WOLFBURN 10 yo

Wolfburn, samuti veel üsna noor viskivabrik (rajatud 2013), jõudis sel aastal ühe olulise vestapostini. Nimelt villiti 2023 esimene 10-aastane ühelinnaseviski. Selleks otsustati kokku segada teise täitekorra oloroso šerri vaatides (hogshead) küpsenud viskid. Ise oleks ehk pigem valinud esimeseks n.ö vanuse märkega pääsukeseks eks-burboon vaatides küpsenud. Aga mida mina Wolfburnist ikka tean või keda see arvamus huvitab? Maitstav on pärit 5cl näidispudelist.

Wolfburn 10 yo, 46,0% nc, ncf

Aroom: esmalt magus-hapukas šerrisus, kergelt pehkinud puit, veidi rosinaid. Siis on hoomatavad ahjuõunad kuivema karamellikastmega ning klaasis seistes enam ka tammist vanilli ja pähklisust.

Maitse: magus-hapukas šerrisus ka siin ning seda koos kuiva ja veidi mõrkja karamelliga. Veidi kesktumedat šokolaadi. Vürtsikus – muskaat, vanill ning tammist kirbust kasvavalt.

Lõpp: keskmise pikkusega. Tammisus jätkub koos lihtsa karamelli ja muskaadiga. Järelmekis ehk veidi piimašokolaadist magusust.

Hinnang: C+

Iseenesest ju üsna hea linnaseviski, kus kõik justkui korras, kuid samas on lõpptulemuseks ikkagi kuidagi üsna tavaline (see võiks olla mis tahes sellistes vaatides küpsenud Šoti mägismaa viski) ja pigem iseloomutu linnaseviski. Aroomist kuni järelmaitseni sirgjooneliselt kulgev „tasapaks” kooslus ning ka siinne šerrivaatide poolt antav mõjutus on selline, mis vähemalt mulle kuigi meelepärane ei ole. Sooviks proovida nüüd ka vähemalt sama vana, kuid esma- või taastäite eks-burboon vaatides küpsenud Wolfburni.

WOLFBURN 2013/2020 Vibrant Stills

Wolfburn on sel kuul tutvustatavatest Šoti linnaseviskivabrikutest vanim – asutatud 2013. Ka maitstaval viskil on kogunenud juba vanust seitse aastat. Wolfburn viski on mulle juba varasemast tuttav ning selle noori, vaevalt kolmeaastaseid viskisid, on tutvustatud märtsis 2017. Siis sai ka lubatud, et pöördun Wolfburni juurde tagasi siis, kui see on vähemalt kaheksa aastane. Nüüd siis see aeg peaaegu käes.

Siinne Wolfburn on villitud Saksamaa turule ja kannab lisanime Vibrant Stills. Viski on destilleeritud 2013 ehk aastal, mil Wolfburn üldse linnaseviskit destilleerima hakkas. Selle viski jaoks segati kokku üks esmatäite eks-burboon ja üks eks-šerri (Pedro Ximénez) vaat. Kokku villiti 1,100 pudelit 2020. aastal. Maitstav on pärit 4cl näidispudelist.

Wolfburn 2013/2020 Vibrant Stills, 50,0% nc, ncf

Aroom: klaasi väljavalatult esmalt veiniäädikaline, hapukalt mahlane õun, puuviljast kääritust, üliküpsed pirnid. Klaasis seistes ümardub, puuviljad nüüd pigem keedetud. PX vaat kumab taustal nüüd äratuntavamalt, andes hooti veidi isegi imalat magusust koos piimašokolaadiga.

Maitse: esmalt magus ja mahlakas puuviljasus, siis särtsakat teravust ja veidi ingverit. Teises pooles tuleb veinisust, mõrkjust ja kuiva tammisust. Üsna hästi integreeritud ja meeldiv.

Lõpp: üsnagi pikk. Puidusus, magus pirnikaramell, kergelt vürtsikat särtsakust, millele lisandub ka õrn mõrkjus.

Hinnang: C+

Võrreldes viis aastat tagasi maitstud vaevu kolmeaastase piiri ületanud Wolfburn viskidega on siinne ikka märksa küpsem, parem ja meeldivam.

WOLFBURN x2

Wolfburn on üks neid Šoti uuema laine viskivabrikuid, mis jõudnud ka juba viskide villimiseni. Wolfburn viskivabrik on rajatud 2013. aastal (tootmine algas jaanuaris) Thurso’s ja on nüüdsest Šoti maismaa kõige põhjapoolsem viskivabrik (enne oli selleks Wick’is paiknev Pulteney). Tootmisvõimsuseks on aastas 135 000 liitrit. Esimene villitud viski oli piiratud koguses ja selle kokkusegamisel oli osaliselt kasutatud väiksemõõdulisi vaate, milles varem oli küpsenud Islay saare viski. Teine, suuremas koguses villitud Wolfburn ühelinnaseviski (siinmaitstavatest esimene), on küpsenud endistes burboon vaatides ja tuli lettidele samuti 2016. aasta kevadel (nüüdseks on see saanud ka endale nime – Northland); kas ka selle puhul on kasutatud Islay päritolu väiksemamõõdulisi vaate, pole päris selge. Uus pudel villiti 2016. aasta sügisel, seekord nime „Aurora“ (teine siinmaitstav) all ning see on peale algset eraldi küpsemist kokku segatud taastäidetud eks-oloroso šerri (hogsheads) ja eks-burboon vaatides küpsenud viskidest, millele arvatavalt juurde lisatud ka mõned tavapärased (mitte Islay päritolu) väiksemamõõdulised vaadid. Mõlemad kolmeaastased Wolfburn viskid on pärit 6cl näidispudelitest.

Wolfburn „Hand Crafted“, 46% nc, ncf

Aroom: üsna kerge ja pehme, kuid noore viski piirituselisus on kohe tunda. Teraviljane, kuivad õled, rookatus. Kriidine, just selline kooliaegne tahvlilapi kriidisus. Siis hakkab domineerima soolaga kaetud maapähkel (mulle nende lõhn ei ole kunagi eriti meelepärane olnud). Taustal on tajutav selge suitsusus (vist ikka Islay vaadid kasutuses olnud), magusamat linnasust, veidi vanilli ja magusa poolest veel tooremapoolset ja kõvemat sorti pirni.

Maitse: kergelt magus ja veidi võine suutunne. Teravili, taignane, pärmine. Pigem toordestillaat, kui viski. Siiski meeldivam, kui aroom. Maitses tsitrust, eelkõige sidrun, pipart ja siis vürtsikat mõrusust. Ka soolane. Mõni tilk vett tuleb maitsele kasuks.

Lõpp: keskmise pikkusega, magus ja veidi suitsune teraviljasus. Õrnalt piirituseline, rohune ja lilleline lõpp.

Hinnang: C

Ei ole just kõige kutsuvam aroom ning meenutab Abhainn Dearg noort viskit, mis varasemalt maitstud. Maitse oli juba lubavam ning enam tavapärase Šoti linnaseviski laadne, kuid ka siin on see pigem toordestillaadile, kui küpsele viskile omane. Siiski on tajutav siin Wolfburn linnaseviski potentsiaal, mis heades vaatides küpsemisel võib kujuneda aastate möödudes üsna heaks.

Wolfburn „Aurora“, 46% nc, ncf

Aroom: tearavam, tsitruselisem, piirituselisem, kuid seeläbi ka veidi värskem. Siiski jääb kuidagi kinniseks. Klaasis seistes ümardub, esil kerge magusus, rosinaküpsised, teraviljad koos lillelisuse ja rohususega. Erinevus eelnevaga on olemas, kuid mõlemat ühendab nooruslik lihtsus. Ei ole ka siin aroom just kuigi meelepärane.

Maitse: magus, väga kerge ja pehme. Alkohoolset kangust pole esmalt pea üldse tunda. Veidi õline suutunne. Puuvilju tunda, õun ja kollased ploomid. Kerge vürtsikus lõpus. Noorus on maitse lõpus siiski vast kõige enam tunda, kuid siiski on aroomiga võrreldes ka siin maitse parem.

Lõpp: üsna lühike, kaob kiirelt, rohune ja kuiv.

Hinnang: D

Mnjaa, midagi nagu neis mõlemas on, kuid päris ühelinnaseviskid need siiski veel ei ole. Pehmed ja kergelt mekitavad küll, kuid jäävad üsna piirituseliseks ja pigem lahjendatud toordestillaadiks, mis saanud vaid kerge vaadi puudutuse. Esimesel maitsmisel ei meeldinud kumbki mulle kohe üldse, kuid paari maitsmiskorra järel tuli tasapisi neis siiski midagi meeldivat esile. Kas ma ostaksin terve pudeli neid noori viskisid? Ei. Kas tekkis huvi neid uuesti proovida? Ei. Potentsiaal on siiski tajutav ning huvitav oleks Wolfburn viskit alles uuesti maitsta aastal 2021 või 2023, ehk siis 8- või 10-aastasena. Seniseks jätan selle viski puudutamata.