Distillers
edition Lagavulin on järelküpsenud Pedro Ximenez’ vaatides ehk siis „double
matured“. Konkreetne linnaseviski on destilleeritud 1995 ja villitud 2011
aastal. Praegu maitstav on pärit 20cl kõrvalepandud kogusest, mis pärit algselt
üheliitrisest pudelist.
Lagavulin 1995/2011 „The Distillers Edition“ lgv. 4/499, 43%
Aroom:
suhteliselt magus, selge PX mõju, mis pehmendab Lagavulinile omase tugeva
turbasuse ja viib selle tahaplaanile. Üsna kerge, hapukas leib, pruunvetikas ja
veidi sellist pehmet ja üldsegi mitte ebameeldivat maalähedust (sügisene
metsalaune, sõnnik, märg hein). Klaasis seismise ja üksnes paari tilga vee
lisamisel tuleb alt esile värskemat puuviljasust, milles ka sidrunit. See
värske sidrun aga ei tõuse esiplaanile, vaid justkui hiilib taustal ning
aeg-ajalt „pistab pea“ magusa suitsususe tagant välja.
Maitse:
magus, üsna pehme (ehk siis mittealkohoolne) ja selline „tummine“ mitteintensiivne
turbasuitsusus. Magus šerri, mis esil kuivatatud ploomi ja rosinatena. Värskust
lisab apelsini marmelaad, mis küll veidi üleküpsetatud ja magus.
Lõpp:
keskmise pikkusega, pehme ja magus. Lõpus saabub veidi soolane ja hapukas rosinarukkileivane
mekk.
Hinnang:
B+
Ei ole
saavutanud kooskõla destilaadi ja vaadi vahel. On PX vaadi magusust, on
linnaste turbasuitsusust ja destilaadi tsitruselist värskust, kuid need justkui
võistlevad esiplaanile tõusmise nimel. Suuremas osas jääb kaotajaks kahjuks
värske sidrun ja turbasus ning võitjana väljub lahingust magus šerri. Kokkuvõttes
on see Lagavulin siiski väga hea ja meeldiv aeglaselt mekkimiseks, kuid minu
jaoks ehk veidi liiga palju magusa poole kaldu.
Kuna
seda konkreetset liitrist pudelit sai maitstud periooditi (mai 2014, november
2014 ja nüüd siis viimane 20cl detsember 2015) pooleteist aasta vältel, siis
saab öelda, et oksüdeerumine muutis viski paremaks.
