Pühapäev, 28. oktoober 2018

TOMATIN 12 yo

Tomatin tõi uuendatud vormis ja sisus 12-aastase viski turule 2016 aastal. Praegune viski on oma põhiaja küpsenud eks-burboon vaatides ning saanud kuue kuni üheksa kuulise järelviimistluse ek-šerri vaatides. Siinmaitstav viski on pärit 07.06.2018 villitud 20cl pudelist.


Tomatin 12 yo, 43%

Aroom: magus puuviljasus, lisaks karamelli magusust. Puuviljad siirupised ja keedetud, eelkõige õunad ja pirnid. Magusust lisab küpse ananass. Mõningast tasakaalu magususele annavad võiselt soojad tammised vürtsid. Klaasis seistes lihtsustub. Veidi vett toob värskust.

Maitse: suutundelt üsnagi ümar, keedetud puuviljade (õun, pirn) magusus. Kommine magusus, apelsiniliköör ning tammist vürtsikust lisaks. Puuviljase magususega seotud vanilli ja karamellikastet samuti veidi. Šerrivaatide mõju on tuntav.

Lõpp: keskmise pikkusega, kerged tammised vürtsid koos magusapoolsete tsitrustega.

Hinnang: C+

Magusapoolne, kuid mitte imalalt, lihtne ja kergelt lähenetav ning tervikuna täitsa OK linnaseviski, kus ilmsed nõrkused ja ebameeldivad nüansid puuduvad. Saavutatud üsnagi hea tasakaal destillaadi ja eri vaatide vahel. Tugev keskmine ning isegi meelepärasen kui 18-aastane.

Kolmapäev, 24. oktoober 2018

KILCHOMAN Sanaig

Naaseme linnaseviskide juurde ning sel aastal siis teine Kilchoman. Viimati sai Kilchoman viskit maitstud veebruaris ning seda Helsingi viskifestivalil ja punaveini vaadis küpsenud versiooni. Sedakorda on klaasis tervikpudelist pärit „Sanaig“ nimeline viski, mis kokku segatud eks-burboon ja eks-šerri vaatides küpsenud noortest viskidest. Kokkusegamise vahekord umbes 50-50 ning viski vanuseks umbes neli-viis aastat. Seega üsna noor, kuigi Kilchomani puhul üsna tavapärane, ning sellest lähtuvalt eeldatavalt üsnagi turbane viski. Maitstav viski on villitud 05.05.2015.


Kilchoman Sanaig, 46% nc, ncf

Aroom: kohene ja üsna tugev turbasuitsusus koos külma tuhasusega, millele lisandub metalline ääris. Tajutavalt noor ja veidi veel robustne turbasuitsune Islay viski. Klaasis seistes tuleb tasapisi magusust, vanilli ja mõningast karamelli ning saavutab turbasuse/magususe tasakaalu. Jääb siiski kuidagi väheintegreerituks ja justkui kahest osast koosnevaks. Vee lisamine toob enam vanilli, isegi puuviljasust/marjasust ning ka turvastatud linnaseid koos kergelt soolaka merelisusega.

Maitse: üsna turbane ja piprane, isegi tšilline, kergelt metallise äärisega. Magusus olemas ning seda veidi selline keedetud puuviljadele (õunad) omane magusus. Mõningane karamell ja vanill. Suutundelt kergelt kreemine, kuid samas piprane. Vee lisamisel magusust veidi enam tunda – turvastatud linnaste magusus, lisaks saavutab enam tasakaalu, kuna piprane turbasus maheneb. Vesi toob ka kergelt soolakat merelisust.

Lõpp: keskmise pikkusega. Turbasuitsune ja piprane, mida on magusus täiesti piisavalt tasakaalustamas. Jällegi kerge metallisus viimasena.

Hinnang: B

Selgelt noor viski, kuid samas noorust arvestades üsnagi maitseküllane Kilchoman. Noorusele osutav metallisus ei hakka õnneks kordagi domineerima ega muutu ebameeldivaks. Veidi vett teeb minu jaoks selle Kilchomani meeldivamaks. Lisaks aitab palju kaasa õhutamine. Kui pudeli avamise järgselt oli vastas pigem lihtne ja väheintegreeritud viski, siis pudeli poole peale jõudmisel umbes kolmenädalase maitsmise järel saavutab nii aroom kui maitse enam tasakaalu ning destillaadi turbasus ja vaatide poolt antav ning üha enam lisanduv magusus integreeruvad üsnagi hästi.

Neljapäev, 18. oktoober 2018

Seguviskid 5: varia x3

Nüüd siis viimased viskid sellest seguviskide maistmisreast. Üks neist – Label 5 – kuulub kümne maailmas enimmüüva seguviski hulka, kuid kaks teist mitte. Üldiselt ei olegi erilist huvi neist viskidest pikemalt rääkida. Kui ehk vaid seda, et Label 5 on seguviski, mille üks olulisemaid linnaseviskide koostisosi on Glen Moray, Whyte&Mackay seguviskil puhul on selleks ilmselt Tamnavulin, Jura ja Fettercairn (ehk isegi veidi Dalmore) ning Scottish Leader viskil ilmselt Deanston koos Tobermory/Ledaig ja Bunnahabhain linnaseviskidega. Kõik maitstavad on pärit 5cl minipudelitest.


Whyte & Mackay ’Triple Matured’, 40%

Aroom: lahja. Ehk veidi teravilja ja karamelli, tööstuslikult piirituseline, veidi ehk värskeid tsitruselisi. Klaasis seistes need vähesedki aroomid haihtuvad, jättes alles vaid õhkõrna magusa ääristusega lahja etanooli haju koos mõningase papisusega.

Maitse: kerge, lihtne, lahja ja neutraalne. Mõningase magusa ääristusega teravili. Kerge piirituselisus.

Lõpp: lühike, kirbust ja mõrkjust.

Hinnang: D (seguviski)

Label 5 ’Classic Black’, 40%

Aroom: piirtuseline ja hapukas. Puiduselt kuiv, teraviljane. Klaasis seistes tuleb enam veidi sellist keemilist magus-hapukat marjasust. Karamelliseeritud suhkur. Polegi tervikuna isegi nii kehv.

Maitse: kerge, karamellist magusust veidi, teraviljane, mille peal kõike katvalt papisus. Üsna tugev tööstuslik mekk.

Lõpp: lühike, magus-magedat puuviljasust veidi, papine.

Hinnang: D (seguviski)

Scottish Leader ’Original’, 40%

Aroom: kergelt suitsune teraviljasus. Vanill, rohusus, veidi isegi ka suitsuseid linnaseid. suitsusus siiski kahjuks kaob klaasis seistes. Veidi plastiku aroome.

Maitse: kerge, ümar ja veidi kreemine suutundelt. Teravili ja vanill. Veidi karamellist magusust, kergelt rohust suitsusust. Lihtne, kuid täitsa ok.

Lõpp: keskmise pikkusega, pehme teraviljasus, viimasena kergelt mõrkjas ja piirituseline rohusus.

Hinnang: C (seguviski)

Kaks esimest olid üsna ilmetud seguviskid; Label 5 oma hapuka aroomi ja mekiga veidi vastuvõetavam. Scottish Leader on ilmselt koos pudeli uue disainiga ka viski valmistusmeetodeid oluliselt parandanud, sest aastaid tagasi oli see viski üsna toores ja robustne piirtusjook.

Kokkuvõtteks

Tuleb tõdeda, et oli parasjagu suur katsumus järjest proovida sellisel määral odavama klassi seguviskisid. Väsitav ja maitsenaudingute poolest tühi kogemus. Üllatusena oli aga seguviskide seas siiski piisavalt variatsioone, isegi rohkem kui osanuks arvata. Üsna selgelt joonistusid välja ka viskid, mida enam maitsta ei soovi ning need vähesed, mida ilmselt vähemalt Hot Toddy või muu segu valmistamiseks ning isegi niisama tavamekkimiseks täitsa osta võib. Senimaitstud „tavalistest“ masstootmises seguviskidest on seni selgelt parimaks jäänud JW Double Black ning siinmaitstuist kolmeteistkümnest oli meeldiv üllatus Dewar’s White Label, mis on ilmselt esimene valik, kui odavamat seguviskit osta vaja. Vähemalt selleks, et kontrollida üle minipudelist esile tulnud maitseid. Järgnevalt toon järjestatuna paremast kehvemani ära kõik seni blogis tutvustamist leidnud seguviskid:

Seguviskid, mida võib isegi niisama kergeks mekkimiseks võtta:

1. Johnnie Walker Double Black
2. Chivas Regal 18 yo
3. Grant’s Sherry Cask Reserve
4. Chivas Regal 12 yo
5. Dimple 15 yo
6. Ballantine 12 yo Gold Seal
7. Dewar’s „White Label“

Viskid, mida võib kokteilide segamiseks osta:

8. Grant’s The Family Reserve
9. Scottish Leader Original
10. The Famous Grouse
11. Ballantine’s Finest
12. Johnnie Walker 12yo Black Label
13. J&B Rare

Viskid, mida enam ei ole soovi proovida:

14. Label 5 Classic Black
15. Whyte & Mackay Triple Matured
16. Grant’s Ale Cask Finish (Cask Edition No 1)
17. Johnnie Walker Red Label

Ja viimaseks tuleb seguviskide rea lõpetuseks maitsmisele „viskitegu“ ehk kõigi sel kuul maitstud seguviskide joogisegu.


Johnn MacBlend „Uniquely Original & Special“, 39%

Aroom: neutraalne ja piirituseline, tööstuslik-keemiline karamell, mis annab ebamäärase magususe.

Maitse: suutundelt mõningane kreemisus ja ümarus, kuid maitses on domineerivaks tööstuslik karamell ja papisus.

Lõpp: lühike, papine.

Hinnang: E (mingit sorti viskisegu, mis polegi palju kehvem kui Red Label)

Teisipäev, 16. oktoober 2018

Seguviskid 4: varia x3

Ka tänased maitstavad seguviskid on pika ja väärika ajalooga. Kõigi nende viskide algus ulatub 19. sajandisse. Esimesena maitsmisele tuleva J&B nimelisele viskile aluse pannud firma algus ulatub 1749. aastasse ning on seotud Giacomo Justerini nimega. Viski nimest teine pool tuleb Albert Brooks’ nimest, kes 1831. aastal firma üles ostis. J&B Rare viski retsept on loodud 1930ndatel peale Ameerika keeluseaduse lõppu, kui ameeriklased hakkasid nõudma kergemaid ja delikaatsemaid viskisid. Huvitava isikliku eluloolise kurioosumina olgu märgitud, et see oli üldse minu esimene kange alkohol ja sealhulgas viski, mida oma elus maitsesin. Võisin olla vast 11 või 12 aastane, kui vanematel see viski aastavahetuseks ostetud oli (jah, ka nõukogude ajal oli poodides saadaval läänemaist alkoholi, sealhulgas Šoti viskisid, lisaks J&B viskile meenub kodunt Vat69) ning millest siis mokaotsatäie maitstud sai.

Teine viski – Famous Grouse – on tuntud kui Šotimaa eelistatuim viski ning on saanud oma nime Šotimaa rahvusliku jahilinnu järgi. Aastal 1896 loodud viski, mis esmalt kandis nime The Grouse Brand, oligi algselt suunatud eelkõige viktoriaanliku ajastu lõpu rikastele, kes mägismaale Šotimaa maastike ilu nautima ja vaba aja harrastustega tegelema tulid. Famous Grouse on lähedalt seotud vanima tegutseva linnaseviskivabrikuga, milleks on Glenturret, mis asutatud 1775.

Kolmas viski Dewar’s on tugevalt seotud aga Aberfeldy viskivabrikuga ning selle edu aluseks sai kahe Dewar venna John’ ja Thomase nutikus äri ja reklaaminduse alal. Dewar’s White Label, mille retsept pärit 1899. aastast, on üks enimmüüdud Šoti seguviskisid USAs. Kõik maitstavad viskid on pärit 5cl minipudelitest.


J&B Rare (Justerini & Brooks), 40%

Aroom: väga kerge, teraviljane ja veidi magusalt värske heinasus; õrn sidrun. Etanoolne lillelisus tõuseb tasapisi pealmiseks.

Maitse: kerge ja neutraalne maitsetelt. Suutundelt nõrgalt kreemine, delikaatne. Teraviljane, vanill ning veidi sidrunit ja laimi.

Lõpp: pigem lühike. Neutraalne, veidi rohust piirituselisust.

Hinnang: C (seguviski)

Keskpärane seguviski. Üsna neutraalne ja mittemidagiütlev, kuid samas ebameeldivad nüansid puuduvad.

The Famous Grouse, 40%

Aroom: kerge, teraviljane ja magus. Korraks veidi happelist puuviljasust ja tammisust. Siis karamell, iiris, mesi ja kuivatatud puuviljad, mis kokku osutavad šerrisusele. Võib öelda, et siin on mõningane täidlus aroomis.

Maitse: kerge ja pehme, algus isegi lahja ja lame. Siis teraviljasus, kerge šerrisus oma puuviljadega, vanill ja linnasus. Suutundelt samuti kergelt kreemine.

Lõpp: pigem lühike. Mõrkjas, kuiv ning lõpuks veidi pappi ja kartongi.

Hinnang: C (seguviski)

Aroom täitsa OK, kuid maitse ja eriti järelmaitse nõrgad. Huvitav oleks proovida teisi Famous Grouse viskisid.

Dewar’s „White Label“, 40%

Aroom: esmalt kerge ja kuiv, veidi piirituseline ja neutraalne. Klaasis veidi seistes aga muutub oluliselt ja seda meeldivas suunas. Esile tuleb mesi ja vanill koos linnasusega ning kõike katab õrnalt soolakas selge suitsusus. Kummalisel kombel meenutab aroom kohati Bruichladdichi noori linnasuse poole kaldu viskisid. Aroom püsib üsna hästi.

Maitse: kerge, teraviljane ja vanilline, mida katab juba aroomis esile tulnud suitsusus. Lihtne, kuid üllatavalt meeldiv põhisortimendi odavama otsa seguviski kohta.

Lõpp: keskmise pikkusega, puidune suitsusus, kuiv.

Hinnang: C+ (seguviski)

Meeldiv üllataja! Varem polnud ma Dewar’s viskisid üldse proovinud. Vähemalt siinse minipudeli põhjal saab tõenäoliselt just sellest viskist esmavalik järgmisel korral, kui odavama hinnaklassi seguviskit osta soovin. Ballantine’s Finest on oma koha ostuvalikus kaotanud. Vaatame, mida viimased kolm maitsmisele võetavat seguviskit endast kujutavad.

Pühapäev, 14. oktoober 2018

Seguviskid 3: Grant’s x3

Grant’s viski kannab uhkusega sõltumatuse mainet. On ju perekond Grant juba 19. sajandi lõpukümnendist alates, täpsemalt 1898. aastast, omanimelist viskit kokku seganud ja villinud. Firma William Grant & Sons (loodud 1903) rajas 1886. aastal Glenfiddich, 1892 Balvenie, 1990 Kininvie ja 2007 Ailsa Bay (paikneb Girvan’ tootmiskompleksis) linnaseviskivabrikud. Need linnaseviskid on loomulikult ka põhikomponentideks erinevates Grant’s seguviskide koostises, kuhu juurde lisatakse mitmeid teisi linnaseviskisid ja viskide põhja moodustab samuti William Grant & Sons omandusse kuuluva Girvan viskivabriku, mis rajatud 1963. aastal, viljaviski. Siin tulevad maitsmisele kolm Grant’s seguviskit, kõik pärit 5cl minipudelitest.


Grant’s The Family Reserve, 40%

Aroom: kuivapoolne ning aroomide osas esmalt üsna neutraalne. Siis teraviljad, pärm, heinasus ja veidi ka puuviljasust. Klaasis pikemalt seistes „väsib“, muutudes kergelt papiseks. Siiski täitsa OK aroom, suuri ebameeldivaid aspekte pole.

Maitse:  kerge, teraviljane, õrna puuviljaselt magusa äärisega. Suutundelt veidi kreemisust, mida rõhutab veel mesisus. Lisandub ka tammiseid nüansse mõningase vürtsikusega. Veidi on tunda siiski ka papisust.

Lõpp: pigem lühike. Väga kerge, veidi kreemise tundega teraviljasus.

Hinnang: C (seguviski)

Täiesti aktsepteeritav seguviski, ebameeldivad aspektid kerge papisuse kõrval puuduvad. Viimati sai vist seda maitstud oma viisteist aastat tagasi ja mälus oli säilinud selle viski maitsed pigem piirituselise ja üsna teravana. Aga aeg on edasi läinud, vanust ja ohtralt maitstud viskisid lisandunud. Vähemalt nende maitstavate minipudelite põhjal asetaksin selle Grant’s põhiseguviski Ballantine’s Finest ja JW Black Labeli kõrvale ning ehk isegi veidi kõrgemale ning eelistaksin neist kolmest praegu pigem seda.

Grant’s Ale Cask Finish (Cask Edition No 1), 40%

Aroom: väga kerge, teraviljane, magusa äärisega õrn sidrun. Peale klaasi valamist ilmuvad kahjuks üsna ruttu papp ja kartong, kuid õnneks hoiab sidrun ja humalad (meelepete?) ära papisuse domineerima hakkamise. Veidi on ehk elavam kui Family Reserve, kuid oma papisuses veidram ja mitte nii meeldiv.

Maitse: teravili ja pärmisus. Siin on kahjuks juba aroomis ohu märki näidanud papisus väga tugevalt esil ja kipub isegi domineerima. Meenuvad need kaks vana riknenud burbooni. Sidrun ja humalad hoiavad siiski teatavat värskust ülal, nii et päris välja sülitama ei pea. Aga maitse ei ole siiski tervikuna mulle meeldiv.

Lõpp:  lühike, papisus jätkub ning ka siin on kerge sidrun seda viskit veidi päästmas.

Hinnang: D (seguviski)

Pole midagi head selle seguviski kohta öelda.

Grant’s Sherry Cask Reserve, 40%

Aroom: esmalt puuviljast magusust, üsna ümar ja kolmest selgelt kõige enam maitsma kutsuva aroomiga. Karamelliseeritud suhkur, puuviljakeeks, kuid šerrisus ise puudub. Eelnevatest oluliselt sisukam ning aroomid püsivad klaasi valatult märksa kauem.

Maitse: magus teraviljasus koos magusa puuviljasusega, mis kokku annab sellise mesise ja kreemise suutunde ning muudab selle viski märksa täidlasemaks võrreldes eelnevate Grant’sidega. Veidi tunda isegi šokolaadi ja kaneeli. Seguviski, millel on isegi mõningast täidlust struktuuris.

Lõpp: keskmise pikkusega. Teraviljasus ja puuviljasuhkrune mekk; viimasena tuleb siiski ka veidi piirituselisust.

Hinnang: C+ (seguviski)

Meeldiv üllatus. Tervikuna hea seguviski. Tõuseb sellisena maitstud seguviskide seas esimeste sekka. Vaatame mida viimased kuus seguviskit endast kujutavad.

Reede, 12. oktoober 2018

Seguviskid 2: Ballantine’s x2

Ballantine’s on üks tuntumaid seguviski brände ning seda juba ajast enne esimest maailmasõda, mil Ballantine’s Finest viski 1910 aastal esimest korda turule toodi. Võrreldes mitmete teiste seguviskidega on Ballantine’s viskides linnaseviskide osakaal suurem. Peamisteks linnaseviskideks, mille ümber muud linnaseviskid juurde lisatakse, on Glenburgie, Miltonduff ja Glentauchers. Ballantine’s on olnud minu jaoks juba alates viskide juurde jõudmise algusest kolmkümmendviis aastat tagasi, olnud esimene ja kindel valik, kui vaja osta seguviski. Siinmaitstavateks viskideks ongi Finest ja 12-aastane Gold Seal; mõlemad pärit 5cl minipudelitest.


Ballantine’s Finest, 40%

Aroom: lilleline koos õrnalt tuntavate värskete puuviljadega ja kuivapoolse tammise äärisega. Kergelt piirituseline rohusus, mis annab sellise atsetooni-etanooli aroomi. Vanill ja teraviljad ning mõningane karamelliseeritud suhkur.

Maitse: veidi terav, piirituseline ja kuiv. Lisandub siiski mesisus ja teraviljasus. Domineerivaks jääb lilleline rohusus, millel veidi ehk pähklisust lisaks, mis päästab suutunde õhukeseks muutumast.

Lõpp: lühike, kuiv, mesine ääristus.

Hinnang: C (seguviski)

Keskpärane, kuid odavama hinnaklassi kvaliteetne seguviski, mis oluliselt parem punasest johnniest ja paigutub musta johnnie kõrvale, olles küll hinna poolest sellest poole odavam.

Ballantine’s 12 yo Gold Seal, 40%

Aroom: iseloomult suures plaanis loogiline jätk eelnevale, kuid mõned head pügalad rikkalikum. Lillelisus ja värsked puuviljad on asendunud küpsemate ja magusamate puuviljadega. Puuduvad estrid ja piirituselisus. Vähem on ka kuivapoolset tamme. Siin esil metsaõite mesi, vanill ja karamell.

Maitse: kergelt kreemine suutundelt ja teraviljane. Kohvine mekk, mis teeb üldmulje kuivapoolseks, kuid seda vähem kui Finest. Vanill, mesi ja puuviljad. Väga palju ei toimu, kuid on siiski üsna tasakaalus tervik.

Lõpp: keskmise pikkusega, siin tuleb mee kõrval ka veidi mõrkjat rohusust.

Hinnang: C+ (seguviski)

Meenutab tervikuna noori ja kergemaid Speyside linnaseviskisid. Seguviskina üsna hea mesise-puuviljase tasakaalu ja täidlusega. Paigutub kvaliteedilt Chivas Regal 12-aastase juurde punktikese madalamale.

Kolmapäev, 10. oktoober 2018

Seguviskid 1: Johnnie Walker x2

Otsustasin teha ühe ringi peale Šoti seguviskidele ning seda suuresti Tallinnas saadaolevate minipudelite abil. Kokku tuleb nädala jooksul viies osas maitsmisele 13 viskit. Erilisi ootusi nendele ei sea ning maitsenaudinguid neilt loomulikult ei oota. Kuid ootame ja siis maitsmise järgselt saab öelda, kas mõni neist ka selline, mida võiks isegi täispudelina linnaseviskide kõrval vahelduseks ostukorvi lisada.

Meeldetuletuseks – seguviski (blended whisky, sageli kutsutud ka lihtsalt “blend“) on segu ühest või mitmest ühelinnaseviskist (mille osakaal segus jääb siinmaitstavate viskide puhul ilmselt 10-20% juurde) ja ühest või mitmest üheviljaviskist. Kui rääkida Šoti seguviskidest (Blended Scotch Whisky), siis ei tasuks linnaseviskide vaimustuse kõrval kunagi unustada seda, et kui poleks seguviskisid, poleks olemas ilmselt ka suurt hulka linnaseviskisid ei villituna ega isegi üldse destilleerituna. Nii nagu mitmete vähemtuntud ühelinnaseviskide tutvustuste juures olen korduvalt märkinud, on pea kogu nende toodang suunatud seguviskidesse ning ametlike linnaseviskidena neid kas pole üldse villitud või on selleks vaid üks regulaarne toode või siis eriväljalaskena villitav pudel. Võrdluseks võib siin tuua kahe omas klassis enimmüüvate viskid arvud. Maailmas müüdi 2016. aastal 213 miljonit pudelit Johnnie Walker ja 80 miljonit pudelit Ballantine’s viskit. Kahe enam müüdava Šoti ühelinnaseviski arvud olid vastavalt 14,3 miljonit pudelit Glenfiddich ja 12,8 miljonit pudelit Glenlivet viskit.

Kui pidada silmas üksnes Šoti seguviskide turgu, siis on selge domineerija Johnnie Walker (turuosa 21,5%), kaugel maas teisel kohal Ballantine’s (7,8%), kolmandal Chivas Regal (5,5%) ning siis tulevad Grant’s (5,4%), J&B (4,2%), Famous Grouse (3,7%), William Peel (3,6%), William Lawson’s (3,5%), Dewar’s (3,2%) ning kümnes bränd Label 5 (2,7%). Oktoobris neist ka enamuse maitsmiseks võtan (v.a kaks williamit ja juba kahe viski abil varem tutvustatud chivas). Maitsmist alustada olekski seega õige ka johhniega, esmalt Red ja siis Black.


Johnnie Walker Red Label, 40%

Aroom: kerge suhkrune karamellisus, kuid domineerivaks on siiski tööstuslik etanool koos kerge näpistusega ninas. Väga õhuke.

Maitse: suutundelt esimesel mekkimisel üsnagi terav, kuid sisult õhuke. Teisel mekkimisel selline tööstuslikku laadi õrnalt soolakas iiris. Tervikuna kunstlik ja kuidagi keemiline.

Lõpp: lühike, ei kanna kuigi kaua ega kaugele.  

Hinnang: D (seguviski)

Päris kõlbmatu see viski siiski ei ole ning ilmselt võiks see isegi kokteilide segamiseks minna, kuigi selle viski õhuke keskosa ei tule vist ka sellisena nendes kuidagi kasuks. Niisama mekkimiseks sobimatu.

Johnnie Walker 12 yo Black Label, 40%

Aroom: siin on juba tajutav mõningane sisu. Puuviljasus ja mõningane mesisus. Veidi ka tammist kuivust. Piirituselisus õnneks puudub. Jääb samuti aga üsna õhukeseks.

Maitse: suutundelt esmamekkimisel üllatavalt vesine, teisel mekkimisel siiski tuleb õrna kreemisust. Maitsetest tunda soolakat suitsusust ning mingi kombo tammistest vürtsidest, puuviljadest ja karamellist. Jääb samuti tervikuna nõrgaks ja õhukeseks.

Lõpp: üsna lühike ja olematu, kui välja arvata selline kummaline kergelt aniisine mekk, mis püsib üsna kaua.

Hinnang: C (seguviski)

Veidi juba asisem viski, kuid jääb siiski samuti nõrgaks. Aniisi meki eest järelmaitses tulevad aga lisapunktid. Mõlemad on oluliselt nõrgemad, kui varasemalt tutvustatud Johnnie Walker Double Black ning jäävad selgelt alla ka Chivas Regal 12- ja 18-aastasele.

Reede, 5. oktoober 2018

DL Epicurean & Scallywag

Üle pika aja saab siis viskimaitsmise juurde naasta. Sai käidud reisil ning peale reisi (neetud konditsioneerid, mis mulle üldse ei meeldi) ei võtnud nina mõnda aega vastu mingeid aroome. Tasapisi siiski meeled taastuvad. Siin tuleb tutvustamisele kaks segulinnaseviskit, mis kokku segatud sõltumatu villija Douglas Laing poolt. Mõlemad kuuluvad n.ö Šoti linnaseviski valmistamise klassikalisi piirkondi tutvustavate segulinnaseviskide sarja: Big Peat (Islay), Rock Oyster (Islands), The Gauldrons (Campbeltown), Timorous Beastie (Highland), Scallywag (Speyside) ja The Epicurean (Lowland). Kaks viimast siin ka maitsmisele võetakse. Mõningaid sarja kuuluvaid viskisid on villitud ka vaadikangusega ja vanuse märkega. Mõlemad maitstavad on pärit 5cl minipudelitest ning neid sai maitstud reisil olles.


Douglas Laing’s The Epicurean, Lowland Blended Malt, 46,2% nc, ncf

Aroom: väga teraviljane, veidi võine ja kergelt tsitruseline (lahjemad sidrun ja laim). Kevadlilled, kuid mitte rohune, vaid pigem ürdine. Üsna toordestillaadi lähedane, kuid samas huvitav ja eripärane. Vee lisamine toob esile piirituselisi aroome.

Maitse: kerge, magus ja teraviljane. Suutundelt linnaste kreemisus ja tuhksuhkrusust. Heledad magusamad viinamarjad. Iseenesest lihtne ja sirgjooneline toordestillaadi lähedane, kuid nii nagu aroomgi, üsna meelepärane ja eripäraselt huvitav. Vee lisamine toob maitsesse rohust ürdist mõrusust.

Lõpp: pehme ning pikkuselt keskmine. Kooritud mandlid, kummel, pärnaõied ja siis viimasena rohune, kuid mitte mõru, järelmekk.

Hinnang: C+

Douglas Laing’s Scallywag, Speyside Blended Malt, 46% nc, ncf

Aroom: linnased ja karamell. Mesi, siis soe värske puit, nektariin ja virsik, tammised vürtsid, ingver ja karamelliseeritud suhkur.

Maitse: ümar ja õline-kreemine suutundelt. Kergelt metalline, kuivemapoolne, mis aroomi  põhjal veidi ootamatu. Kuiv šerri. Luuviljade kivid, nektariin, virsik. Vanill ja vürtsid. Ei midagi erilist, kuid samas pole ka ebameeldiv – keskpärane viski.

Lõpp: lühike kuni keskmise pikkusega. Üsna kerge ja pigem kuiv, vanill ja tammist vürtsikust.

Hinnang: C

Neist kahest valiks uuesti mekkimiseks Epicurean viski, mis oma kerguses ja naturaalsuses üsna huvitav. Scallywag jäi pigem üsna tavaliseks ning ei tõuse muudest sarnastest šerrivaadi mõjulistest nooremapoolsetest linnaseviskidest kuidagi esile.