Siin tuleb väikese
veidra vahepalana tutvustamisele poole sajandi eest destilleeritud burboonid,
mis mõlemad pärit minipudelitest. Mõlemad on destilleeritud aasta-paar enne
seda, kui mina siin ilmas päevavalgust nägin. Kuid vanust on siiski neil kahel
burboonil vastavalt vaid neli ja kuus aastat. Need kaks minipudelit jõudsid
minuni umbes seitse aastat tagasi lahe põhjakaldalt, kus need ühe soomlase
kapist esile tulid. Kuna algne omanik ei soovinud nendega midagi peale hakata,
siis nii nad minu abikaasa vahendusel minuni jõudsid. Need oli siiani selliste
veidrustena ka mul tänaseni rahulikult kapis istunud, kuni mõtlesin need eile siis
lõpuks ära proovida.
Kuigi mõlemad
minipudelid olid ilusti suletud ja maksumärgidki alles (ühel oli kuivuse tõttu
pool sellest siiski ära murdunud ja kaduma läinud) ning sildid oma algse
teravuse säilitanud (seega võib oletada, et pudelid on püsinud pool sajandit
päikesevalguse eest varjatuna), oli mul kindel veendumus, et nende sisu kuigi kõlbulik
enam ei ole (ühel oli selgelt ka viski maht kahanenud). Ilmselt ei ole suutnud õhuke
metallist keermekork õhu juurdepääsu takistada ning seetõttu oli oodata pigem
riknenud sisu. Võtsin siiski julguse kokku ja nuusutasin ning isegi maitsesin
neid veidi. Mis siis selgus?
Old Grand-Dad,
Spring 1965 / Fall 1969, 86 proof (43%), 1/10 pint
Selgelt mitte enam
viski. Aroomis väga domineerivaks vanad raamatud ja märg papp, lisaks puiduliim
ja ehk veidi on selle kopituse alt tunda ebamäärast magusust. Ilmselt ka on
kangus oluliselt madalam kui 43%. Maitse väga õhuke, liistunud ja tunda selles üksnes
papine mekk. Selgelt joomiskõlbmatu. Suutunde järgi võiks kanguseks pakkuda
vaid 20-25% juures. Ei julgenud alla neelata. Sisu läks otse klosetist alla.
Kahetsesin, et üldse mekkisingi seda. See vanade raamatute ja papi lõhn/mekk
saatis mind veel pool päeva. Vajas ohtralt vett ja korralikku Viskit, et seda suust
maha loputada.
Seagram’s Benchmark
6 yo, 1964 / 1970, 86 proof (43%), 1/10 pint
No nii, siin on isegi
mingid viskile omased aroomid veel säilinud. Esmalt siiski atsetoon koos
lillelise odava parfüümiga. Veidi aja pärast soolakurk ja tilliga maitsestatud
hapukurk. Veel oodates tuleb isegi karamelli ja vanilli magusust koos toore aprikoosiga.
On tunda burbooni! Võiks isegi öelda, et siin on tegemist olnud suurema
rukkisisaldusega burbooniga. Maitses on samuti viskit tunda. Esmalt veinine
mekk, veidi vanilli ja siis kirbust. Siiski jääb suutundelt üsna õhukeseks. Ilmselt
on ka siin kangus oluliselt langenud, kuid mitte siiski nii palju kui eelneva
puhul. Siin saab rääkida isegi järelmaitsest, mis on üsna pehme kuid samas
pigem kuiv. Seda viskit julgesin isegi väga väikese koguse alla neelata, kuid
enamus läks sellestki viskist klosetist alla.
