Viimane viski sel aastal. Ja nagu juba kolmel eelneval korral on ka seekord selleks Lagavulin. Täpsemalt üks Šoti ühelinnaseviskide klassikuid – Lagavulin 16. Vaatasin järele ning tuleb tõdeda, et ma polegi veel seda viskit oma blogis tutvustanud. Põhjus ka osaliselt arusaadav. Kui 1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses oli see viski korduvalt ostukorvis, siis hiljem jäi see kuidagi valikutest kõrvale. Viimati soetasingi selle Lagavulini vast oma seitse aastat tagasi. Maitsmisele tulev on villitud 2015 aastal.
Lagavulin 16 yo (2015), 43%
Aroom: kohene lõkkesuitsusus, kustunud söed, pigi ja tõrvane köis – tüüpiline Lagavulin. Soolakaramelli, salmiakki ja lagritsa segu. Klaasis seistes tuleb taustalt enam esile magusust andev karamellisus, lisaks meeldiv riivitud apelsinikoor; muutub kreemisemaks. Õhutamine teeb head.
Maitse: üsna kerge (isegi veidi vesine), magus ja jõuetu. Siiski on tervik vägagi meeldiv. Suutundelt kreemine suitsusus koos kergelt merevetikalise soolasusega. Lõkkesuitsune fenkol, lagrits, salmiakki. Veidi ka nahksust, veidi apelsinikoort, veidi münti ja piimašokolaadi.
Lõpp: üsna pikk. Magus-mõrkjas soolakaramellisus, värske münt šokolaadiga. Kasvavalt soolane, lõkkesuitsune ja -söene järelmekk on siin väga meeldiv.
Hinnang: B
Kuigi meeldiv ja endiselt väga hea Lagavulin 16, on see siiski võrreldes kunagi maitstutega märksa lahjem ja jõuetum. Kas on see objektiivselt nii või on need üksnes minu enda „kogenumad” meeled, mis selles madala kangusega viskis seda kunagist jõulisust ei tuvasta (kindlasti pole enam siinses viskis minu jaoks lapsang souchong tee aroomi ega maitseid). Järgmisel aastal detsembri lõpul siis järgmine Lagavulin.
Kätte jõudnud 2024. aasta viimase viski maitsmise tutvustus. See on ühtlasi linnaseviski blogi 900. postitus! Jätkates kaht viimast aastat, on sobilik viski selleks Lagavulin. Tegemist on seekord Distillers Edition seeria viskiga, mis Lagavulini puhul tähendab peale esmast eks-burboon vaatides küpsemist umbes aasta jagu järelküpsemist Pedro Ximénez šerri vaatides. Viski on destilleeritud 1998 ja villitud 2014.
Aroom: üsna rikkalik, täidlane ja väga meeldiv. Roosiõite aromaatsus ühendatud magusa ja sooja vegetaalse turbasuitsuga; martsipan ühendatud tõrvaseebiga; jõhvika ja apelsini tükkidega tume šokolaad kuuma asfaldi nõgisusega. Kuivatatud viigimarjad ja datlid. Klaasis seista lastes muutub väga kreemiseks, juurde tuleb kerge tubakas ja sõnnikulisus ning selgelt ka meresoolasus.
Maitse: algus on suutundelt kreemiselt pehme ja ümar. Siis tuleb tugev turbasuitsusus, mis jääb saatma kogu maitsekaart. Nõgine, tõrvane. Kuivatatud viigimarjad ja datlid, rosinad ja mõru tume šokolaad. Teises pooles tammist vürtsikust, pipart, veidi ingverit, salmiakki, meresoolasus. Törts lihtsam kui aroom oodata lubas ning seda suuresti tänu madalale kangusele.
Lõpp: pikk. Kreemine nõgine turbasuitsusus, meresoolane. Kasvavalt vürtsikas ja veidi piprane järelmekk, kus ka vihjed ingverile.
Hinnang: B+
Aroom selgelt siin viskis rikkalikum ja parim osa. Maitsetele, mis samuti rikkalikud ja meeldivad, teeb siiski karuteene madal kangus. Kui see viski vaid oleks külmfiltreerimata, ilma piirituskaramelli lisamiseta ja villitud vähemalt 46% kangusel.
Eelmise (2022) aasta viimane blogis tutvustatud viski oli viskivabriku 200nda aastapäeva puhuks 2016. aastal villitud 8-aastane Lagavulin. Ka selle aasta lõpetab Lagavulin, mis on samuti 8-aastane. Kuna aastapäevaks villitu leidis sooja vastuvõtu, otsustati see viski lisada 2017. aasta teises pooles põhisortimenti. Siinmaitstav on villitud aga 2022. aastal ning selle soetasin muideks täpselt aasta tagasi ehk 28.12.2022 ning seda aastalõpu allahindluste käigus üsna soodsalt.
Lagavulin 8 yo (2022), 48,0%
Aroom: tuhaselt turbasuitsune sidrun, kerge äädikalisus või pigem marineering, soolakaramell, meditsiiniline marli, meresoolane. Ehk kõik see, mida ühelt noorelt Islay turbaselt viskilt oodata. Klaasis seistes muutub turbasus veidi magusamaks, lisandub ka piimašokolaadi ja ninatundelt muutub õlisemalt paksemaks.
Maitse: esmalt paitavad huuli magusad sidrunid, siis tuhaselt turbasuitsune, suitsutatud sardiinid koos sidruniga oliiviõlis. Kasvavalt meresoolane ja mineraalne. Teine pool oluliselt äkilisem ning mingist paitusest pole enam juttugi. Marineeritud kappar ja sidrunimahl turbasuitsuse lisandiga.
Lõpp: pikk. Sidrunikoor, enam söene ja tuhane, veidi tšillist rohusust siin selgelt. Turbane, meresoolane ja mineraalne.
Hinnang: B+
Kuna mul oli eelnevast aastast alles hoitud veerand pudelit aastapäeva 8-aastast (villitud 2016), siis oli hea võimalus mõlemat kõrvuti maitsta. Peab ütlema, et suures plaanis on need üsna sarnased. Siiski väike erinevus oli tunda. Nimelt on 2016 veidi täidlasem, magusam ja kuidagi küpsemalt ümaram, kuid 2022 on samas veidi lihtsam, rohusem, meresoolasem ja nooremapoolsemalt äkilisem. Aroomi osas on 2016 veidi tuhasem, turbasem ja meditsiinilisem, maitsetelt samuti turbasem ja suutundelt ehk veidi õlisem ning järelmaitses tuleb siin magus sidrun. Väiksel tajutaval erinevusel võib olla ka üks selge põhjus. Nimelt on üks neist olnud oluliselt pikemalt avatud (kuid ikka korgitud) pudelis; 2016 poolik on seisnud 13 kuud ja 2022 olnud avatud kõigest ühe kuu. Tervikuna on aga mõlemad Lagavulinid märkimisväärselt head noored turbased linnaseviskid.
Tundub nii, et ka järgmise aasta viimaseks viskiks peab jätma Lagavulini. Ilmselt saab selleks Lagavulin Distiller’s Edition 1998/2014. Ja seejärel 2025. aasta viimane viski saab olema 2015. aastal villitud Lagavulin 16-aastane ning siis ...
Aasta viimaseks blogis tutvustatavaks viskiks on sel korral 8-aastane Lagavulin. See viski on saanud Lagavulin viskivabriku põhisortimendi osaks igal aastal villitava vaadikanguses 12-aastase, juba klassikaks kujunenud 16-aastase ja Distillers Edition kõrval. Viimane on sel aastal villitu põhjal kahjuks aastakäigu märke kaotanud, kuid endiselt PX vaatides järelviimistletud. Eelmisel aastal oli seega DE (2006/2021) puhul vist siis tegemist viimase umbes 16-aastase Lagavulin viskiga, mis erines tavapärasest vaadiviimistluse poolest. Selle aastane on siis ilmselt noorem.
Siinmaitstav 8-aastane Lagavulin villiti esimest korda 2016. aastal, kui viskivabrik tähistas oma 200-aastast tegevust. Viski on küpsenud ilmselt peamiselt teise või isegi ehk osaliselt kolmanda täitekorra vaatides, andmaks edasi üsna destillaadi lähedasi maitseid, mis omakorda peaksid meenutama seda Lagavulinit, mida maitses 19. sajandi viimasel veerandil Alfred Barnard, kui ta oma raamatu jaoks viskivabrikut külastas.
Aastal 2017 lisati see viski siis neljandana põhisortimenti ning see on nüüd vabalt saadaval ka Eestis. Koos selle viski põhisortimenti lisamisega on juba viis aastat liikunud kartus, et 16-aastane võetakse tasapisi tootmisest maha. Õnneks pole see veel seni juhtunud ning seega võib 8-aastane lihtsalt veidi vähendada survet 16-aastasele. Siiski on täheldatav Lagavulin 16-aastase hinna tõus ning kadumine teatud turgudelt. Seega võib sel kartusel ka alust olla. Siinmaitstav Lagavulin 8-aastane on aga pärit 2016. aastal aastapäeva puhuks villitud pudelist.
Aroom: algul veidi kinnine. Üsna kerge, puhas ja delikaatselt magus suitsusus. Klaasis seistes avaneb meeldivalt. Värske ja kergem roheline tee, magus sidrun, teraviljasust, värskelt turvastamisest tulnud magusad linnased, märg villane lõng, põleva rohu suitsusus, mereline soolasus ja soolakaramell. Ehk veel ka veidi hapukat rohelist õuna ja suitsupeekonit.
Maitse: kerge ja magus algus, keskosast kasvavalt turbasuitsune ja soolane. Turbasuitsusus on veidi rohune ja samas söene. Algse magususe järel pöördub pigem kuivaks; või pigem saavutab keskosas ideaalse magus-kuiva tasakaalu. Maitses on leida sidruneid, soolaseid rohelisi oliive, mineraalsust, soolakaramelli, meresoola ja tilliga kartulikrõpse. Veega lahjendamine mulle ei istunud, muutudes rohuselt mõrkjaks, esile tuleb must pipar ning tasakaal saab häiritud.
Lõpp: üsna pikk. Ühelt poolt kerge ja magus, kuid teiselt poolt tugevalt turbasuitsune ja soolane. Suutundelt annab see kooslus meeldiva kreemisuse.
Hinnang: B+
Suurepärane ja ehe Islay linnaseviski. Tajutav sarnasus viimasena maitstud 10-aastasele Caol Ila viskile. Neid kõrvuti maitstes oli raske otsustada, kumb enam meeldib. Isegi kangus on ju sama. Siiski annaks ühe pügala võrra kõrgema hinnangu Caol Ilale. Mis puudutab aga siinmaitstut, siis usun, et ka praegu Eestis lettidel olev 8-aastane on üsna sarnase iseloomuga.
Jätkuks mai lõpule veel üks Lagavulin. See on sarnaselt eelnevale samuti eriväljalaske 12-aastane, kuid pärit märksa varasemast ajast. Nimelt on siinmaitstav pärit 2005. aastal villitud tervikpudelist. See on seisnud mul kapis avamatuna siis juba oma viisteist aastat, kuid otsustasin nüüd selle siis ära maitsta. Ja ei ole selleks parimat aega, kui oma sünnipäevakuu esimene päev. Nii nagu olen juba varasemalt mitu korda märkinud, on kõik soetatud pudelid mõeldud maitsmiseks. Mõnede avamiseni kulub lihtsalt rohkem aega, kui teiste puhul. Nii olen näiteks otsustanud 1983. aastal destilleeritud ja 2007. aastal villitud Port Ellen 23-aastase avada oma 60ndaks sünnipäevaks. See teeb siis selleks ajaks pudeli avamatuna seismise ajaks pea kakskümmend aastat. Kes maldab kannatada, sel hiljem nauding suur!
Siinmaitstav Lagavulin on küpsenud Ameerika tammest valmistatud taastäidetud vaatides ja oli siis järjekorras viies eriväljaanne, kuna 2002. aastal, kui see Special Release sari sai alguse, villiti kaks pudelit.
Aroom: võib kohe öelda, et see on selgemalt turbasem ja kuivem, kui eelnevalt maitstud 2018. aastal villitu. Samas ka vähem magusam, kuigi magusust on ja seda turvastatud linnaste ja vähese toffee kujul. Klaasis seistes tulevad juurde kooritud mandlid, veidike ka kuivemat söelaadset suitsusust. Leidub ka mõningast happelist sidrunit, mis hoiab ülal värskust ja teravust. Veega lahjendades ümaram ja puuviljasem, turbasus vaigune ja veidi ürdine, isegi veidi bituumeni laadset aroomi. Muutub samas ka õlisemaks ja rikkalikumaks.
Maitse: esmalt üsnagi kuiv ja veidi isegi teravalt piprane. Intensiivne turbasus selgelt esil, samuti veidi happeline ja meresoolane sidrun. Suutundelt sirgjoonelisem ja õhem kui 2018. aastal villitu. Magusa poole pealt on teravust tasakaalustamas linnased. Lisaks leitavad ürdid ja törts merevetikaid. Veega lahjendades tulevad soolased tsitrused, turbasus suitsusem ja tuhasem-nõgisem.
Lõpp: pikk. Sidrunid, nõgine, suitsune ja kuiv.
Hinnang: B+
Väga hea lõpetus kolmekuulisele Islay turbaste linnaseviskide teekonnale. Järgmised Islay turbased viskid tulevad alles kõledamate sügisilmade saabudes oktoobri lõpus. Kuid Islay saarelt veel siiski ei lahku. Sujuvaks üleminekuks sobib hästi turvastamata Bruichladdich, mis tähistas 30. mail Feis Ile raames kuuetunnise veebipõhise otseülekandega viskivabriku 140-aastast eksisteerimise (1881-2021) ja 20-aastast taasavamise (2001-2021) tähtpäeva. Sellega seotult oli võimalus proovida ka kuut selleks puhuks maitsmiseks toodud näidist.
Lagavulin 12-aastast on villitud Diageo poolt igal aastal alates 2002. Seega on siinmaitstav järjekorras juba 18nes väljalase selles seerias. Nagu tavaliselt, on ka siinne küpsenud Ameerika tammest taastäidetud vaatides, mis enamjaolt ilmselt hogshead mõõtu. See 2018. aastal villitu oli viimane nn klassikalise ja 18 aastat muutumatuna püsinud sildiga 12-aastane Lagavulin. Aastatel 2019 ja 2020 oli kogu Diageo eriväljalaske ühelinnaseviskid, sh Lagavulin, koondatud „Rare by Nature“ nimetuse alla ja disainitud rikkalikult looduse elemente kasutades. Ja sel 2021 aasta sügisel villitavad liiguvad veelgi kaugemale ja kasutavad juba ka muinasjutulis-maagilisi elemente disainis. Kui 2019 ja 2020 Lagavulin pudelitel ilutses kotkas, siis 2021 on 12-aastasel kujutatud põleva lakaga lõvi. Mulle isiklikult need üleillustreeritud ning veidi naiivsed pakendi ja sildi kujundused enam üldse ei meeldi. Aga loomulikult loeb lõpuks siiski sisu, mitte pakend. Siinmaitstav on pärit 5cl näidispudelist.
Lagavulin 12 yo, Special Release 2018, 57,8% nc, ncf
Aroom: terav, vahe ja puhas destillaadi lähedane aroom. Kuiv, veidi pärmine teraviljasus. Villane lõng ja siis mõne aja pärast tõusevad esile üsna magusad turvastatud linnased ja veidi tuhane suitsusus. Pikemalt klaasis seista lastes muutub rikkalikumaks ja täidlasemaks. Paksem õline linnasus, merevetikaliselt mereline soolasus ja lõpuks tuleb ka sõnnikulisus. Veega lahjendades jääb suures plaanis samaks, kuid juurde tuleb kriidisus, haavasidemed ja tuhane turbasus.
Maitse: meresoolane, tsitruseline ja turbane. Vaatamata kangusele pole teravalt ründav. Suutundelt õline ja meeldivalt suud kattev. Hele greipfruut, soolane, mõningal määral rohelisi oliive ja ka meeldivat münti-eukalüpti. Veega lahjendades õlisus säilib, endiselt soolane; juurde tulevad sidrunikoored ja isegi veidi piprasust.
Lõpp: üsna pikk. Soolane, veidi tuhane, sidrunikoored. Soolakas kuiv järelmekk, mis kannab endas veidi ka metallist nüanssi.
Jätkates Islay lainel, võtan järgmiseks maitsmisele kolm Lagavulin ühelinnaseviskit. Neist kaks näidispudelit tulevad tutvustamisele mais ja üks tervikpudel jääb juuni algusesse. Siinmaitstav on üsna uus lisandus Lagavulini sortimenti. See toodi esmalt reisikaubanduse lettidele 2019. aasta augustis ja on nüüdseks jõudnud ka meile ülelahe laevadele. Tegemist on 10-aastase viskiga, mis on küpsenud Ameerika tammest valmistatud taasnoorendatud (rejuvenated) ja esmatäite eks-burboon vaatides. Maitstav on pärit 5cl näidispudelist.
Lagavulin 10 yo, 43,0%
Aroom: suitsune magus puuviljasus (küpse õun ja pirn), kergelt tõrvane ürdisus. Mesine annab kreemisust ja nahk kuivust. Peale esimest mekkimist mereline soolasus, ahjus valmistatud suitsulõhe ja piibutubaka puuviljasust veidi. Meeldiv, kuid kus on turbasus?
Maitse: kerge. Mesine suutunne, mis kergelt isegi selline õline-vahane. Õline ürdisus, soolane lagrits, köhasiirup. Otsest turbasuitsusust ja üldse suitsusust ka maitses vähe. Magusa poole kaldu.
Lõpp: keskmise pikkusega. Siin tuleb põlenud rohu suitsusus, millega liitub ka tuhasus. Soolane lagrits, kerge fenkol.
Hinnang: B
Meeldiva maitsekooslusega kerge Lagavulin, mis millegipärast meenutab mulle aga enam hoopis Cragganmore 12-aastast, kui Lagavulinit ennast. Turbasust ja suitsusust on siin üllatavalt vähe ja need kes seda siit otsivad, peavad pettuma. Meeldiv viski küll, kuid arvestades küsitavat hinda (umbes 70 ja peale), siis miks peaks valima selle 10-aastase väga hea 16-aastase Lagavulini asemel, mis leitav sageli märksa odavamalt. Kui siinmaitstu oleks hinnalt 40-45 juures, siis soetaks tervikpudeli aga meelsasti.
Kevadtalvise perioodi lõpetab Lagavulin, mis oli Diageo
poolt seriaali Games of Thrones nime kandnud viskide hulku kuuluv. Soetasin
neist endale kolm, millest siinmaitstav Lagavulin ongi viimane. Eelmisel aastal
olid klaasis juba Talisker ja Clynelish. Lagavulini puhul on küpsemine toimunud
esmatäite eks-burboon vaatides ning villitud lõpuks 9-aastasena.
Lagavulin 9 yo (Game of Thrones), 46,0%
Aroom: pehme ja magus esmatunne. Turbasuitsusus, mis selline
vettinud/kõdunenud rohune ja samas üsnagi soolane (mereline). Kerge vaskne noot ning
veidi isegi lillelisust (nartsissi varred). Natuke ja hooti tuleb ka põlenud
plastikut, mis õnneks ei püsi. Tammisus selgelt tunda: vanill annab magusust,
muskaat ja mõningane kaneel mõrkjust. Klaasis seistes toffee ja võiküpsis; need
tulevad enam esile ka vähese vee lisamisel.
Maitse: magus-mõrkjas rohune (taimne kõdu) turbasus koos üsna
tugeva tammisusega (muskaat, kaneel). Vanill, soolakaramell, mereline joodisus,
külmsuitsu kala. Veidi fenkolit, või on see mineraalsus? Suutundelt ehk veidi
õhuke ja liigselt tammine.
Lõpp: üsna pikk, kergelt mõrkjas, piprane, soolakaramell,
fenkol (ikkagi).
Hinnang: B
Üsna tammine ja pigem lihtne Lagavulin, kuid siiski meeldiv. Ehk on
koguni uusi tammevaate kasutusel olnud. Pimetestimisel pakuks ilmselt
Taliskeriks, kuna piprasus on selgelt esil ning turbasus pigem vaoshoitud.
Teine sel kuul maitstav vaadikangusega piiratud koguses eriväljalaskena villitud 12-aastane Lagavulin on pärit 2017. aastast ning on samuti pärit 6cl
näidispudelist.
Lagavulin 12 yo
„Special Release 2017“, 56,5% nc, ncf
Aroom: turbasus
märksa kergem, teraviljane, kriidine. Valged sõstrad, päevalilleõli, märg
villane riie, veidi kummine ja kerge metallisus. Kõrge kangus pole tunda. Klaasis
seismine ja vähese vee lisamine toob veidi mandariini, õrnalt valgelt pipart ja
sõnnikulisust, kuid vähem kui 2016. puhul. Veega muutub magusamaks, seda just
turbaste linnaste kujul, ning täidlasemaks.
Maitse: teravust
siin tunda, samuti on aroomiga võrreldes siin turbasust enam. Tõrv, magusad
linnased. Lahjendamatult tundub noorem ja suutundelt õhem kui 2016. Vesi muudab
magusamaks. Turbasus kergem. Hästi suud kattev ning ümar. Vanill, teravili,
veidi ka magusaid sidruneid ja samas ka soolasust viimases osas.
Lõpp: väga pikk,
magus veidi metalline turbasus. Kuiv, soolane ja kriidine viimasena.
Hinnang: B+
Nii nagu 2016. väljalaske
puhul on ka siin vee lisamine soovitav; vesi muudab täidlasemaks ja
kompleksemaks. Võrreldes 2016. aasta 12-aastasega on siin puudu mentool ja
vähem on õlisust. Siinmaitstav 2017. aasta väljalase on maitsete osas märksa
kuivem ja robustsem ning tervikuna jätab veidi vähemküpse tunde.
Ei saa olla detsembrit
Lagavulinita. Sel aastal on selleks kaks 12-aastast vaadikangusega viskit, mis
Diageo igasügisese eriväljalaske raames villitud 2016. ja
2017. aastal. Lagavulin 12-aastane on igal sügisel üks oodatuim, kuigi samas
juba eeldatud ja seetõttu ka ootusärevust enam ammu mitte tekitav, viski selles
seerias. Siinne viski villiti 2016. aastal, mil Lagavulin viskivabrik tähistas
oma 200. aastapäeva. Maitstav on pärit 6cl näidispudelist.
Lagavulin 12 yo
„Special Release 2016“, 57,7% nc, ncf
Aroom: tugevalt
turbane, kõrge kangus pole tunda. Kergelt magus, mis tuleb turvastatud linnastest
ja vanillist. Suitsusus tuhane, veidi kummisust ning äärtes tammine kuivus, mida
hoiab kontrolli all siiski linnaste magusus. Vesi mahendab otsest turbasust
ning toob veidi enam magusust. Oluliselt kompleksem. Kooritud mandel, iiris,
taustal meditsiinilisust haavasidemete kujul. Veidi ka mittehäirivat
metallisust. Lisaks veel valge pipar ja sõnnikulisus. Suutundelt mentoolne õlisus,
üsna täidlane.
Maitse: tugevalt
turbane ja sirgjooneline. Keskosas mõõdukalt magus linnasus koos vanilliga. Soolaka
äärisega hoomatav sidrun, tõrv, mereline soolasus, mis muudab viimase poole kuivemaks.
Vesi toob täidlust, muutes suutunde paksult õliseks, veidi mentoolset sidrunit.
Lahjendatult kasvab ka soolasus.
Lõpp: pikk ja kurku
soojendav. Turbane ja pigem kuiv. Veega lahjendatult kuivus asendub õlisusega
ning enam mereliselt soolane ja samas ka magus.
Hinnang: A
Endiselt kvaliteetne Islay
linnaseviski. Võrreldes 2015. aastal villituga on siinses oluliselt vähem või
isegi puudu sidrunid. Lahjendamata kujul on siinmaitstud Lagavulin üsna sirgjooneline
ja veidi isegi lihtne, kuid samas tugevalt turbane. Vajab veega lahjendamist,
siis muutub täidlaseks, õliseks, värskemaks ja on loodetud maitsenaudingut
tekitav. Ilmselt hakkaks tervikpudeli puhul see viski samuti alles umbes poole
pudeli pealt oma tegelikku loomust paljastama.
Kui eelmine maitstud
Lagavulin oli puhtalt taastäidetud eks-burboon vaatides küpsenud, siis
siinmaitstav on peale esmast küpsemisaega läbinud järelküpsemise Pedro Ximenez’
šerri vaatides. Konkreetne linnaseviski on destilleeritud 1999 ja villitud 2015
aastal. Maitstav on pärit 6cl näidispudelist.
Aroom: üsna
vaoshoitud, paks puuviljane turbasus. Puuviljad on siin osalt kuivatatud (õun,
viigimari, rosinad) ja osalt keedetud (veidi siirupised). See muudab turbased aroomid
tervikuna üsna kergeks, pehmeks ja mõõdukalt magusaks. Lisanduvad metsaalune
kõdu, kaneeliga ülepuistatud ahjuõunad, tubakas ja veidi piimašokolaadi. Paar
tilka vett teeb aroomi värskemaks ja toob burboon vaadis küpsenud destillaadi
šerri alt esile.
Maitse: suutunne
pehme ja kergelt kreemine turbasus. Turbasus on siin mitte niivõrd mereline
vaid pigem selline tume – soine, rabamülkane, juurikane – ja üksnes veidi tuhaselt
adrune. Mõõdukalt šerrist magusust, tume apelsini marmelaad. Teises laines
saabuvad kergelt suitsused ja mesised vürtsid ja veidi tammisust. Vähene vesi
toob esile mõningal määral tsitruseid, mis muudavad maitse värskemaks, kuid
kaotsi läheb kreemisus. Tervikuna tahaks maitse veidi kõrgemat kangust ja ehk
veidi enam turbasust.
Lõpp: keskmiset
pikk. Meeldivalt kurku soojendav. Veidi turbased vürtsid jätkuvad, lisandub
kerge piprane kipitus keelel, kuid siis hääbuvad tasapisi mõlemad, jättes
endast järele kergelt metallise järelmaitse.
Lagavulin
viskivabrik sai sel aastal 200. aastaseks. Aastapäeva puhuks villiti kaks
piiratud koguses ühelinnaseviskit: 8- ja 25-aastane. Lisaks sai aastapäeva
märke ka järjekorras juba 15nes tünnikangusega 12-aastane Lagavulin, mis on
küpsenud taastäidetud Ameerika tammest eks-burboon vaatides. Maitstav on pärit
6cl näidispudelist.
Lagavulin 12 yo
„Special Release 2015“, 56,8% ncf
Aroom: kangusele
vaatamata üsna kerge. Suitsune magus sidrun, suitsusus on turbane (kõdu, taime
juurestik) ja samas kulupõlengu laadne. Ehk siis nii tugevamat kui kergemat
suitsusust üheaegselt. Kergelt värske asfaldi aroomid. Sidrunile lisaks
magusaid suitsuseid puuvilju, eriti pirn, ja kummeli tee. Lisaks ka mõrkjamat
rohusust ja ürdisust; kamper. Vesi toob aroomi ka vanilli ja linnased ning
muudab koosluse veidi paksemaks ja õlisemaks.
Maitse: intensiivne
tsitruseline turbasuitsusus; terav, kuid sobib ka sellisel kangusel
mekkimiseks. Vesi ümardab ja toob enam esile õlise magusa linnasuse koos
suhkrustatud sidruniga. Lisaks mõru-magus greip ja ürdisus. Turbasus saabub
pigem teise lainena ja on tajutavalt soolane koos kerge piprasusega.
Lõpp: pikk,
tugevalt turbane, mis nüüd ka veidi meditsiiniline, veidi rohuselt ja
tsitruseliselt mõru, greip, pipar; kuiv.
Distillers
edition Lagavulin on järelküpsenud Pedro Ximenez’ vaatides ehk siis „double
matured“. Konkreetne linnaseviski on destilleeritud 1995 ja villitud 2011
aastal. Praegu maitstav on pärit 20cl kõrvalepandud kogusest, mis pärit algselt
üheliitrisest pudelist.
Lagavulin 1995/2011 „The Distillers Edition“ lgv. 4/499, 43%
Aroom:
suhteliselt magus, selge PX mõju, mis pehmendab Lagavulinile omase tugeva
turbasuse ja viib selle tahaplaanile. Üsna kerge, hapukas leib, pruunvetikas ja
veidi sellist pehmet ja üldsegi mitte ebameeldivat maalähedust (sügisene
metsalaune, sõnnik, märg hein). Klaasis seismise ja üksnes paari tilga vee
lisamisel tuleb alt esile värskemat puuviljasust, milles ka sidrunit. See
värske sidrun aga ei tõuse esiplaanile, vaid justkui hiilib taustal ning
aeg-ajalt „pistab pea“ magusa suitsususe tagant välja.
Maitse:
magus, üsna pehme (ehk siis mittealkohoolne) ja selline „tummine“ mitteintensiivne
turbasuitsusus. Magus šerri, mis esil kuivatatud ploomi ja rosinatena. Värskust
lisab apelsini marmelaad, mis küll veidi üleküpsetatud ja magus.
Lõpp:
keskmise pikkusega, pehme ja magus. Lõpus saabub veidi soolane ja hapukas rosinarukkileivane
mekk.
Hinnang:
B+
Ei ole
saavutanud kooskõla destilaadi ja vaadi vahel. On PX vaadi magusust, on
linnaste turbasuitsusust ja destilaadi tsitruselist värskust, kuid need justkui
võistlevad esiplaanile tõusmise nimel. Suuremas osas jääb kaotajaks kahjuks
värske sidrun ja turbasus ning võitjana väljub lahingust magus šerri. Kokkuvõttes
on see Lagavulin siiski väga hea ja meeldiv aeglaselt mekkimiseks, kuid minu
jaoks ehk veidi liiga palju magusa poole kaldu.
Kuna
seda konkreetset liitrist pudelit sai maitstud periooditi (mai 2014, november
2014 ja nüüd siis viimane 20cl detsember 2015) pooleteist aasta vältel, siis
saab öelda, et oksüdeerumine muutis viski paremaks.
Peale
meeldivat Ardbegi viskivabriku külastamist seisis ees lühike sõit Lagavulin’i
viskivabrikusse. Eelnevalt oli teada, et seal ringkäiku ei toimu ning valitud
on üksnes viskilaos maitsmine (Warehouse Demonstration). Ehk teisisõnu ohtralt
maitsmist.
LAGAVULIN
viskivabrik on rajatud 1816. aastal John Johnston’i poolt. Väidetavalt destilleeriti
selles paigas juba aga aastal 1742 kümne pajaga. Praegu on Lagavulin’i
omanikuks suurkorporatsioon Diageo. Viskivabriku aastaseks tootmisvõimsuseks on
2,45 miljonit liitrit. Viski valmistamiseks on roostevabast terasest meskitünn,
kümme lehisest käärimistõrt ja kaks paari destillaatoreid. Eripäraks on see, et
piirituse destillaator täidetakse 95% ulatuses selle mahust. See muudab
piiritusauru kokkupuute vasega väga lühiajaliseks ja tulemuseks on robustsem
toorviski. Lisaks aitab viski robustsele iseloomule kaasa padadestillaatori
kuju: lühike, paks ja sibulakujuline.
Destillaatorid
Viski küpsemiseks
kasutatakse nii eks-burboon (hogsheads) kui eks-šerri vaate, kuid eelistatakse
esimesi. Kahjuks küpseb suurem osa Lagavulin’i viskist Šotimaa mandril, mitte
saarel. Islay saarel küpseb kõigest kuni 20000 vaati, millest 7000 Lagavulin’i
enda ladudes, 9000 Port Ellen’i ja 3500 Caol Ila ladudes. Nii Port Ellen kui
Caol Ila kuuluvad samuti Diageo omandusse.
Viskivaadid Lagavulin'i viskilaos
Olgu vahemärkusena
mainitud, et just Lagavulin oli minu esimene tõsine linnaseviski armastus ehk
viski, mis pani alguse minu viskihuvile. 1990ndate lõpul ja 2000ndate algul oli
Lagavulin 16 põhiviskiks, lisaks sai ostetud nii tünnikangusega 12-aastast kui
PX järelviimistletud pudeleid. Seni viimaseks ostetud villitud Lagavulin’iks ongi
jäänud 1995/2011 PX Finish. Kuna sellest on tallel veel 20cl jagu, siis tuleb
see maitsmisele talve hakul.
Warehouse
Tasting
Maitsmise
viis läbi üdini entusiastlik, energiline, sõbralik ja nalju lennutav Iain ’Pinkie’
McArthur, kes on Lagavulin’i viskivabrikus toimetanud juba nelikümmend viis
aastat. Ülal on Youtube videoklipp Iain’st. Olgu siinkohal kõigile Islay
saarele sõitvatele viskisõpradele üks tungiv soovitus: Lagavulin’i Warehouse
Demonstration on ilmtingimata kohustuslik! Maitsmisele tulid järgnevad otse
vaadist võetud erakordsed viskid (foto kohapealsest nimekirjast):
Lagavulin
2004, 11 yo, 52,7%
Eks-šerri
vaat. Aroomis tajutav šerrisus koos turbasuitsuga, kangusest ja suhteliselt
noorusest tulenevalt terav, tsitruseline ja alkohoolne. Vesi vabastab veidi võiselt
kreemised kuivatatud puuviljad koos magususega. Siiski üsna noor ja terav. Püsivad
mullid klaasi servas on selge märk kangest (üle 50%) viskist. Hinnang: B+
Lagavulin
2002, 13 yo, 54,8%
Traditsiooniline
eks-burboon vaat. Aroomis ja ka maitses lisaks turbasusele kerge vanill ja
iiris. Suutunne kergelt õline, veidi sidrunit ja ingveri. Eelneva viskiga
võrreldes siiski oluliselt pehmem, kuigi kangust enam. Hinnang: A
Kuna
maitsmine oli intensiivne, klaasi valati palju ja kõik maitstavad olid väga
head, siis sai kohapeal pakutud väikeste suletavate plastist topsidega neljast
vanemast (17yo, 22yo, 33yo, 49yo) pool näidisest hotelli kaasa võetud, et neid
siis järgmisel hommikul värskete meeltega rahulikult maitsta. Seega on alljärgnevad
maitsekirjeldused kahe erineva kogemuse tulem.
Lagavulin
1998, 17 yo, 57,2%
Teise
täitekorra eks-šerri vaat. Aroomis esimesena vürtsid ja pipar (valge ja must)
koos alt esile tuleva pehmema ja paksu puuviljasusega. Suutunne võine, maitses
pehme vanill tugevalt puuviljases turbas ning vürtsid ja pipar. Järelmaitse pikk,
õliselt vürtsine ja ülimalt meeldiv. Hinnang: A+
Lagavulin
1993, 22 yo, 56,6%
Esmatäite
eks-šerri vaat. Võrreldes eelnevaga on šerri enam tajutav, turbasuitsusus ja
õlisus veidi tagasihoidlikum. Maitse väga pehme, täidlane ja ümar. Suu aga
katab jällegi justkui õline kiht, milles tajutav teatav pähklisus. Meenutabki veidi
kreeka pähkli õli. Lisandub pipar, mis eriti tunda keelel. Lõpp keskmiselt
pikk ja kuiv, lisaks pehme šerrine turvas. Hinnang: A
Lagavulin
1982, 33 yo, 55,4%
Puuviljane
ja väga vähe turvast alles jäänud küpsemise aastate järel. Eelnevatest aromaatsem,
lilleline (roos), vanill koos üksnes õrna suitsususega. Maitse väga kompleksne
ja täidlane, delikaatne tsitrus (eelkõige magus kreemine sidrun), mitte kuigi
intensiivse vaniljega kreemine jäätis, veidi kuiva tammisust. Vähene vesi
ümardab ja pehmendab ning muudab suutunde õlisemaks ja nahksemaks. Lõpp keskmiselt
pikk, järelmaitses turbane joodisus, kuigi kerge, enim tajutav. Hinnang: A+
Lisaks
toodi lõplikuks elamuseks viskilao sügavusest vaadist nr 552 koguni 1966. aastal
(samal aastal, kui sündisin!) destilleeritud Lagavulin (seega 49-aastane). Kas
uskuda seda või mitte, kuid nii seda öeldi olevat ja vaadi peal ka kirjas.
Lagavulin
1966, 49 yo, Cask No 552, ?%
Aroomis
kerge mereline soolane suitsusus (kaldale uhutud adru), sidrun koos
vaniljekastmega, veidi lillelist (roos) delikaatsust. Maitses kergelt joodine
sidrun, suutunne paks, õline vanilje koos meeldiva suitsuse puidususega. Lõpp pikk,
järelmaitse kompleksne, mis jääb keelel pikalt püsima. See on viski, mille valmistamiseks peaks olema kasutatud kohapeal valmistatud linnaseid, sest enne 1974-aastat linnastas Lagavulin oma
odra ise. Hinnang: A+
Klaasis Lagavulin 1982
Milline
elamus! Kui juba eelneva kolme Lagavulini maitse headus võttis pisara silma
(tõsiselt!), siis oli viimasena maitstud justkui täpp „i“ peal. Tuleb aga tõdeda,
et linnaseviski vajab küpsemiseks küll aega (ja palju), kuid mitte siiski ülearu. Kõige meelepärasemateks osutusid maitstuist Lagavulin 1998, Lagavulin 1982 ja Lagavulin 1966 ehk siis 17-, 33- ja 49-aastane. Lisaks vajab viski muidugi head vaati ja küpsemiseks soodsat viskiladu. Ilma selleta ei saavuta
linnaseviski seda meeldivat täidlust ja ümarust, mis selle joogi nii meeldivaks
teeb. Ei aita siin turundus ega järelviimistlemise vigurid. Kui viski on vähe
küpsenud, siis ta on ikka noor mis noor.
