TALLINN WHISKY SHOW 2019

Kolm päeva tagasi, laupäeval 18. mail, toimus kolmas Tallinna Whisky Show. Toimumiskohaks sarnaselt eelmistele aastatele taas Hilton Tallinn Park Hotel. Degustatsiooniala oli avatud 15:00-20:15 ning piletihinna (33€; hind eelmise aastaga võrreldes sama) eest oli võimalik maitsta täitsa piisaval hulgal ja valikus viskisid. Lisaks piletihinna sisse kuulunud viskidele oli üsna mõistliku hinna eest võimalik 2cl koguses maitsta ka eakamaid linnaseviskisid. Lisaks toimusid kolm degustatsiooni ja kaks samasisulist Chivas „Blend Experience“ seminari. Neist osalesin vaid Kavalan viski degustatsioonil. Mida siis sai seekord maitsmiseks võetud ja mis mulje üritus jättis?

Kõigepealt üldmuljest. Sel aastal oli kahe eelmise aastaga võrrelduna tajutavalt enam rahvast, kuid õnneks ruumi puudust ei tekkinud. Enam kostus soome keelt ja ka läti keelt. Tundus justkui, et oli toodud ka enam püstiseismise laudu nii et selles osas nuriseda pole millegi üle. Rahvas oli viisakas ja meeleolukas ning võrreldes eelmise aastaga näivalt vähem purjus. Tundub justkui ollakse kolmandaks aastaks saadud enamus asju klappima ning tervikuna oli väga hästi korraldatud üritus.

Järgmiseks aastaks ootaks siiski ka juba Tallinna lettidel vähemtuntumaid viskisid ja veelgi parem, kui siis tuleks sõltumatuid villijaid. Ehk oleks aeg meelitada siia ka enam viskivabrikutest pärit esindajaid (mitte turunduspersoone ega saadikuid, kellest suur osa oskab rääkida vaid päheõpitut turunduslikku teksti) oma viskisid tutvustama (nt esimesel aastal viis Bruichladdichi degustatsiooni väga sisukalt läbi Islay saarelt pärit kohalik). Nendega tasuks viskidest ja nende tootmisest ka juttu teha; praeguste n.ö viskide valajatega seda teha pole suurt mõtet. Siiski on ka erandeid; Kavalani degustatsiooni viis hästi ja humoorikalt läbi mitte kuigi tüüpiline brändisaadik. Üks asi siiski veel. Igal aastal on istunud eraldunult üks seltskond ümber laua viskisid degusteerimas. Ilmselt toimub parimate viskide valimine. Kui see on seotud kuidagi viskishowga, võiks ju ka välja kuulutada milliseid viskisid parimaks hinnati. Ehk toimub teadustamine afterparty käigus, kuid võiks ikkagi esikolmik olla pigem välja kuulutatud üsna show alguses. Seega võiks see hindamine alata nt tund enne show algust ja siis pidulikult tulemustest teada anda. Igal juhul hea üritus ning loodan et jätkub indu jätkata.

Siinses postituses käin lühidalt läbi degustatsioonialal maitstud viskid. Otsustasin tunde järgi maitsta mõningaid seni mitteproovituid. Eelkõige tahtsin proovida uut Glenrothes sarja. Kuna mõned viskid sai showlt kaasa võetud rahulikumaks maitsmiseks 3cl näidispudelites, siis eraldi postitustes tutvustan sel nädalal veel Bowmore ja Port Charlotte linnaseviskisid (ikkagi ju B-kuu käimas) ning juunis kaht reisikaubanduse Glengoyne viskit. Kaks Kavalan viskit (burboon- ja šerrivaadis küpsenud) jätan aga hoopis sügisesse, kus plaanis põhjalikumalt ette võtta Aasia viskid (lisaks neile kahele Kavalanile neli Amrut ja viis Paul John ühelinnaseviskit).

Macallan 18 yo Triple Cask Matured, 2018 release, (endine Fine Oak), 43% nc

Siin on siis tegemist uues kuues ja nimega Macallan „Fine Oak“ viskiga. Viski on küpsenud Euroopa ja Ameerika tammest valmistatud ja šerriga viimistletud ja Ameerika tammest eks-burboon vaatides. Üllatavalt meeldiv ja värske. Parem kui 2016. aastal maitstud 18-aastane Fine Oak nime all villitu. Praegune 2018. aasta versioon on vähem vürtsikas ja tammine (ilmselt Ameerika tammest vaatides küpsenud viski osakaal suurem) ning enam (troopilist) puuviljast värskust, kus eriti tõusevad esile kergelt magusad tsitrused. Eelkõige mandariin ja apelsin. Värskust aitab tõsta õrn ingverilisus. Lisaks kuivapoolne vanill ja üllatavalt ka suitsusust taustal. Kuigi kõigest 43%, jagub piisavalt kangust. Järelmaitse siiski pigem lühike, kus domineerib ingver ja tsitrused. Kuigi Macallan on oma tuntuse saanud just šerriste viskidega, siis siit seda otsida ei tasu. Üsna kerge ja pigem Ameerika tammest eks-burboon vaatide mõjuline, kuid sellisena lähenetav vägagi meeldiv (tinglikuks hindeks B+), kuid kahjuks hinnalt paarisaja euro alla küündiv.

Glenrothes 18 yo (Soleo Collection), 43% nc

Järgmisena sai ette võetud Glenrothes viskivabriku uue Soleo Collection sarja neli viskit. Esimeseks eelnevale võrdlusena 18-aastane, mis küpsenud üksnes eks-šerri vaatides, millest suurem osa olnud esmatäite vaadid (ilmselt peamiselt PX). Aroom algus pigem suletud, kuigi šerrisus on selgelt tajutav. Magusapoolne lilleline tsitruselisus ja ürdisust. Vanill ja ehk veidi ka ingverit. Maitsetelt magus, puuviljane, kus pirn, apelsin ning lisaks vanill, šokolaad ja pähklid. Šerrisust on tunda, kuid pole šerri-pomm. Lõpp keskmise pikkusega, järelmaitses kuiva šerrisust ja siis tammisuse poole kalduv. Pigem meeldiv, kuid vajaks kõrgemat kangust maitsete esiletõstmiseks (tinglik hinnang B).

Glenrothes Whisky Maker’s Cut (Soleo Collection), 48,8% nc

Enne nooremate Glenrothes viskide juurde minekut sai mekitud küll vanuse märketa (NAS, kuid mingi info kohaselt umbes 16-aastane), kuid üksnes esmatäite šerrivaatides küpsenud viskit. Selgelt šerrisem, kui 18-aastane. Punased marjad, tammised vürtsid, magus karamell ja vanill. Maitses samuti üsna palju šerriseid noote, vürtsidest muskaat, kaneel ja ingver. Kõrgem kangus tuleb selgelt kasuks. Magus karamell, mis annab ümarust ning kergelt ka hapukat marjasust ja apelsinikoort. Lõpp keskmise pikkusega ja pigem magus (tinglik hinnang C+).

Glenrothes 12 yo (Soleo Collection), 40% nc

Samuti šerriga viimistletud vaatides küpsenud. Aroomilt kerge, vanill, kerge šerrisus, kuid oluliselt vähem kui kaks eelnevat. Veidi papisust, mis osaliselt tuleb madalast kangusest (40% on ikka nüüdseks lausa häbiväärne). Maitsetelt üsna lihtne, vanilline, suhkrukaramelline, õrnad vürtsid. Suutundelt siiski meeldivalt ümar ning tervikuna kerge meeldivalt mekitav viski. Lõpp lühike, magus vanill (tinglik hinnang C+).

Glenrothes 10 yo (Soleo Collection), 40% nc

Samuti kirjade järgi šerriga viimistletud vaatides küpsenud, kuid siin on ilmselt pea kõik vaadid olnud Ameerika tammest valmistatud. Väga kerge ja lahja. Vanill peamiselt, taustal kergeid šerri jääke. Maitse kerge, lihtne, „liistunud“. Veidi magusaid tsitruseid ja ehk ka pähkleid. Lõpp lühike, vanill ja veidi rohune (tinglik hinnang C)

Jura 18 yo, 44%

Võtsin proovida ka uuest Jura valikust vanima ehk 18-aastase. Viski on küpsenud 18 aastat eks-burboon vaatides ning seejärel järelviimisteltud lühikest aega Bordeaux piirkonna punaveini vaatides (ei tea miks seda vaja oli?). Aroom marjane ja veinine, karamell. Sildil lubatud suitsusus olematu. Maitsetelt väga lihtne, magus must tee ja teatav puuviljasus, mis annab kokku parajalt ebamäärase ja mitte kuigi meeldiva maitsekoosluse. Veidi kohvi. Lõpp liiga lühike. Pettumust valmistav Jura. Kas punaveini mõju oli vaja väsinud viski turgutamiseks? Ei kutsu teisi uue sortimendi Jurasid proovimagi, vähemalt raha eest (tinglik hinnang D). Ei ole kvaliteedilt võrreldav eelmise aasta augustis maitstud reisikaubanduse 18-aastasega, mis oli samuti lühikese punaveini vaadi järelmõjutuse saanud.

Päeva lõpuks sai veel märkmeid tegemata maitstud Bowmore 15 Golden & Elegant, Port Charlotte MC:01 ja Octomore 08.1 linnaseviskisid, mis kõik olid väga meeldivad. Nendest kaks esimest tulevad eraldi tutvustamisele järgnevas kahes postituses. Kavalan degustatsioonil sai lisaks mekitud nelja Kavalan viskit ja peab ütlema, et 2016. aastal maitstud kahest Kavalan viskist jäänud mitte kuigi meeldiv mälestus on nüüdseks minema pühitud. Ilmselt on Kavalan saanud oma viskipajad korralikumalt tööle ja ehk ka hankinud kvaliteetsemaid vaate. Igal juhul olid nii Classic kui ka Concertmaster (portveini vaadis järelviimistletud) nüüd üsnagi meelepärased ning burboon- ja šerrivaadis küpsenud väga head.

TALLINN WHISKY SHOW 2018

Neli päeva tagasi, laupäeval 12. mail, toimus teine Tallinn Whisky Show. Toimumiskohaks sarnaselt eelmisele aastale taas Hilton Tallinn Park Hotel. Degustatsiooniala oli avatud 15:00-20:00 ning piletihinna (33€; neli eurot kõrgem eelmise aastaga võrreldes, mis viskide hindade tõusuga poes korrelatsioonis) eest oli võimalik maitsta täitsa piisaval hulgal ja valikus viskisid. Maitsmiseks oli neid eelmise aasta showga võrreldes märgatavalt rohkem. Lisaks piletihinna sisse kuulunud viskidele oli üsna mõistliku hinna eest võimalik maitsta ka eakamaid linnaseviskisid: Laphroaig 18, Balvenie 21 Madeira Cask, Talisker 25, Glengoyne 25 ja Bunnahabhain 25. Lisaks toimusid kuus n.ö seminari, millest kahes (Loch Lomond Whisky Tasting; Finnish & Estonian Whisky) sai ka osaletud. Mida siis sai maitstud, mida kuulatud ja mis mulje üritus jättis?

Siinses postituses käin lühidalt läbi degustatsioonialal maitstud viskid. Otsustasin tunde järgi maitsta mõningaid seni mitteproovituid. Püüdsin liikuda kergematest linnaseviskidest rukkiviskide suunas ning lõpetasin ühe turbase viskiga. Eraldi postitustes tutvustan Loch Lomond ja Glen Scotia linnaseviskisid ning võrdlevalt kolme rukkiviskit, millest üks Eestis valmimisjärgus olev rukkiviski. Eraldi  seepärast, kuna sai väikestes näidispudelitest koju korralikumaks maitsmiseks võetud Loch Lomond 18 yo, Glen Scotia „Victoriana“, Lot 40, Helsinki ja Moe rukkiviski.

Balvenie 21 yo „Madeira cask“, 40%

Tegemist on siinse viski puhul peaasjalikult reisikabanduse lettidele suunatud Balvenie viskiga. Viski on esmalt küpsenud pea 21 aastat traditsioonilistes vaatides (ilmselt siis hogsheads) ning seejärel viimistletud Madeira veini vaatides. Aroomilt kerge, lilleline ja mesine; kergelt tsitruseid ja mõningaid vürtse, mis kokku annavad üsna täidlase ja komplekse koosluse. Suutundelt siidine ja ümar, maitses mesised puuviljad, vanill ning siis tammised vürtsid koos kergelt mõrkja alatooniga, mis kanduvad ka järelmaitsesse. Väga meeldiv ja hea Balvenie, kuigi madal kangus ei tule just maitsele kasuks.

Highland Park „Sigurd“, 43% nc

See Highland Park viski on samast sarjast, kuhu kuuluvad ka juba maitstud/tutvustatud n.n Warrior-seeria viskid Svein, Einar ja Harald ning lisaks siinmaitstavale Sigurdile veel Ragnvald ja Thorfinn. Sigurd on siis sammuke kõrgemal Haraldist nii vanuselt (Sigurd vähemalt 15-a) kui ka Euroopa tamme vaatides (50%) küpsenud viski osas. Üsna rafineeritud aroom; marjad ja puuviljad, šerrisus ja kanarbikuline turbasuitsusus. Maitses kerged tsitrused, magusad ja õrnalt mesised puuviljad ning jõudu lisavad tammised vürtsid ja turbasus. Vürtsikas tammisus kandub ka järelmaitsesse, mis on üsna pikk ja meeldiv. Hea viski.

Glenrothes Vintage 2004, 43%

Glenrothes viskisid pole ma just eriti palju maitsmisele võtnud. Seega sai kasutatud juhust ning neist kahte showl proovitud. Esimeseks oli 2004 aastal destilleeritud ja 20.01.2017 villitu. Aroomilt karamelline-puuviljane, rosinad piimašokolaadis, vanill ja linnased. Maitses samuti linnased, karamell, vanill, rosinad ja ehk ka kookost ja mõningaid puuvilju. Järelmaitse karamelline-linnaseline. Lihtne, üsna hea, kuid ei midagi erilist.

Glenrothes „Elders Reserve“, 43%

Teine Glenrothes viski on reisikaubanduse lettidele suunatud Manse Brae seeriast, kuhu kuuluvad Manse Reserve, Elders’ Reserve ja Minister’s Reserve. Kaks viimast on esialgsetele NAS viskidele villitud hiljem ka koos vanuse märkega, vastavalt 18- ja 21-aastat. Aroomilt on Elders’ Reserve, kus küpsemisel on kasutusel olnud nii Ameerika kui Euroopa tammest valmistatud vaadid, üsna magus ja puuviljane, lisaks tammised noodid: vanill, karamell, kerge ingver ja muskaat. Värskust annab apelsin, mis on ka esil maitses, millele lisandub seal sidrunikreem koos juba aroomist tuttavate tammise poolega: vanill, muskaat, kaneel, mis on koos puuviljasusega koos pigem magusa poole kaldu. Maitse meenutas ka maitsekat õunakooki. Üsna hea viski tervikuna.

Macallan „Quest“, 40% nc

Noonii, Macallanilt väljas uus The Macallan Quest Collection sari ning taaskord juba arvatult NAS; lisaks uus disain. Uue sarja viskid hakkavad reisikaubanduse lettidel asendama senist The Macallan 1824 Collection viskisid, kuhu kuulusid Select Oak, Whisky Maker’s Edition ja Estate Reserve. Uude kollektsiooni kuuluvad Quest, Lumina, Terra ja Enigma, mis kõik peaks siis turundusliku idee kohaselt tutvustama viskivabriku kustumatut püüet avastada tammevaadi mõju destillaadile. Kasutatud vaatideks on:

Macallan Quest (40%) ühendab neli vaati: Euroopa ja Ameerika tammest valmistatud šerriga viimistletud vaadid, Ameerika tammest eks-burboon ja hogshead vaadid.
Macallan Lumina (41.3%) Euroopa ja Ameerika tammest valmistatud šerriga viimistletud vaadid ja hogshead vaadid.
Macallan Terra (43.8%) Hispaanias kasvanud tammest valmistatud šerriga viimistletud esmatäite vaadid.
Macallan Enigma (44.9%) Hispaanias kasvanud tammest valmistatud šerriga viimistletud esmatäite vaadid (butts).

Maitstud Quest on aroomilt puuviljane, karamell, vanill ja kergelt hoomatavad šerrised noodid. Maitselt üsna lihtsakoeline ja lahja, piimašokolaad, karamell, iiris, veidi rosinaid ja ka tammiseid vürtse; vaadimõjuline, kuid šerrisust üsna napilt; n.ö tüüpiline viimase aja odavam massidele suunatud Macallan.

Bunnahabhain 2004 Moine Brandy Finish, 55,3% nc, ncf

Showl sai viimasena enne lahkumist maitstud siis ka eelmise aasta teises pooles villitud Bunnahabhain viskit. See on siis paariline PX järelviimistletud viskile, mida sai maitstud juba selleaastasel UISGE festivalil. See viski on saadaval ka Tallinnas! Üsna harukordne, et mõni üsna piiratud koguses vaadikanguses veidi erilisem viski ka Eestisse lõpuks jõuab. Ise sai see viski soetatud juba eelmise aasta sügisel, kuna see tundus võrreldes PX vaadis järelviimistletud Bunnaga omapärasem. Aroomilt tajutavalt turbasuitsune, soolaselt mereline värskust andvate tsitrustega. Tunda on ka sellist viinamarjadele omaseid värskendavaid lõhnu. Suutundelt kergelt õline ja maitsete osas tugevalt turbane, millele lisandub üsna ohtralt kergelt magusaid värskendavaid puuvilju. Järemaitse pikk ja meeldivalt magusa-kuiva tasakaalus. See päeva lõpus viimasena maitstud viski kujunes lõpuks tervikuna päeva parimaks!

Kokkuvõtvalt korralduse plussid ja miinused võrreldes eelmise aasta showga:

+ Oluliselt organiseeritum ja informeeritum! Seminarid olid eelnevalt teada ja neile oli võimalik veebis ka registreerida.

+ Rohkem maitsmisele toodud viskisid.

+ Degustatsioonialal oli olemas piisavalt vett ja veepaake vahetati regulaarselt. Laudasid koristati tühjadest klaasidest väga heas sageduses.

+ Külastajaid rohkem, melu rohkem ja tundus olema külastajate seas enam neid, kes viskidest viskidena huvitunud. Õnneks oli suuremale rahvahulgale piisavalt ruumi liikumiseks ja maitsmislaudadele pääses ilusti ligi. Korralduskoht on endiselt sobiv ürituse läbiviimiseks.

- Kaaluda tuleks ehk piletihinna alandamist (nt 15-20€ peale) ja siis show raames võimaldada viskide maitsmist vähese raha eest (nt kasvõi 1-2€ odavamate viskide 2cl eest ja 3-6€ veidi kallimate viskide 1 või 2cl eest). Muidugi ei ole vast kellelgi midagi n.ö tasuta viskide maitsmise vastu, kuid nähes kui palju läks head kraami raisku (laudadel mitmeid maitsmata viskisid, seminaridel maitsmata või poolikult maitstud klaasid – kõik see sai ju ära visatud), siis on ikka väga-väga kahju. Mujal maailmas, sealhulgas Helsingi viskifestivalil, on välja töötatud head mugavad süsteemid selleks.

- Eelmise punktiga seotult. Kella poole kaheksa ajal oli saalis juba üsna palju klaasistunud pilkudega n.ö degusteerijaid. Tuleb tõdede, et viskikultuur vajab veel Eestis juurte ajamist. Show ei peaks olema koht, kus end purju juua. Kas oskavad need viskide liigtarbijad järgmisel päeval meenutada ja kirjeldada maitstud viskide aroome ja maitseomadusi? Vaevalt. Tähtis pole kvantiteet vaid kvaliteet!

- Jälle peab ära mainima segavad aroomid. Esiteks on ikka osad naised liiglõhnastatud (mehed selgitage oma naistele, et viskide või ka õllede ja veinide degusteerimisele tulles ei tohiks end lõhnastada või teha seda vaoshoitult!). Korralduse osas oli ehk mitte häiriv, vaid lihtsalt tuli seda arvestada, et ühes saalis serveeriti sööke ja pakuti viskisid samas ruumis. Seega tuli viskide aroomi tundmiseks teise saali minna.

- Kas nüüd otseselt viga, kuid sisenemisel jagati maitsmiseks grappa klaasid, mis ei ole just kuigi head viskide nuusutamiseks.

Igal juhul oli järjekorras teine Tallinna viskiüritus igati õnnestunud ning lubab oodata järgmiselt aastalt veelgi paremat sündmust. Kiitus korraldajatele!

TALLINN WHISKY SHOW 2017

Eile laupäeval toimus esimene Tallinna Whiskyshow. Toimumiskohaks Hilton Tallinn Park Hotel. Degustatsiooniala oli avatud 15:00-20:00 ning piletihinna (29€) eest oli võimalik maitsa täitsa piisaval hulgal ja valikus viskisid. Valikus esindatud Šoti viskivabrikuteks olid Aberfeldy, Ardbeg, Auchentoshan, Aultmore, Bowmore, Bruichladdich, Bunnahabhain, Dalmore, Deanston, Glenfiddich, Glenlivet, Glenmorangie, Glen Moray, Highland Park, Jura, Lagavulin, Laphroaig, Loch Lomond, Macallan, Strathisla, Talisker, Tamnavulin (vist sai kõik nimetatud). Kõigilt nendelt olid esindatud reeglina küll üksnes viskivabrikute (tavalisem ja kättesaadavam) põhisortiment, mõningatel puhkudel kahjuks vaid üks toode. Tallinki vahendusel oli maitstavate hulka toodud ka laevadel olev reisikaubanduse lettidele suunatud n.ö põhiviskid. Täiesti puudu olid sõltumatute villijate viskid. Lisaks Šoti linnaseviskidele oli võimalus maitsta mõningaid Šoti seguviskisid ning üksikuid Iiri, Jaapani, India, Taiwani, Soome ja Ameerika viskisid. Lisaks toimusid mõned viskitoad, mille toimumisaja ja sisu kohta oli küll informatsiooni raske leida, kuid siiski õnnestus end neist kahele kirja panna ja neis ka osaleda. Mida siis sai maitstud, mida kuulatud ja mis mulje üritus jättis?

Kõigepealt degustatsioonialal maitstud viskid. Kuna enamus pakutavatest viskidest olid varasemast juba vähem või rohkem tuttavad, siis otsustasin tunde järgi maitsta mõningaid seni mitteproovituid. Püüdsin liikuda kergematest eks-burboon vaatides küpsenud viskidest šerrisemate suunas ning lõpetasin ühe turbase viskiga.

Glenfiddish „The Original“, 40%

Tegemist on piiratud koguses villitud (ja üsna kallihinnalise) Glenfiddich viskiga, mis põhineb Hamish Robertson's 1963. aastal loodud Glenfiddich „Straight Malt“ retseptil. Kerge, veidi lilleline koos õrna pirniga. Siiski mitte kuigi puuviljane, vaid pigem isegi tammine – kuiv tamm, vanill, muskaat. Maitses lisandub värskete tsitruste koor (sidrun, greip) ja linnaste magusus. Järelmaitse keskmise pikkusega, vanill ja kergelt rohune mõrusus. Tajutavalt noor ja üsna lihtne viski. Hinne C

Glenlivet „Founder’s Reserve“, 40%

See on siis see kurikuulus Glenlivet 12-aastast asendama toodud NAS viski, mis tekitas turule toomisel parajat meelepaha ja pettumust viskiarmastajate seas. Paljude jaoks oli just Glenlivet 12-aastane see turvaline, igal pool kättesaadav ja hinna-kvaliteedi suhtelt üks parimaid eks-burboon vaadis küpsenud Speyside viskide esindajaid. Ise sai viimane Glenlivet 12-aastane ostetud kolm aastat tagasi Maxima poest 21€ hinnaga. Kasutasin siis võimalust maitsta seda uut Glenliveti põhiviskit. Aroomilt ja maitselt väga kerge, seda osalt kangusest ja teisalt maitsetest tulenevalt. Lahja tsitrus (sidrun, apelsin), üsna palju vanilli, kergelt kreemine. Olemas täitsa Glenlivetile omaseid pirne ja ananassi, kuid need on siiski vähesed ja too piisavalt värskust. Tervikuna isegi üsna meeldiv, kuid lihtsakoeline ja äärmiselt vähenõudlik viski. Kuid kui hind jääks alla 25€, siis suveõhtutel mekkimiseks sellisena täiesti sobiv. Hinne C

Highland Park „Harald“, 40% nc

Kasutasin võimalust ja maitsesin siis sel kuul varasemalt maitstud Warrior sarja viskidele „Svein“ ja „Einar“ loogiliselt järgnevat „Harald“ viskit. Harald Sinihamba nimelise viikingist sõjapealiku auks on Highland Park kokku seganud 60% osas Ameerika tammest ja 40% osas Euroopa tammest valmistatud vaatides küpsenud viskid. Kuigi ka see viski on vanuse märketa (NAS), jääb segus kasutatud viskide vanus umbes 13- ja 20-aasta vahele. Mis esmalt selgelt Svein ja Einar viskidest eristuv, on suurem suitsusus ja mõõdukam šerrisus (veinisusena). Tundub märksa värskem ja puuviljasem, millele lisandub kreemist pähklisust. See kreemisus on eriti maitses meeldivalt esil koos aplesinise iirisega. Järelmaitse meeldivalt pikk ja kuiv, kus pealmine tamme vanillisus. Märksa kompleksem ja oluliselt integreeritum kui Svein või Einar. Hinne B

Strathisla 12 yo, 40%

Mõtlesin maitsta ka uuemat lahjemat versiooni Strathisla 12-aastasest. Varasem roheline ilusa disainiga pudel oli villitud 43% kangusena. See varasem versioon (2011 a villitud ja Kaubamajast mõni aasta tagasi sooduspakkumise raames 24€ eest ostetud) on ootamas kodus sügise poole avamist. Mida siis uuem mahaduunitud versioon endast kujutab? Üsna kerge ja vähenõudlik (% ja maitsed), kuid siiski meeldivalt puuviljane koos vanilli ja mõningase mesise lillelisusega nii aroomis kui maitses. Šerrivaadid toovad apelsini ja vürtsikust ning veidi šokolaadi ja rosinaid. Tundub kuidagi kunstlik, kuid samas tervikuna oma lihtsuses üsna meeldiv ilma häirivate elementideta. Kui pakutaks, siis tagasi ei lükkaks. Hinne C+

Deanston 10 yo „PX Sherry Finish“, 57,5% nc, ncf

Siin siis esimene šerrisematest viskidest. Bunnahabhain, Tobermory ja Deanston viskivabrikuid omav Distell Group on muutunud viimasel aastal väga aktiivseks, tuues nendest viskivabrikutest turule väga erinevates vaatides küpsenud ja järelküpsenud viskisid. Ilmselt tajutakse turuseisu, kus pea iga turule jõudev vähegi erilisem ja piiratumas koguses villitud viski haaratakse hinnast sõltumata müüki tulemise järgselt lettidelt pea mõne päevaga – pilgutad korraks silma ja oledki (soovitud) viskist ilma. Tegemist on siin 2016. aastal piiratud koguses (5160 pudelit) villitud Deanston viskiga, mis esimesed kaheksa aastat küpsenud eks-burboon vaatides ja seejärel veel kaks aastat endistest Pedro Ximénez vaatides. Esmalt üsna terav algus, siis maheneb. Segu vanillist, iirisest, vürtsidest ja sukrusiirupisest magususest. Lisaks datlid, rosinad ja keskmiselt tume šokolaad. Üsna meedliv ja hea šerrine Deanston, kuid siiski jääb tunne, et PX magusus on viskile justkui peale istutatud, mis eriti järelmaitses muutub kangusele vaatamata veidi imalaks. Ehk oleks aidanud peale kümmet aastat veel paar aastat väheaktiivses vaadis küpsemist. Hinne B

Amrut „Intermediate Sherry“, 57,1% nc, ncf

Whiskyshow’l avanes soodus võimalus ka maitsta viskit, mida maailmas väga palju kiidetud. Paar korda on endalgi juba kavas olnud seda India linnaseviskit osta, kuid seni olen jäänud siiski ootele, sest hinnad algavad siiski selle viski puhul 60 eurost. Selle viski teeb unikaalseks küpsemise skeem: esmalt burboon vaatides, siis šerri vaatides ning lõpuks veelkord burboonvaatides. Ehk siis „vahepealne šerri“ ja justkui burger – sai-liha-sai. Mis mulje siis tekkis? Kuiv šerri nii aroomis kui maitses. Tume šokolaad, mustad kuivatatud ploomid, viigimarjad. Lisaks apelsini (koorena, marmelaadina), pähklid, muud kuivatatud puuviljad ja vana nahk koos mõningase kohviga. Kõige taustal liigub pidevalt ka burbooni vanill. Üsna piiripealne viski, liigub kohati liigse magususe piirile, kuid jääb siiski selgelt seda ületamata. Kiire kuumas kliimas küpsemine jätab siiski oma jälje (just see destillaadi värskus on puudu), mis eristab seda selgelt headest Šoti šerrivaatides küpsenud viskidest. Järelmaitse üsna pikk ja märkimisväärselt kuiv. Väga meeldiv siiski. Hinne B+

Kavalan „Sherry Oak“, 46%, nc, ncf

Vastukaaluks Indiale siis Taiwani šerrivaadis küpsenud Kavalan viski. Tegemist on neli kuni kuus aastat esmatäite Oloroso šerrivaatides küpsenud viskiga. Magus-kuiv šerri, magusam kui Amrut. Kuivatatud puuviljad, eriti rosinad, martsipan ja karamell, röstitud pähklid, šokolaad. Nii aroom kui maitse selline üsna meeldiv magusa ja kuiva kombinatsioon. Märkimisväärselt parem ja meeldivam kui varemmaitstud Kavalan „Classic“ ja „Concertmaster“, mis olid ikka väga imalad. Hinne B

Laphroaig „Four Oak“, 40%

Nonii, uus vanusemärketa Laphroaig siis jälle. Sedapuhku küpsenud neljas eri tüüpi vaadis: eks-burboon vaadid, quarter-cask vaadid, uued Ameerika tammevaadid ja Euroopa tammest valmistatud vaadid (hogsheads). Ehk siis suhteliselt sarnane varasematele Laphroaig NAS viskidele. Viski on toodud reisikaubanduse lettidele asendamaks eelkõige senist „QA“ viskit. Aroomilt üsna kerge turbasus, mis äratuntavalt küll Laphroaig, kuid väga mahaduunitud olekus. Ehk siis ei ole ka justkui Laphroaig, mis soovib olla „The most rishly flavoured of all Scotch whiskies“ (iga Laphroaig’i pakendil olev tõdemus). Kui nii edasi (QA, Select ja nüüd Four Oak), siis muutub see tõdemus juba tõsiselt küsitavaks. Aroomis ja maitses ohtralt vanilli ja sellele lisaks magusat linnasust. Tammine. Veidi merelisust, vürtse ja turbasust. Tekstuurilt väga õhuke ja maitsekoosluselt väga lihtsakoeline. Võiks öelda, et selline „vaese mehe noor laphroaig“. Hinne C

Lisaks degustatsioonialale sai siis osaletud kahes viskitoas. Esiteks enne HP „Harald“ maitsmist Macallani viskituba ja siis peale Kavalani maitsmist Bruichladdichi viskituba.

Macallani viskituba viis läbi David Francis, kes on reisikaubanduse Macallan ja Highland Park viskide saadik. Teemaks oli „Oak & Whisky“ ja sellega kaasnevalt anti maitsta „Select Oak“ ja „Whisky Maker’s Edition“ viskisid. Viskid olid mulle eelnevast tuttavad ning neid kõrvuti maitstes oli küll tunda WME puhul enam täidlust ja šerrisust, kuid suures plaanis olid need üsna sarnased. WME puhul domineeris siiski selline kummaline hapukas-mõru mekk, mis magususega integreeritult ei jätnud just kuigi head muljet. Francise ettekanne oli iseenesest meeldiv, humoorikas ja ladus, mida oli huvitav jälgida, kuid kogu ettekande ajal jäi mulje, et aeg surub peale ja ta ei teadnud justkui ka ise kaua talle aega on antud. Ekraanile kuvatud slaidide kiire vahetus, siis nende edasi-tagasi vahetus ja viskide enda kohta vähese informatsiooni andmine jättis sellise pooliku ettevalmistuse tunde.

Bruichladdichi viskituba oli kui teisest ooperist. Asjatundlik esitus, läbimõeldud tervik ja loomulikult head viskid tegid sellest viskitoast minu jaoks kogu Whiskyshow parima pala. Viskitoa läbiviijaks oli Joanne Brown, kes ei ole tavaline viskivabriku saadik, vaid kes ise on pärit Islay saarelt ja elab praegugi Port Charlotte külas ning kelle teadmised Bruichladdichi viskidest ja ja nende valmistamisest on märkimisväärsed. Kogu viskituba kestis vist mälu järgi veidi üle tunni. Slaididel ja kõnes käidi läbi kõik esmaoluline Bruichladdichi viskivabrikut puudutav ning rahulikus tempos ja piisavate vahedega tutvustati ja maitsti järjekorras Bruichladdich „The Classic Laddie“, Botanist džinn, Port Charlotte „Scottish Barley“ ja lõpuks Octomore Edition 07.1 „Scottish Barley“ (208 ppm). Suurepärane esitlus (mida segas kohati auditooriumis olijate omavaheline rääkimine) ja suurepäraselt maitsvad viskid (ja džinn). Mida muud saabki soovida! Mis puudutab Octomore maitseid, siis ei hakka neid siin kirja panema, kuna olen varunud maitsmiseks Octomore 07.1, 07.2 ja 07.3 ning lisaks uue Octomore 10-aastase, mida plaanin kõrvuti maitsmisele võtta sügise poole.

Mis üldmulje siis kogu üritus jättis? Jättes välja maitsmisele toodud viskide valiku, siis kui kahe sõnaga öelda, siis meeldiv ja õnnestunud. Toimumiskoht oli sobiv ja rahvahulk selline, mis jättis vajalikku liikumis- ja hingamisruumi. Ootasin isegi veidi enam osalejaid, kuid kuna piletid olid välja müüdud, ju siis korraldajad olid kalkuleerinud kindla numbriga. Tegelikult oleks võinud rahulikult oma sada või enam inimest veel olla, kuna osalejate seas oli üsna rohkelt naisi ning nagu silma jäi, ei hoolinud neist enamus viskidest ja seega olid degustatsioonilaudade juures piisavalt ruumi. Naistega seotult väike negatiivne märkus; mõni neist oli veidi liigselt parfüümi kasutanud. Seega tuli viskide maitsmise puhul jälgida, kes kõrval satub olema. Kuna ilmselt oli üheks ürituse osaks ka sigarid, siis vähemalt ruumi, kus toimusid viskitoad, tulvas üsna ohtralt sigarisuitsu aroome. Iseenesest ei olnud see viskide maitsmist kuidagi segav, kuid ehk võiks edaspidi jälgida nende paremat eraldatust.

Kui korraldajate või ehk Hiltoni aadressil (ei tea ju, kes hoolitses klaaside eest) kriitikat teha, siis osadel laudadel ja isegi viskitubade toimumisruumis jäid mõned lauad kasutatud klaasidest koristamata tunniks või enamaks. Mis kindlasti vajaks järgmisel korral (loodan et üritus saab regulaarseks ja kasvab järk-järgult maitsmiseks toodavate viskide osas suuremaks) paremini korraldada, on teavitus viskitubade ja üldse üritusel toimuva kohta. Praegu oli mul isiklikult täiesti juhus, et sattusin olema naise kõrval, kes viskitubadesse nimesid kirja pani. Nii sai siis kahest õnneks osa saada. Kuid selle kohta, kes neid läbi viib, mis nende teema on ja kus need toimuvad, oli üks suur teadmatus. Kuna ise ma viskiklubisse ei kuulu, siis jäi mulle ka teadmata ühes nurgas olnud silt „Viskiklubide ala“. Kas see oli mõeldud vaid nende klubide siseringi ürituseks või oleks saanud ka nende klubide tegemistega ja neisse kuuluvate inimestega tutvust tegema minna? Seega järgmisel korral võiks olla üks õhtujuht, kes toimuvat ohjab, teavitab ja suunab.