Neljapäev, 4. november 2021

Jim Beam & Jack Daniels

November on Šotivaba kuu. Maitsmisele võtan neli Ameerika, kaks Taiwani, ühe Rootsi ja neli Iiri viskit. Vaheldust peab olema ning ega ei saa teiste viskimaade jooke ära unustada.

Kõigepealt siis Ameeriklased ja mitte linnaseviskid, vaid kolm burbooni ja üks sisuliselt burboon, kuid liigituse järgi Tennessee viski. Neist neljast kaks esimesena maitsmisele tulevad on üle maailma tuntud ja ülisuurtes kogustes müüdavad margid Jim Beam ja Jack Daniels ning neist põhiviskid – Jim Beam White Label ja Jack Daniels Old No. 7. Jim Beami meskiloend (mash bill) on järgnev: 77% mais, 13% rukis, 10% odralinnas. Jack Danielsi meskiloend: 80% mais, 12% odralinnas, 8% rukis. Maitstavad on pärit 5cl minipudelitest.



Jim Beam White Label, 40,0%

Aroom: tammine magus vanill, karamell, magus mais. Siis muutub domineerivaks magus ja heinane rohusus, värske köömen ning sekka ka tugevamat ravimtaimede aroomi (raudrohi). Veidi lisandub ka keemilisi jooni.

Maitse: mais koos karamelliga, vaigune. Selgelt tunda hapukas rukkileivasus, mis osutab kõrgemale rukkisisaldusele. Aroomiga võrreldes on maitsed jõulisemad.

Lõpp: keskmise pikkusega. Mõrkjas rohusus koos karamelli ja rukkilinnastega.

Jack Daniels Old No. 7, 40,0%

Aroom: magus mais, vahtrasiirup, küpse banaan, karamellikomm (werther’s original) veidi papisust. Tervikuna oluliselt magusam kui Beam.

Maitse: kreemine, väga kerge ja (liiga) magus. Veidi sellist kunstlike magusainete puuviljasust koos söetableti mekiga.

Lõpp: lühike. Magus mais koos kerge papisusega järelmekis.

Polegi väga hullud ega mekkimiseks kõlbmatud viskid. Ei paku muidugi erilist naudingut ega ole ka siin leida midagi rikkalikku, kuid siiski täitsa OK viskid. Tarbitaksegi neid ju enamasti segudes või kokteilides, mitte niisama mekkimiseks. Nüüd kõrvuti maitstuna on need ka piisavalt erinevad. Seega on täiesti mõistetav, miks osa Ameerika viskide austajaid eelistavad Beami ja teised Danielsi. Beami kõrgem rukkisus on mulle veidi sobivam, kui Danielsi magusus. Ise maitsesin Jim Beami viimati vist kuskil täitsa 1990ndate alguses ning sedagi vaid ühe korra, kuid Jack Danielsi on saanud maitsta mitmel puhul, nii Old No. 7 kui Single Barrel versiooni.