Miltonduff viskit olengi maitsnud vaid kahel korral ning just sõltumatute villijate viskidena. Ametliku viskina oli see aastatel 2017-2024 villitud Ballantine’s Single Malt Series raames (koos Glenburgie ja Glentauchers viskidega). Nüüdseks on suuresti võimalik Miltonduff viskit maitsta üksnes sõltumatute villijate kaudu. Siinmaitstav on pärit Cadenhead’s sortimendist ja see on küpsenud täisaja eks-burboon vaatides. Maitstav on pärit 2cl näidisest.
Miltonduff-Glenlivet 15 yo Cadenhead’s Original Collection, 46,0% nc, ncf
Aroom: seekord punaste õunte koored ning kuivemad linnased. Veidi sellist vanema puidu kuivapoolset kopitust, mis pole siin aga sugugi ebameeldiv. Otse vastupidi. Mõni tilk vett toob esile magusa vanilli, kookoseõli ning ohtra pärlsuhkruga üle puistatud kaneelisaiad (just Helsingi kohvikutes leiduv korvapuusti).
Maitse: suutundelt veidi vahasust. Röstitud metsapähklid, kookosekreem, piimašokolaad. Kuiva puidusust ja taas need värsked pehmed kaneelisaiad. Lahjendamist aga ei kannata, kuna isegi paar tilka vett toob esile sellise odavama burbooni maitsed ja lihtsustab märgatavalt.
Lõpp: keskmise pikkusega. Kaneel, kardemoni veidi, röstitud metsapähklid.
Hinnang: C+
Võrreldes 8-aastase Glenglassaugh viskiga on siinne selgelt küpsem, rikkalikum ja märksa meeldivam. Hea viski.
Lisainfo
Kindlasti tekitab Cadenhead’s poolt villitud viskide puhul küsimusi „-Glenlivet” sufiks. Selle järelliite kasutamise traditsioon Speyside piirkonna viskide nime puhul ulatub 19. sajandisse. See oli aeg, kus Šoti viskitööstus oli alles välja kujunemas. Sellel varasel ehk suuresti ebaseaduslikul viski tootmise perioodil oli „Glenlivet” paljude viskide n-ö üldnimi, mis olid pärit sellenimelisest piirkonnast, mis jääb praegu tuntud Speyside piirkonna lõunaossa. Ja isegi paljud teised viskivabrikud hakkasid end nimetama Glenlivetiks, vaatamata sellele, et nad polnud selle Speyside piirkonna lähedal.
Uue aktsiisiseaduse kehtestamine 1823. aastal tõi kaasa salakaubaveo ajastu lõpu. Paljud endised ebaseaduslikud destilleerijad muutsid sel ajal oma tegevuse seaduslikuks. Üks neist oli George Smith, kes võttis 1824. aastal oma Glenliveti viskivabriku jaoks litsentsi. Kuid see ei lõpetanud siiski Glenlivet nime kasutamist teiste viskivabrikute poolt.
Alles 1884. aastal jõuti kokkuleppele ja allkirjastati akt, mis nägi ette, et Glenliveti kaubamärki võib kasutada ainult Georg Smith ning Glenliveti viskist sai „The Glenlivet” ehk siis see „ainus ja õige Glenlivet”. Siiski ei õnnestunud lõpuni keelata teistel sõna Glenlivet enda kasutamist. Nii oli 1980. aastateks 28 Šoti viskivabrikut registreeritud kui X-Glenlivet või kasutati seda nime kaubamärgina või viski etikettidel.
Nüüdseks on paljud neist kaubamärkidest kadunud ja enamik viskivabrikuid registreeritud enda nimede all. Sufiksit kasutatakse nüüd ainult mõne üksiku sõltumatu villija poolt. Üheks tuntumaks neist ongi Cadenhead’s, mis ühelt poolt näitab seda, et tegemist on vastavate viskivabrikute poolt destilleeritud viskide sõltumatu villimisega ning teiselt poolt on selle sufiksi kasutamise puhul tegemist romantiseerimisega. Seega näitab "-Glenlivet", et see on võimalus teha vahet ametlike ja sõltumatute villimiste vahel ning samuti on see ilus meeldetuletus viski valmistamise ajaloost.
