ISLAY reis 1.4 Lagavulin

Peale meeldivat Ardbegi viskivabriku külastamist seisis ees lühike sõit Lagavulin’i viskivabrikusse. Eelnevalt oli teada, et seal ringkäiku ei toimu ning valitud on üksnes viskilaos maitsmine (Warehouse Demonstration). Ehk teisisõnu ohtralt maitsmist.

LAGAVULIN viskivabrik on rajatud 1816. aastal John Johnston’i poolt. Väidetavalt destilleeriti selles paigas juba aga aastal 1742 kümne pajaga. Praegu on Lagavulin’i omanikuks suurkorporatsioon Diageo. Viskivabriku aastaseks tootmisvõimsuseks on 2,45 miljonit liitrit. Viski valmistamiseks on roostevabast terasest meskitünn, kümme lehisest käärimistõrt ja kaks paari destillaatoreid. Eripäraks on see, et piirituse destillaator täidetakse 95% ulatuses selle mahust. See muudab piiritusauru kokkupuute vasega väga lühiajaliseks ja tulemuseks on robustsem toorviski. Lisaks aitab viski robustsele iseloomule kaasa padadestillaatori kuju: lühike, paks ja sibulakujuline.

Destillaatorid

Viski küpsemiseks kasutatakse nii eks-burboon (hogsheads) kui eks-šerri vaate, kuid eelistatakse esimesi. Kahjuks küpseb suurem osa Lagavulin’i viskist Šotimaa mandril, mitte saarel. Islay saarel küpseb kõigest kuni 20000 vaati, millest 7000 Lagavulin’i enda ladudes, 9000 Port Ellen’i ja 3500 Caol Ila ladudes. Nii Port Ellen kui Caol Ila kuuluvad samuti Diageo omandusse.

Viskivaadid Lagavulin'i viskilaos 

Olgu vahemärkusena mainitud, et just Lagavulin oli minu esimene tõsine linnaseviski armastus ehk viski, mis pani alguse minu viskihuvile. 1990ndate lõpul ja 2000ndate algul oli Lagavulin 16 põhiviskiks, lisaks sai ostetud nii tünnikangusega 12-aastast kui PX järelviimistletud pudeleid. Seni viimaseks ostetud villitud Lagavulin’iks ongi jäänud 1995/2011 PX Finish. Kuna sellest on tallel veel 20cl jagu, siis tuleb see maitsmisele talve hakul.

Warehouse Tasting

Maitsmise viis läbi üdini entusiastlik, energiline, sõbralik ja nalju lennutav Iain ’Pinkie’ McArthur, kes on Lagavulin’i viskivabrikus toimetanud juba nelikümmend viis aastat. Ülal on Youtube videoklipp Iain’st. Olgu siinkohal kõigile Islay saarele sõitvatele viskisõpradele üks tungiv soovitus: Lagavulin’i Warehouse Demonstration on ilmtingimata kohustuslik! Maitsmisele tulid järgnevad otse vaadist võetud erakordsed viskid (foto kohapealsest nimekirjast):

Lagavulin 2004, 11 yo, 52,7%

Eks-šerri vaat. Aroomis tajutav šerrisus koos turbasuitsuga, kangusest ja suhteliselt noorusest tulenevalt terav, tsitruseline ja alkohoolne. Vesi vabastab veidi võiselt kreemised kuivatatud puuviljad koos magususega. Siiski üsna noor ja terav. Püsivad mullid klaasi servas on selge märk kangest (üle 50%) viskist. Hinnang: B+

Lagavulin 2002, 13 yo, 54,8%

Traditsiooniline eks-burboon vaat. Aroomis ja ka maitses lisaks turbasusele kerge vanill ja iiris. Suutunne kergelt õline, veidi sidrunit ja ingveri. Eelneva viskiga võrreldes siiski oluliselt pehmem, kuigi kangust enam. Hinnang: A

Kuna maitsmine oli intensiivne, klaasi valati palju ja kõik maitstavad olid väga head, siis sai kohapeal pakutud väikeste suletavate plastist topsidega neljast vanemast (17yo, 22yo, 33yo, 49yo) pool näidisest hotelli kaasa võetud, et neid siis järgmisel hommikul värskete meeltega rahulikult maitsta. Seega on alljärgnevad maitsekirjeldused kahe erineva kogemuse tulem.

Lagavulin 1998, 17 yo, 57,2%

Teise täitekorra eks-šerri vaat. Aroomis esimesena vürtsid ja pipar (valge ja must) koos alt esile tuleva pehmema ja paksu puuviljasusega. Suutunne võine, maitses pehme vanill tugevalt puuviljases turbas ning vürtsid ja pipar. Järelmaitse pikk, õliselt vürtsine ja ülimalt meeldiv. Hinnang: A+

Lagavulin 1993, 22 yo, 56,6%

Esmatäite eks-šerri vaat. Võrreldes eelnevaga on šerri enam tajutav, turbasuitsusus ja õlisus veidi tagasihoidlikum. Maitse väga pehme, täidlane ja ümar. Suu aga katab jällegi justkui õline kiht, milles tajutav teatav pähklisus. Meenutabki veidi kreeka pähkli õli. Lisandub pipar, mis eriti tunda keelel. Lõpp keskmiselt pikk ja kuiv, lisaks pehme šerrine turvas. Hinnang: A

Lagavulin 1982, 33 yo, 55,4%

Puuviljane ja väga vähe turvast alles jäänud küpsemise aastate järel. Eelnevatest aromaatsem, lilleline (roos), vanill koos üksnes õrna suitsususega. Maitse väga kompleksne ja täidlane, delikaatne tsitrus (eelkõige magus kreemine sidrun), mitte kuigi intensiivse vaniljega kreemine jäätis, veidi kuiva tammisust. Vähene vesi ümardab ja pehmendab ning muudab suutunde õlisemaks ja nahksemaks. Lõpp keskmiselt pikk, järelmaitses turbane joodisus, kuigi kerge, enim tajutav. Hinnang: A+

Lisaks toodi lõplikuks elamuseks viskilao sügavusest vaadist nr 552 koguni 1966. aastal (samal aastal, kui sündisin!) destilleeritud Lagavulin (seega 49-aastane). Kas uskuda seda või mitte, kuid nii seda öeldi olevat ja vaadi peal ka kirjas.

Lagavulin 1966, 49 yo, Cask No 552, ?%

Aroomis kerge mereline soolane suitsusus (kaldale uhutud adru), sidrun koos vaniljekastmega, veidi lillelist (roos) delikaatsust. Maitses kergelt joodine sidrun, suutunne paks, õline vanilje koos meeldiva suitsuse puidususega. Lõpp pikk, järelmaitse kompleksne, mis jääb keelel pikalt püsima. See on viski, mille valmistamiseks peaks olema kasutatud kohapeal valmistatud linnaseid, sest enne 1974-aastat linnastas Lagavulin oma odra ise. Hinnang: A+

Klaasis Lagavulin 1982

Milline elamus! Kui juba eelneva kolme Lagavulini maitse headus võttis pisara silma (tõsiselt!), siis oli viimasena maitstud justkui täpp „i“ peal. Tuleb aga tõdeda, et linnaseviski vajab küpsemiseks küll aega (ja palju), kuid mitte siiski ülearu. Kõige meelepärasemateks osutusid maitstuist Lagavulin 1998, Lagavulin 1982 ja Lagavulin 1966 ehk siis 17-, 33- ja 49-aastane. Lisaks vajab viski muidugi head vaati ja küpsemiseks soodsat viskiladu. Ilma selleta ei saavuta linnaseviski seda meeldivat täidlust ja ümarust, mis selle joogi nii meeldivaks teeb. Ei aita siin turundus ega järelviimistlemise vigurid. Kui viski on vähe küpsenud, siis ta on ikka noor mis noor.