Viimane viski sel aastal. Ja nagu juba kolmel eelneval korral on ka seekord selleks Lagavulin. Täpsemalt üks Šoti ühelinnaseviskide klassikuid – Lagavulin 16. Vaatasin järele ning tuleb tõdeda, et ma polegi veel seda viskit oma blogis tutvustanud. Põhjus ka osaliselt arusaadav. Kui 1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses oli see viski korduvalt ostukorvis, siis hiljem jäi see kuidagi valikutest kõrvale. Viimati soetasingi selle Lagavulini vast oma seitse aastat tagasi. Maitsmisele tulev on villitud 2015 aastal.
Lagavulin 16 yo (2015), 43%
Aroom: kohene lõkkesuitsusus, kustunud söed, pigi ja tõrvane köis – tüüpiline Lagavulin. Soolakaramelli, salmiakki ja lagritsa segu. Klaasis seistes tuleb taustalt enam esile magusust andev karamellisus, lisaks meeldiv riivitud apelsinikoor; muutub kreemisemaks. Õhutamine teeb head.
Maitse: üsna kerge (isegi veidi vesine), magus ja jõuetu. Siiski on tervik vägagi meeldiv. Suutundelt kreemine suitsusus koos kergelt merevetikalise soolasusega. Lõkkesuitsune fenkol, lagrits, salmiakki. Veidi ka nahksust, veidi apelsinikoort, veidi münti ja piimašokolaadi.
Lõpp: üsna pikk. Magus-mõrkjas soolakaramellisus, värske münt šokolaadiga. Kasvavalt soolane, lõkkesuitsune ja -söene järelmekk on siin väga meeldiv.
Hinnang: B
Kuigi meeldiv ja endiselt väga hea Lagavulin 16, on see siiski võrreldes kunagi maitstutega märksa lahjem ja jõuetum. Kas on see objektiivselt nii või on need üksnes minu enda „kogenumad” meeled, mis selles madala kangusega viskis seda kunagist jõulisust ei tuvasta (kindlasti pole enam siinses viskis minu jaoks lapsang souchong tee aroomi ega maitseid). Järgmisel aastal detsembri lõpul siis järgmine Lagavulin.
