BOWMORE 15 yo

Octomore viskide järgselt veel üks –more, sedakorda Bowmore. Bowmore 15 aastast viskit võib lugeda kindlasti klassikaks. Kui varasemalt kandis see pikka aega lisanime „Darkest“, siis alates 2017 aastast on küll lisanimest loobutud, kuid viski on endiselt esmalt küpsenud eks-burboon vaatides ning seejärel saanud umbes kolmeaastase järelviimistluse endistes oloroso šerri vaatides. Maitstav on pärit 2019 aastal villitud pudelist.

Bowmore 15 yo, 43,0%

Aroom: kuivatatud puuviljad, karamelliseeritud suhkur ja nahk. Suitsusus on alguses pigem taustal ja vaoshoitud, kuid klaasis seista lastes tuleb see enam esile ning muutub selgelt kogu aroomis tajutavamaks. Suitsusus on siin muldne. Kuivatatud puuviljadest on leitavad rosinad, datlid ja veidi musti ploome. Lisaks on aroomis tõrvasust ning mitu head aastat keldris seisnud aedmaasikamoos. Tilk või paar vett toovad karamelliseeritud suhkru enam esile.

Maitse: kordub suuresti aroomis olnu. Siiski on maitse oluliselt jõulisem ja kangus toimib hästi. Karamelliseeritud suhkur, kuivatatud puuviljad – mustad ploomid, rosinad. Puidused mõningast mõrkjust andvad vürtsid, eelkõige muskaat, mis lebavad nahksel ja turbasuitsusel põhjal. Selge soolasus ning siis ka eukalüpt, mis annab värskust. Suutundes veidi tõrvast kreemisust, mida tilk või paar vett isegi enam koos eukalüpti-mentoolsusega esile toob.

Lõpp: keskmine kuni pikk. Loogiline jätk eelnevale. Lisaks veidi tumeda šokolaadi mõrusust, kummisust, nahksust. Kurku soojendav muskaat, tõrvane ja soolane.

Hinnang: B

Väga hea integreeritud Bowmore. Sidus ja loogiline tervik algusest lõpuni. Siiski oli pudeli esimene kolmandik pigem veidi pettumust tekitav, kuna suitsusus oli liigselt tagaplaanil ning ka muud maitsed ei loonud just kuigi head integreeritud tervikut ega olnud ka piisavalt täidlust tunda. Sai mekitud seda pudelit ühe kuu vältel ning tajutav muutus kvaliteedis paremuse poole toimus kuskil poole pudeli peal ning parimasse vormi jõudis alles viimase kolmandiku peal. Seega vajab see Bowmore aega, õhutamist ning sellele viskile eriti ei tohiks anda hinnangut kaela osast maitstu põhjal.

Tegelikult ei saa ma üldse aru nendest maitsjatest, kes annavad viskile lõpliku hinnangu vahetult avamise järgselt kaela osast valatud osa põhjal (mõningate vlogijate puhul on see isegi reegel – avatakse pudel, valatakse klaasi, maitstakse ja antakse kohe lõplik hinnang). Reeglina vajavad Šoti ühelinnaseviskid ikka aega, rahulikku mekkimist, mekkimist nii hommikusel, keskpäevasel ja õhtusel ajal jne. Need ja veel paljud muud tegurid mõjutavad kõik seda, kuidas linnaseviski end erinevalt avab. Viskidele lõpphinnangute andmisega ei tohiks liigselt rutata.