Laupäev, 28. jaanuar 2017

BUNNAHABHAIN 1989/2013

Siinmaitstav Bunnahabhain linnaseviski on villitud Hollandi viskipoe Whiskysite valikul. Viski on destilleeritud 20.10.1989, küpsenud 23 aastat eks-burboon vaadis #5706 ning villitud 07.03.2013; kokku toodeti 155 pudelit. Kui arvestada, et tegemist on tünnikanguses villitud viskiga, siis teeb see kokku koguse (200 l vaadi puhul 140 l; 225 l puhul 157 l), mis osutab suhteliselt suurele kaole vaadist. Maitstav on pärit 6cl näidispudelist.


Bunnahabhain 1989 Great Cask Series (23 yo), 44,1% nc, ncf

Aroom: kerge, suletud ja üsna vaoshoitud aroomid. Tasahilju hoomatav veidi tuhane sidrun, kergelt hapukas roheline õun. Veidi värsket lillelist parfüümi, kus lisandub taustal ka õrnalt veiniäädikat. Mõningane linnasus ja vanill lisavad pehmust ja magusust.

Maitse: kerge ja meeldivalt ümar, veidi õlised tsitrused, puuviljasuhkru magusus. Lõpus veidi mõrudaid vürtse. Kuigi tervikuna üsna üheplaaniline ja lihtsakoeline, on maitse siiski tasakaalus ning aroomiga võrreldes meelepärasem. Tunda on viski küpsemisiga.

Lõpp: üllatavalt lühike. Kerged tammised vürtsid, veidi rohust mõrusust, suud kuivatav.

Hinnang: B

Üsna lihtsakoeline linnaseviski, kus meeldiv ümar suutunne päästab suuresti keskpärasusest. Kui ei teaks, et tegemist on Bunnahabhain viskiga, siis pigem arvaks selle olevat Glencadam viski.

Neljapäev, 26. jaanuar 2017

BUNNAHABHAIN 12 yo

Püsime Islay lainel ja seekord tuleb maitsmisele Bunnahabhain. Esialgu oli plaanis maitsta üksnes sõltumatu villija viskit, kuid leides Tallinna poeletist minipudeli Bunnahabhain 12-aastast, tuleb esimesena maitsmisele just viimane ning siis laupäeval 23-aastane.

Poode külastades tuli kurvastusega tõdeda, et Tallinna viskivalik näitab külmumise märke. Ei midagi põnevat, sama sortiment, hinnad tõusnud. Uutest linnaseviskidest oli lisandunud üksnes Laphroaig „Select“ ja Loch Lomond „Original“. Regalia poodides viskivalik üsna hõredaks ja igavaks muutunud, kuigi just sealt siinmaitstav mini sai ostetud. Silma jäi endiselt riiulitel olev Balvenie 15-aastane „Single Barrel“ (tootmisest maas ja mujal maailmas sisuliselt läbimüüdud) ja alla saja eurose hinnaga 21-aastane „PortWood“. Neist esimese ostmise peale peab veel mõtlema ning kuigi neid mul avamata tallel veel kaks pudelit, on tegemist tõeliselt suurepärase joogiga. Alles oli veel ka BenRiach 17-aastane „Septendecim“, mille hind jäänud selliseks, millega see paar-kolm aastat tagasi müüki tuli (54€). Kel seda veel pole, siis tasub kindlasti soetada, eriti sellise hinnaga. Sadama kandist sai ostetud Glenfarclas „Heritage“, mille hind üksnes 24€ ning esmamaitsmise põhjal on hinna-kvaliteedi suhe väga-väga hea. See viski tuleb maitsmisele veebruaris esimesena.

Siinmaitstav Bunnahabhain 12-aastane kuulub kindlasti kümne linnaseviski hulka, mida iga viskisõber peaks maitsma ning mis võiks nii ostunimekirjas kui kodus alati olla. Maitstav on pärit 5cl minipudelist, mis villitud 2013. aastal.


Bunnahabhain 12 yo, 46,3% nc, ncf

Aroom: veinine, nahkne, šerrine; eelkõige Oloroso. Kuivatatud puuviljad, ohtralt rosinaid. Apelsinitükkidega tume šokolaad, tume iiris, veidi kohvi ja paksu linnasust.

Maitse: suutundelt veinine ja paks. Rosinad, oloroso šerri, röstitud veidi soolakad metsapähklid, veidi hapukat marjasust, kohv ja tume šokolaad. Lisaks veel apelsinikoort ja vürtse, eelkõige muskaat.

Lõpp: keskmise pikkusega. Šerrisus jätkub, rosinad, soolakas vürtsisus. Meeldivalt suud kattev ja kurku soojendav.

Hinnang: B+

Ei ole midagi paha öelda; pole ühtki häirivat elementi. Mäletamist mööda ja varasemast postitusest (2011. aastal villitud 12-aastase) maitsekirjeldust üle lugedes, tuleb tunnistada, et siinne minipudelis olev Bunnahabhain on varasemast oluliselt šerrisem.

Kolmapäev, 25. jaanuar 2017

Robert Burns & Classic of Islay


John Odratera, vägimees,
sa otsekohe need,
kes kordki rüüpavad su verd,
kõik uljaspeadeks teed!

Sa mured mõtteist peletad
ja rõõmsam on maailm,
su mõjul laulab lese rind,
kel pisarates silm.

John Odratera terviseks
nüüd haarakem pokaal!
Ja olgu ikka uljaspäid
me vanal Šotimaal!

Robert Burnsi sünnipäeva auks maitsen noort Islay ühelinnaseviskit. Maitstav viski on villitud Saksa sõltumatu villija Jack Wieber poolt Šotimaal aastal 2015. Tegemist on Islay saare ühelinnaseviskiga, kuid sel puudub nii viski päritolu kui ka vanuse märge. Teadaolevalt on viski küpsenud eks-šerri vaatides, villitud vaadikangusega ja ilmselt on tegemist nooremapoolse viskiga. Maitstav on pärit 6cl näidispudelist.


Classic of Islay 2015, Jack Wiebers Whisky World, cask #320, 57,5% nc, ncf

Aroom: terav, kuiv ja ninna lõikav. Klaasis mõne aja seisnuna on võimalik tajuda veidi sellist kreemjalt nahkset turbasuitsusust, veidi šerrist lihasust, selgelt tunda turbasuitsused linnased (need on eriti selgelt ja pea ainsana tunda tühja klaasi paari tunni pärast nuusutades). Vajab vett. Teatav kuiv teravus säilib (selline äädikalisus), kuid enam on esil kuivatatud magusapoolseid puuvilju ja veidi ka šokolaadi koos röstitud soolaste maapähklitega. Tajutavalt noor ja tahumatu.

Maitse: üsna alkohoolne, terav ja põletav. Üsna toordestillaadi laadne. Esmamaitselt maguskuiv turbasus. Vajab klaasis seismist ja vett. Siis enam magus-haput punast tammist veinisust koos suitsuste linnaste ja grillkastmega. Algusosa suutundelt veidi kreemine, kergelt soolane turbasus, hapukas-piprane marjasus (maasikad ja vaarikad). Ei leia pidepunkti, veidi üht ja veidi teist. Isegi vee lisades jääb üsna teravaks. Mitte kuigi hästi integreeritud.

Lõpp: pigem lühike, vee lisamisel veidi kestvam. Jätkub selline üsna turbane marjasus, veidi tumeda šokolaadi mõrusust. Tervikuna jääb siiski pigem teravaks ja kuivaks.

Hinnang: B

Üsna noor ja väheintegreeritud viski, millel on huvitavaid aspekte, kuid tervikuks need ei ühine. Eri arvamuste kohaselt on siin tegemist noore Lagavulin viskiga, kuid kindel ei saa selles olla. Kui aroomi ja maitset Islay viskidega võrrelda, siis võib see üsna tõenäoliselt Lagavulin ka olla. Mis mulle seda viskit maitstes aga pigem meenus, polnud mitte niivõrd Lagavulin, vaid hoopis Johnnie Walker „Double Black“, kuid seda „steroididega“ ehk siis toorema ja jõulisemana.

Kolmapäev, 18. jaanuar 2017

LAPHROAIG „PX Cask“

Siinmaitstav Laphroaig on teine reisikaubanduse lettidele suunatud vanuse märketa ühelinnaseviski, mis on oma algse küpsemisperioodi veetnud eks-burboon vaatides, seejärel küpsenud väikesemõõdulistes (125 liitristes ehk Quarter Cask) vaatides ja järelviimistletud Euroopa tammest Pedro Ximénez šerri vaatides. Viimasest tulenevalt ka siis viski nimetus – PX Cask. Seega suhteliselt sarnane Laphroaig „Triple Wood“ viskiga, kus viimaseks vaadiks samuti Euroopa tammest valmistatud, kuid sedapuhku oloroso šerrit sisaldanud vaat. Viski on villitud 2015. aasta.


Laphroaig „PX Cask“, 48%

Aroom: täidlane turbasus koos kuivatatud puuviljade magususega, eriti datlid ja viigimari. Šerrisus väljendub punaste marjade kujul, kus selgemini tajutavad jõhvikad. Veidi šokolaadi ja pralineed. Kõike hoiab koos, kuid ei varjuta, tammine vürtsikus. Vesi vähendab veidi turbasust ja muudab kergelt magusamaks, kuid tervikuna jääb suuresti samaks.

Maitse: üsna tugev turbasuitsune algus, siis magusam ja suutundelt ümar laine, mille järel uuesti suitsune osa. Seekord on suitsusus aga pigem selline suitsukala laadne ja seda koos tammiste vürtsidega, mis aitavad muuta tervikut kompleksemaks. Õnneks PX ei domineeri kuidagi, see küll tõstab korraks pead, kuid on hästi suitsususega ümbritsetud. Vesi pehmendab algus- ja keskosa, kuid maitse lõpus lisab piprasust.

Lõpp: keskmine kuni pikk. Suitsusus jätkub, kergelt linnasust, muutub kuivemaks ja tammisemaks. Lõpus hästi kergelt metallist mekki.

Hinnang: B

Võrreldes „QA Cask“ viskiga tajutavalt täidlasem, kompleksem ja ümaram. Šerrivaat ja linnaste turbasus üsna hästi integreeritud ja tervik meeldivalt tasakaalus. Kasuks tuleb ka kõrgem kangus.

Pühapäev, 15. jaanuar 2017

LAPHROAIG "QA Cask"

Siinmaitstav Laphroaig on reisikaubanduse lettidele suunatud vanuse märketa nooremapoolsem ühelinnaseviski, mis on oma algse küpsemisperioodi veetnud eks-burboon vaatides ning seejärel järelküpsenud teadmata, kuid ilmselt üsna lühikese, aja Ameerika tammest (Quercus Alba) valmistatud uutes söestatud vaatides. Viimasest tulenevalt ka siis viski nimetus – QA Cask. Nüüdseks on see viski tootmisest maha võetud (tuli turule 2013) ning need pudelid, mis veel ilmselt mõnda aega saada on, jäävad viimaseks. Kaks uut reisikaubandusse jõudvat Laphroaigi on „Four Oak“ ja „The 1815 Edition“. Viski on villitud 2015. aasta.


Laphroaig „QA Cask“, 40%

Aroom: kerge ja mõõdukas magus turbasuitsusus. Veidi Laphroaigile omast meditsiinilisust (marli, jood). Suitsused linnased, veidi ka iirist ja kuivatatud banaani. Tervikuna üsna kenasti integreeritud ja meeldivalt ümar. Vanill tuleb enam esile, kui lasta viskil klaasis mõnda aega seista.

Maitse: üsna kerge ja algus isegi selline vesine (OK – merevee soolane) turbasus. Vanillikaun, korraks ka magusat mesisust ja linnasust, kuid siis läheb ruttu üle pipraseks (must ja veidi ka tšillipipar). Kergelt soolakas, mis meenutab salmiakki pastille. Aroomi põhjal eeldanuks magusamat turbast linnasust ja veidi õlist suutunnet, kuid leidus hoopiski üsna tammine vürtsikus (kas see oligi uue tamme kasutamise idee?).

Lõpp: keskmise pikkusega ja meeldivalt kurku soojendav. Vürtsikas piprasus jätkub, mis lõppfaasis muutub veidi rohuselt kirbeks, milles ka sellist külma suitsusust.

Hinnang: C+

Lihtne ja üsna vähekompleksne nooremapoolne ja n.ö mahatuunitud kergekaallasest Laphroaig. Aroom oli meeldivaim osa, maitse pigem pettumus, kus ei toimunud kuigi palju arenguid. Uus tammevaat on piprasuse lisandumisega muutnud siinmaitstud Laphroaigi maitse veidi Taliskeri meenutavaks.

Esmaspäev, 9. jaanuar 2017

BOWMORE "Darkest"

Uus aasta alanud ning uued linnaseviskid samuti avatud. Jätkame eelmise aasta lõpust ning püsime Islay lainel. Järgnevaks kolmeks viskiks on talve hakul avatud siinmaitstav Bowmore „Darkest“ ning sellele seltsiks kaks Laphroaig vanuse märketa linnaseviskit, mis reisikaubanduses juba mõnda aega müügil olnud: „QA Cask“ ja „PX Cask“.

Bowmore „Darkest“ on turul olnud juba 1999. aastast alates ning peale pudeli disaini muutmist 2007. aastal, lisati „Darkest“ viskile vanuse märge (15-aastane). „Darkest“ oli siis ja on nüüdki põhiküpsemise läbinud eks-burboon vaatides ning seejärel järeküpsenud kahe kuni kolme aasta jooksul eks-šerri (oloroso) vaatides. Tüüpiliselt on see Bowmore viski olnud üsna tugevalt šerri mõjuline. Siinmaitstav on villitud 2005. aastal ja on veel vana disainiga pudelis. Kui rääkida viskipudelite disainist, siis minu üheks lemmikuks oligi kunagi just see vana valges tuubis klassikalise stiiliga pudel. Uus Bowmore disain mind eriti ei kõneta. Nii selle („Darkest“), kui vana disainiga 12- ja 17-aastase Bowmore ostsin Tallinnast 2011. aasta lõpul ning kokku maksid kolm pudelit siis vaid veidi üle saja euro. Kaks viimast on veel avamata.


Bowmore „Darkest“, 43% (villitud 2005)

Aroom: parfüümne ja üsna tugevalt šerrine, millele lisanduvad suhkrusiirupised apelsini koored ja tume šokolaad. Suitsus on tunda, kuid see on selline kustunud lõkkesöe laadne ja üsna vaoshoitud. Magusust lisavad rosinad ja paks vanill. Kõige selle kohal hõljub aga häiriv parfüümne lavendel koos väävli ja kummi lõhnaga. Mitte just kuigi meeldiv aroom. Õnneks annab see häiriv haju hooti järele ning päris vastumeelne see viski oma aroomis ei ole.

Maitse: magus ja samas kuiv tammisus. Vastuoluline. Lisandub kirbus, milles on tumedat šokolaadi, ürte ja musta teed. Apelsini koor ja tumedad kuivemad viinamarjad. Magusust annavad kuivatatud datlid ja rosinad, mis teevad viski veidi viskoossemaks. Suitsusus tajutav taustal. Keelel tajutav isegi kerge soolakas mekk. Tervikuna siiski üsna igav ja tuim. Destillaadi potentsiaalne värskus on vaadi poolt pea täiesti suretatud.

Lõpp: üsna lühike. Magus-kuiv veinisus koos suitsususega. Suitsusust ongi enam tunda järelmaitses. Magusust annavad siin kuivatatud puuviljad.

Hinnang: C

Kahjuks mitte kuigi hea algus uuele aastale. Üsna tasakaalutu Bowmore koos häiriva lillelis-väävlise lõhnalisandiga ja üpriski igav-tuima maitsega. Loodan, et vähemalt vähemšerrised 12- ja 17-aastased on meelepärasemad, kuid ilmselt ei ava ma neid enne selle aasta lõppu.