teisipäev, 16. oktoober 2018

Seguviskid 4: varia x3

Ka tänased maitstavad seguviskid on pika ja väärika ajalooga. Kõigi nende viskide algus ulatub 19. sajandisse. Esimesena maitsmisele tuleva J&B nimelisele viskile aluse pannud firma algus ulatub 1749. aastasse ning on seotud Giacomo Justerini nimega. Viski nimest teine pool tuleb Albert Brooks’ nimest, kes 1831. aastal firma üles ostis. J&B Rare viski retsept on loodud 1930ndatel peale Ameerika keeluseaduse lõppu, kui ameeriklased hakkasid nõudma kergemaid ja delikaatsemaid viskisid. Huvitava isikliku eluloolise kurioosumina olgu märgitud, et see oli üldse minu esimene kange alkohol ja sealhulgas viski, mida oma elus maitsesin. Võisin olla vast 11 või 12 aastane, kui vanematel see viski aastavahetuseks ostetud oli (jah, ka nõukogude ajal oli poodides saadaval läänemaist alkoholi, sealhulgas Šoti viskisid, lisaks J&B viskile meenub kodunt Vat69) ning millest siis mokaotsatäie maitstud sai.

Teine viski – Famous Grouse – on tuntud kui Šotimaa eelistatuim viski ning on saanud oma nime Šotimaa rahvusliku jahilinnu järgi. Aastal 1896 loodud viski, mis esmalt kandis nime The Grouse Brand, oligi algselt suunatud eelkõige viktoriaanliku ajastu lõpu rikastele, kes mägismaale Šotimaa maastike ilu nautima ja vaba aja harrastustega tegelema tulid. Famous Grouse on lähedalt seotud vanima tegutseva linnaseviskivabrikuga, milleks on Glenturret, mis asutatud 1775.

Kolmas viski Dewar’s on tugevalt seotud aga Aberfeldy viskivabrikuga ning selle edu aluseks sai kahe Dewar venna John’ ja Thomase nutikus äri ja reklaaminduse alal. Dewar’s White Label, mille retsept pärit 1899. aastast, on üks enimmüüdud Šoti seguviskisid USAs. Kõik maitstavad viskid on pärit 5cl minipudelitest.


J&B Rare (Justerini & Brooks), 40%

Aroom: väga kerge, teraviljane ja veidi magusalt värske heinasus; õrn sidrun. Etanoolne lillelisus tõuseb tasapisi pealmiseks.

Maitse: kerge ja neutraalne maitsetelt. Suutundelt nõrgalt kreemine, delikaatne. Teraviljane, vanill ning veidi sidrunit ja laimi.

Lõpp: pigem lühike. Neutraalne, veidi rohust piirituselisust.

Hinnang: C (seguviski)

Keskpärane seguviski. Üsna neutraalne ja mittemidagiütlev, kuid samas ebameeldivad nüansid puuduvad.

The Famous Grouse, 40%

Aroom: kerge, teraviljane ja magus. Korraks veidi happelist puuviljasust ja tammisust. Siis karamell, iiris, mesi ja kuivatatud puuviljad, mis kokku osutavad šerrisusele. Võib öelda, et siin on mõningane täidlus aroomis.

Maitse: kerge ja pehme, algus isegi lahja ja lame. Siis teraviljasus, kerge šerrisus oma puuviljadega, vanill ja linnasus. Suutundelt samuti kergelt kreemine.

Lõpp: pigem lühike. Mõrkjas, kuiv ning lõpuks veidi pappi ja kartongi.

Hinnang: C (seguviski)

Aroom täitsa OK, kuid maitse ja eriti järelmaitse nõrgad. Huvitav oleks proovida teisi Famous Grouse viskisid.

Dewar’s „White Label“, 40%

Aroom: esmalt kerge ja kuiv, veidi piirituseline ja neutraalne. Klaasis veidi seistes aga muutub oluliselt ja seda meeldivas suunas. Esile tuleb mesi ja vanill koos linnasusega ning kõike katab õrnalt soolakas selge suitsusus. Kummalisel kombel meenutab aroom kohati Bruichladdichi noori linnasuse poole kaldu viskisid. Aroom püsib üsna hästi.

Maitse: kerge, teraviljane ja vanilline, mida katab juba aroomis esile tulnud suitsusus. Lihtne, kuid üllatavalt meeldiv põhisortimendi odavama otsa seguviski kohta.

Lõpp: keskmise pikkusega, puidune suitsusus, kuiv.

Hinnang: C+ (seguviski)

Meeldiv üllataja! Varem polnud ma Dewar’s viskisid üldse proovinud. Vähemalt siinse minipudeli põhjal saab tõenäoliselt just sellest viskist esmavalik järgmisel korral, kui odavama hinnaklassi seguviskit osta soovin. Ballantine’s Finest on oma koha ostuvalikus kaotanud. Vaatame, mida viimased kolm maitsmisele võetavat seguviskit endast kujutavad.