SINGLE GRAIN viskid

See kuu tuleb veidi eriline, kuna tutvustamisele tulevad Šoti teraviljaviskid. Kokku maitsen kaheksa erinevat üheteraviljaviskit (Single Grain). Tähestiku järjekorras on nendeks: Cambus, Cameronbridge, Dumbarton, Girvan, Invergordon, North British, Port Dundas, Strathclyde. Maitsmise järjekorra loogikaks võtan aga nooremast (22-aastane) eakamani (28-aastane). Enne maitsete juurde pöördumist aga lühike Šoti teraviljaviski tutvustus.

Grain whisky ehk teraviljaviski on põhikomponent Šoti seguviskide loomisel. Ilma selle viskita ei oleks Šoti seguviskit, nii nagu me seda tunneme, olemas. Teraviljaviski ei ole seguviskides kindlasti aga üksnes mahuandja ega tühi lõuend, millele antakse maitsed alles ühelinnaseviskide abil. Pigem on teraviljaviski seguviski maitsete loomise lähtekoht ja iseenesest aktiivne seguviski komponent. Kasutades nooremaid või eakamaid teraviljaviskisid võimaldab see luua ka muidu üsna neutraalsest teraviljaviski destillaadist spektrumi, millele linnaseviskisid juurde segades saab luua üha uusi ja uusi seguviskisid. Kui enamus toodetud teraviljaviskist läheb seguviskide valmistamiseks, on leida siiski ka peamiselt sõltumatute villijate poolt turule toodud üheteraviljaviskisid (single grain).

Šotimaa teraviljaviski vabrikud

Praegu on Šotimaal seitse tegutsevat teraviljaviski vabrikut. Allolevas tabelis on loetletud need tootmismahu põhjal. Sel kuul tuleb neist maitsmisele esimesed viis.

Viskivabrik	Regioon	Loomise aasta	Omanik	Tootmisvõimsus / liitrit aastas
Cameronbridge	Lowlands	1826	Diageo	110,000,000
Girvan	Lowlands	1963	William Grant & Sons	110,000,000
North British	Lowlands	1885	Lothian Distillers	72,000,000
Invergordon	Highlands	1961	Whyte & MacKay	36,000,000
Strathclyde	Lowlands	1927	Chivas Brothers	39,000,000
Starlaw	Lowlands	2010	La Martiniquaise	25,000,000
Loch Lomond	Highlands	1993	Loch Lomond Group	18,000,000

Allikas: Gray, A.S. Scotch Whisky Industry Review, 2018.

Lisaks neile seitsmele on viimase viiekümne aasta sees tegutsenud, kuid nüüdseks tootmise lõpetanud näiteks Cambus (1836-1993), Dumbarton (1938-2002), Port Dundas (1811-2009), Caledonian (1855-1988), Carsebridge (1799-1983), Moffat (1965-1986). Kolmest esimesest õnnestus ka näidised maitsmiseks leida.

Teraviljaviski valmistamisprotsess

Linnaseviski ja teraviljaviski vahel on kaks peamist erinevust: toormaterjal ja destilleerimisprotsess. Linnaseviski valmistamiseks on lubatud üksnes oder, mis peab olema linnastatud ning selle destilleerimiseks on kasutusel padadestillaatorid.

Teraviljaviski valmistamiseks kasutatakse linnastamata teravilja – maisi või nisu (1980ndatest alates peamiselt nisu) – ning käärimise käivitamiseks segatakse seda väikeses koguses linnastatud odraga (u 10-15%). Valik maisi või nisu vahel sõltub suuresti nende teraviljade turuhinnast.

Vasakul ajalooline Coffey destillaator,
paremal kaasaegne sammasdestillaator (North British)

Teraviljaviski destilleerimine toimub pidevprotsessilises sammasdestillaatoris (kasutusel olevad/olnud sellist tüüpi destillaatori nimetused column still, continuous still, patent still ja Coffey still). Võrdluseks valmib linnaseviski padadestillaatoris (pot still) ja „tegu“ (batch) põhiselt. See tähendab, et ühe kindla ajaperioodi jooksul toodetud destillaadi maht on teraviljaviski puhul oluliselt suurem. Võrdluse mahu erinevusest annab see, kui võrrelda ühe suurima tootmismahuga Šoti linnaseviski Glenfiddich aastast tootmisvõimsust (13,7 miljonit liitrit) sama omaniku teraviljaviski vabriku Girvan võimsusega (110 miljonit liitrit). Lisaks on teraviljaviski nii toormaterjali kui valmistusprotsessi osas linnaseviski omast palju odavam.

Girvan viskivabrik

Lisaks on teraviljaviski vabrikud pigem funktsionaalsed ja tõhusad industriaalsed tootmisüksused, mitte esteetiliselt meeldivad turismimagnetid nagu seda on suur hulk linnaseviski vabrikuid.

Ülal Strathclyde viskivabrik,
all Cameronbridge viskivabrik

Teraviljaviski maitsed

Teraviljaviski tootmisprotsessi põhjal võiks eeldada, et need viskid on maitsetelt neutraalsed ja üksteisega sarnased. Siiski on juba Šoti viski tootmist määravad reeglid sellised, mis tagavad, et ka teraviljaviskid peavad säilitama mõningase maitse kasutatud toormaterjalist ning erinevad teraviljaviskivabrikud toodavad erinevas stiilis teraviljaviskisid. Kergemate hulka kuuluvad Girvan ja Strathclyde, robustsemate hulka aga North British. Invergordon loetakse maitsetelt kõigist teistest eristuvaks.

Siiski on teraviljaviskid võrreldes linnaseviskidega iseloomult oluliselt kergemad ja maitsetelt vähem eristuvad. Samuti ei parane teraviljaviski vaadis küpsemise aastate vältel samal moel ja ulatuses kui linnaseviski seda teeb. Siiski peab ka teraviljaviski küpsema vaatides vähemalt kolm aastat, et seda saaks Šotimaal nimetada viskiks ja kasutada seguviskide valmistamisel.

Milliseks teraviljaviski maitseprofiil kujuneb, sõltub kasutatud teraviljast (mais või nisu) ja destilleerimisrežiimist, mis võib kasutatud teravilja mõju vähendada või esile tõsta (mais pakub nisuga võrreldes enam magusust), destilleeritud piirituse kangusest (mida kõrgem, seda kergema iseloomuga; destillaat ei tohi siiski olla kogutud mahuprotsendilt kõrgemana kui 94,8%), küpsemiseks kasutatud vaatidest ja küpsemise kestusest (mida kergem destillaat, seda suurem vaatide mõju).

Reeglina on teraviljaviski küpsemiseks kasutusel Ameerika tammest endised burbooni vaadid, mis annavad viskile vanilli ja kreembrülee maitsed ning eakamatel lisanduvad iiris ja magus karamell. Sageli eelistatakse seguviskide valmistamise jaoks teise- ja kolmanda täitekorra vaatides küpsenud teraviljaviskisid, kuna esmatäitevaadid võivad suhteliselt kerge teraviljaviski enese alla matta.