Laupäev, 19. detsember 2015

LAGAVULIN 1995/2011 „Distillers Edition“

Distillers edition Lagavulin on järelküpsenud Pedro Ximenez’ vaatides ehk siis „double matured“. Konkreetne linnaseviski on destilleeritud 1995 ja villitud 2011 aastal. Praegu maitstav on pärit 20cl kõrvalepandud kogusest, mis pärit algselt üheliitrisest pudelist.

Lagavulin 1995/2011 „The Distillers Edition“ lgv. 4/499, 43%

Aroom: suhteliselt magus, selge PX mõju, mis pehmendab Lagavulinile omase tugeva turbasuse ja viib selle tahaplaanile. Üsna kerge, hapukas leib, pruunvetikas ja veidi sellist pehmet ja üldsegi mitte ebameeldivat maalähedust (sügisene metsalaune, sõnnik, märg hein). Klaasis seismise ja üksnes paari tilga vee lisamisel tuleb alt esile värskemat puuviljasust, milles ka sidrunit. See värske sidrun aga ei tõuse esiplaanile, vaid justkui hiilib taustal ning aeg-ajalt „pistab pea“ magusa suitsususe tagant välja.

Maitse: magus, üsna pehme (ehk siis mittealkohoolne) ja selline „tummine“ mitteintensiivne turbasuitsusus. Magus šerri, mis esil kuivatatud ploomi ja rosinatena. Värskust lisab apelsini marmelaad, mis küll veidi üleküpsetatud ja magus.

Lõpp: keskmise pikkusega, pehme ja magus. Lõpus saabub veidi soolane ja hapukas rosinarukkileivane mekk.

Hinnang: B+

Ei ole saavutanud kooskõla destilaadi ja vaadi vahel. On PX vaadi magusust, on linnaste turbasuitsusust ja destilaadi tsitruselist värskust, kuid need justkui võistlevad esiplaanile tõusmise nimel. Suuremas osas jääb kaotajaks kahjuks värske sidrun ja turbasus ning võitjana väljub lahingust magus šerri. Kokkuvõttes on see Lagavulin siiski väga hea ja meeldiv aeglaselt mekkimiseks, kuid minu jaoks ehk veidi liiga palju magusa poole kaldu.

Kuna seda konkreetset liitrist pudelit sai maitstud periooditi (mai 2014, november 2014 ja nüüd siis viimane 20cl detsember 2015) pooleteist aasta vältel, siis saab öelda, et oksüdeerumine muutis viski paremaks.