Tähistamaks Eesti taasiseseisvumise 30. aastapäeva, sobib maitsmiseks võtta kaks 1991. aastal destilleeritud Šoti ühelinnaseviskit. Nendeks on Glen Keith ja Glen Spey. Mõlemad tulevad sõltumatu villija Gordon & Company poolt Pearls of Scotland seeriast.
Jah, oli kord aasta 1991, mil nõukogude võimust sai vabanetud. Mis selle aasta suvest meeles on? Lõpetasin just sel aastal ülikooli ning see iseenesest oli omajagu kummaline või isegi sürrealistlik. Valmistati meid ju ette töötamaks Nõukogude ühiskonnas, kuid kui diplom käes, siis see ühiskond sai oma oodatud lõpu. Aga ülikoolist saadud erialane haridus tervikuna oli ikka väga hea ja tugev. Elasin siis Kalamajas (see maja veel endiselt püsti ja sama nigelas või isegi veelgi kehvemas seisukorras) ja töötasin 1991. aasta kevadest juba ühes Tallinna jõusaalis. Otsisin samaaegselt ka muud tööd. Asutamisel oli Vanglate Amet ning Tartu mnt 85 vanasse võimlasse kavandati vanglaametnike koolituskeskust. Nii avanes võimalus seal koos kursusekaaslasega koolitajana tööle asuda. Sai isegi seal hoones väikest remonditööd tehtud, spordisaali kohendatud ja uutele vanglatöötajatele füüsilise vormi teste ja norme välja mõeldud. Kui selgus, et raha kahe koolitaja töölevõtmiseks siiski napib, taandasin end sealt. Samas avanes võimalus asuda tööle Toompeale valveteenistusse, mille üheks ülesandeks oleks saanud ka Pika Hermanni torni lipu heiskamine. Kuid kuna töölevõtmisel sooviti saada Nõukogude Armee piletit, siis paraku jäi ka see tööots vastu võtmata. Nimelt olin kaks aastat varem, 1989. aastal, ühiselamu köögis selle pileti „pidulikult“ ära põletanud. Ja nüüd Toompea lossi tööle saamiseks vajalikku uut armeepiletit taotlema ma ka ei soovinud hakata. Mida veel? Ja pealegi oli töövestluse läbiviijal seljas Nõukogude miilitsavorm. Mida kuradit, mõtlesin siis. Ja ega mulle võimuinstitutsioonid ja sealsed käsuahelad pole tegelikult kunagi meeltmööda olnud. Nii saigi kogu 1991. aasta suvi töötatud jõusaalis administraatori ja treenerina ning lihtsalt üsna muretult suve nauditud. Juba sama aasta sügisel sain kutse ülikooli õppejõuna tööle asuda, mille ka vastu võtsin ja kus mõningate vaheaastatega siiamaani seda tööd teen. Imelik ja isegi veidi piinlik tunnistada, aga selleaegsetest olulistest poliitilistest asjadest ei mäleta suurt midagi. Aga nüüd maitstava viski juurde.
Siinmaitstav Glen Keith on destilleeritud juunis 1991, küpsenud ühes eks-burboon vaadis #85172 (barrel) ja peale 23-aastast perioodi villitud oktoobris 2014 kokku 179 pudelit. Maitstav on pärit 3cl näidispudelist.
Glen Keith 23 yo, Pearls of Scotland 1991/2014, 52,1% nc, ncf
Aroom: õrnalt vahane ja ohtralt puuviljane. Magusad õun ja pirn, banaan ja melon. Lisaks sidrunihein ja martsipan. Taustal on veidi tajutav ka kuiv tamm. Väga kutsuv ja meeldiv.
Maitse: vahane ja puuviljane. Meeldivalt suud kattev. Puuviljamaitselised karamellid ja kummikommid. Õun, pirn, banaan ja melon. Martsipan, barbariss ja veidi fenkolit. Teises pooles törts ürdist rohusust, kooritud mandel, mis annavad magusat tasakaalustava mõrkjuse.
Lõpp: keskmise pikkusega. Vahane puuviljasus jätkub, kuid sedakorda enam tajutaval rohusel põhjal. Järelmekis veidi kuiva tammisust.
Hinnang: B+
Suurepärane puuviljane viski. Veega lahjendamist ei vaja. Ideaalne kangus sellele destillaadi põhisele linnaseviskile.
