GLENDRONACH 8 yo The Hielan'

Kaheksa aastane GlenDronach The Hielan’, mis tõlkes tähendab mägismaad (Highlands), toodi turule 2015. aasta esimesel poolel. Viski valmistamiseks on kokku segatud endistes burboon ja šerri vaatides küpsenud viskid. Viski on villitud 18.05.2015.

GlenDronach 8 yo, The Hielan’, 46% nc, ncf

Aroom: magus ja puuviljane, üpris tugev iiris ja karamellisus. Puuviljadest tsitrused ja kuivatatud puuviljad, millest veidi aprikoosi ja ohtralt rosinaid. Linnasesuhkur ja veidi selline pärmine. Veidi vanilli ja üsna kergelt šerrit. Vesi toob enam esile piirituselised aroomid.

Maitse: magus, puuviljane, kergelt vürtsikas. Tsitrused, iiris, vanill, kergelt mesine linnas, kaneeliga ahjuõunad ja jällegi see pärmisus. Vähese vee lisamisel muutub veidi kreemisemaks ja tsitruselisemaks. Kui vett lisada enam, siis tuleb viski noorus esile – oluliselt toorem ja piirituselisem.

Lõpp: keskmiselt pikk. Kurku soojendav, šerrisus siin vast kõige enam tunda. Vähese veega järlemaitse vürtsikam, rohusem ja piirituselisem.

Hinnang: B

Üsna meeldiv noor ühelinnaseviski. Saavutatud on üsna hea tasakaal. Kuna šerri mõju on aga üsna vähene, siis on ilmselt burboon vaatide osakaal olnud siin oluliselt suurem ja ehk on isegi mõni uus Ameerika tammest vaat ka sekka lisatud. Vee lisamisel tuleb olla ettevaatlik. Kui üldse lisada, siis soovitavalt tilkade kaupa.

ARRAN 12 yo "Cask Strength"

Arran on 12-aastast tünnikangusega viskit villinud alates 2011 aastast igal aastal ühe satsi. Viski on segatud kokku alati erinevat tüüpi vaatidest. Vahel on nendeks olnud vaid šerri vaadid, teinekord on aga suurem osa vaatidest olnud endised burboon vaadid. Seega on maitseerinevused eri satside vahel üsna märgatavad. Kokku on villitud seni kuus pudelit:

• Batch 1: 2011 september, 54,1%
• Batch 2: 2012 september, 53,6%
• Batch 3: 2013 september, 53,9%
• Batch 4: 2014 september, 53,2%
• Batch 5: 2015 mai, 52,9%
• Batch 6: 2016 mai, 52,4%

Huvitav on siin maitstava minipudeli puhul seega see, et ükski täismõõdus Arran 12-aastane „Cask Strength“ ei ole olnud selle kangusega. Seega on see minipudel üpris eriline. Kasutatud vaadi tüüpide kohta usutavat infot ei õnnestunud kuskilt leida. Maitstav viski on pärit 5cl minipudelist, mis villitud 15. märts 2013.

Arran 12 yo „Cask Strength“, 52,8% nc, ncf

Aroom: ninakõrvetavalt terav ja üsna kuiv. Mõningase klaasis seismise järgselt tulevad esile värsked puuviljad, eriti sidrun, ananass ja veidi õuna. Kerge vanill ja linnaselisus. Vee lisamisel on muutus märkimisväärne. Maheneb oluliselt, sidrunile on lisandunud eksootilised magusad puuviljad.

Maitse: samuti üsna terav, tugev sidrunikoore kirbus, kuiv vürtsikas tammisus. Alt aimatav vanill, pähkel ja kreemine linnasus. Vee lisamisel jällegi muutus suur. Suutunne oluliselt kreemisem, magusam, puuviljasem. Puuviljad – sidrun, ananass, melon, õun – on küpsed ja värsked. Puuviljasuhkur ja martsipan. Vähest kirbust lisavad ürdid.

Lõpp: üsna pikk, suhteliselt terav ja kuiv. Veega pikem, magusam, puuviljasem, koos vähese kreemise pähkliga.

Hinnang: B+

Maitse alusel võiks arvata, et siin on kasutatud valdavalt Ameerika tammest teise täitekorra šerri hogshead ja eks-burboon vaate. Euroopa tammest vaate on kasutatud ilmselt suhteliselt vähe. Väga meeldiv viski, kuid vajab kindlasti vee lisamist ja mõningast klaasis seismist.

HIGHLAND PARK 12 yo

Orkney saartel paiknev Highland Park viskivabrik on asutatud 1798. aastal ning on endiselt Šotimaa põhjapoolseim viskivabrik (rajamisel on viskivabrik Shetlandi saartele). Viskivabrik kuulub Edrington gruppi, kelle omanduses on lisaks Highland Park viskivabrikule veel Macallan, Glenrothes, Glenturret. Aastaseks tootmisvõimsuseks on 2,5 miljonit liitrit. Viskivabrik on üks neid väheseid, mis ise kohapeal turvastatud linnaseid valmistab (20-30% vajaminevast). Kuigi linnaste kuivatamine toimub samuti turbasuitsu abil (30-40ppm), on saavutatav suitsusus Islay saare omast täiesti erinev. Seda tänu Orkney saare turba erinevale koostisele, mis sisaldab ohtralt kanarbiku ja muude taimede jäänuseid, mis annab viski iseloomule pigem magusa ja veidi lillelise aroomi, mitte merevetikalise ega joodise, mis on omane Islay saare turbale. Viskivabrikus kohapeal valmistatud turvastatud linnased segatakse enne viskitegu alati kokku mandrilt sisseostetud turvastamata linnastega.

Highland Park viskide küpsemiseks kasutatakse üksnes šerri vaate. Erinevate viskide jaoks varieeritakse Euroopa ja Ameerika tammest esma- ja teise täitekorra vaatide osakaalu. Highland Park 12-aastase puhul on Euroopa tammest valmistatud vaatide osakaal 20%. Maitstav on pärit 5cl minipudelist, mis villitud 2013 aastal.

Highland Park 12 yo, 40% nc

Aroom: aromaatne, isegi veidi lilleline. Tajutavalt, kuid kergelt šerrine. Kulupõlengu laadne suitsusus. Tsitrused, eriti apelsinid. Apelsinimarmelaad ja mesi. Alt hoomab ka merelist soolasust. Tervikuna üsna magus ja kerge.

Maitse: magus, kreemine ja kergelt suitsune. Paks linnaselisus, mis katab hästi kogu suu. Mesi, kuivatatud aprikoos ja heledad rosinad. Tsitrused, peamiselt jällegi apelsin. Röstsai apelsinimarmelaadiga. Veidi vürtsikust, ingver. Midagi ka kuiva – röstsai ilma marmelaadita. Veidi jääb küll kangusest puudu, kuid tervikuna meeldiv ja üsna täidlane.

Lõpp: üsna pikk. Magus, kergelt kreemine, mesine. Lõpeb kuivemapoolse veidi suitsuse linnasusega.

Hinnang: B+

Hästi integreeritud ja madalale alkoholiprotsendile vaatamata üsna täidlane. Kergelt nauditav. Võrreldes kahe eelnevalt maitstuga (Brackla 12 ja Deanston 12) on siin saavutataud aroomi ja maitse ning erinevate maitsekomponentide vahel parem tasakaal. Alla 40€ hinnaklassis kindlasti üks parimaid ühelinnaseviskisid.

DEANSTON 12 yo

Deanston viskivabrik on rajatud aastal 1965 ning see paikneb juba 1785. aastal Teith jõe kaldale rajatud puuvillavabriku hoonetes. Viskivabriku hoone sisemust saab näha Ken Loach’i filmis The Angels’ Share. Viskivabrik kuulub Burn Stewart Distillers omandusse, mille omanikuks omakroda on aastast 2013 Lõuna-Aafrika suurkorporatsioon Distell.  Lisaks Deanston viskivabrikule kuulub sama omaniku alla ka Bunnahabhain ja Tobermory. Kõiki neid ühelinnaseviskisid kasutatakse Scottish Leader nimelise segulinnaseviski valmistamiseks. Deanston viskivabriku praeguseks aastaseks tootmismahuks on kaks miljonit liitrit. Maitstav on pärit 6cl näidispudelist.

Deanston 12 yo, 46,3% nc, ncf

Aroom: intensiivne, seda nii kanguse kui veidi äädikalise puuviljasuse poolest. Tsitrused, üliküpsed õunad ja mandariinid. Teraviljane ja veidi mesine. Ürdid, nelk, till. Vesi muudab magusamaks.

Maitse: üsna paks ja õliselt linnaseline suutunne. Tsitrused, ürdid, kerge ingver. Lisandub selline huvitav mündi, pärnaõie ja kummeli tee segule sarnane värskendav magusus. Vesi lisab õlisust-vahasust ja muudab mesisemaks. Väga meeldiv ja üsna täidlane.

Lõpp: keskmiselt pikk. Järelmaitse kergelt vürtsikas, ürdid, tsitrused ning lõpeb kerge rohususega. Veega järelmaitse pikem, pehmem ja magusam.

Hinnang: B

Meeldiv, üsna täidlane ja huvitava maitsega ühelinnaseviski. Kui aroom ei olnud küll midagi eriliselt säravat, siis maitse ja järelmaitse olid üllatavalt head. Viski on väga palju võitnud külmfiltreerimata jätmisest ja kõrgemast kangusest. Varasema 40% kanguse ja külmfiltreeritud versiooniga on toimunud suur hüpe paremuse poole.

ROYAL BRACKLA 12 yo

Siinse linnaseviski puhul on jällegi tegemist esmakohtumisega. Ei ole kunagi varem olnud võimalust Brackla ühelinnaseviskit maitsta. Põhjuseks on olnud ka see, et ametlikke pudeleid oli turul aastast 2004 vaid üks (10-aastane) ja seegi raskesti leitav. Royal Brackla viskivabriku toodangust läheb suur osa Dewar’s seguviskide komponendiks. Kui 2014. aastal John Dewar & Sons (Bacardi) poliitika ühelinnaseviskide osas muutus, siis nimetuse all „Last Great Malts of Scotland“ toodi turule uuendatud kuues Aberfeldy, Aultmore, Craigellachie ja The Deveron kõrval 2015. aasta sügisel ka Royal Brackla. Villiti 12-, 16- ja 21-aastased; neist 12- ja 16-aastased on alates selle aasta kevadest leitavad ka Tallinki laevadel.

Royal Brackla viskivabrik on rajatud juba aastal 1812, kuid praegused hooned on pärit 1898, 1964-65 ning 1997 aasta uuendusprotsessidest. Brackla viskivabrik oli esimene, mis sai aastal 1835 kuningas William IV poolt endale õiguse kasutada oma nimes „Royal“ märget. Aastaseks tootmismahuks on neli miljonit liitrit. Siinmaitstav 12-aastane on põhiküpsenud endistes burboon vaatides ja läbinud järelviimistluse perioodi esmatäite oloroso šerri vaatides. Maitstav on pärit 6cl näidispudelist.

Royal Brackla 12 yo, 40%

Aroom: suhteliselt intensiivne, puuviljane. Paks võine linnasus ja vanill, kuivatatud aprikoos, apelsinimarmelaad, karamell, veidi šerrit ning mett. Aroom meenutab mandlite ja brasiilia pähklitega kaetud võiküpsist.

Maitse: kerge ja ümar suutunne. Üsna pehme, magus, võine-kreemine – pähklitega kaetud rammus teraviljaküpsis. Lisandub kergelt vürtsikas šerrisus ja kreemised puuviljad. Ehk ka mitte kuigi magusat kookost. Eriti palju ei toimu, kuid samas pole ka häirivaid elemente. Lõpus veidi mõrudat rohusust (meenutab peterselli).

Lõpp: keskmise pikkusega. Järelmaitses kergelt vürtsikad puuviljad ja maitseroheline.

Hinnang: C+

Linnaseviski küpsemine 03: Viskilaod

Üheks jätkuvaks arutelu teemaks on linnaseviski küpsemise koha mõju lõppviski maitseomadustele. Ehk siis, millist mõju ja kui suurt omab keskkonna (viskilao tüüp ja selle asukoht) eripära, kus vaadid rahulikult aastaid ja aastaid paiknevad. Ühe vaidluspoole arvates ei oma see destillaadi valmistamise, selleks kasutatava seadmete ja vaadi enda omaduste kõrval kuigi olulist mõju, kuid teine pool peab viskilao tüübi ja asukoha mõju märkimisväärseks. Siinses viimases linnaseviski küpsemist tutvustavas osas käsitlengi seda, mis toimub vaadis ning kuidas seda protsessi mõjutab vaadi hoidmise koht.

Mis toimub vaadis?

Viski küpsemise keemia on kompleksne. See sõltub vaadi parameetritest ja ajaloost, toordestillaadi koostisest ja ümbritseva keskkonna tingimustest, mis valitsevad vaadi küpsemise jooksul. Lisaks on seatud küpsemisele piirangud, mida kirjutavad konkreetsele viskile ette definitsioonid ja päritolu. Nii peavad Ameerika burboonid ja rukkiviskid küpsema uutes söestatud vaatides, kuid Šoti ja Iiri viskid küpsevad reeglina varem kasutatud burboon või šerri vaatides.

Küpsemise ajal destillaadiga toimuvat mõjutab olulisel määral selle kangus, millega destillaat vaati valatakse. Toordestillaadi kangus on teraviljaviski viski (sammasdestillaatoris destilleeritud) puhul umbes 94% ABV ja linnaseviskil (padadestillaatorites destilleeritud) umbes 70% ABV. Mõlemad kangused on liiga kõrged, et seda saaks otse vaati panna (siiski panevad osa viskivalmistajaid destillaadi sellel kangusel vaati; seega pole ka imestada, et isegi kümneaastase vaadis küpsemise järgselt on mõne viski kanguseks üle 60%). Muidugi aitab kõrgemal kangusel destillaadi küpsetamine hoida kokku vaate ja viskilao pinda, kuid reeglina toimub destillaadi veega lahjendamine enne vaatidesse valamist. Linnaseviski puhul on vaatidesse mineva destillaadi kangus vähendatud tüüpiliselt 63,5%-ni ABV.

Küpsemine on olemuslikult (keemiliste reaktsioonide põhjal) kaheastmeline protsess: lisav (additive) ja substraheeriv ehk eemaldav (subtractive) küpsemine. Esimese puhul destillaat saab tammevaadist uusi maitsed ja värvi või tõstab nende kontsentratsiooni. Teise puhul eemaldatakse destillaadist mõned keemilised elemendid vaadist füüsilise protsessi (nagu vaadist aurustumine), adsorptsiooni või vaadi söestatud kihi suunas keemilise degradatsiooni ning keemiliste degradatsiooni reaktsioonide (nagu oksüdatsioon) abil. Kui rääkida neist kahest protsessist aistingute terminites, siis lisav küpsemine kaldub suurendama destillaadis eksisteerivaid omadusi või toetab uute omaduste kujunemist, kuid eemaldav küpsemine toob kaasa destillaadis olnud (maitse) omaduste kõrvaldamise, mis tähendab enamasti vaadis oleva viski kvaliteedi tõusu.

Kui väiksemad vaadid võimaldavad lisavat küpsemist kiirendada, siis eemaldav küpsemine toimub vaadi suurusest sõltumatult sarnasel määral. Vahel lisatakse kolmanda protsessina juurde veel interaktiivne (interactive) funktsioon, kuid põhimõtteliselt on see kahe eelneva koostoime või siis enam kas üks või teine. Kui seda siiski eraldi protsessina käsitleda, siis on sel puhul tegemist eelkõige oksüdatsiooniga seotud muutustega ning see on omakorda sõltuv viskilao mikrokliimast, kus vaat asub oma küpsemise ajal.

Eemaldav funktsioon saab täidetud suuresti tänu aktiivsele söepinnale vaadi sisemuses, mis aitab eemaldada väävliühendid. Kuna Euroopa tammest valmistatud šerrivaadid on vaid harva söestatud, võib sellistes vaatides küpsenud viski olla vahel väävline. Lisava funktsiooni kõige nähtavamaks osaks on värvi lisandumine muidu värvitule destillaadile. Värv ekstraheeritakse vaadi seintest, mis tuleneb nii puidu enda struktuurist kui ka vaadis varem hoitud sisust. Tanniinisem (parkainete rohkem) Euroopa tamm annab tumedama värvi kui Ameerika tamm. Värvi tumedus (kui tegemist viski naturaalse värvusega) sõltub ka sellest, mitmenda täitekorra vaadiga tegemist on. Esmatäitevaat annab tumedama ja taastäidetud vaat järkjärgult üha heledama värvi. Lisaks võib esmatäitevaadis olev endise sisu jääk anda omakorda viskile värvi (nt portveini vaat lõheroosa tooni).

Küpsemise ajal poorne tammevaat „hingab“ ning selles olevas destillaadis toimuvad mitmed muutused. Seda tänu dialoogiIe destillaadi, puidu ja välise õhu vahel. Kirbed väävlised ühendid hajutatakse vaadist välja ning samal ajal õhk levib vaati. See toob kaasa mitmeid keemilisi reaktsioone; osa kõrgemaid alkohole muudetakse estriteks ja teisteks kompleksseteks ühenditeks, millel kõigil on oluline roll küpseva viski iseloomule. See oksüdatsioon on viski valmimisel üks olulisemaid protsesse, kuid samas ka üks kõige vähem mõistetud elemente küpsemise protsessis, mille üle on ka raske järelevalvet teostada ja seda määrata.

Õhk liigub vaati tammepooride ja vaadi liitekohtade kaudu. Sisenenud õhk koguneb tühja ruumi destillaadi pinna ja vaadi ülaosa vahel. See vaadi tühi ruum (headspace) tekib algselt 48 tunni sees peale vaadi täitmist destillaadiga, kuna vaat imab umbes kaks või enam protsenti sisse valatud destillaadist. See vähendab vaadis olevat vedeliku kogust ning tekitab vaati tühja ruumi. Edasisel küpsemisel hakkavad alkoholi- ja veeaurud tõusma destillaadi pinnale ning sealt aurustuma vaadist läbi tammepooride ja liitekohtade kaudu välja. See omakorda suurendab järk-järgult vaadis olevat tühja ruumi ja seega ka õhu hulka vaadis.

Küpsemine vaadis. Foto: whisky.com

Vaadis oleva destillaadi mahu kadu varieerub temperatuurist ja niiskusest. Valdavalt külmas ja suhteliselt niiskes Šotimaa kliimas leiab aja möödumisel aset nii destillaadi kanguse kui mahu kahanemine. Keskmiseks aastaseks aurustumiseks on ligikaudu 2-2,5% - seda kutsutakse inglite osaks (angels’ share). Kuid näiteks USAs, kus on keskmised temperatuurid kõrgemad ja temperatuuri aastaajalised kõikumised suuremad, toimub vaatidest enam vee kadu ning viski kangus võib sellel põhjusel isegi tõusta. Samuti on soojemas keskkonnas küpsemine ka kiirem ning kogumahu kaotus võib vaadis olla koguni rohkem kui 10% (nt Indias ja Taiwanis).

Õhu oluliseks elemendiks on hapnik, mis lahustub destillaadis ja tekitab mitmeid reaktsioone. Oksüdeerumine on jätkuv protsess, mille kaigus maitseühendid reageerivad hapnikuga ning hapnik saab seeläbi üheks osaks neis ühendites, muutes neid ja luues uusi maitseid (näiteks lillelised ja eksootiliste puuviljade aroomid). Vaati lisanduv uus õhk täiendab vaadi tühja ruumi uue hapnikuga ning seeläbi jätkab oksüdeerumise protsessi kogu viski vaadis küpsemise aja. Seejuures on oluline ka vaadi tühja ruumi mahu muutumine aastaaegade vahetudes. Kui suvel temperatuurid tõusevad, paisub destillaadi maht vaadis, kuid samal ajal paisub isegi enam tühi ruum. Kuna tühi ruum ei saa paisuda destillaati, on vaat sunnitud nn „välja hingama“ ehk siis tühjas ruumis olev alkoholist ja veeaurudest küllastunud õhk saab üksnes väljuda vaadist läbi tammepooride ja liitekohtade. Vastupidiselt, kui temperatuurid langevad sügisel ja talvel, tõmbuvad nii destillaat kui tühi ruum kokku. See põhjustab nn vaadi „sissehingamise“, tõmmates värsket õhku koos hapnikuga vaadi tühja ruumi ja lisaks ka tammepooride kaudu kogu vaadi ulatuses. Seega satub osa sisenevast õhust otse destillaati.

Oksüdeerumine on aeglane protsess ning seega on mõistetav, et mida kauem viski vaadis küpseb, seda enam see muutub võrreldes vaati valatud toordestillaadiga. Selle protsessi ajal lisanduvad üha uued nüansid, teised kaovad, mõned maitsed muutuvad liigselt domineerivaks, teised maitsed pehmenevad. Seega on iga linnaseviski puhul vaja ära tunda just see õige moment, mil vaatides küpsenud viski on saavutanud just need soovitud omadused, mida konkreetsel puhul soovitakse. Seega on täiesti mõistetav, miks sama tüüpi vaatides küpsenud ühelinnaseviski maitseb 12- ja 18-aastasena erinevalt.

Lisaks oksüdeerumisele mõjutab temperatuuride muutus ka viski käitumist vaadis. Temperatuuri tõustes destillaat paisub ja imbub tamme, mis sisaldab erinevaid maitseühendeid. Destillaadi kokkutõmbumine temperatuuri alanedes tekitab aga destillaadi väljumise tammest, kandes nii endaga vaadis olevasse destillaati mitmeid maitseühendeid, mida see tammest endaga kaasa võtab.

Viskilaod

Küpsemise kiirus võib varieeruda märkimisväärselt ning see sõltub ka viskilao tüübist. Eksisteerib kolme tüüpi viskiladusid ning nende poolt pakutavas keskkonnas ilmnevad peamised erinevused temperatuuri, niiskuse ja õhuringluse osas. Kolm peamist viskilao tüüpi on dunnage, racked ja palletised.

Traditsioonilised viskilaod, Blair Athol

Traditsiooniliselt on Šoti viski küpsenud „dunnage“ tüüpi viskilaos. See on traditsiooniline suhteliselt väike ja madal viskiladu Šotimaal, mis on ehitatud kivist või tellistest, kivikatuse ja muldpõrandaga. Viskivaadid paiknevad seal harilikult kolme (maksimaalselt) kihina üksteise peal. Vaate eraldavad puust latid, mis aitavad ka vaate üksteise kõrvale veeretada. Õhutamine toimub nendes viskiladudes otstes paiknevate akende avamise abil. Traditsioonilises Šoti viskilaos on aastane temperatuuri kõikumine väike (moodsaid isolatsioonimaterjale kasutades võib päevase kõikumise hoida ühe kraadi piires) ja tänu muldpõrandatele niiskustase kõrgem. Vaatamata nende käitamise suuremast tööjõukulust (vaadid veeretatakse käsitsi ning kolm-neli tundi tööd selles võrdub ühe tunni tööga uuemates ladudes), eelistavad enamus viskivabrikuid ikka veel selliseid viskiladusid ühelinnaseviskina villimiseks mõeldud viski küpsemiseks. Arvatakse, et sellistes traditsioonilistes viskiladudes küpseb viski aeglasemas tempos, mis on parima kvaliteedi saavutamiseks eelistatum, ning see teeb neis küpsenud viskid täidlasemad.

Dunnage viskiladu, Bruichladdich

Praktilistel ja ohutuse kaalutlustel on suurem osa viskivaatidest siiski küpsema pandud moodsamatesse viskiladudesse, mis on üldjuhul palju suuremad, kõrgemad ja õhemate seintega. Need on ehitatud kas tellistest, tsemendiplokkidest või teraskattega seintest; tinakatusega ja betoonpõrandaga ning kus vaadid on paigutatud mitmeastmelistele terasraamidele (racked), mis võivad hoida 8-12 vaadirida. Sealt siis ka seda tüüpi viskiladude nimi - racked warehouse. Selle viskilao eritüübiks on laod, kus vaadid on asetatud tihedalt üksteise kõrvale püstiselt tõstealustele. Sealt siis ka seda tüüpi viskiladude nimi - palletised warehouse. Viimane on suhteliselt kõige uuemat tüüpi ladu, mis tuli viskitööstuses kasutusele 1980ndatel aastatel. Õhutamine toimub nendes viskiladudes ventilaatorite abil.

Racked viskiladu, Glenlivet. Foto: commons.wikimedia.org

Palletised viskiladu, Midleton. Foto: whisky.com

Need uut tüüpi laod on võrreldes traditsiooniliste ladudega palju kulutõhusamad, mugavamad ja ohutumad vaatide paigutamise ja ümberpaigutamise osas. Siiski on nendel uutel ladudel ka omad miinused. Esiteks on tänu õhematele seintele ja tinakatusele need laod enam välistemperatuuri muutusest mõjutatud. Teiseks on nendes viskiladudes lao sees alumise (põranda) ja ülemise (lae) vaadirea temperatuuris märkimisväärne erinevus. Küpsemine toimub palju kiiremini katuse ligidal olevates vaatides, kus on võrreldes põrandaga oluliselt soojem. Samuti on uutes ladudes, mis on põrandast laeni vaate täis, ka õhuringlus väiksem. See tingib selle, et lao keskel olevates vaatides olevat viskit tuleb küpsetada kuni aasta kauem, kui lao teistes punktides olevaid vaate, kuna lao keskel on väiksem aurustumine. Sellistes uut tüüpi viskiladudes, kus on suhteliselt kuivad tingimused, võib viski säilitada teravuse ja alkohoolsuse ning jätta mitteküpse iseloomu, kui võrrelda neid samaealiste viskidega, mis küpsenud traditsioonilistes ladudes.

Viskilao asukoht

Kui viskilao tüübil on selgeid mõjusid viski küpsemisele, siis viskilao asukoha mõju viski iseloomule ei ole lõpuni selge ning selles osas on arvamused lahknevad. Põhjus, miks suur osa viskidest ei küpse viskivabriku kõrval, tuleneb osalt viskivalmistamise ajaloost ning teisalt viskivabrikute omanike kalkulatsioonidest. Ajalooline põhjus tuleneb viskivalmistamise ideoloogiast. Enamus tulust saadakse seguviskide müügist ning nende valmistamine on olnud suuresti suurkorporatsioonide käes. Seega on mõistetav ka viski küpsemise tsentraliseerimine – suur osa Šoti viskist küpseb Šotimaa keskosas – ning viskivabrikute juurde on jäetud, kui üldse, küpsema vaid need vaadid, mis on mõeldud ühelinnaseviski villimiseks. Eelistatult küpsevad need vaadid siis ka traditsioonilistes viskiladudes.

Vaadid traditsioonilises viskilaos, Bruichladdich

Viski küpsemise hoidmist viskivabriku juures on eriti oluliseks peetud Islay saarel, kuna arvatakse, et jõuline mereline kliima, niiske soolane õhk on just see, mis teeb Islay saare viskidest Islay saare viskid. Nagu eelpool sai käsitletud, sisaldab viski küpsemine vaadi hingamist ning kui vaati ümbritseb mereline ehk siis soolane ja joodine õhk, siis jätab see ka suure tõenäosusega jälje vaadis küpsevale viskile.

Kokkuvõtteks

Kolme linnaseviski küpsemist käsitlenud postituse kokkuvõtteks võib öelda, et linnaseviski kvaliteet on oluliselt toetuv tammevaatides küpsemise protsessile. See on väga kuluintensiivne protsess – palju maksab vaatide hankimine ning vaatide hoidmine ja järelevalve viskiladudes. Lisaks mida kauem viskit küpsetada, seda enam viskit vaatidest haihtub. Mida kauem viski laos küpseb, seda vähemaks seda jääb, ning seega pole midagi imestada, miks linnaseviski on märgatavalt kallim, kui toorpiiritused (nt viin), mida pole küpsetatud. Viski ja teiste küpsemist eeldavate kangete alkoholide tootmiskulud on lihtsalt sedavõrd suuremad.

Küpsemise eelised on aga selged. Aja jooksul vaadist haihtuvate ebameeldivate ja lisanduvate meeldivate ühendite tulemusel paranevad viski aroom ja maitseomadused. Küpsemise kulg sõltub mitmetest teguritest, mille seas on destillaadi enda koostis, vaadi füüsilised parameetrid ja kvaliteet, vaadi päritolu ja lõpuks küpsemise kestus ja tingimused.

GLEN GRANT 10 yo

Glen Grant viskivabrik on asutatud 1840. aastal kahe venna – James ja John Grant poolt. See on ka ainus Šoti viskivabrik, mis saanud oma nime inimese järgi. Tuntuks tegi viskivabriku ja seda ümbritsenud eksootiliste puudega aia noorem James Grant, kes võttis viskivabriku juhtimise oma onult John’lt üle 1872. aastal ja juhtis seda kuni oma surmani 1931. aastal. James Grant oli suur tehnika huviline. Glen Grant viskivabrik oli Šotimaal esimene, kes viskivabriku valgustamiseks elektri kasutusele võttis. Samuti oli Briti eruohvitserile omaselt ta huvitunud ekspeditsioonidest Indiasse ja Aafrikasse, kust ta lisaks eksootilistele puudele ja taimedele ka ühe hüljatud poisi oma käskjalaks Šotimaale kaasa tõi.

Glen Grant tootmisvõimsuseks on 6 miljonit liitrit, kuid viimastel aastatel on toodetud umbes 2,5 miljonit liitrit aastas. Viskivabriku juurde ehitati 2013. aastal üliefektiivne villimistsehh, mis suudab villida 12 tuhat pudelit tunnis. Seega on suurematest viskivabrikutest Glen Grant üks väheseid, mis villib oma toodangu viskivabriku juures. Iseloomulikuks tunnuseks, mis määrab suuresti Glen Grant viskide kerge ja delikaatse maitse, on kõigi kaheksa destilleerimispaja juures puhasti (purifier) kasutamine. Glen Grant viskivabriku omanikuks on 2006. aastast Gruppo Campari. Viski on eriti populaarne Itaalias.

Glen Grant on äsja uuendanud oma pudelite disaini. Uuenenud Glen Grant 10-, 12- ja 18-aastane on saadaval ka reisilaevadel. See on mul teine kord üldse Glen Grant viskit maitsta. Varem on maitstud vaid Gordon & Macphail’i poolt villitud 21-aastast, mis kingiti kunagi 2000ndate algul. Siin maitstava viski valmistamiseks on kasutatud peamiselt eks-burboon vaate, millele on lisatud vähesel määral ka eks-šerri vaatides küpsenud viskisid. Maitstav viski on pärit 6cl näidispudelist.

Glen Grant 10 yo, 40%

Aroom: kerge ja magus delikaatne linnaselisus. Ohtralt värskeid puuvilju, peamiselt õunad (eriti küps valge klaar), ananass ja sidrun. Vanill ja aromaatne lillelisus, värske hein, veidi iirist. Väga meeldiv ja kerge.

Maitse: kergelt magus, pehme kreemine ja üsna täidlane, kuid samas kerge suutunne. Vanilline delikaatne puuviljasus. Puuviljad pigem kerges magusas siirupis (eriti ananass), kui värsked. Suhkruga sidrun. Kreemist tunnet aitab suurendada lisanduv pähklisus, eriti värsked puult korjatud sarapuupähklid. Lisandub veidi rohusust ja ürdisust (mitte vürtsisust). See muudab suutunde kuivemaks.

Lõpp: üsna pikk, kreemine, pähkline, kuiv ja ürdine.

Hinnang: B

Väga meeldiv ja kergelt lähenetav ning hea hinna-kvaliteedi suhtega ühelinnaseviski. Selline „puhas“, värske, delikaatne ja hästi tasakaalus olev. Ebameeldivaid ega kõrvalisi maitseid ei ole. Ideaalne suveviski ja ka muul ajal on see ilmselt väga heaks aperitiiviks. Ja 40% kangus on siin just sobiv ja õige; kangemana tuleks ilmselt viski suhtelisest noorusest tulenevalt esile alkohoolne teravus.