WATERFORD Wilkinstown 1.1 & The Cuvée

Kuu lõpetuseks veel kaks Waterford linanseviskit. Neist esimene on samuti pärit ühe farmi põhisest seeriast ning kannab nime Wilkinstown. Siin on samuti kasutatud Ameerika ja Prantsuse tammest vaate ning täpsem vaatide jaotus oli järgmine: Ameerika tammest - 25% esmatäite eks-burboon ja 20% värsked vaadid ning Prantsuse tammest – 24% Margaux piirkonna ja 31% Vin Doux Naturel vaadid. Waterford Wilkinstown 1.1 viskit villiti 5,000 pudelit. Teine Waterford on aga eelnevast kolmest erinev, kuna selle valmistamiseks on kokku segatud 25 üksikfarmi põhised linnaseviskid. Selle viski vaatide jaotus on järgmine: Ameerika tammest - 46% esmatäite eks-burboon ja 22% värsked vaadid ning Prantsuse tammest – 15% Margaux piirkonna ja 17% Vin Doux Naturel vaadid. Waterford The Cuvée viskit villiti 40,000 pudelit. Maitstavad on pärit 6cl näidispudelitest.

Waterford Wilkinstown 1.1 (for Netherlands), 50,0% nc, ncf

Aroom: esmalt sarnane teistele Waterford viskidele – teraviljane koos mõningase atsetoonisusega. Klaasis seistes muutub aga oluliselt rikkalikumaks: valged sõstrad, heledad viinamarjad, üleküpsenud õunad ning selle järel tuleb kuiv vanill, karamell ja iiris. Ninatundelt samuti kerge õlisus ning peale esmast mekkimist tuleb ka selgelt veinisus.

Maitse: suutundelt õline ja maitsetelt puuviljane ja tsitruseline. Vanill, linnasesuhkur ning siis martsipan koos roosiveega. Teises pooles tuleb ka muskaadi vürtsikus ja isegi piprasus. Tervikuna maitseküllane ja hästi suud kattev. Justkui kange vürtsikas valge vein. Tundub märksa vanem kui vaid nelja aastane.

Lõpp: keskmise pikkusega. Puuviljane magusus koos vürtsika piprasusega.

Hinnang: B

Waterford The Cuvée, 50,0% nc, ncf

Aroom: kerge ja ümar. Linnased, rukkileib, digestive küpsised, veidi münti. Taustal ehk isegi hästi õrn suitsusus. Kerge metallisus. Paar tilka vett toob õuna, kuid ka enam linnaseid ja magusat linnasesuhkurt. Tervikuna ehk veidi õhuke eelnevaga võrreldes ning vähem aromaatsem. 

Maitse: üsna terav ja õhuke maitsetelt. Veidi mõrkjat sidrunikoort, ingver, greip. Veidi ka aniisi ja metallisust.

Lõpp: pigem lühike. Kergelt piirituseline ja teravapoolne. Ingver ja greip ja törts piprasust.

Hinnang: C+

Minu jaoks oli neljast maitstud Waterford viskist parim ja meeldivaim Wilkinstown, mis oli küll selgelt veinisem ja vürtsikam tänu suuremale Prantsuse tammest vaatide kasutamisele, kuid see varjas selgelt enam viski noorust, andes üsnagi rikkaliku ja maitseküllase terviku.

WATERFORD Ballykilcavan 1.2 & Tinnashrule 1.1

Kui Bruichladdich müüdi Rémy Cointreau’le, siirdus üks selle endisi omanikke Mark Reynier Iirimaale ja asutas seal kaasosalistega 2015. aastal Waterfordi nimelise viskivabriku (2014 omandatud Waterford nimelise õlletehase asemel). Kinnisideeks sai kogu Waterfordi meeskonna jaoks 100-protsendiline kohalik Iiri oder ja ühe farmi põhiselt kasvanud odrast valmistatud linnaseviski valmistamine. Eesmärgiks oli muuta Waterford viinamarjakasvatusest tuntud terroir-filosoofia rakendamise epitsentriks linnaseviski maailmas. Mark Reynier, kellel karjäär veini- ja viskitööstuses oli kestnud enam kui 40 aastat, soovis näidata, et see kuidas ja kus oder kasvab, mõjutab oluliselt linnaseviskis leiduvaid keerulisi aroome ja maitseid. Lähtekohaks võeti see, et oder kasvab igal põllul erinevalt. Põllu asukoht, mulla koostis, päikesevalguse määr ja paljud muud tegurid põhjustavad igal saagikoristusel ja igas kohas erineva koosmõju, mis kandub lõpuks ka valminud linnaseviski maitseprofiili.

Keskendumine kohalikule odrale on toonud nüüdseks kaasa koostöö 89 farmiga, kus oder kasvab paarikümnel erineval pinnasetüübil. Iga Waterfordi destillaadi valmimise puhul uuritakse ja talletatakse odra kasvatamise kohta suur hulk detailset informatsiooni. Kuna ühelt põllult pärit oder läbib kogu viski valmistamise protsessi eraldi, esindab iga Waterfordi linnaseviski väljalase, mis nimetatud farmi järgi, nende päritolu. Odra käitlemisel järgitakse veinikasvatusest pärinevat ranget metoodikat: oder kasvatatakse, ladustatakse, linnastatakse, fermenteeritakse ja destilleeritakse eraldi. Farmi ja saagikoristuse kaupa püütakse pudelisse valada Iiri ühelinnaseviski autentset maitset. Pudelil trükitud päritolu-kood näitab täpselt, kust iga pudeli sisu pärineb. Seega on tõsisel Waterford viski armastajal võimalus saada destilleerimise kohta ettevõtte kodulehelt ülitäpset ja -detailset teavet viski tooraine päritolukoha, odrakasvatajate või viskivabrikus selle viski valmistamise protsessi enda kohta.

Waterford viskivabriku aastaseks tootmismahuks on miljon liitrit. Esimene laiemalt kättesaadav linnaseviski Pilgrimage villiti aprillis 2020. Sama aasta juunis tulid aga juba esimesed ühe farmi viskid (single farm origin): Bannow Island 1.1 ja Ballykilcavan 1.1. Ja nüüdseks on jõutud ka orgaanilise (Gaia) ja värskelt ka biodünaamilise (Luna) linnaseviski villimiseni. Mõlemad kuuluvad Waterfordi Arcadian seeriasse, mis tähistab radikaalseid kasvatajaid ja alternatiivseid filosoofiaid, sealhulgas pärandodrasorte ja ebatavalisi kasvumeetodeid. Kõik senised Waterford viskid on loomulikult üsna noored, olles kas kolme või nelja aastased.

Soovist selle uue ja progressiivse Iiri viskivabriku toodanguga tutvust teha, sai tellitud neli näidispudelit. Novembri lõpus tulevadki siis maitsmisele ja kahes postituses tutvustamisele Ballykilcavan 1.2, Tinnashrule 1.1, Wilkinstown 1.1 ja eri farmide segust pärit The Cuvee. Kõik need viskid on kokku segatud eri tüüpi vaatides küpsenud viskidest. Kasutatud on Ameerika tammest valmistatud eks-burboon ja värskeid (virgin) vaate, Prantsuse tammest vaate ning Vin Doux Naturel vaate. Iga viski puhul on lihtsalt nende kasutatud vaatide osakaal olnud veidi erinev. Siinmaitstavad viskid on pärit 4cl näidispudelitest.

Waterford Ballykilcavan 1.2, 50,0% nc, ncf

Aroom: aromaatne teraviljasus, õline; roheline õun, rohelised viinamarjad, toorevõitu ananass. Klaasis seistes magusam, tammevanill. Veega lahjendatult veidi ümaram ja kreemisem.

Maitse: üsna terav, teraviljane, roheline õun, tsitrust veidi, rohune ja vegetaalne. Huvitav rohune, ürdine, teraviljane mekk, kuid siiski üsna toores ja noor veel. Veega lahjendatult toimib veidi paremini.

Lõpp: pigem lühike. Täisteraviljaküpsised, rohune ja rohelised õunad.

Hinnang: C+

Waterford Tinnashrule 1.1 (for Germany), 50,0% nc, ncf

Aroom: koheselt tunda enam puuviljasust, samuti veidi ümaram ja õlisem. Esmalt lilleline, siis hein ja õled. Klaasis seistes keedetud piima vaht, karamell, veidi pärmisust ja hooti ka veidi atsetoonisust.

Maitse: ümar ja üsna täidlane, suutundelt kreemine-õline. Vanill, rohune, veinist ürdisust, pipar. Magus-mõrkjas, veidi ka metallisust.

Lõpp: keskmise pikkusega, magus-mõrkjas rohusus, veidi pipart, tüümian ja sool.

Hinnang: C+

Mõlemad alles selgelt üsna noored ja toored, kuid samas väga naturaalsed ja puhtad. Mõlema viski struktuur on meeldiv ja paljulubav ning tervikuna on need üpriski maitseküllased. Ballykilcavan üsna hea ja Tinnashrule hea ning mulle neist kahest tervikuna meeldivam.

SMÖGEN 100 proof 6 yo Batch 2

Maitsmisele tuleb viski, mis pärit ühest neljast suuremast ja tuntumast Rootsi viskivabrikust. See on ka mul neist neljast senini veel maitsmata olnud. Selleks viskiks on Smögen. Kolm ülejäänud ja varasemalt juba maitstud ja meelepäraseks osutunud Rootsi linnaseviskid on Mackmyra, High Coast (endise nimega Box) ja Hven. Rootsi läänerannikul paiknev ja lähedal asuva saare järgi nime saanud Smögen viskivabrik asutati 2010. aastal, esimene vaat täideti 20.08.2010 ning praegune aastane tootmismaht on 35,000 liitrit. Viski villitakse 50cl pudelitesse ning nende hind on olnud üsna krõbe; nt siinne esimene n.ö põhisortimenti ehk uuesti villitavasse seeriasse kuuluv odavaim Smögen u 100.

Siinmaitstav Smögen linnaseviski on valmistatud tugevalt turvastatud (50 ppm) Optic odra linnastest (imporditud Šotimaalt) ning küpsenud kuus aastat veerandmõõdus šerriga viimistletud vaatides. Siinmaitstav on pärit 5cl minipudelitest, mis villitud 21.06.2018. Matstav on pärit 2cl näidispudelist.

Smögen 100 Proof 6 yo, Sherry Quarter Casks, Batch 2, 57,1% nc, ncf

Aroom: üsna paks, tihke ja turbasuitsune. Turvastatud linnaste magusus, suitsupeekon. Klaasis seistes vana soe nahk, koorevenis, soe suitsusus. Paari tilga vee lisamine toob selgemalt šerrisuse noodi ebamääraste punaste marjade näol, mis on selline hapukas-magus koos kaneeliga; punased sõstrad, jõhvikas, maasikas.

Maitse: tugevalt turbasuitsune ja üsna tihke; kurku meeldivalt soojendav. Veidi lagritsat, suitsulõhe koos suitsupeekoniga. Selge soolasus. Teises pooles lisaks veel vürtsikas tammisus – kuus aastat väikestes vaatides pole naljaasi.

Lõpp: keskmine kuni pikk. Kuiv suitsusus koos tammiste vürtsidega, veidi soolasust ja kohvi mõrkjust. Järellmekis on turbasuitsus vast isegi kõige enam esil.

Hinnang: B

Väga hea linnaseviski. Pimetestimisel arvaks selle kindlalt Islay saarelt pärinevaks. Annaksin tervikpudelina maitstuna sellele ilmselt B+; siinse põgusa mekkimise põhjal ei tihanud praegusest aga siiski kõrgemalt hinnata. Kahju, et Smögeni viskide hinnad nii krõbedad on; hea meelega soetaksin neist mõne.

KAVALAN Oloroso Sherry Oak

Teine Kavalan linnaseviski on küpsenud eks-oloroso šerri vaatides. Siinmaitstav on pärit 5cl minipudelitest, mis villitud 21.06.2018.

Kavalan Oloroso Sherry Oak, 54,0% nc, ncf

Aroom: jõuline kuiv šerrisus à la Aberlour a´bunadh või Glenfarclas 105. Soe nahk ja magushapukas puuviljasus. Meeldiv aroom, kuid üsna intensiivselt šerrine (kus on viski?). Paar tilka vett avab, veidi aromaatsem. Karamelliseeritud suhkur, kuivatatud puuviljad, kreemisem ja magusam.

Maitse: tugevalt šerrine, üsna terav ja kuiv alguses. Teisel mekkimisel kreemisem, veidi vanilli, martsipan, rosinad. Üsna hästi suud kattev ja meeldiv keskosa. Veega lahjendatult märksa õhem ja lihtsam.

Lõpp: lühike kuni keskmine pikkuselt. Väga kuiv ja tammine. Ülekaramelliseeritud suhkur, järelmekis mõrkjas kohv. Veega lahjendatult veidi magusam, kuid lihtsam ning siiski pigem jääb kuivapoolseks.

Hinnang: C+

Hea viski ja võrreldes ex-Bourbon Kavalaniga mulle meelepärasem. Lahjendamatult parem, kuna vesi toob viski tegeliku nooruse ja lihtsuse esile. Kavalani viskide kiire küpsemine koos suure „inglite osaga“ tundub ära võtma linnaseviski „hinge“ ja jätma alles pigem küpsemiseks kasutatud vaatide endise sisu poolt domineeritud üsna tühja kesta – olgu selleks burboon või oloroso šerri.

KAVALAN ex-Bourbon Oak

Liigume burboonide juurest Taiwani linnaseviskide juurde ning sujuvaks üleminekuks alustan eks-burboon vaadis küpsenud Kavalan viskiga ning seejärel tuleb eks-šerri vaadis küpsenud Kavalan. Tegemist on siis Kavalan viskidega, mis jäävad samanimeliste viskide 46% ja Solist seeria vaadikanguses viskide vahele. Mõlemad maitsmisele tulevad on villitud 54% kanguses. Siinmaitstav on pärit 5cl minipudelist, mis villitud 21.06.2018.

Kavalan ex-Bourbon Oak, 54,0% nc, ncf

Aroom: üsna tugevalt tammine ja selgelt burboonile omase aroomiga. Vanill, soojad pehmed vürtsid. Klaasis seista lastes tuleb siiski ka magushapukaid troopilisi puuvilju, eriti mango. Veega lahjendades puuviljasem.

Maitse: teravalt ründav, mida rõhutab veel üsna õhuke suutunne. Tammevürtsid, siiski ka veidi mesist ümarat äärist koos vanilliga. Veidi vett toob huvitava maitsekoosluse – kõvemat sorti pirn, veel pooltoored kollased ploomid, mango, karusmari, rabarber ja ingver. Selgelt nüüd ümaram, kuid jääb siiski ka lahjendatult pigem õhukeseks.

Lõpp: pigem lühike. Üsna terav, kuiv vürtsikus koos vanilliga, mis üritab veidi anda ümarust, kuid seda päris lõpuni ei suuda.

Hinnang: C

See viski ei ole minule. Üsna lihtsakoeline, terav ja selgelt noor. Ootasin sellelt viskilt oluliselt enam. Ajaliselt lühike kuid väga intensiivne küpsemine soojas kliimas on tunda ning mitte heas mõttes.

Evan Williams Black & White Label

Siinsed burboonid tulevad Heaven Hill nimelisest viskivabrikust (kuigi viski ise on destilleeritud Bernheim viskivabrikus). Eks see Põhja-Ameerika viskide päritolu ja nimetused on segadust tekitavad. Tuleb eristada korporatiivset omanikku, viskivabrikut ja brändi. Nii näiteks on firma Beam omanduses Jim Beam ja Maker’s Mark viskivabrikud ning villitakse näiteks järgnevaid burboone: Jim Beam, Bookers, Baker’s, Knob Creek, Old Grand Dad, Basil Hayden’s. Tänased Evan Williams nimelised viskid kuuluvad aga Heaven Hill korporatsiooni alla koos burboonidega Old Fitzgerald, Larceny, Henry McKenna ja Eliah Craig.  Lisaks burboonidele villivad pea kõik USA viskivabrikud ka rukkiviskit ning mõned ka nisu- ja maisiviskit.

Evan Williams on müüginumbritelt burboonide seas Jim Beami järel teine (ilmselt on siin arvesse võetud kõik Jim Beam ja Evan Williams nime kandvad viskid). Siinmaitstavad EW burboonid on mõlemad vähemalt nelja aastased ning nende meskiloend on sama: 78% mais, 12% odralinnased, 10% rukis. Kui Black Label on tavapärane seguburboon, siis White Label on BiB ehk Bottled-in-Bond burboon. BiB tähendab seda, et viski on pärit ühelt destilleerijalt (viskivabrikust), ühest aastakäigust (määratud kuuekuuline destilleerimisperiood), küpsenud vähemalt neli aastat US valitsuse järelvalve all olevas viskilaos ning villitud täpselt 50% (100 US proof) kanguses. Maitstavad on pärit 70cl pudelitest.

Evan Williams Black Label, 43,0%

Aroom: magus tammevanill, kaneeli, mesilasvaha, ahjus küpsetatud banaan, õrn piparmündine noot.

Maitse: suutundelt ümar ja kreemine. Maisi magusus, tammevanill, vanilliekstrakt, kaneel. Kerge piparmünt teises pooles.

Lõpp: keskmise pikkusega. Ümar ja mõrumagus tammisus.

Evan Williams White Label BiB, 50,0%

Aroom: võrdluses eelnevaga märksa kreemisem, ümaram ja täidlasem. Suures plaanis siiski sarnane Blackile: magus tammisus, mesilasvaha, ahjubanaan pruunsuhkru kattega. Lisaks siin veel puiduliim ja piparmündist puuviljasust.

Maitse: ümar ja kreemine. Mõõdukalt magus. Tammevanill, piparmünt, karamell, pruunsuhkur. Selgelt täidlasem ja maitseküllasem suuresti tänu kõrgemale kangusele.

Lõpp: üsnagi pikk. Mõrumagus tammisus.

Esmalt tuleb kohe öelda, et need mõlemad Evan Williams burboonid on ikka oluliselt paremad kui Jim Beam või Jack Daniels. Lisaks, kui arvestada veel siinjuures nende täispudelite eest välja käidud raha – vastavalt Black 9 ja White 12, siis tuleb neid väga heaks lugeda. Mõlemad EW viskid on hästi integreeritud ning aroom ja maitsed moodustavad hea maitseküllase terviku. Kasuks tuleb loomulikult siin ka mõlema viski kõrgem kangus. Evan Williams White BiB on mulle burboonina isegi sedavõrd sobiv, et algselt pigem küpsetistesse lisamisena ostetuna, tuleb see nüüd hoopistükis jätta pigem Šoti linnaseviskidele vahelduse pakkumise jaoks mekkida.

Jim Beam & Jack Daniels

November on Šotivaba kuu. Maitsmisele võtan neli Ameerika, kaks Taiwani, ühe Rootsi ja neli Iiri viskit. Vaheldust peab olema ning ega ei saa teiste viskimaade jooke ära unustada.

Kõigepealt siis Ameeriklased ja mitte linnaseviskid, vaid kolm burbooni ja üks sisuliselt burboon, kuid liigituse järgi Tennessee viski. Neist neljast kaks esimesena maitsmisele tulevad on üle maailma tuntud ja ülisuurtes kogustes müüdavad margid Jim Beam ja Jack Daniels ning neist põhiviskid – Jim Beam White Label ja Jack Daniels Old No. 7. Jim Beami meskiloend (mash bill) on järgnev: 77% mais, 13% rukis, 10% odralinnas. Jack Danielsi meskiloend: 80% mais, 12% odralinnas, 8% rukis. Maitstavad on pärit 5cl minipudelitest.

Jim Beam White Label, 40,0%

Aroom: tammine magus vanill, karamell, magus mais. Siis muutub domineerivaks magus ja heinane rohusus, värske köömen ning sekka ka tugevamat ravimtaimede aroomi (raudrohi). Veidi lisandub ka keemilisi jooni.

Maitse: mais koos karamelliga, vaigune. Selgelt tunda hapukas rukkileivasus, mis osutab kõrgemale rukkisisaldusele. Aroomiga võrreldes on maitsed jõulisemad.

Lõpp: keskmise pikkusega. Mõrkjas rohusus koos karamelli ja rukkilinnastega.

Jack Daniels Old No. 7, 40,0%

Aroom: magus mais, vahtrasiirup, küpse banaan, karamellikomm (werther’s original) veidi papisust. Tervikuna oluliselt magusam kui Beam.

Maitse: kreemine, väga kerge ja (liiga) magus. Veidi sellist kunstlike magusainete puuviljasust koos söetableti mekiga.

Lõpp: lühike. Magus mais koos kerge papisusega järelmekis.

Polegi väga hullud ega mekkimiseks kõlbmatud viskid. Ei paku muidugi erilist naudingut ega ole ka siin leida midagi rikkalikku, kuid siiski täitsa OK viskid. Tarbitaksegi neid ju enamasti segudes või kokteilides, mitte niisama mekkimiseks. Nüüd kõrvuti maitstuna on need ka piisavalt erinevad. Seega on täiesti mõistetav, miks osa Ameerika viskide austajaid eelistavad Beami ja teised Danielsi. Beami kõrgem rukkisus on mulle veidi sobivam, kui Danielsi magusus. Ise maitsesin Jim Beami viimati vist kuskil täitsa 1990ndate alguses ning sedagi vaid ühe korra, kuid Jack Danielsi on saanud maitsta mitmel puhul, nii Old No. 7 kui Single Barrel versiooni.