Westward Cask Strength

Ja viimane Ameerika päritoluga linnaseviski on samuti pärit Westward viskivabrikust. Selleks on eelnevalt maitstud Westward viski vaadikanguses vend. Viski on samuti üsna noor (vanus teadmata, kuid ilmselt kuskil kaks aastat) ning küpsenud värskelt söestatud Ameerika tammest vaatides. Maitstav on pärit 5cl näidispudelist.

Westward Cask Strength, 62,5% nc, ncf?

Aroom: kangusest tulenevalt üsna suletud, kuid mitte otseselt terav ega alkohoolne. Tajutav mõningane toffee, vanill ja värske puidusus. Veega lahjendades puiduröst, kreemine vanill, kuivatatud puuvilju, piimašokolaadi ja värske puidu magusust. Tervikuna pigem lihtne ja üheplaaniline, kuid veega lahjendades siiski täitsa meeldiv.

Maitse: väga terav ja üheplaaniliselt puidune, kuid siiski mitte alkohoolne. Veega lahjendades muutub teise Westward viski sarnaseks. Suutundelt nüüd veidi pehmem ja kreemisem, magus vanill, kuid sellele lisaks siiski liigohtralt puiduseid tanniine. Kui väga otsida, siis ehk ka mõningane šokolaad koos karamelliseeritud apelsini koorega.

Lõpp: keskmise pikkusega. Terav ja puidune. Veega lahjendades pehmem, puidu tanniinid säilivad, lisaks puidurösti koos veidi häiriva mõrkja noodiga.

Hinnang: C+

Vajab veega lahjendamist (mänguruumi selleks siin jagub), siis veidi parem kui tavaline Westward. Nende nelja Ameerika linnaseviski maitsmise järgselt võib kokkuvõtvalt tõdeda, et need ei meeldi mulle. Kui aga arvestada seda, et need on üsna noored, siis võib neid eraldiseisvalt hinnates ju iseenesest täitsa OK viskideks lugeda. Kuid nende kõigi tugev puidusus on Šoti linnaseviskidega harjunule ikka veidi liig. Isegi kõige tammevaadi mõjulisemad Šoti linnaseviskid ei küüni puidususe poolest nende lähedale (kui siinkohal ehk vaid välja arvata  need uuema aja värskete vaatide poolt kiirelt üledoseeritud noored linnaseviskid – nt mõnede väiksemate sõltumatute villijate poolt viimasel ajal turule toodud). Ilmselt ei jõua minu klaasi niipea, kui üldse, järgmist Ameerika linnaseviskit. Kui just ei satu ette vähemaktiivses vaadis küpsenut, et saaks proovida destillaadi lähedast Ameerika linnaseviskit.

Westward American Single Malt

Kolmas Ameerika linnaseviski tuleb Oregoni osariigis Portlandis asuvast Westward viskivabrikust. Viskivabrik on asutatud 2004. Sarnaselt Westland viskivabrikule kasutati viski tootmiseks algusaastatel kohalike õllekodade uhetist. Peale laienemist 2015 toodi kogu alkoholi tegu siiski viskivabrikusse. Aastal 2018 omandas viskivabrikus vähemusosaluse suurkorporatsioon Diageo alamettevõte Distill Ventures. Esimene laiemalt kättesaadav Westward viski villiti 2012. Selleks oli siinmaitstav Westward American Single Malt, mis on tüüpiliselt Ameerika linnaseviskidele hästi noor ja küpsenud uutes tammevaatides. Maitstav on pärit 5cl näidispudelist.

Wesward American Single Malt Whiskey, 45,0% nc, ncf?

Aroom: alguses hoomatav mõningasel määral kuivatatud puuviljad, kuid peamiselt siiski tammised tanniinid. Lisaks puidust karamelli, pärmisust – nisuõlu.

Maitse: suutundelt ümar. Vanill, puidusus, pehmed vürtsid ja veidi ehk õllesarnast teraviljasust. Veidi ehk ka köömneid.

Lõpp: keskmise pikkusega. Tammetanniinid, lisaks vanill ja kerge mõrkjus.

Hinnang: C

Võrreldes Balcones ja Westland viskidega on siinne paari pügala võrra lihtsam ja isegi enam üksluiselt tammevaatide mõjuline; siin tuleb ka puidune mõrkjus esile. Keskpärane sooritus minu jaoks.

Westland American Oak

Teine Ameerika ühelinnaseviski tuleb Seattle’st. Westland viskivabrik rajati 2011. aastal algselt kohaliku pruulikoja kõrvale, kust saadi uhetis, millest siis viskit destilleeriti. Oma tootmisprotsess saadi toimima 2013. aastal, mis võimaldas tootmist laiendada ning peale tähelepanu äratamist viskiturul, ostis 2017. aastal viskivabriku rahvusvaheline korporatsioon Remy Cointreau. Viimastel aastatel on viskivabrik pööranud suuremat tähelepanu erinevate kohalike odrasortide ja ka kohaliku turba kasutamisele. Viskivabriku aastaseks tootmisvõimsuseks on 260 000 liitrit. Viskivabriku põhiviskiks on Westland American Single Malt Whiskey, mis toodi esimest korda turule juba 2013. Siinmaitstav Westland American Oak, kuulub koos Sherry Oak ja Peated viskidega Heritage Collection viskide sekka. Maitstav on pärit 5cl näidispudelist.

Westland American Oak, 46,0% nc, ncf

Aroom: algus üsna suletud, eriti kui võrrelda Balcones viskiga. Tasapisi avaneb siiski meeldivalt. Veidi lillelisust (jasmiin), krõbeda koorikuga ahjusoe sai, kergelt magusat marjasust, veidi männivaiku, küpseid banaane ja siis magus vanillijäätis. Klaasis seistes tuleb ka veidi tubakat ning muutub samas ka kuivemaks. Tervikuna kreemine, kerge ja pehme.

Maitse: pehme kreemine vanill koos kerge banaanikreemiga. Mõningane karamell, pehme sidruni marmelaad, veidi münti koos piimašokolaadiga. Kõige taustal selgelt värske puidusus.

Lõpp: üsnagi pikk. Pehme vanillikreem koos tamme tanniinidega. Järelmekis ehk tunda veidi kreegimoosi.

Hinnang: C+

Hoopis kergem ja samas ka vähem puidusem kui Balcones. Tervikuna üsna lihtne, kuid samas meeldiv ja üsna hea viski, eriti aroom. Kuigi tammisus on siin ilusti kontrolli all ning see ei domineeri nii nagu Balcones linnaseviskis, on seda siiski ka siin ehk veidi enam kui tavapäraselt Šoti linnaseviskides.

Balcones Texas 1

Tegemist on minu jaoks esimese Ameerika linnaseviskiga. Balcones viskivabrik on asutatud 2008 ning peale esimese omaniku lahkumist toimus täiesti uue Balcones viskivabriku rajamine 2016, kus aastaseks tootmisvõimsuseks oli 350 000 liitrit. Suurkorporatsioon Diageo omandas viskivabriku 2022 aasta sügisel. Lisaks linnaseviskile toodetakse nii erinevaid burboon kui ka rukkiviskisid. Siinmaitstav Balcones Texas 1 linnaseviski küpsemisajaks on vähemalt 24 kuud ning kasutatud on tavapärasest enam värskeid tammevaate (virgin oak). Maitstav on pärit 5cl minipudelist.

Balcones Texas 1 Single Malt, 53,0% nc, ncf

Aroom: väga intensiivne ja puidune. Tammetanniinid ja männivaik. Vanillipasta. Suhteliselt kõrge kangus annab oma positiivse mõjutuse. Klaasis seistes ja vähese vee lisamisel muutub magusamaks. Kompotikirsid ja kuivatatud ploomid, karamelliseeritud suhkur ja ahjubanaanid.

Maitse: intensiivne ja maitseküllane. Puidulakk, tugev tammisus, kuivatatud ploomid, karamelliseeritud apelsinikoor, karamelliseeritud või. Vähese vee lisamisel veidi leebem ja ehk veidi vähem tammisem, kuid maitsed jäävad suuresti samaks.

Lõpp: keskmise pikkusega, ohtra kaneeliga õunapirukas, põlenud suhkur, tamme tanniinid, kuivusele kalduv.

Hinnang: C+

Selgelt liiga puidune, kuid oma intensiivsuses siiski meeldivalt huvitav. Tammiste tanniinide poolt üleliigselt domineeritud, kuid veega lahjendades saab neid siiski parasjagu pehmendada.

CANADIAN CLUB: 6 yo & 2 x Classic 12 yo

Canadian Club viski on Kanada vanim ja vast isegi kõige olulisem viski bränd. Hiram Walker alustas viski tootmist 1858 ning algselt lihtsalt Club nime alla villitud viski sai hiljem juurde sõna Canadian, mille all seda toodetakse tänaseni. Viski on valminud rukki, rukkilinnaste, odralinnaste ja maisi põhjal, kus maisi destillaat toimib n.ö baasviskina. Canadian Club eripäraks on see, et eri teraviljadest valminud destillaadid segatakse omavahel kokku enne vaatidesse küpsema panemist. Küpsemiseks kasutatakse reeglina Ameerika tammest eks-burboon vaate, mis on suuremalt jaolt mitmenda täitekorrra vaadid, millele on antud uus söekiht. Maitstavat on villitud ilmselt juba mitmed aastad tagasi (kaks neist ilmselt kuskil 2000ndate alguses), kuid vaid ühe 12-aastase puhul on teada selle viski täpne destilleerimisaeg, milleks on 1979 ning see on siis ilmselt villitud 1992. Kõik maitstavad CC-d on pärit 5cl minipudelitest.

Canadian Club 6 yo, 40,0%

Aroom: teraviljane, karamell, rukis ning kergelt atsetoonine piirituselisus.

Maitse: kergelt õline suutundelt. Üsnagi intensiivne, rukkine ja ürdine. Magus piirituseline noot ning selgelt ka viinasus.

Lõpp: kurku soojendav hapukas rukis, järelmekk piirituseline-viinane.

Canadian Club Classic 12 yo (destilleeritud 1979), 40,0%

Aroom: teraviljane, kreemisust, toffee, veidi mesisust. Mõõdukalt vürtsikas ja hapukas rukkisus. Veidi ka vanillist tammisust.

Maitse: vanill ja karamell, natuke selline burbooni laadne. Mõningane papisus. Kreemine, mandlid. Teine poolt hapukas rukis ja kergelt vürtsikas.

Lõpp: kreemine teraviljasus, mandlid, järelmekk hapukas rukkisus.

Canadian Club Classic 12 yo, 40,0%

Aroom: magus teraviljasus ja vanill, kreemine, toffee, kreembrülee, muskaat.

Maitse: kreemine ja ümar suutundelt, magus ja kerge maitsetelt. Võrreldes eelneva varasema 12-aastasega on siinne veidi lihtsam ja vähem rukkisem. Mõningane papisus ka siin.

Lõpp: siin tuleb aga selgelt hapukas rukis ja vürtsikus.

Üsna mekitavad seguviskid kõik. Kui 6-aastane on veel selgelt piirituseline, siis 12-aastased on maitsetelt täitsa võrreldavad keskmike hulka kuuluvate Šoti seguviskidega. Omapäraks on siinsete Kanada viskide puhul aga hapukas rukkisus, mida Šoti viskide puhul ei leia.

Evan Williams Black & White Label

Siinsed burboonid tulevad Heaven Hill nimelisest viskivabrikust (kuigi viski ise on destilleeritud Bernheim viskivabrikus). Eks see Põhja-Ameerika viskide päritolu ja nimetused on segadust tekitavad. Tuleb eristada korporatiivset omanikku, viskivabrikut ja brändi. Nii näiteks on firma Beam omanduses Jim Beam ja Maker’s Mark viskivabrikud ning villitakse näiteks järgnevaid burboone: Jim Beam, Bookers, Baker’s, Knob Creek, Old Grand Dad, Basil Hayden’s. Tänased Evan Williams nimelised viskid kuuluvad aga Heaven Hill korporatsiooni alla koos burboonidega Old Fitzgerald, Larceny, Henry McKenna ja Eliah Craig.  Lisaks burboonidele villivad pea kõik USA viskivabrikud ka rukkiviskit ning mõned ka nisu- ja maisiviskit.

Evan Williams on müüginumbritelt burboonide seas Jim Beami järel teine (ilmselt on siin arvesse võetud kõik Jim Beam ja Evan Williams nime kandvad viskid). Siinmaitstavad EW burboonid on mõlemad vähemalt nelja aastased ning nende meskiloend on sama: 78% mais, 12% odralinnased, 10% rukis. Kui Black Label on tavapärane seguburboon, siis White Label on BiB ehk Bottled-in-Bond burboon. BiB tähendab seda, et viski on pärit ühelt destilleerijalt (viskivabrikust), ühest aastakäigust (määratud kuuekuuline destilleerimisperiood), küpsenud vähemalt neli aastat US valitsuse järelvalve all olevas viskilaos ning villitud täpselt 50% (100 US proof) kanguses. Maitstavad on pärit 70cl pudelitest.

Evan Williams Black Label, 43,0%

Aroom: magus tammevanill, kaneeli, mesilasvaha, ahjus küpsetatud banaan, õrn piparmündine noot.

Maitse: suutundelt ümar ja kreemine. Maisi magusus, tammevanill, vanilliekstrakt, kaneel. Kerge piparmünt teises pooles.

Lõpp: keskmise pikkusega. Ümar ja mõrumagus tammisus.

Evan Williams White Label BiB, 50,0%

Aroom: võrdluses eelnevaga märksa kreemisem, ümaram ja täidlasem. Suures plaanis siiski sarnane Blackile: magus tammisus, mesilasvaha, ahjubanaan pruunsuhkru kattega. Lisaks siin veel puiduliim ja piparmündist puuviljasust.

Maitse: ümar ja kreemine. Mõõdukalt magus. Tammevanill, piparmünt, karamell, pruunsuhkur. Selgelt täidlasem ja maitseküllasem suuresti tänu kõrgemale kangusele.

Lõpp: üsnagi pikk. Mõrumagus tammisus.

Esmalt tuleb kohe öelda, et need mõlemad Evan Williams burboonid on ikka oluliselt paremad kui Jim Beam või Jack Daniels. Lisaks, kui arvestada veel siinjuures nende täispudelite eest välja käidud raha – vastavalt Black 9 ja White 12, siis tuleb neid väga heaks lugeda. Mõlemad EW viskid on hästi integreeritud ning aroom ja maitsed moodustavad hea maitseküllase terviku. Kasuks tuleb loomulikult siin ka mõlema viski kõrgem kangus. Evan Williams White BiB on mulle burboonina isegi sedavõrd sobiv, et algselt pigem küpsetistesse lisamisena ostetuna, tuleb see nüüd hoopistükis jätta pigem Šoti linnaseviskidele vahelduse pakkumise jaoks mekkida.

Jim Beam & Jack Daniels

November on Šotivaba kuu. Maitsmisele võtan neli Ameerika, kaks Taiwani, ühe Rootsi ja neli Iiri viskit. Vaheldust peab olema ning ega ei saa teiste viskimaade jooke ära unustada.

Kõigepealt siis Ameeriklased ja mitte linnaseviskid, vaid kolm burbooni ja üks sisuliselt burboon, kuid liigituse järgi Tennessee viski. Neist neljast kaks esimesena maitsmisele tulevad on üle maailma tuntud ja ülisuurtes kogustes müüdavad margid Jim Beam ja Jack Daniels ning neist põhiviskid – Jim Beam White Label ja Jack Daniels Old No. 7. Jim Beami meskiloend (mash bill) on järgnev: 77% mais, 13% rukis, 10% odralinnas. Jack Danielsi meskiloend: 80% mais, 12% odralinnas, 8% rukis. Maitstavad on pärit 5cl minipudelitest.

Jim Beam White Label, 40,0%

Aroom: tammine magus vanill, karamell, magus mais. Siis muutub domineerivaks magus ja heinane rohusus, värske köömen ning sekka ka tugevamat ravimtaimede aroomi (raudrohi). Veidi lisandub ka keemilisi jooni.

Maitse: mais koos karamelliga, vaigune. Selgelt tunda hapukas rukkileivasus, mis osutab kõrgemale rukkisisaldusele. Aroomiga võrreldes on maitsed jõulisemad.

Lõpp: keskmise pikkusega. Mõrkjas rohusus koos karamelli ja rukkilinnastega.

Jack Daniels Old No. 7, 40,0%

Aroom: magus mais, vahtrasiirup, küpse banaan, karamellikomm (werther’s original) veidi papisust. Tervikuna oluliselt magusam kui Beam.

Maitse: kreemine, väga kerge ja (liiga) magus. Veidi sellist kunstlike magusainete puuviljasust koos söetableti mekiga.

Lõpp: lühike. Magus mais koos kerge papisusega järelmekis.

Polegi väga hullud ega mekkimiseks kõlbmatud viskid. Ei paku muidugi erilist naudingut ega ole ka siin leida midagi rikkalikku, kuid siiski täitsa OK viskid. Tarbitaksegi neid ju enamasti segudes või kokteilides, mitte niisama mekkimiseks. Nüüd kõrvuti maitstuna on need ka piisavalt erinevad. Seega on täiesti mõistetav, miks osa Ameerika viskide austajaid eelistavad Beami ja teised Danielsi. Beami kõrgem rukkisus on mulle veidi sobivam, kui Danielsi magusus. Ise maitsesin Jim Beami viimati vist kuskil täitsa 1990ndate alguses ning sedagi vaid ühe korra, kuid Jack Danielsi on saanud maitsta mitmel puhul, nii Old No. 7 kui Single Barrel versiooni.

ROCK TOWN Arkansas Hickory Smoked Whiskey

Eelmise kuu lõpetuseks veel üks nisuviski, kuid sedakorda tuleb see Ameerika väiketootjalt. Tegemist on Arkansase osariigis paikneva Rock Town nimelise viskivabriku nisuviskiga. Viski tooraineks on olnud Arkansase pehme punane talinisu (91%), mis on enne jahvatamist külmsuitsutatud hikkoripuu suitsutajas ning odralinnased (9%). Küpsenud on viski u 60- ja 100-liitristes eks-burboon vaatides. Maitstav on pärit 3cl näidispudelist.

Rock Town Arkansas Hickory Smoked (Wheat) Whiskey, 45,0% ncf, nc

Aroom: üsna ebatavaline. Esmalt on tunda ehk õrn kuiv puidune suitsusus. Siis atsetoonita küünelaki eemaldaja, veidi seebisust ja ratta sisekummi. Klaasis seistes muutub magusamaks, tainaseks ja võiseks, veidi selline halvakas läinud sulanud taluvõi. Veidi vett ümardam ja lisab vanilli.

Maitse: väga kummaline ja aroomiga võrreldes veidi isegi ebameeldiv. Magus ja samas mõrkjas puidusus, siis üsna tugev riivitud muskaatpähkel ning kirbed mandlikoored. Samas on kuidagi liistunud mekk juures. Veega lahjendatult veidi magusam.

Lõpp: keskmise pikkusega. Riivitud muskaatpähkel peamiselt, kuid veidi ka magusat vanilli.

Ei ole hea viski. Vähemalt mitte minu jaoks. Kui teist korda pakutaks, lükkaks viisakalt tagasi.

WILD TURKEY 101 Bourbon

Vahelduseks ka üks burboon. Wild Turkey 101 on küpsenud tugevalt söestatud (Barrel char No 4) vaatides ning villimiseks on valitud 6-8 aasta vanused viskid. Wild Turkey burboonide meskiloend (mash bill) ehk proportsionaalne viski koostis on 75% maisi, 13% rukist ja 12% linnaseid.

Wild Turkey 101 Kentucky Straight Bourbon Whiskey, 50,5%

Aroom: kergelt sidrunilise ääristusega karamell. Veidi atsetoonisust ja keemilise töötlemise aroome, mis ei tõuse siiski õnneks domineerima. Värske puit koos vaiguga. Tammised vanill ja vürtsikus. Vürtsikus on selline rukkile omane, meenutades hapukat rukkileiba.

Maitse: vürtsikas karamell, vahtrasiirup, tumedam/suhkrusem apesinimarmelaad. Veidi piparmündi värskust. Veidi vett toob suutundesse kreemisust.

Lõpp: üsna pikk, vürtsikas ja karamelline.

Üsna hea burboon ka niisama mekkimiseks. Ehk isegi senimaitstud burboonidest meeldivaim.

Rukkiviskid: USA, Kanada, Soome, Eesti

(Odra)linnaseviskidele vahelduseks on hea vahel maitsta ka midagi muud. Sedakorda avanes tänu Tallinna viskishowle maitsmisele võtta viis rukkiviskit. Kaks viskit (Rittenhouse Rye, Pike Creek 10 yo) sai proovitud kohapeal, kaks kohapeal seminaril ning lisaks sai nii seminaril maitstud kui lisaks saalist kaasa küsitud kolm rukkiviskit (Lot No. 40 Rye, Helsinki Rye Malt, Moe Rye Malt) 3cl näidistena, mida siis mekkisin põhjalikumalt kodus.

Esimesena maitstud rukkiviski oli Rittenhouse Rye (USA). Seda viskit loetakse kuuluvat Pennsylvania stiili (ka Monongahela-stiil) rukkiviskide hulka, mis on tüüpiliselt robustsemad ja vürtsikamad võrreldes ajalooliselt teise Ameerika rukkiviski stiiliga, milleks on Maryland stiil, mida esindavad rukkiviskid on iseloomult delikaatsemad ja magusamad. Rittenhouse Rye (50%) on meeldivalt vürtsikas ja puuviljane viski, kus aroomis esil kuivatatud puuviljad, vürtsid (kaneel), apelsinikoore tükkidega iiris ja veidi münti. Maitses leitavad kõik aroomis esinenud aspektid, lisaks ka muskaat, fenkol ja veidi köömneid. Maitse on tervikuna üsna täidlane ja tammiselt vürtsikas. Igati hea rukkiviski.

Teine maitstud rukkiviski – Pike Creek – on pärit Kanadast, mis on koos Lot No. 40 rukkiviskiga mõlemad ka Tallinna lettidele saabunud. Peab tunnistama, et need mõlemad olid üle väga pika aja esimesed Kanada viskid, mida proovitud. Viimane kord jääb kuskile 1990ndate keskpaika, mil sai vist proovitud Seagram VO ja kindlasti Canadian Club viskisid (viimasest on siiani väga halb mälestus). Mida siis seekord Kanadal pakkuda on? Ootused olid kõrged, kuna mõlemat viskid, nii Pike Creek 10-aastane, kuid eriti Lot No. 40, on teeninud maailmas palju kiidusõnu.

Pike Creek 10 yo (42%) on rukkiviski (Kanada viskid on enamasti kõik n.ö rukkiviskid, kuid need on reeglina siiski enne villimist kokku segatud linnase-, maisi- ja rukkiviskidest, seejuures ei avalikustata täpset vahekorda), mis on Ameerika tammest vaatides küpsemise järel järelviimistletud rummi vaatides. Rummivaatide mõju on nii aroomis kui ka maitses väga selgelt tunda. Aroomis pruun suhkur, mesised rosinad, ürdid ja kerged vürtsid. Värskes maitses samuti pruun suhkur, karamell, kardemon ja ehk ka tsitruseid veidi. Kokkuvõtvalt võib põgusa maitsmise põhjal pidada seda jooki rummilaadseks üsna meeldivaks viskiks.

Nüüd saab minna põhjalikumalt maitstud rukkiviskide juurde. Neist esimene tuleb siis Kanadast, teine Soomest ja kolmas Eestist! Kõik need kolm viskit on maitstud 3cl näidispudelitest. Soome ja Eesti viskid said eeltutvustatud ka viskishowl vastaval seminaril, mis kandis nime „Finnish & Estonian Whisky“ ning kus tutvustasid oma viskide tausta Mikko Mykkänen The Helsinki Distilling Co poolt ja Sven Ivanov Estonian Spirit/ Moe Peenviinavabrik poolt. Aga esmalt Kanada viski, mida võib järgneva kolme puhul lugeda ka referentsviskiks.

Helsinki Rye Malt / Lot No. 40 Rye / Moe Rye Malt

Lot No. 40 Rye Whisky (Hiram Walker & Sons Lt.), 43%

Viski on valmistatud rukkist ja rukkilinnastest (rukki koguse ja suhtarvu kohta on saada erinevaid numbreid) ning küpsenud värsketes Ameerika tammest vaatides umbes 7-8 aastat. Aroomilt väga intensiivne, vürtsikas rukis, münt, kardemoni ja kaneeliga maitsestatud kuivatatud õunad; köömned, fenkol, muskaat. Suutundelt täidlane, ümar, isegi veidi õline, suud kattev. Vürtsikas-magus tammisus, köömned, tumedam iiris, vanill, veidi tsitrust, magushapukas köömnetega rukkileib. Järelmaitses lisaks kaneel ja nelk. Kontrollitult robustne viski. Tervikuna kolmest kõige intensiivsem, rukkisem ja täidlasem. Väga hea.

Helsinki Rye Malt, 3 yo Small Batch Summer Release 2018, release #4 (The Helsinki Distilling Co.), 47,5%

Viski on valmistatud 70% osas rukkist ja 30% osas odralinnastest. Destilleeritud 2015. aastal, küpsenud kolm aastat Ameerika tammest uutes tammevaatides (virgin oak barrels) ning villitud siis sel aastal (2018) kahest vaadist kokku 740 pudelit. Aroomilt üsna grappa ja akvaviti sarnane; värske heina küün, kaseviht, värske till, kummel, köömen. Maitses samuti till, kummel, köömen, pärnaõietee. Lisaks veidi hapukat rukkileiba ja vürtsikust. Suutundelt ümar. Tervikuna kolmest kõige kergem ja delikaatsem. Pole paha; meelepärane ilmselt kõigile grappa ja akvaviti armastajatele.

Moe Rye Malt (Estonian Spirit/ Moe Peenviinavabrik), 57,7%

Tegemist on siis valmimisjärgus tulevase Eesti viskiga! Siinmaitstav veel mitte päris viski on valmistatud Sangaste rukkist, küpsenud 22 kuud uutes Ameerika tammest 30 liitristest vaatides ning kokku villiti seda kaheksa pudelit. Esmalt torkab silma viski väga tume värv, mis osutab ilmselt tugevalt röstitud vaadi intensiivsele mõjule. Kangus on tunda, nina näpistav teravus, esmalt ehk veidi liiga kuiv. Vajab õhutamist, siis selgelt magusam ja ümaram. Siiski üpriski tammevaadi mõjuline: magus vanill, mandlimass, veidi iirist. Lisaks tumedamaid puuvilju ja põrandalakk. Suutundelt ründav ja terav, maitsete poolest üsna napp ja ei kanna kuigi pikalt. Selgelt tammine; veidi ehk on teatavat puuviljamarmelaadi maitses leida. See väike vaat on juba nüüd, ja ilmselt kardetavalt peatselt veelgi enam, destillaadi üle võimust võtnud. Loodetavasti on Moe pannud vähemalt osa destillaadist küpsema ka tavasuuruses vaatidesse. Tervikuna on Moe Rye Malt kolmest maitstust kõige kuivem ja piirituselisem. Võrdsust silmas pidades sai seda ka veega lahjendatud kuskil 45%-ni ning siis tuli veidi enam vürtsikaid aroome ja maitseid esile, mis näitab, et vähemalt potentsiaali sel rukkidestillaadil on. Tuleb vaid oodata 2020ndat aastat, mil lubaduste kohaselt Moe rukkiviski turule tuuakse.

Kaks vana riknenud burbooni

Siin tuleb väikese veidra vahepalana tutvustamisele poole sajandi eest destilleeritud burboonid, mis mõlemad pärit minipudelitest. Mõlemad on destilleeritud aasta-paar enne seda, kui mina siin ilmas päevavalgust nägin. Kuid vanust on siiski neil kahel burboonil vastavalt vaid neli ja kuus aastat. Need kaks minipudelit jõudsid minuni umbes seitse aastat tagasi lahe põhjakaldalt, kus need ühe soomlase kapist esile tulid. Kuna algne omanik ei soovinud nendega midagi peale hakata, siis nii nad minu abikaasa vahendusel minuni jõudsid. Need oli siiani selliste veidrustena ka mul tänaseni rahulikult kapis istunud, kuni mõtlesin need eile siis lõpuks ära proovida.

Kuigi mõlemad minipudelid olid ilusti suletud ja maksumärgidki alles (ühel oli kuivuse tõttu pool sellest siiski ära murdunud ja kaduma läinud) ning sildid oma algse teravuse säilitanud (seega võib oletada, et pudelid on püsinud pool sajandit päikesevalguse eest varjatuna), oli mul kindel veendumus, et nende sisu kuigi kõlbulik enam ei ole (ühel oli selgelt ka viski maht kahanenud). Ilmselt ei ole suutnud õhuke metallist keermekork õhu juurdepääsu takistada ning seetõttu oli oodata pigem riknenud sisu. Võtsin siiski julguse kokku ja nuusutasin ning isegi maitsesin neid veidi. Mis siis selgus?

Old Grand-Dad, Spring 1965 / Fall 1969, 86 proof (43%), 1/10 pint

Selgelt mitte enam viski. Aroomis väga domineerivaks vanad raamatud ja märg papp, lisaks puiduliim ja ehk veidi on selle kopituse alt tunda ebamäärast magusust. Ilmselt ka on kangus oluliselt madalam kui 43%. Maitse väga õhuke, liistunud ja tunda selles üksnes papine mekk. Selgelt joomiskõlbmatu. Suutunde järgi võiks kanguseks pakkuda vaid 20-25% juures. Ei julgenud alla neelata. Sisu läks otse klosetist alla. Kahetsesin, et üldse mekkisingi seda. See vanade raamatute ja papi lõhn/mekk saatis mind veel pool päeva. Vajas ohtralt vett ja korralikku Viskit, et seda suust maha loputada.

Seagram’s Benchmark 6 yo, 1964 / 1970, 86 proof (43%), 1/10 pint

No nii, siin on isegi mingid viskile omased aroomid veel säilinud. Esmalt siiski atsetoon koos lillelise odava parfüümiga. Veidi aja pärast soolakurk ja tilliga maitsestatud hapukurk. Veel oodates tuleb isegi karamelli ja vanilli magusust koos toore aprikoosiga. On tunda burbooni! Võiks isegi öelda, et siin on tegemist olnud suurema rukkisisaldusega burbooniga. Maitses on samuti viskit tunda. Esmalt veinine mekk, veidi vanilli ja siis kirbust. Siiski jääb suutundelt üsna õhukeseks. Ilmselt on ka siin kangus oluliselt langenud, kuid mitte siiski nii palju kui eelneva puhul. Siin saab rääkida isegi järelmaitsest, mis on üsna pehme kuid samas pigem kuiv. Seda viskit julgesin isegi väga väikese koguse alla neelata, kuid enamus läks sellestki viskist klosetist alla.

Avamine tasus end siiski ära. Esiteks sai kahest riknenud veidrusest kapis lahti. Teiseks sai maitsta viskisid, mis on oma kvaliteedi selgelt minetatud. Viimane annab nüüd võimaluse edaspidi maitstavates viskides selliseid aroome ja maitseid kohates vastavaid järeldusi teha.

BULLEIT RYE

Siinmaitstav Bulleit 95 Rye on Bulleit Bourbon paariline. Viskit iseloomustab väga suur rukkisisaldus. Nimelt on viski valmistamisel kasutatud meskiloendit (mashbill), mis koosneb 95% osas rukkist ja 5% osas odralinnastest. Kuigi Bulleit viski kuulub suurkorporatsioon Diageo omandusse, ei toodeta seda viskit Bulleit nimelises viskivabrikus, vaid see ostetakse sisse Lawrenceburg (Indiana) viskitehasest. Selline praktika on Ameerika viskimaastikule tüüpiline. Viskibrände on väga palju, kuid suur osa nende sisust ehk viskist endast, tuleb üsna väikesest arvust viskivabrikutest. Maitstav Bulleit Rye viski on villitud 2015. aastal ja on küpsemisealt ilmselt viie kuni seitsme aastane.

Bulleit Rye, 45%

Aroom: üsna jõuline. Vürtsid, eriti muskaat, vürtsisegu, hapendatud kurgid, till, fenkol. Selline soe magushapuka rukkileiva aroom kõige taustal.

Maitse: aroomiga võrreldes pigem mahe, magusapoolsem ja kerge. Alguses suutundelt õrn kreemisus, siis kasvavalt vürtsikas laine, mis katab suu üpriski meeldivalt. Teises pooles on enam vürtsisegu, muskaati, nelki ja kaneeli mõrusust.

Lõpp: keskmise pikkusega, magus ja vürtsid heas tasakaalus. Järelmekis veidi mõrudamapoolsem rukkileib.

Kuna ma polnud enne sel sügisel maitstud Hudson Manhattan Rye viskit rukkiviskisid üldse maitsnud, siis võib nüüd peale kaht viskit isegi leida sellele viskitüübile omaseid sarnaseid maitseid. Nendeks on till ja fenkol koos magus-mõru vürtsikusega. Neid kaht võrreldes saab tõdeda, et rukkiviski on ka niisama mekkimiseks isegi sobiv, kuid ilmselt on nad pigem siiski kokteilidesse kasutamiseks mõeldud. Kahjuks ise ma kokteile ei tarbi ning ei oska selle kohta midagi mõistlikumat lisada. 

Kokkuvõtteks võib aga öelda, et rukkiviski pole mitte sugugi viimane valik linnaseviskide maitsmisele vahelduse toomisel.

HUDSON WHISKEY x2

Täna sai teadlikult sisse astutud ühte veinibaari, kus oli võimalik maitsta kaht Ameerika väiketootja viskit. Maitsmiseks sai võetud New Yorgis asuva Tuthilltown Spirits burboon ja rukkiviski, mida turustatakse Hudson nime all. Tuthilltown Spirits on asutatud 2001 ja selle poolt toodetud viskid on esimesed, mida New Yorgis peale keeluseadust destilleeritud. Viskivabriku praeguseks omanikuks on William Grant & Sons, kuid viski tootmine toimub siiski endiselt käsitöö laadselt.

Mõlemad viskid on destilleeritud padadestillaatorites kaks korda ning siis küpsenud Ameerika tammest vaatides ilmselt 2-4 aastat, kusjuures Baby Bourbon’i (ilmselt ka rukkiviski puhul) küpsemisel on kasutatud väikeseid (baby) vaate ja tooraineks on olnud 100% New Yorgi osariigis kasvanud mais. Ka rukkiviski valmistamisel on peamine osa rukkist saadud viskivabriku lähiümbruse põldudelt. Mõlemat viskit sai maitstud 2cl jagu.

Hudson Baby Bourbon, Year 2015 Batch 11, bottle #2701, 46%

Aroom: ehe burboon, kuid võrreldes Kentucky burboonidega üsna kerge ja mitte liigselt magus ega sapine. Vanill, grillitud mais, kerge tsitrus ja siis klaasis seistes üha enam tunda ka tammevaadi rösti, mis annab sellise kergelt suitsuse alatooni (tühjas klaasis oli see just eriti selgelt tuntav).

Maitse: samuti üsna kerge, magus küpsetatud mais, kuid see ei domineeri popcorni laadselt. Värskust annab kerge sidrun.

Lõpp: üsna pikk, meeldivalt pehme ja siidine, kerge münt lisab meeldivust.

Hudson Manhattan Rye, Year 2015 Batch 10, bottle #8038, 46%

Aroom: selgelt eelnevast erinev, veidi kummaline aroomikooslus, kus esmalt seostub kuivatatud tilliga, kus veidi ka fenkolit ja münti. Võiks öelda, et ka lillelisus ja veidi sellline keemiline pool on samuti tuntav. Klaasis seistes ja eriti tühi klaas annab ka magusat tubaka aroomi. Omapärane.

Maitse: omapärane, kuid üsna lihtne, kerge ja tajutavalt noorepoolne. Ohtralt ja peamiselt erinevad rohelised ürdid, eriti till ja veidi fenkolit; kadakamarjad ja veidi ka tammevaadist tulevat mõrusust magususele lisaks.

Lõpp: keskmise pikkusega, ürdine koos magususega.

Hinnang: üsna vastuvõetavad mekkimiseks mõlemad, arvestades seda, et ma ei ole eriline burbooni austaja ega pole ka rukkiviskiga end seni kurssi viinud. Sobivad ka niisama mekkimiseks, kuid ilmselt on sobivamad siiski erinevates kokteilides.

BULLEIT BOURBON

Siin tuleb erandkorras maitsmisele burboon, mida ma eriti ei osta ega pole ka kuigi palju maitsnud. Ei ole lihtsalt burbooni sõber, nii nagu mulle ei istu eriti ka mais. Need vähesed pudelid, mida olen ostnud, on läinud suures osas koogipõhjade koostisesse. Selle kõrvalt on siis saanud ka neid veidi maitsta.

Bulleit Bourbon viskit iseloomustab üsna suur rukki sisaldus, seda on maisile lisaks ligikaudu 30% meski koostises (mash bill). Viski aluseks olev retsept on pärit 19ndal sajandil elanud Augustus Bulleit nime kandnud baari omanikult, kes legendi kohaselt kadus müstilistel asjaoludel, kui vedas burbooni vaate Kentucky ja New Orleansi vahel. Retsepti äratas ellu ja täiustas Tom Bulleit 1987 aastal. Pikka aega toodeti villimiseks minevat viskit Four Roses viskivabrikus, kuid viimasel ajal tuleb viski Lawrenceburgis asuvalt suurtootjalt MGP, kust saavad oma viski ka paljud teised burbooni ja rukkiviski tootemargid. Suurkorporatsiooni Diageo poolt on praegu rajamisel Kentuckys siiski Bulleit’ oma viskivabrik. Maitstav viski on villitud 2014. aastal ja on küpsemisealt ilmselt kuue ja kaheksa aasta vanuse vahel.

Bulleit Bourbon, 45%

Aroom: üsna kerge ja ümar, mõõdukalt magus ja veidi tammiselt vürtsikas. Pehme paks vanill, mais ja veidi kookost. Ka lillelisus ja teatav mesine magusus on tunda. Värskust annab münt ja isegi selline kerge aniisi aroom.

Maitse: pehme, kuid samas ka piisavalt jõuline, milles leitav sidrunit, aprikoosi ja apelsini. Üsna kreemine suutunne, vanill, maisine magusus ja seda tasakaalustav mündine värskus.

Lõpp: keskmise pikkusega, üsna mahe ja magus, selline virsikukompoti siirup. Lisaks kergelt tammist vürtsikust.

Kommentaar: Üsna meeldiv ja tasakaalus viski ning mulle, kui burbooni mitte armastajale, oli see täiesti sobiv ka paljalt mekkimiseks. Ilmselt suurem rukki sisaldus tegi selle teistest burboonidest erinevamaks (kapis on ka Bulleit Rye, mis ootab alles avamist). Konkreetset hinnangut on aga raske anda, kuna puudub kontekst, mis annaks võrdlusmomendi. Kuid ilmselt ostan seda Bulleit burbooni hea hinna korral uuesti. Pudeli disain on ka üks meeldivamaid burboon viskide seas.