KNOCKANDO 2007/2017 MoS

Kuna seda aastat vaid veidi enam kui poolteist kuud ongi alles jäänud, tuli mõelda, mida veel sel aastal maitsmiseks valida. Kõigepealt otsustasin novembris järjest ära proovida veinivaatides küpsenud linnaseviskid, mis kõik pärit sõltumatult villijalt. Ilmselt võib nende seas olla nii meeldivaid üllatajaid, kui ka veidraid viskisid. Tegemist ikkagi ju punaveini vaatidega. Nende järel tulevad tutvustamisele Springbank viskivabrikust pärit Hazelburn ja Springbank (pudelid juba mõnda aega avatud ning tuleb juba etteruttavalt öelda, et tegemist on väga heade viskidega, mis muidugi Springbanki puhul juba üsna tavapärane). Detsembris keskendun aga šerristele viskidele – Aberlour, Glengoyne, Glenfarclas ning nendele lisaks juba kohustuseks saanud Lagavulin viskid, sedakorda kaks 12-aastast. Ei saa ju aastat lõppenuks kuulutada, kui pole maitsnud Lagavulinit. Ja ehk võtan veel mõne viski nendele lisaks juurde.

Järgnevaks neljaks viskiks võtsin aga juba tuttavalt sõltumatult villijalt Malts of Scotland pärit linnaseviskid Knockando, Glen Elgin, Tullibardine ja Bowmore. Nendest kaks esimest on järelviimistletud endistes Marsala veini vaatides ning kaks viimast täisaja küpsenud endistes Bordeaux piirkonna punaveini vaatides. Siin tuleb siis neist neljast esimesena maitsmisele Knockando, mis on destilleeritud 2007. aastal ning peale umbes 10 aastast küpsemist villitud ühest järelviimistletud vaadist (endine Marsala punaveini vaat) vaadikangusel 2017. aastal. Knockando linnaseviskisid just kuigi sagedasti väljaspool ametlikult villitud pudeleid ei kohta. Maitstav on pärit 5cl minipudelist.

Knockando 2007/2017 Malts of Scotland, Cask MoS 17035, Marsala Red Wine Cask Finish, 52,1% nc, ncf

Aroom: esimesena magus veinisus, millele tuleb juurde linnasust ning siis kuiva tamme, mis tekitab mitte just kuigi kõrgele kangusele vaatamata ninas veidi häirivat näpistust. Veinisus üsna magus ja domineeriv. Klaasis seistes maheneb, ümardub ja muutub täidlasemaks. Veinisus nüüd enam selline vaarikatarretise ja kuivatatud jõhvikate segu laadne. Lisandub suhkrukaramell, mis vee lisades tõuseb veinisuse asemel esiplaanile.

Maitse: magus-hapukas marjasus, üsna veinine ja nii nagu aroomigi puhul väga teravalt ründav. Üllatav kombinatsioon – magus aga samas terav. Ei ole just mulle kuigi meele järgi. Lausa nõuab vee lisamist. Vesi ümardab, muudab ka veidi integreeritumaks ja suutundelt meeldivamaks, kuid jääb siiski liigselt ja ühekülgselt veiniseks.

Lõpp: keskmise pikkusega, väga terav, seda ka vee lisamise järgselt. Kirbe, siis tugev odava magus-hapuka punaveini mekk. Veega muutub isegi läägeks.

Hinnang: C

Viski, kus punaveini vaat on liigselt muud võimalikud maitsed varju jätnud. Aroom oli isegi täitsa meeldiv ja täidlane, kuid maitsetelt ja eriti järelmaitse osas ei olnud see viski mulle üldse meelepärane. Kuna Marsala veine on erilaadseid, kuivemast magusamateni, siis siin on ilmselt järelküpsemiseks kasutusel olnud magusa Marsala veini vaadid.