Laupäev, 19. september 2015

ISLAY reis 1.6 Bowmore

Viimasel päeval (pühapäev) ootas ees Bowmore viskivabriku külastamine ja pikk tagasisõit Edinburghi. Kuna eelnev päev oli olnud üsna väsitav, kuigi ülimalt nauditav, siis oli isegi hea, et hommik oli vaba ja viskivabriku ringkäik algas alles kella ühest. Seega jäi piisavalt aega nautida loodust ja Loch Indaal lahe randa Bridgendi ja Bruichladdich’i vahel.

Bowmore kirik tänava lõpus

Bowmore viskivabrik enne külastajatele avamist

Bowmore viskivabriku linnaste kuivatamishoone katused

BOWMORE viskivabrik on Islay saare töötavatest viskivabrikutest vanim. See on rajatud 1779. aastal. Praegune omanik on Beam Suntory. Aastane tootmisvõimsus on 2 miljonit liitrit. Ka Bowmore linnastab osa vajaminevast odrast endale ise (30%), ülejäänu ostetakse sisse. Mõlemast allikast pärit linnased on turvastatud 25 ppm tasemel ja enne meski valmistamist segatakse need alati omavahel kokku. Viskivabrikus on roostevabast terasest meskitünn, kuus männist käärimistõrt ja kaks paari destillaatoreid. Kogu viski küpseb kohapeal ladudes. Neist üks, kõige merepoolsem 18. sajandi lõpust pärit No1 Vaults, on ilmselt vanim senini kasutuses olev viskiladu kogu Šotimaal.

Linnaste kokkuajamine

Meskitünn

Käärimistõrred

Destillaatorid

Kuulus viskiladu ...

... ja sealsetes vaatides rahulikult küpsev viski

Viskivabriku ringkäik oli küll standardne valitud, kui siiski põhjalik, kõik kohad sai läbi käidud, infona anti juurde põhiline tootmisprotsessist. Ja kuna oli pühapäev, siis oli ka külastajaid vähe. Tootmine Bowmores osaliselt seisis, kuna oli suur vee puudus. Antud päeval toimus üksnes linnaste kokkukogumine kuivatamiseks ja mõnedes käärimistõrtes oli elu sees. Maitstud sai kolme viskit: 12-aastane (jagati ringkäigu lõpus), Small Batch ja 100 Degrees Broof.

Bowmore „Small Batch“, 40%

Küpsenud esmase ja teise täitekorra eks-burboon vaatides. Aroomis meeldiv pehme vanilline ja mesine magusus koos õrna tsitruselise suitsuga. Maitses lisandub vanilli magususele kookos ja küpsed puuviljad (banaan, isegi veidi melon), mis muudab suutunde meeldivalt kreemiseks. Värskust lisab delikaatne sidrun koos vähese soolasusega. Üllatavalt hea viski. Kuna ma ei ole kuigi suur Bowmore nautleja, siis see ainult burboon vaatides küpsenud viski tekitas huvi ka teiste Bowmore’de vastu, mille küpsemine toimunud üksnes nendes vaatides. Peab vist seega proovima ka reisikaubanduses leiduvat Gold Reef’i (küpsenud peamiselt esimese täitekorra eks-burboon vaatides) ja 17-aastast White Sand’i (küpsenud üksnes eks-burboon vaatides).

Bowmore 12 yo, 40%

Alles blogis tutvustatud ja siin märkmeid ei tee.

Bowmore „100 Degrees Proof“, 57,1% ncf

Oodatavalt terav ja alkohoolne, ainus mida kanguse alt püüab, on kuiv puidune suitsusus. Vee lisamisel tuleb suitsusus koos karamelli ja puuviljadega enam esile. Suutunne samuti lahjendamatult terav ja põletav. Vajab vett, mis muudab viski aga üsna 12-aastase sarnaseks; õrn suitsune mekk koos suhkrustatud tsitruselistega ning vürtside ja vanilliga. Üsna lihtsakoeline ja sirgjooneline. Lõpp lühike ja veidi soolane.


Peale maitsmist asjad autosse ja teele Port Askaig sadama poole ja kui laevas, siis veel mõned fotod Jura saarest ja lahkumisfoto Islay väinast (Sound of Islay).


Taamal Jura saar ja domineerivad Paps of Jura

Lahkumine, et saaks ükspäev naasta!

ISLAY reis 1.5 Laphroaig

Lagavulini intensiivse maitsmisringi järgselt siirduti järgmise suure ja kuulsa viskivabriku poole. Ees ootas üks mu lemmikviskisid Laphroaig ja sealne põhjalik ringkäik tootmishoonetes. Ka Laphroaig tähistab sel aastal 200. sünnipäeva.



LAPHROAIG viskivabrik on rajatud 1815. aastal. Praegu kuulub viskivabrik suurkorporatsiooni Beam Suntory omandusse. Aastaseks tootmisvõimsuseks on 3,3 miljonit liitrit. Viskivabrikus on roostevabast terasest meskitünn ja kuus käärimistõrt. Destillaatorite arv ei ole paaris, vaid kasutuseson kolm uhetise destillaatorit (wash still) ja neli piirituse destillaatorit (spirit still); kõikidel tõusev lyne’ toru. Kohapealsetes ladudes küpseb umbkaudu pool viskist ning ülejäänud transporditakse küpsema Šotimaa mandrile. Laphroaig on üks neist vähestest allesjäänud viskivabrikutest, kes valmistab ise linnaseid (15% vajaminevast). Ülejäänud ostetakse sisse Port Ellen’ist või mandril paiknevatelt tootjatelt. Oma valmistatud (turvastamise määr 40-60 ppm) ja sisseostetud (35-45 ppm) linnased segatakse alati enne meski valmistamist.

Linnased valmimas

Turbaahi (Peat Kiln)

Meskitünn

Uhetis mullitamas käärimistõrres

Destillaatorid

Viskiladu
Ringkäik oli väga põhjalik ja inforohke. Seejuures õnnestus ise käsi külge panna linnaste pööramisel. Alloleval Youtube videol tutvustab Laphroaig'i valmistusprotsessi viskivabriku praegune juhataja John Campbell.


Peale ringkäiku suunduti tagasi külastuskeskusesse, kus pakuti esimesena maitsmiseks Laphroaig „Select“ ning seejärel sai maitsta pildil kuvatute seast soovitut. Kuna pikk päev täis maitsmisi oli juba seljataga ja kerge väsimus juba ligi hiilimas, siis sai piirdutud veel vaid kahe maitsmisega: Triple Wood ja uus tünnikangusega Batch 007.


Laphroaig „Select“, 40% nc

Nimi tuleneb vaatide valikust. Nimelt on selle viski valmistamiseks kasutatud viit eri tüüpi vaati, mis nii Ameerika kui Euroopa tammest: eks-Oloroso vaadid (butts), uued Ameerika valgest tammest vaadid, Pedro Ximenez’ga viimistletud vaadid (hogsheads), Quarter cask vaadid ja traditsioonilised esmatäite eks-burboon vaadid (barrels). Viski aroom kerge ja šerri mõjuline turbasus, magus tsitrus ja õrn meditsiinilisus taustal. Suutunne üsna magus, veidi kuivad ja turbased puuviljad koos alt tulevate vürtsidega. Lõpp keskmine, kergelt kuiv ja nõrgalt turbane. Üsna meeldiv viski, mida tasub endale soetada.

Laphroaig „Triple Wood“, 48% ncf

Selle viski kohta on blogis varem kirjutatud. Siinkohal lühike maitsetutvustus. Aroomis magusad kuivatatud puuviljad koos merelise turbasusega. Maitse vanilline ja tajutavalt pehme šerrine, siis turbane, kergelt tõrvane ja veidi vürtsikalt soolane. Järelmaitse üsna pikk ja meeldiv.

Laphroaig 10 yo „Original Cask Strength“, batch 007 Bottled Jan 2015, 56,3% ncf

Tünnikangusega Laphroaig, mis tugevalt turbasuitsune ja meditsiiniliselt mereline (jood, adru), magus, mis enam tuleb esile vee lisamisel. Kindlasti tahabki see kange jook vett. Maitses lisaks turbasusele vürtse, valget pipart ja ingverit. Paksust lisab kreemine pähklisus. Lõpp pikk ja veidi soolakalt kuivusele kalduv. Meeldiv, selgelt jõulisem Laphroaig.



Reede, 18. september 2015

ISLAY reis 1.4 Lagavulin

Peale meeldivat Ardbegi viskivabriku külastamist seisis ees lühike sõit Lagavulin’i viskivabrikusse. Eelnevalt oli teada, et seal ringkäiku ei toimu ning valitud on üksnes viskilaos maitsmine (Warehouse Demonstration). Ehk teisisõnu ohtralt maitsmist.


LAGAVULIN viskivabrik on rajatud 1816. aastal John Johnston’i poolt. Väidetavalt destilleeriti selles paigas juba aga aastal 1742 kümne pajaga. Praegu on Lagavulin’i omanikuks suurkorporatsioon Diageo. Viskivabriku aastaseks tootmisvõimsuseks on 2,45 miljonit liitrit. Viski valmistamiseks on roostevabast terasest meskitünn, kümme lehisest käärimistõrt ja kaks paari destillaatoreid. Eripäraks on see, et piirituse destillaator täidetakse 95% ulatuses selle mahust. See muudab piiritusauru kokkupuute vasega väga lühiajaliseks ja tulemuseks on robustsem toorviski. Lisaks aitab viski robustsele iseloomule kaasa padadestillaatori kuju: lühike, paks ja sibulakujuline.

Destillaatorid

Viski küpsemiseks kasutatakse nii eks-burboon (hogsheads) kui eks-šerri vaate, kuid eelistatakse esimesi. Kahjuks küpseb suurem osa Lagavulin’i viskist Šotimaa mandril, mitte saarel. Islay saarel küpseb kõigest kuni 20000 vaati, millest 7000 Lagavulin’i enda ladudes, 9000 Port Ellen’i ja 3500 Caol Ila ladudes. Nii Port Ellen kui Caol Ila kuuluvad samuti Diageo omandusse.

Viskivaadid Lagavulin'i viskilaos 

Olgu vahemärkusena mainitud, et just Lagavulin oli minu esimene tõsine linnaseviski armastus ehk viski, mis pani alguse minu viskihuvile. 1990ndate lõpul ja 2000ndate algul oli Lagavulin 16 põhiviskiks, lisaks sai ostetud nii tünnikangusega 12-aastast kui PX järelviimistletud pudeleid. Seni viimaseks ostetud villitud Lagavulin’iks ongi jäänud 1995/2011 PX Finish. Kuna sellest on tallel veel 20cl jagu, siis tuleb see maitsmisele talve hakul.


Warehouse Tasting


Maitsmise viis läbi üdini entusiastlik, energiline, sõbralik ja nalju lennutav Iain ’Pinkie’ McArthur, kes on Lagavulin’i viskivabrikus toimetanud juba nelikümmend viis aastat. Ülal on Youtube videoklipp Iain’st. Olgu siinkohal kõigile Islay saarele sõitvatele viskisõpradele üks tungiv soovitus: Lagavulin’i Warehouse Demonstration on ilmtingimata kohustuslik! Maitsmisele tulid järgnevad otse vaadist võetud erakordsed viskid (foto kohapealsest nimekirjast):


Lagavulin 2004, 11 yo, 52,7%

Eks-šerri vaat. Aroomis tajutav šerrisus koos turbasuitsuga, kangusest ja suhteliselt noorusest tulenevalt terav, tsitruseline ja alkohoolne. Vesi vabastab veidi võiselt kreemised kuivatatud puuviljad koos magususega. Siiski üsna noor ja terav. Püsivad mullid klaasi servas on selge märk kangest (üle 50%) viskist. Hinnang: B+


Lagavulin 2002, 13 yo, 54,8%

Traditsiooniline eks-burboon vaat. Aroomis ja ka maitses lisaks turbasusele kerge vanill ja iiris. Suutunne kergelt õline, veidi sidrunit ja ingveri. Eelneva viskiga võrreldes siiski oluliselt pehmem, kuigi kangust enam. Hinnang: A

Kuna maitsmine oli intensiivne, klaasi valati palju ja kõik maitstavad olid väga head, siis sai kohapeal pakutud väikeste suletavate plastist topsidega neljast vanemast (17yo, 22yo, 33yo, 49yo) pool näidisest hotelli kaasa võetud, et neid siis järgmisel hommikul värskete meeltega rahulikult maitsta. Seega on alljärgnevad maitsekirjeldused kahe erineva kogemuse tulem.

Lagavulin 1998, 17 yo, 57,2%

Teise täitekorra eks-šerri vaat. Aroomis esimesena vürtsid ja pipar (valge ja must) koos alt esile tuleva pehmema ja paksu puuviljasusega. Suutunne võine, maitses pehme vanill tugevalt puuviljases turbas ning vürtsid ja pipar. Järelmaitse pikk, õliselt vürtsine ja ülimalt meeldiv. Hinnang: A+

Lagavulin 1993, 22 yo, 56,6%

Esmatäite eks-šerri vaat. Võrreldes eelnevaga on šerri enam tajutav, turbasuitsusus ja õlisus veidi tagasihoidlikum. Maitse väga pehme, täidlane ja ümar. Suu aga katab jällegi justkui õline kiht, milles tajutav teatav pähklisus. Meenutabki veidi kreeka pähkli õli. Lisandub pipar, mis eriti tunda keelel. Lõpp keskmiselt pikk ja kuiv, lisaks pehme šerrine turvas. Hinnang: A

Lagavulin 1982, 33 yo, 55,4%

Puuviljane ja väga vähe turvast alles jäänud küpsemise aastate järel. Eelnevatest aromaatsem, lilleline (roos), vanill koos üksnes õrna suitsususega. Maitse väga kompleksne ja täidlane, delikaatne tsitrus (eelkõige magus kreemine sidrun), mitte kuigi intensiivse vaniljega kreemine jäätis, veidi kuiva tammisust. Vähene vesi ümardab ja pehmendab ning muudab suutunde õlisemaks ja nahksemaks. Lõpp keskmiselt pikk, järelmaitses turbane joodisus, kuigi kerge, enim tajutav. Hinnang: A+

Lisaks toodi lõplikuks elamuseks viskilao sügavusest vaadist nr 552 koguni 1966. aastal (samal aastal, kui sündisin!) destilleeritud Lagavulin (seega 49-aastane). Kas uskuda seda või mitte, kuid nii seda öeldi olevat ja vaadi peal ka kirjas.


Lagavulin 1966, 49 yo, Cask No 552, ?%

Aroomis kerge mereline soolane suitsusus (kaldale uhutud adru), sidrun koos vaniljekastmega, veidi lillelist (roos) delikaatsust. Maitses kergelt joodine sidrun, suutunne paks, õline vanilje koos meeldiva suitsuse puidususega. Lõpp pikk, järelmaitse kompleksne, mis jääb keelel pikalt püsima. See on viski, mille valmistamiseks peaks olema kasutatud kohapeal valmistatud linnaseid, sest enne 1974-aastat linnastas Lagavulin oma odra ise. Hinnang: A+

Klaasis Lagavulin 1982

Milline elamus! Kui juba eelneva kolme Lagavulini maitse headus võttis pisara silma (tõsiselt!), siis oli viimasena maitstud justkui täpp „i“ peal. Tuleb aga tõdeda, et linnaseviski vajab küpsemiseks küll aega (ja palju), kuid mitte siiski ülearu. Kõige meelepärasemateks osutusid maitstuist Lagavulin 1998, Lagavulin 1982 ja Lagavulin 1966 ehk siis 17-, 33- ja 49-aastane. Lisaks vajab viski muidugi head vaati ja küpsemiseks soodsat viskiladu. Ilma selleta ei saavuta linnaseviski seda meeldivat täidlust ja ümarust, mis selle joogi nii meeldivaks teeb. Ei aita siin turundus ega järelviimistlemise vigurid. Kui viski on vähe küpsenud, siis ta on ikka noor mis noor.


ISLAY reis 1.3 Ardbeg

Laupäev kujunes reisil tõeliselt unistuste päevaks. Külastamisele tulid Islay saare lõunapoolsel Kildalton’i rannajoonel lähestikku (u nelja kilomeetri sees) paiknevad kolm kuulsat viskivabrikut Ardbeg, Lagavulin ja Laphroaig. Parema meelega oleks neist igaühele kulutanud terve päeva, aga ehk see jääb siis järgmiseks korraks, kui Islay saart külastada.



ARDBEG viskivabrik on rajatud 1815. aastal. Seega täitus just tänavusel aastal rajamisest 200. aastat. Seda sarnaselt Laphroaig viskivabrikule. Lagavulin’il seisab see tähtpäev ees järgmisel aastal. Ardbegi viskivabriku aastane maksimaalne tootmisjõudlus on üsna väike, kõigest 1,3 miljonit liitrit. Enamus tootmisprotsessist on teostatud inimjõul; viskivabrikus on üsna vähe arvutiseeritud tootmisliine. Viskivabrikus on  roostevabast terasest meskitünn, kuus männist käärimistõrt ja üks paar destillaatoreid. Kondensaatorid asuvad väljas, seega on see talvel plussiks, kuid soojal suvel miinuseks. Oluline lõpp-produkti silmas pidades on fakt, et piirituse destillaatori lyne’i toru keskel asub puhasti (purifier), mis aitab luua spetsiifilist veidi vähem õlist ja rohkem puuviljasemat piiritust. Puhasti ülaosas pääsevad kondensaatorisse üksnes kergemad komponendid ning raskemad kukuvad puhastisse ja sealt kaudu juhitakse need uuesti destillaatorisse. See on üks olulisemaid põhjuseid, miks Ardbeg on võrreldes Laphroaigi ja Lagavulini viskidega oluliselt kergem.


Ardbeg’i viski valmistamiseks kasutatavaid linnaseid turvastatakse 55-65 ppm tasemel. Kuigi giidi kohaselt see varieerub suhteliselt palju, kuna sõltuvalt sihtturust võib 10-aastane Ardbeg olla kord vähem kord rohkem turbasem (näitena toodi Poola, kuhu suunatakse veidi vähem turbased partiid ja teisalt Rootsi, kuhu lähevad turbasemad). Samuti võib ka ühes riigis leida kord turbasema kord vähem turbasema 10-aastase. See tuleneb sellest, et kuna tootmismaht on väike ja tootmisprotsess on inimese, mitte arvuti, poolt kontrollitud, siis esineb väljalasete (batch) vahel erinevusi. See on ka üks Ardbegi võludest – võrrelda eri pudeleid omavahel (selleks tuleb lugeda pudelil olevat koodi, et teada, mis aastast ja millal konkreetne pudel on villitud). Sama variatiivsuse teema kehtib, kuigi väiksemal määral, ka teise kahe põhitoote (Uigeadail, Corryvreckan) puhul.


Kahjuks ei lubata viskivabriku tootmisruumides fotosid teha (range korraldus omanikfirma LVMH poolt). Seega tuleb fotode puhul piirduda välisvaadetega, mererannal asuvate vaatide ja maitstavate viskidega.


Viskivabriku ringkäik oli põhjalik ja see lõppes 45 minutilise viie linnaseviski maitsmisega. Peale ringkäiku maabutigi maitsmisruumis, mille tagaseina katsid kõik Ardbegi viskivabrikus toodetud pudelid. Maitsmisele tulid kanguse järjekorras madalamast alates järgmised viskid: 10-aastane, Perpetuum, Auriverdes, Uigeadail, Corryvreckan.


Ardbeg 10 yo, 46% ncf, nc

Aroom tugevalt suitsune, kuid magus; sidrun, kookos, vanill. Maitses kordub aroomiski domineeriv turbane magus suitsusus. Üpris kerge, koos sidruni ja vähese pipraga. Järelmaitse suhteliselt kuiv ja veidi soolane. Hea nagu alati.

Ardbeg „Perpetuum“ Distillery Release, 49,2% ncf, nc

Villitud Ardbeg’i viskivabriku 200. aastapäeva ja Islay saare muusika ja viskifestivali „Feis Ile 2015“ puhuks. Valmistamiseks kasutatud nii eks-burboon kui eks-šerri vaadis küpsenud eri vanuses viskisid. Aroom magus, vanill, veidi tsitrust, õun, ingver, veidi tuhane ja kuiv suitsusus. Maitses tsitrus, pipar ja vürtsid, veidi merelist soolast turbasust, kuid jällegi üsna magus. Lõpp suhteliselt pikk, tsitruseline soolasus.

Ardbeg „Auriverdes“, 49,9% ncf, nc

See konkreetne pudel oli spetsiaalselt villitud 2014. aasta Ardbeg Day jaoks. Nimi osutab samaaegselt Brasiilia jalgpalli rahvusmeeskonna värvidele (peeti ju eelmisel aastal Brasiilias jalgpalli maailmameistrivõistlused) ja kuldsele joogile (auri) rohelises pudelis (verde). Osa viskist küpses eks-burboon vaatides, millel olid vaadiotsad vahetatud uuest Ameerika tammest otstega. See segati kokku tavapärasel viisil (traditsioonilised eks-burboon vaadid) küpsenud Ardbeg’iga.

Aroomis suitsusus, kuid mitte eriti tugev turbasus, sellele lisandub veidi karamelli magusust ja sidrunit. Maitse väga kerge ja üllatavalt pehme linnasus koos suitsuse vanilli ja kohvi-pähkli kreemiga. Ilmselt uus puit vaadi otstes on oma töö eesmärgipäraselt teinud ja tootnud piisavalt vanillist maitset. Lõpp üpris kuiv ja veidi vürtsine.

Ardbeg „Uigeadail“, 54,2% ncf, nc

Viski küpsenud nii eks-burboon kui eks-oloroso šerri (osakaal u 40%) vaatides ning enne villimist kokku segatud. Aroom puuviljane, mandel ja vürtsid. Suutunne suhteliselt terav, maitses veidi kirbemat pähkit (mandel ja kreeka pähkel) ja pehmemat iirist. Järelmaitse pikk ja värske.

Ardbeg „Corryvreckan“, 57,1% ncf, nc

Viski küpsenud nii uutes kui kasutatud eks-burboon ja osaliselt uutes Prantsuse tammest vaatides. Aroom täidlane, mereliselt suitsune ja kangusest tulenevalt põletav, taustal ka mesist magusust. Maitse magus linnasus koos puuviljadega, millele lisab tugevust üsna esil turbasus, vürtsid ja eriti tsilli. Järelmaitse mitmekesine ja pikk.

Kuna just Ardbeg’i viskivabriku külastamise päeval toodi müüki ka uus ja selles liinis viimane Ardbeg Supernova, siis sai ka seda proovitud. Korraks kaalusin peale maitsmist isegi selle ostmist, kuid hind (120£ ehk u 170€) ei kutsunud seda siiski tegema. Poes käis siiski aktiivne selle uue ja viimase Supernova ostmine. Ilmselt ei naudi paljud seda viskit ise, vaid loodavad selle pudeli pealt järelturul kasumit teenida, paisates selle müüki ostuhinnast oluliselt kallima hinnaga.


Ardbeg „Supernova“, Committee Release SN2015, 54,3% ncf, nc

Viski valmistamiseks on kasutatud tavapärasest tugevamalt turvastatud linnaseid (100 ppm). Aroom tugevalt turbasuitsune, vanill ja veidi kookost ning sügavamatest aroomidest üsna magusad eksootilised puuviljad koos vürtsidega (muskaat), veidi ka tõrvasust. Maitses kordub kõik eelnev – turvas, magus puuviljasus, vürtsid, lisaks veidi õlisust. Järelmaitse pikk ja jällegi puuviljaselt vürtsikas magus.


Peab ütlema, et põhitooted (10, Uige ja Corry) olid isegi meelepärasemad kui eritooted, mis hinnalt üsna kallid ja mida ümbritseb kaval ja hoolikalt planeeritud turundus. Muidugi on kõik Ardbeg viskid väga head, kuid kui järgnevalt sai maitstud eakamaid komplekseid Lagavulin viskisid, siis pole midagi salata – Ardbeg’i tooted on ikka noored ja tahumatud. Ja kui nüüd hüpata veel ka Laphroaigi juurde, siis mulle on Islay saarelt siiski meelepärasemad veidi õlisemad ja raskepärasemalt turbased viskid, nagu seda Lagavulin ja Laphroaig üldiselt on.

ISLAY reis 1.2 Kilchoman

Peale Bruichladdich’i külastamist läks sõit otse Kilchoman’i poole. Umbes kolme kilomeetri järel teel Bridgend’i tuli keerata vasakule ja möödudes Loch Gorm’ist jõudsime Rockside farmi, kus paikneb lisaks tavapärasele põllumajanduslikule tegevusele ka väike Kilchoman’i viskivabrik.

Tee Kilchoman'i

Rockside farm ja Kilchoman

KILCHOMAN viskivabrik on rajatud 2005 aastal. Seega sai viskivabrik sel aastal kümne aastaseks. Selle tähistamiseks villiti ka eripudel (10th Anniversary Release), kuhu on kokku segatud aastate 2005 kuni 2012 vahemikus täidetud burboon ja šerri vaadid. Pudelis sisaldub veidi ka viskit, mis pärit kõige esimesest Kilchoman’i viskivabrikus täidetud vaadist (01/2015). Villitud viski on vaadikangusega (58,2%) ja seda on toodetud 3000 pudelit. Ise sai kaasa ostetud minipudel.


Kilchoman viskivabrik on tõeliselt väike. Sisuliselt mahub kogu tootmine ühte hoonesse ning kõik viski valmistamiseks vajalikud seadmed on samuti väikesed. Viskivabriku aastaseks tootmisvõimsuseks on üksnes 150000 liitrit. Kilchoman on üks neid haruldasi Šoti viskivabrikuid, kus kogu protsess, alates odra kasvatamisest ja linnastamisest kuni destillaadi pudelisse villimiseni toimub kohapeal. Siiski ei kasutata viski valmistamiseks täielikult oma linnaseid (turvastatud 20-25 ppm) vaid seda ostetakse sisse ka Port Ellen’ist (50 ppm). Viskivabrikus on roostevabast terasest meskitünn, neli käärimistõrt ja üks paar destillaatoreid.

Odra laotamine linnastamise põrandale

Turbaahi (Peat Kiln)

Meskitünn

Käärimistõrred

Piirituse destillaator

Peale viskivabrikus ringkäiku, mille käigus õnnestus maitsta Kilchomani toorviskit ja ka kallata paar kärutäit otra linnastamise põrandale, sai maitstud põhitoodangu kaht uut 2015. aasta väljalaset – 100% Islay ja Machir Bay.

Kilchoman „100% Islay“, 5th Edition, 50% ncf, nc

Viski on küpsenud eks-burboon vaatides, mis täidetud aastatel 2009 ja 2010. Valmistamiseks on kasutatud üksnes Islay saarel kasvanud otra, mis linnastatud viskivabrikus kohapeal ja turvastatud kergemalt (20 ppm) kui näiteks Machir Bay või Loch Gorm.

Ninatunne suhteliselt terav, kuiv ja mitte kuigi magus. Turbasuitsusus vähene ja pigem taustal. Aroomis tsitrus (peamiselt greip) ja veid pipart. Suutunne samuti kuiv, veidi pehmet vanilli ja siis kirbet tsitrust. Seda tasakaalustab õrn puuviljasus (õun, pirn) ja kergelt magus linnasus. Järelmaitse veidi kirbe ja tsitruseline. Mitte kuigi kompleksne.




Kilchoman „Machir Bay“, villitud 2015, 46% ncf, nc

See on siis järjekorras neljas Machir Bay väljalase. Esimene tuli turule 2012. aastal (see sai ka endale ostetud ning juba blogis ka tutvustatud). Viski on kokku segatud eks-burboon (90%) ja eks-šerri (10%) vaatidest. Põhiosa viskist on viie aastane ning sekka on segatud veidi vanemat.
Võrreldes 100% Islay viskiga on Machir Bay tajutavalt suitsusem. Nii aroomis kui maitses on turbasus pealmine ja magus linnaseline aitab selle all muuta viski meeldivaks ja minu maitsmismeelele enam sobivaks. Võrreldes varasemalt maitstud 2012. aastal villituga, tundub selle ühekordse maitsmise põhjal praegune siiski veidi toorem, vähem puuviljasem ja vähem kompleksne, kuid on siiski väga hea ning minu maitsele meelepärasem kui 100% Islay. Viimane on oma vähesema turbasusega kuidagi „igavam“.





Kahjuks ei viidud ringkäigu ajal viskilattu ja seega jäi nägemata Kilchoman’i vaadid. Samuti oli rikke tõttu tööst maas villimisliin ning giidi sõnul on viimased nädalad tulnud töötajatel pudeleid korkida ja neile silte kleepida käsitsi. Seega on Kilchoman tõeline käsitöö viski.