkalik ja meeldiv linnaseviski. Selline ehe šerrivaadis küpsenud viski. Saavutatud on hea suhe magusa ja kuiva ning linnaste ja šerri vahel. Vett pigem mitte lisada vaid pigem juua kõrvale.

Selle viskiga on hea õnnitleda ka Soomet ja soomlasi omariikluse 100. aastapäeva puhul!

Sláinte!

DEANSTON 18 yo

Aeg taas Deanston linnaseviskiks. Eelmisel aastal maitstud 12-aastane oli mulle üsna meelepärane. Piisavalt täidlust ja mesist puuviljasust. Seekord võtan ette eakamad viskid – burboonvaatides küpsenud 18- ja oloroso šerri vaatides küpsenud 20-aastase. Siinmaitstav 18-aastane Deanston on esmalt küpsenud teise ja kolmanda täitekorra vaatides (hogsheads) ja seejärel saanud järelviimistluse esmatäite eks-burboon vaatides. Olles esmakordselt villitud 2015. aastal, on see nüüd saanud põhisortimendi osaks. Maitstav on pärit 6cl näidispudelist.

Deanston 18 yo, 46,3% ncf, nc

Aroom: linnaseline, küpsed õunad ja vanill. Domineerivaks tõuseb siiski värske mesi. Meega koos tuleb vahasus, mis annab meeldivat täidlust. Lisaks veidi ingverit, vürtse ja kuivatatud ürdid. Samuti on tunda augustikuist koduaia sõstrapõõsaste aroomi. Klaasis seistes tuleb juurde piimašokolaad ja magusad troopilised puuviljad (magus ananass, mango). Vähese vee lisamine tõstab enam esile värsket puuviljasust koos mõningase mentooliga.

Maitse: esmalt üsnagi pehme ja puuviljane, siis kasvav linnasus ja mesi, mis loovad koos meeldiva kreemise-vahase suutunde. Keskosas piprasust ja mõningad vürtsid tammevaadist. Viimasena kergelt võised kaeraküpsised. Meedliv tervik, kuid aroomi põhjal oleks oodanud veidi täidlasemaid maitseid. Vähese vee lisamine toob esile aniisi ja mentooli koos rohkem esiplaanile tulevate magusate ja värskete puuviljadega.

Lõpp: keskmiselt pikk. Magus vürtsikus koos mittehäiriva mõrususega, mis meenutab kuivatatud apelsini- ja sidrunikoori või siis koortega keedetud apelsini-sidruni marmelaadi. Tasapisi võtab kuivus järelmaitses võimust.

Hinnang: B

Tervikuna väga meeldiv Deanston ning kuigi hinnanguliselt annan sama hinde, mis 12-aastase puhul, on siinne kuus aastat vanem viski just aroomi osas oluliselt kompleksem.

GLENDRONACH 12 yo, 2004/2016

Siinmaitstav teine 12-aastane ühevaadi GlenDronach on destilleeritud 29.01.2004, küpsenud esmalt teadmata vaadis/vaatides ja seejärel järelviimistletud Pedro Ximénez šerri vaadis (puncheon) #5521 ja villitud sellest 02.2016 kokku 664 pudelit. Maitstav on pärit 3cl näidispudelist.

GlenDronach 12 yo, 2004/2016 Single Cask, Finished in Pedro Ximénez Puncheon #5521, 57,3% ncf, nc

Aroom: klaasi valatult esmalt veidi veiniäädikat, mis muutub kihisevalt apelsiniseks (mida tekitab apelsinimaitseline kihisev c-vitamiini tablet). Klaasis seista lastes see taandub, esile tulevad rosinad, datlid, viigimarjad. PX šerrise magususe mõttes on siinne viski oluliselt vaoshoitum ja märgatavalt värskem. PX ei domineeri, vaid laseb ka destillaadil esile tulla. Samas hoiab ka kuiv tamm magususe kontrolli all. Vesi ümardab, kuid samas ka lihtsustab. Parem ilma.

Maitse: hapu-magus-hapu šerri. Üsna terav, maitsete osas pigem õhuke. Kirbevõitu apelsinikoor, punased marjad ingveriga, mõningane ürdisus. Lisatud vesi toob enam magusust. Ei ole integreeritud.

Lõpp: pigem lühike. Kurku soojendav, magus-hapu, ürdid. Maitsed kaovad üsna ruttu.

Hinnang: C

Jällegi üsnagi meeldiv aroom, kuid maitse ja järelmaitse ei küüni kuigi kõrgele. Siinses viskis on eelnevalt maitstud GlenDronach 12-aastase ühevaadi viski lääge magusus asendunud üsna hapuka üldmaitsega, mis kipub maitses liigselt domineerima ja teisi võimalikke all olevaid maitseid varjutama. Tundub justkui oleks PX šerri asemel kasutatud hoopis Fino šerri vaate. Lühike lõpp on suur pettumus. Maitsete osas ei kanna siinne viski kohe üldse.

Nende kahe viski osas, kus tegemist mõlema puhul on olnud üksnes järelviimistletud šerri vaadiga, on üldse küsitav rääkida ühevaadi viskist. Teadmata on ju eelnevate vaatide tüüp ja arv. Siin võib olla tegemist seega äärmuslikul juhul ka sellega, et algne küpsemine on toimunud näiteks mitmes üsna väsinud tavavaadis (hogshead) ning viskide päästmiseks siis need tõstetud teatud ajaks väga aktiivsesse PX šerri vaati. See võiks seletada ka liigset šerri domineerimist mõlemas viskis ja tervikuna keskpärast kvaliteeti. Arvestades, et nende kahe viski puhul on tegemist GlenDronach viskiga, mis on üks mu lemmikutest, tootsid need kahjuks ebameeldiva üllatuse.

GLENDRONACH 12 yo, 2003/2016

GlenDronach viskivabrik on igal aastal turule toonud portsu (batch) ühevaadi viskisid. Kui varasematel aastatel on nendeks olnud enamasti eakamad, siis viimastel kordadel on nende sekka lisatud ka nooremaid viskisid. Maitsmisele tulevad siin just 2016. aastal (Batch 13) villitud kaks nooremat ühevaadi viskit. Neist esimene on destilleeritud 2003. ja teine 2004. aastal ning mõlemad saanud järelviimistluse Pedro Ximénez šerri vaadis.

Siinmaitstav 12-aastane ühevaadi GlenDronach on destilleeritud 07.02.2003, küpsenud esmalt teadmata vaadis/vaatides ja seejärel järelviimistletud Pedro Ximénez šerri vaadis (puncheon) #930 ja villitud sellest 02.2016 kokku 722 pudelit. Maitstav on pärit 3cl näidispudelist.

GlenDronach 12 yo, 2003/2016 Single Cask, Finished in Pedro Ximénez Puncheon #930, 53,4% ncf, nc

Aroom: šerrine magusus, põlenud puidu karamell, pruun suhkur, mõned põlenud tikud. Domineerib magus šerri, millele lisaks piimašokolaadiga kaetud rosinad, suhkrustatud apelsinikoored. Klaasis seistes tõuseb alt esile iiris ning selle alt ka piibutubakas. Muutub seistes üsna meeldivaks. Vee lisamine kaotab siiski kogu tekkinud võlu, tasandades kõik eri nüansid üheks kuivatatud aprikoosi aroomiks.

Maitse: suutundelt kergelt kreemine, tugevalt šerrine; kuivatatud viigimarjad, rosinad. Korraks üritab kuivem pool esile tõusta, kuid ei suuda kahjuks magusa alt läbi murda. Tervikuna magus ja siirupine. Üsna ühekülgne, kus domineerivat PX šerrisust pole midagi tasakaalustamas. Vesi ei tee ka siin midagi head, maitse muutub väga lihtsaks magus-hapukaks veinisuseks.

Lõpp: keskmise pikkusega. Magus ja veidi isegi imal. Järelmaitse meenutab odava magusa punaveini poolt suhu jäävat mekki, mis tahab veega äraloputamist. Ei ole meeldiv.

Hinnang: C

Üsna tugevalt PX mõjuline, mis teeb just maitse ja järelmaitse väga üheplaaniliseks ja magusaks. Aroomis, eriti klaasis seismise järgselt, oli siiski piisavalt meeldivaid komponente.

LONGROW (NAS)

Siinmaitstav vanuse märketa (NAS) Longrow on Campbeltown piirkonnast pärit viski, mida plaanisin osta juba mitmed aastad, kuid millegipärast jäi see pidevalt ostukorvist välja. Lõpuks sai see viski siis sel aastal ostetud. Ja ma kahetsen, et ma seda varem polnud teinud. Kuigi vanuse märketa, ja ilmselt üsna noor, on siin tegemist väga eheda Šoti linnaseviskiga. Ja olles valmistatud Springbank viskivabrikus, ei saakski see teisiti olla.

Tegemist on siis Springbank viskivabrikus kahekordselt destilleeritud viskiga, mille valmistamiseks on kasutatud tugevalt turvastatud (50-55ppm) linnaseid. Konkreetne viski toodi 2012. aastal asendama endist Longrow CV nimelist viskit. Ilmselt on viski vanuseks 6-8 aastat ja küpsenud endistes burboon vaatides. Villitud on siinne pudel 07.07.2016.

Longrow (NAS) (16/264), 46% ncf, nc

Aroom: esmalt vanilline soe turbasuitsusus koos tuhase puuviljase magususega, keskosas annab värskust mineraalne merelisus koos vaoshoitud sidruniga. Alumine kiht on üsna jõuline koos tammise vürtsikuse, mõningase ingveri ja pipraga. Klaasis seistes hoomatav ka juurviljane farmisus. Noore viski kohta üsna kompleksne.

Maitse: üsnagi turbasuitsune, mis saadab kogu maitsekaart. Suutunne on siiski pigem pehme, ümar ja kergelt kreemine. Pehme vanill ja piimašokolaad. Sellele lisandub kasvavalt meeldiv soolakas sidrun, tammised vürtsid, kerge ingver ja piprasus ning laim, mis annab maitsele tervikuna üsna värske üldmulje.

Lõpp: üsna pikk. Kerge pipar, magus vürtsikas tamm, soolane sidrun. Laimikoor, mis toob mõningase mõrususe. Säilitab kuni lõpuni meeldiva merelise värskuse.

Hinnang: B+

Väga meeldiv destillaadi poolt domineeritud linnaseviski. Tõeliselt ehe ja värske kraam. Arvestades viski müügihinda, siis on tegemist hinna-kvaliteedi suhtelt ühe parima viskiga. Väärib ostukorvi lisamist. Linnaseviskidega vähem kokkupuutunute jaoks võib see viski tunduda siiski liiga brutaalsena ning see ei pruugi neile sugugi meelepärane olla.

BENRIACH 18 yo Albariza

Siinne 18-aastane BenRiach viski kannab nime ’Albariza’ ning on valmistatud turvastatud linnastest, küpsenud oma põhiaja Ameerika tammest eks-burboon vaatides ning seejärel järelküpsenud Pedro Ximénez šerri vaatides. Kokku villiti seda viskit 2015. aastal 3886 pudelit. Nimi ’Albariza’ on tuletatud Andaluusia piirkonnale omasest kergest ja valgest pinnasest, mida kasutatakse šerri valmistamiseks vajaminevate viinamarjade kasvatamiseks. Maitstav on pärit 3cl näidispudelist.

BenRiach 18 yo Albariza, 46% ncf, nc

Aroom: algus üsnagi vaoshoitud ja pigem kinnine tuhane kuiv suitsusus. Siis tulevad magusad kuivatatud puuviljad – datlid, viigimarjad; magusad linnased, ürdid. Suitsusus muutub sügavamaks ja raskemaks, selliseks samblaseks ja tõrvaseks. Lisandub paksemat sorti vanill ja kanarbiku mesi. Meeldivalt rikkalik ja täidlane.

Maitse: ümar ja täidlane, šerrine magusus, kerge tšilliga tume šokolaad, rosinad, kergelt hapukad punased marjad (punased sõstrad), vanill. Kõike hoiab tugevas haardes suud kattev tuhane, kuid samas magus ja paks, suitsusus. Väga meeldiv integreeritud kooslus.

Lõpp: pikk järelmaitse. Kuiv tuhasus ja paks magus puuviljasus tasakaalus ja teineteist toetamas. Kergelt hapukas ja nüüd ka veidi soolakas vürtsikas marjakaste. Tugeva lepasuitsu mekiga maasink. Igemeid jääb pikalt katma meeldiv magus-kuiv tuhasus.

Hinnang: A

Seda viskit sai maitstud juba ka selle aasta veebruaris toimunud UISGE viskifestivalil ning viski headus leidis uuesti kinnitust.

BENRIACH 18 yo Latada

BenRiach, kuigi olles Speyside viskivabrik, on tuntud oma turvastatud linnastest valmistatud linnaseviskide poolest. Ja selliseid viskisid nad oskavad seal viskivabrikus suurepäraselt valmistada. Pea kõik seni maitstud suitsused BenRiach viskid on minu maitsele väga meelepärased olnud. Siin ja järgnevas postituses tuleb tutvustamisele 2015. aastal villitud 18-aastastest Albariza (PX järelküpsemine), Latada (Madeira järelküpsemine) ja Dunder (Dark Rum järelküpsemine) kaks esimest. Täiendusena olgu siin märgitud, et värskelt on turule jõudnud ka 22-aastased BenRiach Albariza ja Dunder, mille hind küünib aga juba kahesaja euro alla. Ehk õnnestub neid millalgi ka maitsta. Ilmselt on turvastatud BenRiach viskisid edaspidi isegi rohkem saada, kuna 2017. aastal on turvastatud linnastest valmistatud destillaadi valmistamine tõusnud 500,000 liitrile (ligi ¼ kogutoodangust). Märgatav tõus, kui arvestada eelmise aasta 150,000 liitrit.

Siinmaitstav BenRiach ’Latada’ viski on valmistatud turvastatud linnastest, küpsenud oma põhiaja Ameerika tammest eks-burboon vaatides ning seejärel järelküpsenud Madeira vaatides. Kokku villiti seda viskit 4001 pudelit. Nimi ’Latada’ osutab traditsioonilisele võrestikulisele istanduse süsteemile Madeira saarel, kus viinamarjaväädid on asetatud maapinna kohale horisontaalselt madalatele võrestikele. Maitstav on pärit 3cl näidispudelist.

BenRiach 18 yo Latada, 46% ncf, nc

Aroom: esmalt suitsuse ja hapuka veinisuse segu. Hapukus meenutab kiivit ja suitsusus on siin selline tugev lõkkesuitsune ja mõningase maapinnase viitega turbasus. Suitsusus on algus üsna jõuline ja muid aroome varjus hoidev. Klaasis seistes suitsusus maheneb, muutub oluliselt magusamaks ja taandub tänu lisanduvatele magusatele puuviljadele – melon, virsikud siirupis ning vanillile. Mõningase algse rabeduse järgselt saavutab üsna hea tasakaalu erinevate osade vahel.

Maitse: üllatavalt kerge. Esmalt katab meeldivalt magus ja ümar suitsune laine kogu suu, seejärel puuviljane siirup (melon, virsikud, pirnid), kerged tammevürtsid ja suhkrustatud tsitrused. Ka maitses on tunda juba aroomis olnud kergelt hapukas kiivi, mis õnneks ei tõuse magusa suitsususe ja puuviljade alt domineerivaks. Kõik komponendid moodustavad hea integreeritud terviku, kus magus ja kuiv üksteist ilusti täiendamas ja üsna täidlast kooslust loomas.

Lõpp: väga pikk. Kerge siirupine puuviljasus, mis segunenud kergete vürtside ja magusa, kuid siin veidi tuhase, turbasuitsususega. Nende koosmõjust tekkiv meeldiv mekk jääb suhu üsna pikaks ajaks.

Hinnang: B+

Kui võrrelda siinmaitstud viskit BenRiach 13-aastase Maderensis Fumosus viskiga (maitstud 11.04.2015), siis ühisosa on leitav, kuid kui noorem veli oli üsna väheintegreeritud, siis siinne vanem vend on ikka hoopis teisest puust. Ilmselt on 18-aastase Latada puhul saavutatud parem tasakaal pikema küpsemisea ja ehk ka hoolikamalt kontrollitud järelküpsemisega. Peale mitmeid keskpäraseid ja piisavalt heasid viskisid oli heameel viimaks maitsta märkimisväärselt head linnaseviskit.

TOMATIN Cù Bòcan

Tomatin villis turvastatud linnastest valmistatud Cù Bòcan nimelise viski esmakordselt 2013. aastal. Nüüdseks on sellele esimesele, mille valmistamisel oli kokku segatud burboon, šerri ja uutes (virgin oak) vaatides küpsenud viskid, lisandunud nii vanuse märketa kui aastakäigu viskid. Cù Bòcan vanuse märketa viskideks on siinmaitstav ning eraldi siis ka Cù Bòcan Sherry, Cù Bòcan Bourbon ja Cù Bòcan Virgin Oak. Aastakäigu viskideks on Cù Bòcan 1988, 1989, 2005 ja 2006. Siinmaitstav Cù Bòcan on pärit 20cl pudelist, mis villitud 2014. aastal (10.09.2014).

Tomatin Cù Bòcan, 46% ncf, nc?

Aroom: üsna magus ja paks – ohtralt karamelli, kookosrasva ja vanilli. Lisaks siirupine-mesine magusus, hapukas rukkileib ning üksnes veidi puuviljasust (mango, banaan ja ka magus apelsin ja pirn). Kõige all puidune-rohune suitsusus, milles ka veidi rõskust. Just sellist maapinnal seisnud märgadele lehtedele iseloomulikku. Jääb selliseks tükeldatuks, kus eri vaatide mõju ei ole kooskõla saavutanud.

Maitse: suutundelt kergelt kreemine ja pigem pehme. Meesarnaselt magus tamm, magus pirn ja apelsin. Sellega ühineb suitsusus koos vanilli ja linnaste magususega. Viimasena tuleb vürtsikust, kaneel ja nelk koos mõningase ingveri ja rohususega. Liigselt siiski magusa poole kaldu, ilmselt on uus puit siin oma rolli mänginud. Vee lisamine ei tee head, muudab suutunde üsna õhukeseks.

Lõpp: üsna pikk, kerge suitsusus on tunda, kuid tervikuna selline magus-mõru, mis toob ka veidi mõrusust – nelk, punane greip.

Hinnang: C

Veidi ka viski nime Cù Bòcan taga olevast legendist. Nimelt oli Cù Bòcan nimeline salapärane kummituskoer varitsenud Tomatin küla elanikke juba sajandeid. Tema legendile aitas kaasa fakt, et teda oli nähtud väga harva, vaid kord põlvkonnas, kuid seda alati õudust tekitaval moel. Kord olla viskivabriku tööline jäänud liiga hilja välja kõndima ning sattunud vastamisi tema ette ilmunud süsimusta elajaga – paljastatud kihvadega, aur tõusmas lõkendavaist sõõrmeist. Mingil seletamatul põhjusel tundis tööline vastupandamatut tungi elajat puudutada. Kui värisev käsi aga karvadeni jõudis, seisis töölise ees vaid tontlik viirastus – Cù Bòcan – kes ta silmade ees samas lahustus, jättes endast alles vaid surmvaikse tühjuse ja sinaka suitsupilve, mis seejärel turbaväljade suunas kadus. Selline lugu siis selle Tomatin viski nime taga.

Nimest tulenevalt võinuks siin turbane viski olla küpsenud pigem vaid teise või isegi kolmanda täitekorra vaatides, mis võinuks tõesti tuua sellist kerget mägismaa turbaväljade suitsusust, mis aroomis ja maitses oleks puuviljasuse alt esile kerkinud ja siis järelmaitses vaikselt haihtunud. Seega on siinse viski puhul legend hea, kuid viski ise jääb pigem keskpäraseks.

TOMATIN Cask Strength, Batch 1

Tomatin viskivabrik on rajatud 19. sajandi lõpu viskibuumi laineharjal 1897. aastal Invernessist veidi vähem kui 20 km lõunasse. Tomatin on hea näide viskivabriku järkjärgulisest kasvust suureks peamiselt seguviskide tarbeks linnaseviski komponenti tootvaks gigandiks. Kui valmimise järgselt oli viskivabrikus vaid kaks destillaatorit, siis edasine laienemine toimus järgnevalt: 1958 – 6, 1961 – 10, 1974 – 14 ja lõpuks 1986 – 23 destillaatorit (tootmismahuks 12 miljonit liitrit aastas). Sel ajal oli Tomatin kõige suurem Šoti linnaseviski vabrik. Nüüdseks on Tomatini viskivabrikus alles vaid 12 destillaatorit ning aastaseks tootmisvõimsuseks viis miljonit liitrit, kuid tegelikult on töös vaid siiski neli piiritusdestillaatorit ja aastaseks tootmismahuks 2-2,5 miljonit liitrit. Praegune omanikfirma (1986. aastast) on Jaapani päritolu.

Tomatin linnaseviskide sortiment on alates 2012. aastast järk-järgult kasvanud ja on nüüdseks üsna suur. Viski läbis ka disaini poole pealt suure muutuse 2016. aastal. Lisaks põhisortimendile – turvastamata linnastest valmistatud ja erinevates vaatides küpsenud või järelküpsenud viskid (nt Legacy, Cask Strength (mõlemad NAS), 12- ja 18-aastane, 14-aastane portveini vaadis järelviimistletud ning aastakäigupõhised viskid) on alates 2013. aastast villitud ka turvastatud linnastest valmistatud viskit eraldi sarjas, mis kannab nime Cù Bòcan. 

Endal on varem Tomatin viskit õnnestunud maitsta kahel korral, millest esimene oli 1975. aastal destilleeritud 18-aastane vaadikangusega (alloleval pildil vaadikujulises kestas minipudel) ja 12-aastane (samuti minipudel) viski. Neist esimese maitsmisest on möödas ilmselt oma kakskümmend aastat ja mälust on selle maitse kadunud (väike minipudel suveniirina endiselt siiski alles hoitud), kuid 12-aastane ei jätnud 2013. aastal (muuseas Šotimaal) maitstuna erilist muljet. Esimese vanuse märketa vaadikangusega viski villis Tomatin 2015. aasta alguses. Viski on küpsenud endistes burboon- ja oloroso šerri vaatides. Maitstav on pärit 6cl näidispudelist.

Tomatin Cask Strength, Batch 1, 57,5% ncf, nc?

Aroom: magus iiris ja vanill, kuiv tammevaadi röst, põlenud tuletikud ja põlenud suhkur, kuiv ja terav alkohoolne näpistus. Klaasis seistes avaneb ja maheneb, enam esil martsipani ja apelsini magusust. Vähese vee lisamine taandab kuivuse ja toob rosinad, linnase, magusa suhkrustatud apelsinikoore, siirupised puuviljad.

Maitse: esmalt magus ja veidi siirupine, keskosas üsnagi terav ja keelel kipitust esile kutsuv. Sellele kasvab peale veinine (punaste marjade) hapukus, apelsinikoor, ingver ja vürtsid (muskaat) viimasena. Veega muutub suutundelt ümaramaks, magusamaks ja kreemisemaks. Konservipuuviljade siirup, ahjuõunad, vanill, karamell, apelsin.

Lõpp: üsna pikk, terav ja õhuke hapukas marjasus, kurku soojendav, viimasena mõru ürdine rohusus, kuiv. Veega kreemine, apelsinimaitselised klaaskommid, martsipan.

Hinnang: C+

Tervikuna üsna meeldiv suuresti šerrivaadi mõjuline tuntavalt noor viski. Vajab veidi vee lisamist, mis kaotab tammise ja alkohoolse teravuse ja tõstab esile magasamat puuviljasust, eelkõige apelsini.

Olut Expo 2017: maitstud viskid

Eile sai Helsingis külastatud järjekordset OlutExpo’t, sedakorda neljandat korda. Eesmärgiks ikka maitsta uusi või seni mittemaitstud viskisid. Nagu ikka oli messi raskuspunkt loomulikult õlul, kuid leidusid ka mõned viskistendid. Kahjuks tuli tõdeda, et sel aastal oli viskide väljapanek väga kesine ning on väheusutav, et järgmisel aastal enam sellele messile viskide maitsmise eesmärgil lähen. Midagi siiski maitsmiseks leidsin ning allpool nende maitsekirjeldused.

Jura 30 yo ’Camas An Staca’, 44%

Esimesena valisin maitsmiseks Isle of Jura 30-aastase viski, mis küpsenud enamus ajast Ameerika tammest valmistatud vaatides ning saanud seejärel kolmeaastase järelviimistluse Amoroso šerri vaatides. Kahjuks on see viski läbinud külmfiltreerimise ning arusaamatul kombel on kasutatud ka karamelli viskile värvi andmiseks.

Aroomis domineerib kuiv karamell ja tammisus, rosinad, pruun suhkur, suhkrustatud apelsinid ning veidi ka eksootilisemaid kuivatatud puuvilju. Maitses tuleb samuti esmalt karamell, pruunistatud suhkur ja fariinsuhkur, kuiv tamm ja sukrustatud apelsinikoored. Üllatavalt õhuke keskosa. Domineerivaks jääb kuiv tammisus. Lõpp üsnagi pikk, veidi rohune, suhkrustatud apelsinid jätkuvad, kuid tervikuna siiski kuivapoolne. Ei midagi erilist sellises vanuses viski kohta, liiga tammevaadi poolt domineeritud.

Compass Box ’Enlightenment’, 46% nc, ncf

Järgnevalt võtsin maitsmiseks kaks eelmisel aastal turule toodud Compass Box segulinnaseviskit (Blended Malt). Esimene neist kannab nime Enlightenment ning sellega taheti osutada tähelepanu Euroopa direktiividele, mis keelavad seguviski sildil avalikustada viski täpset koostist ja segus kasutatud viskide vanust. Seega osutab viski nimi tarvidusele tarbijat enam ’valgustada’. Viski enda valmistamiseks on kasutatud eks-burboon vaatides küpsenud linnaseviskisid järgnevas osakaalus: 48,2% Clynelish, 36,7% Glentauchers, 10,8% Balblair ja 4,3% Mortlach. Viski villiti 2016. aastal kokku 5922 pudelit.

Aroomis esiplaanil kerged lillelised ja puuviljased lõhnad. Puuviljadest värsked magusamad õunad ja pirnid, vanill ja õrnad vürtsid. Maitse samuti puuviljane ja suutundelt kreemine, vanill ja kerged vürtsid nii nagu ka aroomiski. Lisaks tuleb apelsinikoort ja kerget rohusust, mis toob ka mõningast mõrusust lõpus. Lõpp keskmise pikkusega, kergelt rohune mekk jätkub, mis muudab järelmaitse veidi kuivaks. Väga meeldiv heas tasakaalus olev kevadesse sobiv viski.

Compass Box ’Spice Tree Extravaganza’, 46% nc, ncf

Teine maitstud Compass Box segulinnaseviski kannab nime Spice Tree Extravaganza. Tegemist on siin regulaarse ’Spice Tree’ viski šerrisema ja koostiselt eakamaid linnaseviskisid sisaldava eriväljaandega, mis valmistatud Spice Tree viski esmavillimise kümnendaks aastapäevaks. Extravaganza viski valmistamiseks on kasutatud järgnevaid linnaseviskisid: 32,6% Glen Ord (esmatäite šerrivaadid), 17,2% Benrinnes (esmatäite šerrivaadid), 2,6% Allt-á-Bhainne (taastäidetud Ameerika tammest vaadid) ning siis Highland piirkonna linnaseviskide segu (60% Clynelish, 20% Dailuaine, 20% Teaninich), millest 27,7% oli küpsenud keskmiselt röstitud hübriidvaadis, 4,3% taastäidetud hübriidvaadis ning 15,6% tugevalt röstitud hübriidvaadis. Hübriidvaadi eripäraks on Euroopa kivitamme (Quercus petraea) kasutamine vaadi otsalaudadeks. Viski villiti 2016. aastal kokku 12240 pudelit.

Aroom võrreldes eelnevaga oluliselt täidlasem, šerrivaadi mõju ilmne. Küpsed puuviljad, rosinad, mahlased metsamarjad, tammine vürtsikus selgelt esil – kaneel, muskaat, vanill ja ingver, kuid see ei hakka siiski domineerima. Suutundelt ümar ja kreemine. Maitse üsnagi vürtsikas, kuid mitte liigselt, et see hakkaks pehmet ja magusat puuviljasust varjutama. Saavutatud on hea tasakaal eri komponentide vahel. Lõpp üsnagi pikk ja vürtsikas, kus vürtsikust on tasakaalustamas šokolaad. Väga meelepärane kompleksne viski.

Edradour 15 yo ’The Fairy Flag’, 46% nc, ncf

Järgmiseks kaheks viskiks valisin Edradour šerrivaadis küpsenud viskid, kuna selle viskivabriku toodangut on seni olnud kesine võimalus/tahtmine proovida. Esmalt sai maitstud Šoti filmiga „The Fairy Flag“ samanimelist 15-aastast viskit, mis on kaheksa aastase esmaküpsemise läbinud eks-burboon vaatides ning seejärel teisese seitsmeaastase küpsemisperioodi värsketes eks-oloroso šerri vaatides. Villitud on see viski 2014. aastal.

Aroom algul üsna kinnine ja jällegi üsna kuiv. Siis tuleb šerrivaadile omaseid aroome, nagu rosinad, mustad kuivatatud ploomid, kuivatatud aprikooside, rosinate ja pähklitega jõuluaegne rukkileib, kaneel ja siis ka veidi kõrvalaroome (kummikud). Maitses kuiv šerri, ürdid, tammeröst, šokolaad ja kaneel ning siis keskosas tõuseb esiplaanile kummaline kõrvalmaitse, mis sarnaneb võimalikule segule, kus oleks justkui kokku segatud kuivatatud mustad ploomid, lagrits, nahk ja kumm. Lõpp keskmise pikkusega, eelnevat arvestades üsna magus, pehme ja kreemine. Pole sugugi halb ning selle kummalise maitse tõttu isegi üsna huvitav.

Edradour 10 yo ’Straight from the Cask’, Sherry butt #381, 59% nc, ncf

Teine maitstud Edradour viski on 10-aastane ning küpsenud šerrivaadis (butt) #381 ning on destilleeritud 17.11.2006 ja villitud 15.12.2016 kokku 941 50cl pudelit. Aroomis tuleb jällegi esmalt kuiv šerri koos tammevaadi ilmse mõjuga. Tasapisi tuleb üha enam esile kuivatatud puuvilju, rõstitud pähklid, mis rõhutavad kuivust, mitte kuigi magusad rosinad ja viigimarjad. Veidi vett lisab magusust, piimašokolaad ja kõrbenud suhkur. Maitses on tugev veinisus koos kuiva tammerösti ja karamelliga, tsitrusekoored. Üsna jõuline ja terav, üheplaaniline. Veidi vett muudab isegi maitse teravamaks, kus vaadi mõju enam tunda. Lisandub röstitud pähkel ja põlenud suhkur. Lõpp keskmise pikkusega, suud kuivatav ja vürtsikas.

Spirit of Hven, Seven Stars No. 1 ’Dubhe’, 45% nc, ncf

Kaks viimast maitsmiseks valitud linnaseviskit tulevad Rootsist, täpsemalt väikeselt Hven nimeliselt saarelt Rootsi ja Taani vahel. Saarel paiknev viskivabrik kannab nime Spirit of Hven ning see on asutatud 2008. aastal. Esimene maitstav viski on villitud „Seven Stars“ sarjas esimesena ning kannab nime ’Dubhe’. Tegemist on nelja aasta vanuse viskiga, mille küpsemisel on kasutatud Ameerika, Hispaania ja Prantsuse tammest valmistatud vaate.

Aroomis on kerged lillelised lõhnad koos hästi kergelt suitsuse heinasusega, lisandub nahk ja vanillikastmes kerged puuviljad. Kergusele vaatamata üsna kompleksne. Suutundelt meeldivalt kreemine algus, maitses vanill, magusad alkoholis leotatud marjad, lisaks kerge suitsune mekk ja kerge tammisus. Lõpp keskmiselt pikk ja kergelt vürtsikas kuivusele kalduv tamm. Noorusele vaatamata üsnagi meeldiv iseloomuga viski.

Spirit of Hven ’Tycho’s Star’, 41,8% nc, ncf

Teine Spirit of Hven viski kannab nime ’Tycho’s Star’. See on kuue aastane viski, mille valmistamisel on kasutatud kolme sorti linnaseid: pale ale malt, chocolate malt, peated malt. Lisaks on viski küpsenud erinevat sorti vaatides: tugevalt söestatud Ameerika tamme vaadid (58%), tugevalt röstitud (34%) ja keskmiselt röstitud (8%) Prantsuse tammest vaadid. Aroomis tuleb esmalt tuhane lõkkesuitsus, siis karamelliseeritud ja kaneeliga kaetud õunad, ürdid, vanill ja paksemat sorti linnased. Maitses tuhane vanill, vanilli-apelsini-vahvlitäidisega keskmiselt tume šokolaad, vürtsid (kaneel, kardemon, koriander) ja suhkrustatud tsitrused. Lõpp keskmise pikkusega, õrnalt kreemine suutundelt ja ürtidega maitses. Vägagi meeldiv ja üsna täidlane viski. Ilmselt on viskivabriku omaniku Henric Molini keemikuharidus ja laboritäpsusega viskivalmistamise protsess end õigustamas. Hven viskidel tasub silma peal hoida.

BUNNAHABHAIN Stiùireadair

Siinne Bunnahabhain vanuse märketa (NAS) linnaseviski kannab jällegi gaeli keelset nime, sedapuhku on selleks Stiùireadair, mis tõlkes tähendab tüürimeest. Arvestades Bunnahabhain pudeli sildil olevat elementi, on valitud nimi igati mõistetav ja arusaadav. Stiùireadair on turule toodud sel aastal ning vähemalt osaliselt on see mõeldud asendama 12-aastast. Asendama selles mõttes, et vähendada turul survet viimasele, kuna nii nagu paljude teistegi Šoti viskivabrikute puhul, on ka Bunnahabhainis mõningaid probleeme eakamate vaatide vähenemisega. See teeb aga raskeks seniste vanuse märkega viskide piisavas koguses villimise ja turul hoidmisega. Näiteks üheks viimatiseks viskivabrikuks, mis teatas oma kahe eakama viski villimise lõpetamisest, oli Pulteney, kes lõpetas sel aastal 21-aastase ning järgmise aasta alguses lõpetatakse ka 17-aastase villimine.

Siinne Bunnahabhain Stiùireadair on valmistatud turvastamata linnastest ning kokku on selle jaoks segatud erinevas vanuses ja erinevat laadi šerrivaatides küpsenud viskid. Ilmselt on raskuspunkt pigem noorematel viskidel ning taastäidetud vaatidel. Viski on villitud 2017. aastal ning hind jäi 30-40€ vahele.

Bunnahabhain Stiùireadair, 46,3% nc, ncf

Aroom: selgelt on esil šerrisus, kuid seda koos alkohoolse näpistusega. Pakendamiskarbi papp, kuivatatud aprikoosid ja karamelli magusus. Üsna lihtsakoeline ja üheülbane ning tajutavalt noorepoolne. Oluline muutus leidis aset siis, kui umbes kahenädalase maitsmise järel sai jõutud pudelis umbes poole peale. Nüüd on hoopis enam toimumas. Enam on karamelli ja vähem otsest šerrisust, papine aroom on kadunud, esiplaanil enam magusust ja seda just kuivatatud puuviljade ja mõningase kookose lisandumise toel, tajutav nüüd ka pähklitega piimašokolaad, kaneel koos muude kergete vürtsidega.

Maitse: üsna šerrine algus, suutundelt kergelt kreemine, magus karamell. Siis tuleb üsna kiirelt üsna tugev vürtsikus ja isegi piprasust, millega koos lisandub mõrusus ja kirbus. Kirbus just selline greibi laadne. Vesi ei tee head; kui lisada, siis vaid paar tilka, mis muudab suuntunde küll veidi kreemisemaks, kuid samas tuleb kirbust isegi enam esile. Maitses toimub selline magusa ja vürtsika mõrususe võitlus, kus viimane kipub peale jääma. Nii nagu aroomigi puhul, on siinse viski puhul vaja kannatust ning vältida lõpphinnangu andmist pudeli kaela osa maitsmise järgselt.

Lõpp: keskmise pikkusega. Õrnalt kreemine šerrisus, pigem kuiv, veidi pähkleid. Säilib juba varem esile tulnud vürtsikas mõrusus ja kirbus.

Hinnang: C/C+

Lõppkokkuvõttes üsna hea viski, kuigi ei küüni komplekssuselt ja sügavuselt 12-aastase Bunnahabhaini lähedale. Aroom ja maitse ei ole kuigi hästi tasakaalus, minu jaoks oli maitse ka ehk liiga kirbuse poole kaldu. Kui oleks andnud hinnangu ¼ pudeli maitsmise järgselt, oleks selleks olnud „C“, kuid kui lasta viskil klaasi valatult seista või mis veelgi parem – oodata kannatlikult ära viski vähenemine pudelis poole või viimase ¼ peale, siis tuleb Bunnahabhainile omane kvaliteet tasapisi esile. Seega on siinne lõpphinnang antud pudeli teise poole põhjal. Võrreldes varem maitstud Mòine viskiga, jääb siinmaitstav paari pügala võrra kehvemaks.

Tegelikult sai pudeli esimene pool kasutatud suuresti ära hoopis Hot Toddy tegemisel, kuhu see sobis ideaalselt; seejuures kasutasin kuuma vee asemel rooibos tee põhja. Saabunud külmemate ilmade puhul oli see ideaalne väljast tuppa saabumise jook.

BUNNAHABHAIN Mòine

Aeg maitsta taas Bunnahabhain viskisid. Sedakorda tuleb maitsmisele järjest kaks vanuse märketa (NAS) viskit, millest esimene on valmistatud turvastatud linnastest ja teine mitte. Siinmaitstav Bunnahabhain turvastatud linnastest valmistatud viski kannab nime Mòine. Samanimeline viski villiti esmakordselt juba 2004. aastal, millele lisandus 2009. aastal samanimeline tünnikangusega viski. Seejärel on „mòine“ saanudki nimeks (lisaks muidugi teised raskesti hääldatavate nimedega sildistatud NAS viskid – Toiteach, Ceobanach, Darach Ur, Cruach-Mhòna), mille kaudu tunda ära Bunnahabhain turvastatud linnastest valmistatud viskisid. Siinmaitstav kuue aasta vanune Mòine viski on villitud 2015. aastal ja primaarselt Rootsi turule.

Bunnahabhain Mòine, 46,3% nc, ncf

Aroom: kerge ja meeldiv turbasuitsusus koos kreemise magusa linnasusega. Üsna hea tasakaal nende vahel. Veidi sõnnikulisust ja pipart. Mandliküpsised, vanill, mõningane pirn, tuhane sidrun, kerge ingver. Õrnalt on tunda ka metallisust, mis meenutab samas ka meditsiinilist turbasust. Tervikuna püsib siiski magusate turvastatud linnaste juures.

Maitse: kerge, pehme ja kreemine algus. Kerge sidruniga suitsusus, linnaseline, vanill, suitsusus siin pigem kuivem ja tuhasem kui magus. Keskosast alates vürtsikust, ingverit ja pipart. Vee lisamisel veidi metalline mekk koos meditsiinilisema suitsususega. Pigem ilma veeta.

Lõpp: keskmise pikkusega. Turbane, kerge sidrun, veidi vürtse koos ingveri ja pipraga, magus linnas veel endiselt kohal, kuid lõpus muutub siiski üsna kuivaks ja veidi metalliseks.

Hinnang: C+

Lihtne ja noor, kuid samas meeldiv selline. Arvestades sellega, et selle viski hind oli u 30€, siis pole midagi ette heita. Saavutatud on hea tasakaal turbase suitsususe ja magusa puuviljasuse/linnasuse vahel. Täpselt selline noor turbane Islay viski olema peakski, kui just ei ole soovi kogeda üheplaanilist turbast otserünnakut. Siinne Bunnahabhain ei tekita vähimatki vastumeelsust, kuid samas ei tooda muidugi ka erilist vaimustust. Lihtsalt meeldiv! Vaatame mida pakub teine maitstav Bunnahabhain.

MoS Images of Islay ’St John’s Church’

Viimane kolmest maitstavast sõltumatu villija Malts of Scotland poolt Images of Islay seerias villitud Islay saare vanuse märketa ühelinnaseviski kannab nime ’St John’s Church’. Sellenimeline kirik asub Islay lõunarannikul Port Elleni lähedal. Sellest vihjest oleks muidugi  ilmne liig oodata pudelis olevat sellenimeline viski. Kuid oletuslikult võiks maitstav viski olla küll pärit Islay saare lõunaranniku viskivabrikutest. Seega kas Laphroaig, Lagavulin või Ardbeg. Vaatame sellelgi korral, mida maitsed ütlevad. Viski ise on villitud 2015 aastal kokku 298 pudelit (70cl), millele lisandus veel 48 minipudelit (5cl), millest ka siinne maitstav viski pärit on.

MoS Images of Islay: Loch Indaal Lighthouse, Soldiers rock, St John's Church

Images of Islay ’St John’s Church’, Malts of Scotland (MoS), 53,2% ncf, nc

Aroom: üsna tugev ja esiplaanil turbasuitsusus, mis võrreldes eelnevalt maitstud MoS viskiga (Soldiers rock) on tajutavalt meditsiinilisem. Turbasus on hästi tasakaalustatud magususega; puuviljane, maalähedane, ürdid, kuiv tuhasus. Pisut ka väävlit, mis aga ei häiri, vaid lisab pigem kompleksust. Klaasis seistes tuleb esile ka veinisus, nahk, vanillikaun ning mõningased punased marjad ja kirsid; veidi ka suitsukala. Vee lisamine rõhutab tuhast meditsiinilist turvast ja toob ka aroomi kuiva teravust.

Maitse: turbasuitsune algus, mida on meeldivalt tasakaalustamas puuviljane (kuivatatud puuviljad) ja veidi tuhane magusus. Kangusele vaatamata üsna pehme ja kergelt kreemine suutunne. Keskosas punaseid marju, sidrun ja ingver, millele viimasena kasvab peale uuesti selge ja küllaltki tugev turbasus, kuid seekord mitte magusana, vaid nüüd koos pipra, vürtside ja ingveriga.

Lõpp: pikk, jätkub ingver ja vürtsid, suutundelt kergelt kreemine, kuid samas ka üsna kuiv turbasus. Lisandub õrnalt soolasust. Meditsiiniline turbasus püsib keelel ja suulaes väga pikalt.

Hinnang: B+

Hästi integreeritud (turbasus + puuviljane magusus + marjane kerge hapukus) üsnagi jõuline Islay viski. Ilmselt šerrivaadis küpsenud Laphroaig. Kolmest maitstud MoS „Images of Islay“ ühelinnaseviskist parim.

St John's Church. Foto: undiscoveredscotland.co.uk