Teisipäev, 27. juuni 2017

KNOCKANDO 12 yo, 15 yo & 18 yo

Speyside piirkonnas paiknev Knockando viskivabrik on rajatud 1898. aastal ning praegu kuulub see Diageo omandusse ja selle aastaseks tootmismahuks on 1,4 miljonit liitrit. Knockando viskivabriku toodangust põhiosa on läinud suuresti Šoti seguviskide J&B koostisesse. Linnaseviskina toodi Knockando turule 1976. aastal ning see sai populaarseks eriti Hispaanias ja Prantsusmaal.

Knockando põhisortimendis on 12-aastane „Season“, 15-aastane „Richly Matured“, 18-aastane „Slow matured“ ja 21-aastane „Master Reserve“. Knockando viskidel on lisaks vanusele sildil alati märgitud ka destilleerimise aasta. Lisaks vanuse ja destilleerimisaasta põhjal eristumisele on põhisortimendi viskide valmistamisel kasutatud ka erinevaid vaate. Nii on 12-aastane küpsenud endistes burboon vaatides, 15-aastase puhul kasutatud nii endisi šerri kui ka taastäidetud burboon vaate ning 18-aastane on küpsenud üksnes endistes šerri vaatides. Kõik siinmaitstavad Knockando viskid on pärit 3cl näidispudelitest.


Knockando 12 yo 2003 „Season“, 43%

Aroom: kerge ja mõõdukalt magus. Mesine, pähkline/mandline, üsna teraviljane, veidi nahkne ja siis kuiv heinasus. Vähese vee lisamine toob alt esile ka kergelt suitsused linnased.

Maitse: üsna kerge ja lihtne. Suutundelt kreemine, maitselt pähkline ja teraviljane. Ümar vaoshoitud puuviljasus, veidi ingverit viimasena, mis toob maitsesse kerget kirbust.

Lõpp: pigem lühike, teraviljane pehmus, siis kuiv ja lõpeb veidi rohuselt.

Hinnang: C

Knockando 15 yo 1997 „Richly Matured“, 43%

Aroom: õrnalt veinine, kuid muidu vaoshoitud ja kinnine. Vajab klaasis seismist, siis avaneb veidi, muutudes aromaatsemaks. 12-aastasele omane kuiv heinasus on siin asendunud märgade õlgedega. Veidi piimašokolaadi, teraviljasus ja kerge tammisus. Mesi ja üliküpsed õunad.

Maitse: esmamaitsmisel pehme ja n.ö vesine, üsna ilmetu. Klaasis seismisel muutub ka maitse veidi täidlasemaks. Suutundelt ümar ja kreemine, üsna mesine koos teraviljasusega. Lihtsakoelisus siiski säilib.

Lõpp: keskmise pikkusega, ümar, kergelt magus, mesine ja linnaseline.

Hinnang: C

Knockando 18 yo 1994 „Slow Matured“, 43%

Aroom: tajutavalt šerrine, traditsioonilise viskilao aroomid, kirsid. Meenutab Tamdhu 10-aastast. Üsna meeldiv. Klaasis seismisel tulevad apelsinid ja linnased, kuid muutub samas lihtsakoelisemaks, kuna šerrisus taandub veidi.

Maitse: kerge ja kreemine. Šerris leotatud rosinad, kerge tsitrus, punased marjad, mandel. Kergelt tammist vürtsikust. Tervikuna üsna lahja ja vesine siiski. Aroomist lähtuvalt oleks oodanud enam šerri mõjulist täidlust.

Lõpp: keskmise pikkusega, kerge veinisus, kuivusele kalduv.

Hinnang: C


Kuigi maitsekooslused on selgelt neil kolmel erinevad, on läbivaks jooneks kõigil teraviljasus. Tervikuna on kõik kolm lihtsad ja vähekomplitseeritud linnaseviskid. Samas pole aga neil ühtki häirivat elementi ning arvestades nende suhteliselt odavat hinda, on kõik kolm igapäevaviskina mekkimiseks täitsa meeldivad ja väga sobivad.

Neljapäev, 22. juuni 2017

DALWHINNIE 15 yo

Dalwhinnie viskivabrik on asutatud 1897. aastal Šoti mägismaa piirkonda ning oma asukohalt Cairngorm ja Monadhliath mägede vahel asuval platool on see üks kõrgeimal paiknev ja ilmselt külmima kliimaga viskivabrik Šotimaal; paiknedes 326 meetrit üle merepinna. Dalwhinnie on viski, kus toordestillaat on taotluslikult üsna väävline ja seda suuresti traditsiooniliste puidust püttides paiknevate siugjate kondenseerimistorude (worm tubs) kasutamise tõttu. Toordestillaadi laad tingib ka pikema küpsemisaja ning seetõttu ongi olnud Dalwhinnie põhiviskiks just 15-aastane, mitte noorem. Keskmisest pikem küpsemisaeg aitab muuta toordestillaadis oleva väävlisuse mesisuseks.

Kuigi tootmisvõimsuseks on 2,2 miljonit liitrit aastas, siis tootmismahuks on olnud viimastel aastatel 1,4 miljonit liitrit. Viskivabriku omanikuks on suurkorpratsioon Diageo ning Dalwhinnie oli üks kuuest viskist, mis sai valitud Glenkinchie, Oban, Cragganmore, Talisker ja Lagavulin kõrval esindama Šoti ühelinnaseviskide valmistamise piirkondi 1988/89 tutvustatud Classic Malts komplektis. Lisaks siinmaitstavale 15-aastasele on Dalwhinnie põhisortimendis saadaval veel Distiller’s Edition (u 16 aastane ja Oloroso šerri vaatides järelviimistletud) ja vanuse märketa Winter’s Gold. Maitstav on pärit 2016. aastal villitud 20cl pudelist.


Dalwhinnie 15 yo, 43%

Aroom: meeldivalt puuviljane, eelkõige küpsed pehmed õunad ja pirnid. Väga mesine, kerge tammisus ja õrn männi vaigusus. Tervikuna värske ja magus, kuid mitte imal magusus, vaid selline karamelliseeritud tsitruste ja puuviljamarmelaadi magusus. Kõige all ka meeldivalt magusad suitsused linnased.

Maitse: puuviljakaramelline. Kergelt õline ja paks suutunne. Mesine, küpsed mahlased õunad, sidrunikaramell, siis veidi kirbemaid tamme vürtse (kaneel) ja lõpus rohune. Meeldiv, kuid aroomi kõrval siiski nõrgem.

Lõpp: üsna pikk, puuviljamarmelaad jätkub, kuid sellele lisandub rohune-lilleline järelmekk.

Hinnang: B

Üsna täidlane ja kompleksne aroom, kuid maitse lõpus ja järelmaitses tulev ja kasvav veidi mõru rohusus viib terviku veidi tasakaalust välja. Selle viski puhul oleks oodanud mesise ja magusamapoolse pirni-sidruni maitse jätkumist ka järelmaitses.

Pühapäev, 18. juuni 2017

MANNOCHMORE 14 yo DL Provenance 1999

Mannochmore viskivabrik on Šotimaa mõistes üsna noor ja selle viskid samas ka peaaegu tundmatud. Speyside piirkonnas asuv viskivabrik on rajatud 1971. aastal Glenlossie viskivabriku (rajatud 1876) vahetusse naabrusesse. Kahe viskivabriku kompleksi kuulub veel meski destilleerimisjäägist loomasööda valmistamise käitis, biomassist energiatootmise jaam ning 14 viskiladu, mis mahutavad kokku 250 000 vaati. Mannochmore viskivabrik kuulub Diageo omandusse ja selle aastaseks tootmismahuks on 6 miljonit liitrit. Ainsaks regulaarseks ametlikuks ühelinnaseviskiks on Flora & Fauna sarjas villitav 12-aastane. Siinmaitstav on pärit sõltumatu villija Douglas Laing poolt Provenance sarjas villtud 14-aastane, mis destilleeritud 1999. aasta kevadel, küpsenud taastäidetud endises eks-burboon vaadis #9766 ning siis villitud 2013. aasta kevadel. Maitstav on pärit 6cl näidispudelist.


Mannochmore 14 yo Douglas Laing Provenance 1999/2013, 46% nc, ncf

Aroom: kerge ja magusapoolne teraviljasus. Kriidine, rohune/heinane. Kerge puuviljasus õunamahla ja õrna sidruni näol. Mittemidagiütlev tajutavalt destillaadi lähedane ja veidi tervikuna selline piirituseline. Ilmselt on tegu olnud mitmendat korda taastäidetud väheaktiivse vaadiga.

Maitse: üsna magus ja linnaseline, kergelt õline suutunne. Teraviljad, vanill, rohune, kerge sidrun ja roheline õun. Aroomist märksa rikkalikum ja meeldivam, kuid siiski üsna lihtne oma noorevõitu maitsetega.

Lõpp: keskmise pikkusega, kergelt vürtsikas, kuid samas magus. Viimasena tuleb piirituseline mekk, mis ei ole selles vanuses viski juures just kõige oodatum.

Hinnang: C

Kasutusel on ilmselt olnud siin väheaktiivne end juba ammendanud vaat. Samas pole siinne Mannochmore oma vaadi poolt „rikkumata“ naturaalsuses olekus ju üldsegi paha, kui aroomi suhteline ilmetus ja järelmaitse „viinasus“ välja jätta.

Kolmapäev, 14. juuni 2017

Linnaseviski põhitoore: ODER

Oder (Hordeum) on nisu, maisi ja riisi järel neljas kõige tähtsam teraviljakultuur. Kuna oder on üsna vähenõudlik, suudab see kasvada pea kõikjal maailmas. Kuigi oder oli kunagi oluline inimeste toiduallikas, siis tänapäeval kasutatakse seda peamiselt loomade jõusöödana, kuid endiselt siiski ka toiduainetööstuses ning muidugi õlle ja viski valmistamiseks. Siinkohal on olulisem see, et vee ja pärmi kõrval on oder üks kolmest linnaseviski toorainest ja seejuures loomulikult neist tähtsaim. Seega on odra kvaliteet ja konsistents määrava tähtsusega.


Miks oder? Oder on teravili, milles on ohtralt tärklist ja vajalikud ensüümid tärklise muundamiseks suhkruiks. Just ensüümide aktiveerimisvõimekus muundab tärklise käärimisvõimelisteks suhkruteks ja eriti linnasesuhkruks (maltoosiks), mis ise tarbitakse käärimisprotsessis pärmi poolt ja muundatakse alkoholiks.

Šoti viski valmistamiseks kasutatakse 500 000 kuni 900 000 tonni otra aastas. Lisaks Šotimaal kasvanud odrale, mis moodustab viskitööstuses kasutavast odrast suurema osa, tuuakse otra sisse Inglismaalt, Taanist, Saksamaalt, Prantsusmaalt ja Austraaliast. Šoti viskivalmistajad on reeglina ühel meelel, et Šotimaal kasvanud oder on parim. Selles arusaamas mängivad oma rolli traditsioonid, romantilisus ja veidi ka turunduslik liialdus. Praktilisest küljest vaadatuna on aga selles ka oma selge iva. Nimelt kasvatab Šotimaa linnaseviski valmistamiseks ise piisavas koguses otra ja välismaalt ostmise juures ei ole just alati võimalik tagada odra kõrget ja ühtlast kvaliteeti. Samuti loetakse Šotimaa kliimat üheks parimaks kvaliteetse odra kasvatamiseks; külmemad talved tapavad kahjurputukad, mis vähendab kahjulike pestitsiidide kasutamise vajadust ning pikad valgusküllased päevad aitavad suurendada odra aromaatsust.

Õlle ja viski tootjad on huvitatud kaherealisest ja kuuerealisest odrast. Nimi osutab terade paiknemisele. Oder jaguneb kevadodraks, mis külvatakse kevadel (märtsist aprilli alguseni) ja lõigatakse hilissuvel või varasügisel (august ja september) ning talveodraks, mis külvatakse sügisel (august ja september) ja lõigatakse järgmise aasta suve lõpul (juuli lõpp ja augusti algus). Tänu jätkuvale aretustööle on olemas üle 100 000 odrasordi ning neid klassifitseeritakse kui „varajaseks“ või „hiliseks“ lõikuseks sõltudes sellest, millal need on valminud. Ehk siis varajased kevadodra sordid lõigatakse augustis ja hilised sordid septembris. Šotimaal külvati 2016. aastal kevadotra 239 000 hektarile ning viimase kahekümne aasta külvipind on kõikunud 220 639 ja 296 443 hektari vahel. Saagi koguhulk oli 2016. aastal 1,29 miljonit tonni.

Peamiseks odraks Šoti linnaseviski valmistamisel on kaherealine kevadoder, mis jaguneb paljudeks sortideks, mis on linnaseviski valmistamiseks rohkem või vähem sobivad. Kaherealistel odrasortidel on võrreldes kuuerealistega reeglina ümaram tera, vähem proteiini ja kesta ning enam käärimisvõimelisi suhkruid. Proteiinirikkamaid kuuerealisi odrasorte kasutatakse peamiselt loomasöödaks. Kevadoder valitakse selle parema linnastumise tõttu, kuna see idaneb ühtlasemalt.

Kuuerealine Bere oder (vasakul) ja tänapäevane kaherealine oder (paremal). Foto: Bruichladdich

Kuni 19. sajandi esimese pooleni oli Šotimaal viski valmistamiseks siiski kasutusel traditsiooniline kuuerealine Bere odrasort. Sordiaretuse tulemusel hakati 19. sajandil aretama uusi paremate omadustega sorte. Ilmusid odrasordid Chevalier, Annat, Goldthorpe, Spratt, Archer, Spatt Archer ja Plumage Archer ning 20. sajandi keskpaigas juba Proctor, Pioneer, Zephyr ja Maris Otter ning 1960ndate teises pooles Golden Promise. Viimasest odrasordist kujunes tõeline hitt.

Golden Promise odrasordile lisandusid 1980ndatest alates Halcyon, Triumph, Camargue, Puffin, Pipkin, Chariot ja Prisma sordid ning 1990ndate esimesest poolest alates sai peamiseks kasutatavaks odrasordiks Optic, mis moodustas oma kõrgajal 2/3  kogu linnaseviski valmistamiseks kasutavast odrast. Nüüdseks on ka selle odrasordi kasutus oluliselt vähenenud ja asemele on tulnud uued odrasordid nagu Concerto, Oxbridge, Belgravia, Publican ja Odyssey. Lisaks on kasutusel orgaaniline sort Chalice.


Uute odrasortide väljaarendamine ja kaubaartikliks kujundamine võtab minimaalselt aega 8-10 aastat, kuid keskmiselt 15 aastat ning on üsna kulukas. Uus potentsiaalne linnaseviski destilleerimiseks mõeldud odrasort saab esmalt hinnatud väikesel katselapil ja seda võrreldakse juba ennast tõestanud sordiga, mis toimib siis kontrollsordina. Kui uus odrasort näib farmi katsetel olevat tugev, katsetatakse seda linnasetegijate poolt ja lõpuks destilleerijate poolt. Need katsed määravad, kas uus odrasort saab Malting Barley Committee ja Institute of Brewing and Distilling ametliku heakskiidu.

Kuna iga odrasort reageerib erinevalt kasvamistingimustele, siis on selle sordi täispotentsiaali ärakasutamiseks vajalik kindlustada iga selle kasvamiseks oluline aspekt: farmeri töö ja eelkõige ilm. Ilma osas on potentsiaalse saagikuse jaoks oluline õhutemperatuur ja päikesepaisteliste päevade arv. Nii on idanemise perioodil vajalik piisav sademete hulk, kuid samas mitte ülemäära palju korraga ning idanemisele on ebasoodne vihmajärgne niiskus ja külm. Samas on lõikuse eelneval ajal vaja pigem kuiva ilma, mis teeb saagikoristuse lihtsamaks ja varajasemaks. Kuna Šotimaal varieerub ilm märgatavalt eri piirkondade vahel, siis võib sama odrasort anda kasvamiskohast tulenevalt väga erinevaid tulemusi. Uute sortide aretamisel linnaseviski valmistamise jaoks on olulised järgnevad tegurid:
  • Madal proteiinide sisaldus (vähem kui 1,5%), mis on omakorda pöördvõrdeliselt seotud tärklise sisaldusega. Kuna tärklis muundatakse suhkruks ja seejärel alkoholiks, on tärklise osakaal määrava tähtsusega. Tänapäeva odrasortidel on tüüpiliselt tärklise osakaaluks 60-65%. Seda aspekti mõõdetakse alkoholi tootlikkusena (alkoholi liitrid / odra tonnid; LPA/T). Heaks tootlikkuseks loetakse 405-420 liitrit puhast alkoholi tonni kuiva odra kohta (varasemad sordid andsid vaid 300 liitrit ning nüüd annavad mõned hübriidsordid koguni 460 liitrit). See suhe sõltub odrasordist ja kas toodetakse viskit turvastatud või turvastamata linnastest. Alkoholi tootlikkus on madalam turvastatud linnaste kasutamisel ja ka traditsioonilise linnastamise (floor malting) korral.
  • Kõrge linnastes süsivesikute sisaldus ja madal lämmastiku sisaldus (vähem kui 1,7%) odras, kuna mida kõrgem on süsivesikute sisaldus, seda madalam on proteiinide ja rasvade osakaal ning liigne lämmastik suurendab proteiinide sisaldust tärklise arvelt. Lämmastik on samas aktiivne element väetistes, luues sellega probleemi farmeritele: suurema saagikuse jaoks on vaja väetada, kuid liigne väetis odrale võib tuua kaasa linnastamiseks mittesobiliku odra.
  • Kolmeks ülejäänud oluliseks aspektiks on odra vastupidavus haigustele (eriti hallitusele), parasiitidele ja kliimale, idanemise võimekus ja viimaseks, farmeri poolt vaadatuna, odrapõllu kõrge saagikus (nt kui Golden Promise andis umbes kaks tonni aakrilt, siis Optic andis juba kolm tonni).

Reeglina tulevad ja lähevad kasutatavad odrasordid 6-7 aasta tsüklis, kuid näiteks Optic oder oli laialdaselt kasutuses kakskümmend aastat: 1994. aastast kuni 2013. aastani. Selle sordi pikaealisuse tagas selle odra eriti hea sobivus Šoti kliimasse, kuna see võis taluda neli-viis päeva vihmast ilma vahetult enne lõikust ja siiski säilitada vilja kvaliteedi. Optic on kasutuses siiani. Igal sügisel kinnitab Institute of Brewing and Distilling järgmise aasta destilleerimiseks kasutavad täieliku heakskiidu saanud odrasordid. Nii said 2017. aastaks selle järgnevad odrasordid: Concerto, Belgravia, Octavia ja Odyssey.


Hiljuti on vanad odrasordid uuesti kasutusele võetud. See sai alguse käsitööõllede valmistajate poolt ning nüüd on jõudnud see ka mõnede linnaseviski destilleerijateni. Nii on näiteks traditsiooniline kuuerealine, pikema varrega ja kiirekasvuline (nn 90ne päevane oder) Bere oder võetud linnaseviski tootmisel uuesti kasutusele Bruichladdich, Springbank ja Arran viskivabrikutes. Kuigi selle odrasordi puhul on leotamis- ja idanemisaeg oluliselt pikem, linnastumine ebaühtlasem ning käärimine pikem, mis toob kaasa suurema riski nakatumise bakterite poolt; virre on koostiselt viskoossem ja tihedam, sisaldades muuhulgas enam õlisid ja estreid ning see teeb ka esimese destilleerimise raskemaks. Saadav destillaat on vaatamata selle odrasordi töötlemise raskustele aga märksa õlisem, väävlisem ja puuviljasem.

Viskivalmistajad võivad oma valiku teha seega erinevate odrasortide vahel, mis kõik omavad eristatavaid omadusi. Lisaks eelnevalt kirjeldatud aspektidele on oluliseks küsimuseks ka see, kas erinevad odrasordid annavad mingil määral individuaalseid hoomatavaid mõjusid destillaadi iseloomu. Ehk kas eri odrasordid annavad viskile erilaadse aromaatilise profiili. Siin on kujunenud välja selgelt kaks leeri. Ühed arvavad, et ei. Põhjustena tuuakse esile, et destilleerimise protsess on niivõrd äge ja alkoholi tase nii kõrge, et individuaalsele odrasordile iseloomulik aroom ja maitse kaob. Destilleerimist silmas pidades tänapäeva erinevate odrasortide vahel ilmselt tõesti väga suuri erinevusi enam ei ole, kuna linnastamiseks mõeldud odrale kehtivad üsna ranged nõuded. Siiski võib iga odrasort luua omalaadse bakterilise keskkonna, mis võib pikema käärimisaja korral omada ka mõningast mõju lõppdestillaadile. Samuti arvatakse, et kasutatavast odrasordist suurem erinevus maitsele tekib linnaste valmistamise protsessist lähtuvalt ehk kas linnastamine toimub traditsioonilisel või industriaalsel teel. Seega on arusaadav, miks mõned viskivabrikud linnastavad vähemalt osa kasutatavast linnastest ise traditsioonilisel viisil (Balvenie, Laphroaig, Bowmore, Kilchoman, Highland Park) ja miks Springbank linnastab ise traditsioonilisel viisil kogu kasutatava linnase.


Teised on kindlalt seda meelt, et odrasortidel on omadusi, mis kanduvad edasi nii destillaati kui on ka äratuntavad lõppviskis. Viimaste hulka kuuluvad näiteks Benromach, Bruichladdich ja Macallan. Nii on Benromach tootnud oma Origins Series raames väikeses koguses linnaseviskisid, kus on püütud näidata odrasortide Golden Promise ja Optic erinevat mõju viski maitseprofiili.  Macallan on aga veendunud, et lisaks Golden Promise odrasordile omab nende poolt ainsana kasutatav odrasort Minstrel olulist rolli Macallan viskide maitse kujundamisel. Samuti on mõned destilleerijad seisukohal, et uutes arendatatud hübriidsetes odrasortides on ohverdatud maitseomadused alkoholi tootlikkusele ja haigustele vastupanuvõimele. Sellest lähtuvalt on mitmed viskivabrikud jäänud või hakanud uuesti eelistama traditsioonilisemaid odrasorte, kuigi nende sortide alkoholi tootlikkus on tonni odra kohta märksa väiksem. Olulisemaks on tõusnud odra poolt destillaadile edasiantavad maitseomadused. Ja sellist valikut tuleb meil linnaseviski armastajatel ju ainult kiita!


Lisaks erinevate odrasortide kasutamisele on nii Springbank ja Kilchoman, kuid eriti Bruichladdich, rõhutanud ka seda, kus oder on kasvanud. Nii on Springbank juba 1960ndate keskpaigas ja alates 1999 aastast juba järjekindlalt kasutanud eraldi destilleerimiseks kindla kohaliku päritoluga otra, mis pannakse küpsema erinevat sorti vaatidesse. Esimesed tulemused on nüüd ka juba villitud Local Barley nime all. Springbank valib igal aastal viskivabrikust 13 km raadiuses ühe spetsiifilise odrasordi ühest kindlast farmist. Odra päritolu saab siis ära märgitud ka pudeli sildil. Näiteks on seni kasutatud järgnevaid odrasorte: Bere 2006, Heart 2007, Optic 2008, Westminster 2009, Belgravia 2010. Lisaks tuleb rõhutada, et Springbank linnastab 100% linnaseviski valmistamiseks kasutatava odra ise.


Sama ideoloogiat kannab veelgi silmapaistvamalt Bruichladdich, kus on veendutud odra päritolu olulisuses ja sellesse ei suhtuta kui lihtsalt toorainesse. Seda arusaama kannavad edasi Islay Barley pudelitel leitavad kirjad: “We believe terroir matters“ ja „Once again, Land and Dram united“. Nii on villitud Islay saarel kasvanud odrast Bruichladdich, Port Charlotte ja Octomore viskid. Bruichladdich Islay Barley linnaseviskide puhul on kasutatud järgnevaid odrasorte: 2004 – Chalice (organic), 2006 – Chalice (organic), 2007 – Optic, 2009 – Oxbridge ja Publican, 2010 – Optic ja Oxbridge. Ka Kilchoman on villinud alates 2011. aastast linnaseviskid üksnes Islay saarel kasvanud odrast.

Kui oder põllul valminud, saadetakse lõigatud oder kuivatamisele sooja õhu abil, vähendades selle niiskussisaldust 20%-lt 12%-ni. Seejärel odraterad puhastatakse ja neid hoitakse 25-30 kraadi juures, et tagada nende n.ö ärkamine. Seda terade ärkamisprotsessi jälgitakse ja hinnatakse regulaarselt, et hinnata idanemisenergiat (s.t terade protsent, mida oodatakse idanema hakkavat) ja võrreldakse seda idanemisvõimelisusega (s.t elavate terade protsent). Kui idanemisprotsess loetakse alanuks, jahutatakse terad pikemaks ladustamiseks aeglaselt 5 kraadini. Enne linnastamisele saatmist läbib puhastatud oder suuruskontrolli, et tagada linnastamise ühtlus. Sellest odratera edasisest teekonnast aga juba millalgi hiljem.

Laupäev, 10. juuni 2017

ARDMORE „Traditional Cask“

Ardmore viski saab siin blogis esmakordselt maitstud. Sel suvel tuleb tutvustamisele lisaks sellele veel mitmeid Šoti linnaseviskisid, mis varem kas siin blogis pole kajastunud või on mul üldse esimest korda maitstavad.

Ardmore viskivabrik on asutatud 1898. aastal William Teacher’ poja Adam Teacher’ poolt, kes küll surma tõttu ise viskivabriku ehituse lõppu ei näinud. Viskivabriku asukoha valiku juures said määravaks Šoti idapoolse mägismaa kohalik oder ja turvas, hea veega varustatus ja raudtee olemasolu. Ardmore viskivabrik oli üks viimaseid, mis kasutas söega destillaatorite kuumutamist; aurule mindi üle alles 2001. aastal.

Ardmore viskivabrik ongi peamiselt kogunud tuntust Teacher’s Highland Cream seguviski kaudu, olles selle üheks olulisimaks komponendiks. Praegu on viskivabriku aastaseks tootmisvõimsuseks 5,5 miljonit liitrit, kuid toodeks 4,5 miljonit liitrit. Viskivabrikus on pea algusest saati toodetud turvastatud linnastest (12-14 ppm) viskit; seejuures turvas on võetud ümberkaudsetelt Highland aladelt. Seguviskide jaoks on 2002. aastast umbes 40% ulatuses tootmises ka turvastamata linnastest valmistatud Ardlair. Siinmaitstav turvastatud Ardmore „Traditional Cask“ toodi turule 2007. aastal ning tootmisest võeti see maha 2014. ning asemele toodi madalama villimiskangusega Tradition, Legacy, Triple Wood ja 12-aastane portveini vaadis järelviimistletud viski. Siinmaitstav „Traditional Cask“ on esmalt küpsenud 6-13 aastat Ameerika tammest eks-burboon vaatides ning peale kokkusegamist üle viidud veel umbes aastaks väikestesse vaatidesse (Quarter Casks), et suurendada vaadi mõju viskile. Maitstav on villitud 2013. aastal.


Ardmore „Traditional Cask“, 46% ncf

Aroom: magus tajutavalt turbasuitsune aroom. Suitsusus ei ole siin loomulikult Islay viskidele omane meditsiiniline, vaid pigem lõkkesuitsune, kus lõkkesse on visatud metsaalust prahti – lehed, oksad, rohi. Suitsuses on selgelt esil ka magus puuviljasus, milles enam esil õun. Veidi aja pärast tuleb vanill, magus tammine röst ja veel magusaid suitsuseid puuvilju. Taustal on tunda ka sellist juurikalist maalähedust. Kokku üsna meeldiv kooslus.

Maitse: suutundelt magus ja kreemine, kuid veidi ehk liiga kerge ja õhuke. Siis suitsune teraviljasus, kergelt vürtsikas-magus tamm, vanill ning puuviljad. Peamiselt aprikoosid ja virsikud, mis annavad koos tammega täidlust. Suitsusus ja kreemisus koos magususega meenutavad maitselt ja suutundelt veidi ka õlist suitsulõhet. Veega magusam ja kergem ümar suitsune puuviljasus.

Lõpp: keskmise pikkusega, pehme lõkkesuitsune puuviljasus, kerge piprasus lisaks.

Hinnang: B

Viski, mis vajab aega. Kuni poole pudelini oli viski noorus ja teatav toorus enam esil, kuid pudeli teises pooles oli viskile lisandunud oluliselt küpsem ja täidlasem iseloom. Üsna meeldiv ja hea hinna/kvaliteedi suhtega linnaseviski. Kahjuks tootmisest maas, kuid Tallinna poodides on seda veel saadaval.

Teisipäev, 6. juuni 2017

PORT CHARLOTTE 10 yo, 2nd Edition

Siinne 10-aastane Port Charlotte on villitud 2016. aasta sügisel ning tegemist on n.ö teise väljalaskega; esimene PC 10-aastane villiti 2012. aastal. Küpsenud on siinne viski eraldi nelja sorti vaatides: esmatäite burboonvaadid, šerri vaadid, tempranillo veini ja Prantsuse veini vaadid. Kokku villiti seda viskit 18000 pudelit. Maitstav on pärit 6cl näidispudelist.


Port Charlotte 10 yo, Second Limited Edition, 50% nc, ncf

Aroom: klaasi valatult selgelt veinisus ja üllatavalt vähene turbasuitsusus, võib isegi öelda, et suitsusus on pea olematu. Pimetestil oleks ilmselt raske seda PC-ks määratleda. Mõningase aja möödumisel õrn sidrun koos paksemat sorti banaani-õuna kompoti ja vanilliga. Kui lasta klaasis seista paarkümmend minutit, ilmub aroomi vürtsikus, pipar ja tasapisi taustalt esile tõusev magusamat sorti turbasuitsusus, kus hästi õrnalt ka farmisust. Vee lisamisel muutub üsna kergeks ja vähearomaatseks, kuid kui lasta siis veel klaasis seista, muutub aroom selliseks magusamat laadi farmiseks veinisuseks.Tervikuna üsna vaoshoitud PC aroom.

Maitse: üsna kirbe ja ründav algus, tugevalt keeleotsa kipitama panevad toored karusmarjad koos tšillipipraga. Lisaks mõru muskaat ja pipar. Nende teravamate maitsete alt suitsusus vaid nõrgalt hoomatav. Ei imponeeri. Kuigi üsna ründav, on struktuur samas üsna õhuke. Puudu on õlisus. Vesi ümardab ja pehmendab oluliselt, esile tõuseb mereline soolasus koos sidrunikoorega, mis jätab teatava mõrususe küll alles, kuid see jääb pigem taustale. Vajab vee lisamist.

Lõpp: keskmise pikkusega, mõrudapoolsed tsitrused. Kui on seisnud paarkümmend minutit koos lisatud veega klaasis, siis on ka järelmaitse pehmem, magusam ja veinisem.

Hinnang: B

Väga erinev PC 2007 viskiga võrreldes. Kuna esimene versioon PC 10-aastasest on tervikpudelina olemas ja seni veel avamata, siis algul oli kavatsus osta ka uus PC 10-aastane täispudelina, kuid ei olnud selles otsuses päris kindel. Põhjuseks just väga erinevate vaatide kasutamine, mis tegi ettevaatlikuks. Peale siinset maitsmist tuleb tõdeda, et õnneks ebalesin ja et õnneks jäi see ost sooritamata. Maitsmise järgselt jääb see pudel minu poolt ka nüüd ja edaspidi ostmata. Ei ole minu maitse jaoks just kuigi õnnestunum Port Charlotte.

Esmaspäev, 5. juuni 2017

PORT CHARLOTTE 2007, CC:01

Eile lõppenud järjekordsete Fèis Ìle päevade ja Islay saare viskide auks maitseme järjest kaht uut Bruichladdichi viskivabriku tugevalt turvastatud linnastest valmistatud ühelinnaseviskisid. Loomulikult on nendeks Port Charlotte viskid. Esimene nendest on reisikaubanduse (Travel Retail) lettidele 2016. aasta esimeses pooles jõudnud kaheksa aastane viski, mis on destilleeritud 2007. aastal ja veetnud kogu küpsemisaja endistes konjaki vaatides (see seletab sildil oleva CC märke ehk Cognac Casks), mis ilmselt valmistatud Prantsuse (Euroopa) tammest. Villitud on see vaadikangusena ja kuna täheühendi CC järel on number 01, siis on ilmselt oodata sellele järge. Maitstav on pärit 6cl näidispudelist.


Port Charlotte 2007/2016, CC:01, 57,8% nc, ncf

Aroom: kangust silmas pidades üsna kerge ja isegi võib öelda, et pehme. Esmalt magusad luuviljad (virsik, nektariin), tugev turbasuitsusus koos magusate turvastatud linnastega. Röstitud kuivemat sorti tamm. Vajab avanemiseks vee lisamist ja ka klaasis seismist. See toob esile meeldivad PC farmised aroomid: sõnnikulisus, traditsiooniline viskiladu, juurestik, millele tuleb tasapisi juurde suitsutatud kuivad sealiha ribad ja siis selle vahele hooti sidrun, männivaik, kadakamari ja münt. See annab kokku sellise omapärase suitsuse rohuse-marjase-puuviljase aroomi.

Maitse: tugevalt turbane ja magus linnasus; mereline ja kangusele vaatamata väga kerge ja pehme algusosa. Teises järjekorras lisandub meeldiv soolakas sidrun. Viimases laines tulevad vürtsid, üsna tugev piprasus ja kuivem tuhane suitsusus. Vesi toob enam esile tuhast sidrunit ja laimi ning roheliste oliivide soolasust; muutub ka veidi happelisemaks.

Lõpp: pikk, tuhane suitsusus jätkub ning siis läheb see üle selliseks omapäraseks ja kummaliseks magussoolaseks oliivi ja tsitruselise ühendatud mekiks, kus tunda ka veidi meditsiinilisi maitseid.

Hinnang: B+

Jõuliselt turbane ja omapärase järelmekiga Port Charlotte. See omapärane mekk hakkab veidi domineerima korduval maitsmisel, kuid igal juhul on tegemist väga hästi valmistatud viskiga, milles saavutatud üsna huvitav maitsekombinatsioon. Tasub silm peal hoida ja kui avaneb võimalus maitsta, siis tasub igal juhul. See viski on saadaval ka ülelahe laevadel ning hind on saja ringis.

Neljapäev, 1. juuni 2017

BENRIACH Cask Strength, Batch 1

Suvekuu saabunud, kuid seda ilma suvesoojata. Seega on paslik alustada suve kangema ühelinnaseviskiga. Näidispudelite seast sai selleks sedapuhku valitud stiililt klassikaline BenRiach ja seda vaadikangusega. Turule toodi see viski 2016 esimeses pooles ning nüüdseks on sellele paariliseks villitud ka turbasuitsune vaadikangusega BenRiach. Maitstav on pärit 6cl näidispudelist.


BenRiach Cask Strength, Batch 1, 57,2% nc, ncf

Aroom: jõuline ja seda nii kanguse kui tammest tulenevate aroomide tõttu. Intensiivne röstitud kuiv tamm, vürtsid, kamper, kõvem iiris ja vanillikaun. Klaasis seismisel tõuseb üha enam esile magusam pool. Vahtrasiirup, iiris, paksemat sorti siirupine küpsete puuviljade (õun, banaan, mango, aprikoos) segu. Vajab paar tilka vett, kuid ettevaatlik tuleb olla liigse veega, mis kaotab aroomi täidlusest tuleneva võlu.

Maitse: intensiivne, magus ja samas ka tammiselt vürtsikas. Ingver, suhkrustatud tsitruse koor, vanillikaun, kaneeliga küpsetised, kookos, mesi. Vähese vee lisamisel muutub magusamaks siirupiste puuviljade ja magusa kauem keedetud õunamoosi maitsega. Kerge tsitrus ja ingver jääb magusust siiski tasakaalustama. Kui veega liialdada, siis tuleb viski noorus esile, muutes maitse ja järemaitse oluliselt lihtsamaks, igavamaks ja rohusemaks.

Lõpp: pikk, ürdid, vürtsid ja tamm, siirupine, vanill koos kookosega.

Hinnang: B+

Väga tugev tammevaadi mõju. Ehk veidi liigselt magususe poole kaldu ja tundub, et kasutusel on olnud lisaks Ameerika tammest esmatäite eks-burboon vaatidele ka täiesti uued vaadid. Meenutab BenRiach 13-aastast Virgin Oak Finish viskit, mis viimati maitsud sai, kuid siinne on oluliselt parem. Täitsa mekitav ka sellisena ehk vaadikangusena, kuid parem siiski mõne tilga vee ja klaasis seismise järel.