Pühapäev, 17. detsember 2017

Kaks vana riknenud burbooni

Siin tuleb väikese veidra vahepalana tutvustamisele poole sajandi eest destilleeritud burboonid, mis mõlemad pärit minipudelitest. Mõlemad on destilleeritud aasta-paar enne seda, kui mina siin ilmas päevavalgust nägin. Kuid vanust on siiski neil kahel burboonil vastavalt vaid neli ja kuus aastat. Need kaks minipudelit jõudsid minuni umbes seitse aastat tagasi lahe põhjakaldalt, kus need ühe soomlase kapist esile tulid. Kuna algne omanik ei soovinud nendega midagi peale hakata, siis nii nad minu abikaasa vahendusel minuni jõudsid. Need oli siiani selliste veidrustena ka mul tänaseni rahulikult kapis istunud, kuni mõtlesin need eile siis lõpuks ära proovida.


Kuigi mõlemad minipudelid olid ilusti suletud ja maksumärgidki alles (ühel oli kuivuse tõttu pool sellest siiski ära murdunud ja kaduma läinud) ning sildid oma algse teravuse säilitanud (seega võib oletada, et pudelid on püsinud pool sajandit päikesevalguse eest varjatuna), oli mul kindel veendumus, et nende sisu kuigi kõlbulik enam ei ole (ühel oli selgelt ka viski maht kahanenud). Ilmselt ei ole suutnud õhuke metallist keermekork õhu juurdepääsu takistada ning seetõttu oli oodata pigem riknenud sisu. Võtsin siiski julguse kokku ja nuusutasin ning isegi maitsesin neid veidi. Mis siis selgus?


Old Grand-Dad, Spring 1965 / Fall 1969, 86 proof (43%), 1/10 pint

Selgelt mitte enam viski. Aroomis väga domineerivaks vanad raamatud ja märg papp, lisaks puiduliim ja ehk veidi on selle kopituse alt tunda ebamäärast magusust. Ilmselt ka on kangus oluliselt madalam kui 43%. Maitse väga õhuke, liistunud ja tunda selles üksnes papine mekk. Selgelt joomiskõlbmatu. Suutunde järgi võiks kanguseks pakkuda vaid 20-25% juures. Ei julgenud alla neelata. Sisu läks otse klosetist alla. Kahetsesin, et üldse mekkisingi seda. See vanade raamatute ja papi lõhn/mekk saatis mind veel pool päeva. Vajas ohtralt vett ja korralikku Viskit, et seda suust maha loputada.


Seagram’s Benchmark 6 yo, 1964 / 1970, 86 proof (43%), 1/10 pint

No nii, siin on isegi mingid viskile omased aroomid veel säilinud. Esmalt siiski atsetoon koos lillelise odava parfüümiga. Veidi aja pärast soolakurk ja tilliga maitsestatud hapukurk. Veel oodates tuleb isegi karamelli ja vanilli magusust koos toore aprikoosiga. On tunda burbooni! Võiks isegi öelda, et siin on tegemist olnud suurema rukkisisaldusega burbooniga. Maitses on samuti viskit tunda. Esmalt veinine mekk, veidi vanilli ja siis kirbust. Siiski jääb suutundelt üsna õhukeseks. Ilmselt on ka siin kangus oluliselt langenud, kuid mitte siiski nii palju kui eelneva puhul. Siin saab rääkida isegi järelmaitsest, mis on üsna pehme kuid samas pigem kuiv. Seda viskit julgesin isegi väga väikese koguse alla neelata, kuid enamus läks sellestki viskist klosetist alla.


Avamine tasus end siiski ära. Esiteks sai kahest riknenud veidrusest kapis lahti. Teiseks sai maitsta viskisid, mis on oma kvaliteedi selgelt minetatud. Viimane annab nüüd võimaluse edaspidi maitstavates viskides selliseid aroome ja maitseid kohates vastavaid järeldusi teha.