ARRAN 10 yo (2016)

Juuni lõpetab Arran, mida varasemalt juba kaks korda maitstud ja ka blogis tutvustatud. Nimelt on siin tegemist 10-aastase Arraniga. Kui varasemad olid villitud 2012 (blogis 8.05.2015) ja 2019 (blogis 27.05.2022), siis siinmaitstav jääb nende vahele ja on villitud 4.11.2016.

Arran 10 yo (2016), 46,0% nc, ncf

Aroom: kreemine vanill, linnased, värske pärmisai, värsket heinasust ning üsna ohtralt magus-värsket puuviljasust. Värsked ja magusad mandariinid, apelsin, veidi pirni ja lillelisust. Puuviljasuhkur, mida hooti asendab puuviljakääritus. Klaasis seista lastes ürdine mesisus, suhkrustatud ingver ja veidi ka linnastamise muldsust.

Maitse: puuviljane magusus ja värskus, mida täiendab tammine kreemine vanill ja õrn vürts koos inveriga. Puuviljadest melon, mandariin, apelsin ja veidi ka ananassi. Lisaks veidi pärmisust – värske pärmisai ja ka puuviljade happelist kääritust. Tervik heas tasakaalus.

Lõpp: üsnagi pikk. Kergelt vürtsikas tamm, puuviljane magus värskus, järelmekis suhkrustatud ingveri kuubikud.

Hinnang: B

Suurepärane noor Arran. Kindlalt üks parimate 10-aastaste Šoti ühelinnaseviskide sekka kuuluv. Tundub siiski, et siinmaitstud Arran on iseloomult erinev, ja parem, kui viimati maitstud uuem 10-aastane, mis oli villitud 2019. Uuemates on vist šerri vaatide osakaal veidi suurem, kuna värskust oli selles vähem.

LAPHROAIG 10 yo (pre 1994)

Oma sünnipäeva puhuks otsustasin seekord avada, maitsta ja blogis tutvustada ühe tagasihoidliku linnaseviski. Selleks on 10-aastane Laphroaig. Kuid see pole siiski päris tavaline 10-aastane, kuna siinmaitstav Laphroaig on villitud 1990ndate alguses enne seda, kui viskivabrikule anti 1994. aastal Royal Warrant. Seega on hea proovida Laphroaigi, mis destilleeritud 1980ndatel. Ja võrdluseks võtan siis 2015. aastal villitud 10-aastase. Seega on nende kahe viski destilleerimise ajaline vahe vähemalt 20 aastat. Tegemist on siin 20 cl pudeliga.

Laphroaig 10 yo (pre 1994), 43,0%

Aroom: paks ja kreemine, selgelt on tunda küpsed troopilisemad puuviljad. Lisaks ürdid ja meresoolased vetikad. Otseselt antiseptilist meditsiiinilist turbasust aroomist ei leia. Pigem on turbasuitsusus hästi muude aroomidega integreeritud. Klaasis seistes tuleb kerge magus sõnnikulisus. Tilk vett toob toffee, vanilli, veidi kookost ja seedermänni seemned ehk Ameerika tamm tuleb enam esile.

2015. aastal villitu: selgelt õhem koos kergelt metallise antiseptilise meditsiiinilise turbasusega; selgemalt ka vanill ja ehk ka otseselt magusaid linnaseid.

Maitse: paks ja kreemine ning hästi aroomi jätkav. Eksootilisemate puuviljade magusus koos ürtide värskusega. Turbasuitsusus kasvab puuviljasuse peale ning see on selline turbane õlisus, kus selgelt kaasas ka jood, kamper, rohelised oliivid ja greip. Veidi ka vanilli, mis annab suutundesse ümarust.

2015. aastal villitu: selgelt on ka maitsed ja suutunne õhem ja vaesem. Suitsusus siin meditsiiniline, kuid pigem veidi tuhane, kuhu tuleb juurde ka selgemalt tammevanill. Iseenesest täitsa hea, kuid võrdluses varasemaga jääb selgelt alla.

Lõpp: pikk, puuviljad ja ürdid, kerge meresoolane metallisus integreeritud turbasuitsususega. Magus-kuiva hea tasakaal.

2015. aastal villitu: keskmise pikkusega, turbasus siin meditsiiinilisem, kerge greip, mille lõpetab magus vanill ja linnasus.

Hinnang: B+

Mida 2015. aasta Laphroaig viskis pole – troopilisema poole kaldu puuviljad ja täidlus nii aroomis kui maitsetes. Varasema Laphroaigi 3% kõrgem kangus on samuti palju paremini maitseid kandev.

ARRAN 10 yo Orkney Bere Barley 2004/2014

Teine Bere odrast valmistatud Arran on siis 10-aastane, küpsenud samuti eks-burboon vaatides ning villitud vaadikangusel 2014. aastal kokku 4890 pudelit. Maitstav on pärit 5cl näidispudelist.

Arran 10 yo Orkney Bere Barley 2004/2014, 56,2% nc, ncf

Aroom: üllatavalt magus ja peamiselt just toffee, linnasus ja mesisus. Need on selgelt pealmised ja üsna domineerivad. Lisaks tammevanill ja veidi isegi selline võine. Kõrge kangus pole aga üldse tunda. Veega lahjendades läheneb 8-aastasele. Aprikoosid, tsitrused ja veidi ürdisust.

Maitse: linnasus, vanill ja toffee ühelt poolt ning särtsakad tsitrused, ingver ja kerge vürtsikus teiselt poolt. Tammisem ja vähem puuviljasem võrreldes 8-aastasega. Vähese veega lahjendades veidi värskem.

Lõpp: keskmise pikkusega. Tammevanill, tsitrused, ingver.

Hinnang: B

Samuti väga hea, kuid palju magusam kui 8-aastane ja mulle vähem meelepärane. Veega veidi lahjendades liigub maitsetelt aga üsnagi selle lähedale.

ARRAN 8 yo Orkney Bere 2004/2012

Bere oder on Šotimaa vanim kultiveeritud odrasort. Ilmselt tõid viikingid üle 1000 aasta tagasi Briti saartele. See odrasort oli kuni 19. sajandi keskpaigani ka viski tootmisel üsna tavaline või isegi peamine. Sordiaretuse mõjul, kus otsitakse keskkonnale vastupidavamaid ja paremat saaki andvaid odrasorte, vajus Bere 20. sajandil suuresti unustusse. Õnneks on ka viskitööstuses inimesi, kes maitserikkamate viskide otsingul pöörasid vähemalt eksperenteerimise mõttes taas pilgu sellele unustuses ja vaevalt saadaval olevale ordasordile. Nendeks olid eelkõige Bruichladdich, kuid väiksemal määral ka Springbank ja Arran.

Bere odraga seotult tegi Arran 2000ndate alguses koostööd ülikoolidega (Agronomy Institute of Orkney College, University of the Highland & Islands) ning eesmärgiks oli sellest ka viski destilleerida. Destilleerimisele jõutigi 2004. aastal ning selle tulemusel villiti kaks viskit – esimene 8-aastane 2012. aastal (5800 pudelit) ja vaadikangusel villitud 10-aastane 2014. aastal (4890 pudelit). Mõlema puhul toimus küpsemine eks-burboon vaatides. Siinmaitstav on siis neist esimene ning see on pärit 5cl näidispudelist.

Arran 8 yo Orkney Bere 2004/2012, 46,0% nc, ncf

Aroom: magus linnasus, kus piisavalt ka magusamaid, kuid siiski piisavalt särtsakaid tsitruseid. Veidi lillelisust koos kergelt kääritusele pöördunud puuviljadega. Kummelitee. Klaasis seistes Arranile omane tsitruste, pirni ja magusa tammevanilli kooslus.

Maitse: esmalt vürtsikust tammevaadist, siis magusaid värskeid tsitruseid, linnasesuhkur, kerge ürdisus. Lisaks ka oodatud ingver, pirn ja magus tammevanill.

Lõpp: üsnagi pikk. Ümar ja kergelt isegi ehk õline. Küpsed aprikoosid siin, tammevürts ja -vanill.

Hinnang: B

Väga hea ja võib ka öelda, et üsna tüüpiline burboonvaatides küpsenud Arran. Ega see viski väga tavapärasest 10-aastasest (blogis veel selle kuu viimasel päeval) väga palju ei erine. Siiski on siinne Bere odrast valmistatu ehk veidi linnaselisem, värskem ja rikkalikum.

ARRAN Machrie Moor Cask Strength

Siinne vaadikangusel villitud Machrie Moor on laiemalt selle nime all villitavatest kolmas. Teistest eristuvaks ongi eelkõige kõrgem kangus sest küpsemine on siingi aset leidnud ilmselt vaid eks-burboon vaatides. Lisaks on viskivabrikus kohapeal saadaval veel Machrie Moor Fingal’s Cut. Maitstav on pärit 5cl näidispudelist.

Arran Machrie Moor Cask Strength, 56,2% nc, ncf

Aroom: selgelt täidlasem ja jõulisem kui 10-aastane. Seda eelkõige tänu 10% kõrgemale kangusele, mis toob ninatundesse enam maitseid. Üsna magus suitsusus, linnased, karamell ja vanill. Lisaks on tunda viski noorust lillelisuse ja sealhulgas ka nõrga atsetoonisusega, mis ei muutu siiski domineerivaks ega jää kestma kuigi pikalt. Veidi veel ka soolakat sidrunit.

Maitse: suutundelt kreemine ja hästi suud kattev. Kangust arvestades aga üsna kerge. Selge suitsusus ning see on siin äratuntavamalt turbasuitsusus. Magus linnasus, vanill, veidi sidrunit. Kõrgem kangus annab neile vähestele maitsetele siin võrreldes 10-aastasega selgelt enam jõudu, et need saaksid esile tulla.

Lõpp: keskmise pikkusega. Peamiselt magus linnasus koos kergelt rohupõlengu laadse suitsususega. Sidrunikoor ja veidi ka soolasust järelmekis.

Hinnang: C+

Jõulisem, magusam, paksem ja selgelt parem kui 10-aastane Machrie Moor. Kellel soov Machrie Moor viskit soetada, tasub soetada siinmaitstud, mitte 10-aastane.

ARRAN Machrie Moor 10 yo

Arrani viskid juhatab sisse 10-aastane Machrie Moor nimeline Lochranza viskivabriku turvastatud linnastest valmistatud ühelinnaseviski. Selgituseks niipalju, et peale Lagg viskivabriku valmimist 2019 ja esimeste viskide villimist 2022 nimetati Arran viskivabrik ümber Lochranza’ks; mõlemad kuuluvad Isle of Arran Distillers omandusse. Kui Machrie Moor viski villiti Arrani poolt esimest korda juba 2010, siis siinmaitstav 10-aastane toodi turule alles 2022. Olen varasemalt maitsnud vaid korra Machrie Moor viskit ning siis oli selleks vanuse märketa versioon (blogis 16.04.2017). Siinmaitstav on pärit 5cl näidispudelist.

Arran Machrie Moor 10 yo, 46,0% nc, ncf

Aroom: üsna lihtne ja kerge. Lahja õun ja õrn sidrun ning vaid kerge suitsusus, mis lõkkesuitsune ja veidi tuhane. Klaasis seistes veidi enam magusust – linnasesuhkur, küpse magus ananass ja barbariss. Pikemal klaasis seismisel kuivemad turvastatud linnased ja kriidisus. Tervikuna üsna tasane ja vaoshoitud.

Maitse: algus kerge ja magus. Suutundelt meeldivalt kreemine ja õrnalt suitsune; vajaks siiski kõrgemat kangust, kuna praegu natuke selline lahja. Keskosast alates soolasust veidi ning seda koos kerge tammisuse, sidrunikoore ja rohususega.

Lõpp: keskmise pikkusega, ümar, sidrunikoort, kergelt ürdine ja suitsune, järelmekis soolane noot.

Hinnang: C+

Tervikuna üsna meeldiv ja OK viski, kuid samas on see selline liiga lihtne ja kerge, mis mingit meeleülendust ei paku.

KILCHOMAN 16 yo

Kolmas Kilchoman on selle ikkagi ju noore viskivabriku (asut. 2005) kohta üsna eakas – koguni 16-aastane. Maitstav on villitud 4. oktoober 2023 ning seda vaid 5000 pudelit. Kokku on siin segatud 21 vaati, millest suurema osa on moodustanud eks-burboon vaatides küpsenud viskid ja juurde segatud siis veel ka oloroso šerri vaatides (butt) küpsenud. Hind on sellel viskil aga endale tervikpudelina soetamiseks selgelt liiga kõrge (200 ja enamasti veel uhkelt pealegi). Seega on täiesti piisav see viski üksnes 4cl näidispudelist ära proovida. Kahjuks kehtib see sama tõdemus üha sagedamini ja üha enam teistegi ühelinnaseviskide kohta.

Kilchoman 16 yo, 50,0% nc, ncf

Aroom: küpsust on kohe tunda. Esmalt troopilisi puuvilju, mille siiski kahjuks varjutab liiga kiirelt kuivem tammine vürtsikus. Õnneks see tammisus ei jää pikalt domineerima, vaid selle asendab aroomis üsnagi tugev turbasuitsusus. Suitsususes leidub sellist meeldivat ürdisust. Kasvav magus-soolane suitsusus, metsaalune kõdu, veidi tubakat ja isegi meeldivat lehmasõnnikut – viimased ei pääse aga siiski piisavalt esile, jäävad pigem juhuslikuks külaliseks. Tervikuna üsna tsiviliseeritud. Veega veidi lahjendades tulevad turvastatud linnased, kuid sellega koos ka merevetikad, kus juures ka selge metallisus (tühjas klaasis on see metalline noot väga selgelt esil); hooti lööb nüüd sisse aga toffee. Pigem ilma veeta.

Maitse: suutundelt algus üsnagi ümar, kuid üllatavalt tugev turbasuitsusus. Ehk isegi veidi liiga suitsune, kuna muud maitsed peavad võitlema, et alt esile pääseda. Suitsusink, nahka veidi, vürtsikas tammisus keskosas selgelt, lisaks sellist veidi sõnnikulisust juurviljasust, kuhu sekka tuleb ka kuivatatud puuviljade magusust. Veega lahjendades endiselt tugevalt suitsune, kuid nüüd lisandub soolasust ja ka veidi metallisust.

Lõpp: pikk ja tugevalt turbasuitsune, ka siin kuivatatud puuvilju tunda selle suitsususe alt koos vürtsika tammega. Järelmekis kerge magus-soolasus, kus jällegi see metalline noot juures.

Hinnang: B+

Piiripealselt suurepärane, kuna minu arvates ei suuda see Kilchoman head tasakaalu leida. Viskleb kuidagi siia-sinna justkui teadmata mida endaga peale hakata. Ehk on siin viskis tunda need viskivabriku esimeste tegutsemisaastate otsingud, kus püüti alles selgusele jõuda, mida Kilchomani destillaat endast kujutab.

KILCHOMAN PX Sherry Cask Matured

Teine Kilchoman on pärit Pedro Ximénez vaatidest. Tegemist on siinkohal 2023. aastal villituga. Esimene laiemalt villitud PX vaatides täisaja küpsenud ja nendes vaid viimistletud Kilchoman toodi turule 2021 ning siis oli selle kanguseks 47,3%. Siinmaitstav on vähemalt viie aasta vanune, 50% kanguses ning kasutatud on üksnes täisaja PX vaatides küpsenud viskisid. Pärit on maitstav 4cl näidispudelist.

Kilchoman PX Sherry Cask Matured (2023), 50,0% nc, ncf

Aroom: algus pigem suletud. Tasapisi avaneb. Kergelt magus puuviljasus koos samuti pigem vaid kerge suitsususega. Õrn metalline noot. Klaasis veidi seistes vana nahk ja metsaalune kõdu, kuid need ei tõuse kahjuks piisavalt esiplaanile. Üle poole tunni seistes tuleb ohtralt tammisust, koos muskaadi ja vürtsika suitsususega. Vesi midagi head juurde ei anna ning pigem seda mitte lisada. Pigem on lahjendatult lihtsam ja kuidagi liistunud.

Maitse: esmalt kuivatatud puuviljad, just kuivatatud viigimari. Siis tugev suitsusus, millele järgneb üsnagi intensiivne tammine vürtsikus, kus leitavad nii muskaat kui ka ingver. Turbasuitsusus on võrreldes aroomiga maitsetes enam ja selgemalt esil. Vesi toob ehk veidi enam suitsusust, kuid seda koos kergelt metallise ja kirbelt rohuse noodiga.

Lõpp: üsna pikk. Tugevalt tammine vürtsikus ning tugevalt suitsune, mis samas endiselt kergelt metalline.

Hinnang: B

Viski, mis ei vastanud üldse oodatule. Pigem eeldasin selle viski olevat magusalt siirupise suitsususe laadne, kuid tegelikult hoopiski üsnagi tammine ja vürtsikas. Veidi selliseid kahetisi tundeid tekitav ja ehk päris mitte mulle, kuid siiski Kilchomanile omaselt väga hea turbasuitsune linnaseviski.

KILCHOMAN Genesis Stage 4: Mashing

Kevadel sai hangitud kolme 2023. aastal villitud Kilchomani näidised. Maitsen need nüüd järjest ära. Esimeseks on Genesis seeria neljas viski. See seeria on pühendatud nime poolest siis kõigi linnaseviski valmistamise protsessidele. Neljas etapp on selles Mashing ning seda nime ka see viski kannab. Viski enda valmistamiseks on kasutatud Kilchomani enda linnastatud (20 ppm) ja Port Ellen linnastusest (50 ppm) pärit linnaseid. Viski on kokku segatud 75% osas eks-burboon, 20% eks-konjaki ja 5% osas eks-šerri vaatides küpsenuist. Kokku villiti seda viskit 3000 pudelit. Siinmaitstav on pärit 4cl näidispudelist.

Kilchoman Genesis Stage 4: Mashing, 49,1% nc, ncf

Aroom: meeldivalt kutsuv magus suitsune linnasus. Tüüpiline noore Islay viski aroomid, ei midagi kompleksset, kuid samas meeldiv tervik. Veidi vanilli, soolakat sidrunit ja tuhast suitsusust. Klaasis seistes enam magusust.

Maitse: magus ümar linnasus ja vanill. Tugevalt suitsune. Peamiselt magus, kuid lisaks veidi sidruni koort ja kreeka pähkleid oma kerge kirbe noodiga. Teises pooles tuleb vürtsikat tammisust (konjaki vaat?).

Lõpp: üsnagi pikk ja seda just suitsususe osas. Veidi rohusust, sidrunikoort magusatele linnastele lisaks.

Hinnang: B

BRAEVAL 12 yo Whisky-Fässle 2009/2022

Peale Campbeltowni reisi postitusi saab minna suvekuude maitsmiste juurde. Paslik on siis ka veidi ettepoole vaadata. Juunis tulevad peale tänast väikest vahepala Braeval viski näol kõigepealt kolm Kilchomani ning seejärel viis Arranit. Juuli on plaanide järgi Glenlivet ja siis kuus Glen Granti ning ehk mõni kergem viski veel. August on praegu kavandatud tervenisti Bruichladdichi viskidele – kolm Laddiet, kaks Port Charlotte ja kolm Octomore viskit. Ja nii saavadki suvekuud täidetud.

Esmalt aga Braeval, mis villitud Saksa viskipoe ja sõltumatu villija Whisky-Fässle poolt. Tegemist on 12-aastase Speyside piirkonna viskiga, mis destilleeritud aprillis 2009 ja villitud veebruaris 2022. Küpsenud on see täisaja butt mõõtu vaadis, mis arvatavasti on olnud teise- või ehk isegi kolmanda täitekorra oma. Maitstav on pärit 2cl näidispudelikesest.

Braeval 12 yo Whisky-Fässle 2009/2022, 52,1% nc, ncf

Aroom: esmalt pigem neutraalne ja suletud. Kuiv, kerge teraviljasus, kuivem puidusus, röstisai. Oodates tuleb puuviljast magusust, selline hapukoore virsikukoogi aroom. Veidi vett toob õuna äädikat.

Maitse: üsna lihtne teraviljasuse ja kerge tammevürtside segu. Keskosas linnaselist kreemisust ning teises pooles enam vürtsikust. Veega lahjendades suutundelt märksa kreemisem ning esile tuleb šerrivaadi laadne mekk, kus segunenud virsikud ja õunad koos mõningase marjasusega, vürtsidest nüüd ingver.

Lõpp: keskmise pikkusega, linnased, vürtsid, kuivusele kalduv.

Hinnang: C+

Glen Scotia & Dunnage Warehouse Experience

Nüüd siis veel viimane postitus Campbeltowni reisist. Ja selleks on põgus Glen Scotia viskivabriku enda tutvustus ning sellele otsa viskivabriku ringkäigu järel Dunnage Warehouse Experience käigus maitstud Glen Scotia viskid.

Glen Scotia viskivabriku põhjalikum tutvumine sai sel korral Campbeltowni külastades siis õnneks teoks. Aastal 2022 jäi see kahjuks kogemata. Olin broneerinud reede 17.05 kell 14:00 Dunnage Warehouse Experience tuuri, mis sisaldas endas põhjalikku ringkäiku viskivabrikus (1 tund) ning seejärel viie otse vaadist võetud viski maitsmist (1 tund). Peale minu oli veel selle tuuri võtnud kaks inimest, seega oli tegemist rahulikult kulgenud põhjaliku ringkäigu ja maitsmisega.

Glen Scotia on rajatud 1832 ning üpris tormise ajalooga, kuna see on käinud käest-kätte ja pea kahesaja aastase tegutsemise sisse on jäänud ka kolm sulgemisperioodi (1930-1933; 1984-1989; 1994-1999). Kuna praegu läheb Glen Scotia viskil ja tervikuna ka omanikfirmal (Loch Lomond Group) hästi, siis on viskivabrikus augustist alates ees ootamas suuremahulised uuendus- ja laiendustööd. Kui 2023 toodeti kokku 770 000 liitrit, siis laiendusega tõstetakse võimekus 1,5 miljoni liitri peale. Kui praegu on vaid kaks destilleerimispada, siis juurde lisatakse veel kaks. Samuti uuendatakse meskitünn ja lisatakse juurde fermenteerimistõrsi (Glen Scotias on need terasest ning praegu on neid kuus sees ja kolm väljas).

Viskivabrik on nt Springbankiga võrreldes üsna erinev. Seda nii paigutuse kui ka üldise tunnetuse poolest. Kui Springbank on selline eelindustriaalne, siis Glen Scotia selgelt industriaalne. Kui Springbankis on enam puitu, siis Glen Scotias enam metalli. Glen Scotia viskivabriku seadmete paigutus on üsna kokkusurutud ja meenutab veidi sellist vertikaalset struktuuri.

Kuna Glen Scotia viskivabrik paikneb elumajade vahele kokku surutult, siis pole seal ruumiga priisata ning nt ka suuremat ja pikemaajalist linnaste hoiukohta seal pole (linnaste hoidla 2x50 tonni). Linnaseid, mis pärit kirde Šotimaalt, tuuakse viskivabrikusse kahel päeval nädalas. Turvastatud linnastest destilleeritakse Glen Scotias vaid aasta algul (aastasest tootmisest üksnes 6%): kaks esimest nädalat kergelt (kuni 15 ppm), kaks nädalat keskmiselt (23 ppm) ja kaks viimast nädalat tugevalt (50-55 ppm) turvastatud linnastest. Kuna ruumi on Glen Scotias vähe, siis kohapeal on ladudes üksnes 50 000 vaati ning neid hoiustatakse peamiselt n.ö euroalustel püstises asendis (palletised warehouse); üksnes väike osa vaatidest paikneb traditsioonilises viskilaos.

Maitsmiseks oli toodud viis vaati. Allpool nendes olnud viskide tutvustus. Kuna maitsmispäeva hommik algas Campbeltownis üsna niiske ja tiheda uduga, mis tõi mulle kaasa üsna kinnise nina, sai palutud maitsmiselt kaasa veel 1,5-2 cl näidised. Lisaks allpool toodud fotole vaatidest on ka siis näidispudelikeste foto, mis näitab ilusti ära ka maitstud viskide värvi. Näidiseid proovisin hiljem, kui nina uuesti toimis ning allolevad maitsekirjeldused on siis nende kahe mekkimise koond. Kõik viskid loomulikult siis vaadikanguses (% ligikaudne), külmfiltreerimata ja loomuliku värviga.

1. Glen Scotia 2016, ex-bourbon #2120, 60%

Aroom väga meeldiv puhas linnaseline teraviljasus koos lillelisusega. Kerge mittedomineeriv ega -häiriv atsetoonisus. Siis mineraalne kriidisus, tsitrused koos värskete õuntega. Kangus pole üldse tunda, pigem meeldiv aromaatne pehmus. Veega lahjendades, mida see ei vaja, tuleb esile vanill. Maitsetes leitav üsnagi meeldiv kooslus lillelisusest, värskest magusast tammest, rohususest ja otsesemast piirituselisusest. Veega lahjendades tuleb siiski kerge mõrkjas noot, mis omane just tooremat sorti aprikoosidele. Lõpp keskmiselt pikk. Peamiselt rohune vanill. Veidi piirituseline, mis toob ka kerge mõrkjuse. Tervikuna ehk liiga noor ja toore. Hinnang: C+

2. Glen Scotia 2013, 1st fill ex-bourbon, alates 2021 1st fill oloroso (Toneleria Del Sur) hogshead #2, 58%

Aroomis tuleb esimesena ürdid, millele kummalisel kombel lisandub kanepiseemnetega rukkileib. Siis muutub tavapärasemalt kuivaks šerrisuseks, kus kahjuks pea olematult puuviljasust ja marjasust. Samas on leitav kuivemat tammisust, vanillikauna. Pigem üheplaanilne ja igav. Ka maitsetelt pigem lihtne, kuid selgelt veinine ning seda üsna tugeva magusa ääristusega. Meeldivaks on siiski kreemine suutunne. Veidi tunda nahksust ja õrnalt vürtsikust. Lõpp lühike kuni keskmine. Magus veinisus koos õrna vürtsika noodiga. Tervikuna kuidagi ebakindel ja harmoonilise tervikuta aroomi ja maitse vahel. Hinnang C+

3. Glen Scotia 2016, 2nd fill PX #3393, 59,9%

Aroomis selge šerrisus, ninatundelt üsna paks ja kreemine. Punased marjad (jõhvikas, pohl, maasikas) koos küpsete põldmarjadega. Lisaks sellele kuivatatud õunad, nahk, rosinad ja õrn vürtsikas noot. Suutundelt täidlane ja kreemine. Kuivatatud puuviljade mix, šokolaad. Huvitava noodina tuleb sisse mõõduka suhkruga pihlakamoos. Kangus ka siin hästi kontrolli all. Maitsed ehk tervikuna veidi lihtsad, kuid siiski väga meeldivad. Lõpp pikk, kus lainetena vahelduvad magus veinisus ja kuivem tammisus, lisaks selgelt šokolaad. Hinnang: B

4. Glen Scotia 2001, ex-bourbon, alates 2019 Barena Bordeaux Red Wine Cigar Cask (kitsam ja pikem kujult), 56,8%

Aroom selline kuiv tammepuidune veinisus, kus veidi ka sellist sametist tuhasust (mitte suitsust). Maasikamoosine, kasvavalt kreemine, nahkne ja šokolaadine. Veega lahjendades tubakat. Maitse kattub aroomiga. Suutundelt kreemine-nahkne. Üsna veinine, kuid siin on üllatavalt kõrget kangus teravusena tunda, kuigi see kõige madalama protsendiga. Seda põhjustab ilmselt vürtsikus, mida eelnevates polnud. Lõpp keskmiselt pikk, kerge kirbus ja vürtsikus, mida tasakaalustavad hästi nahk ja šokolaad. Hinnang: B

5. Glen Scotia 2016, Heavily Peated (58,1 ppm) ex-bourbon, 59%

Aroomilt üsna tugev turbasuitsusus, milles selline muldne magus juurikalisus ja sügisene metsaalune kõdu. Lisaks kerge merevetikaline rand peale sügistormi. Klaasis seista lastes tuleb domineerima magus turvastatud linnas. Veega lahjendades lillelisus, ka kerge atsetoonisus, turbasus kergem. Maitses magus turbasus, suutundelt õline. Kangus samuti väga hästi kontrolli all. Merevetikad, tammeröst, grillliha. Selged vihjed Islay saare viskide turbasusele. Veega lahjendades tuleb veel vanill, suitsusus muutub pigem lõkkesuitsu laadseks. Lõpp keskmiselt pikk, tammeröst, turbasus, kerge soolasus ja rohusus. Hinnang: B+

Cadenhead’s Warehouse Tasting

Ka seekordsel Campbeltowni külastusel sai 18. mail päevakavva lisatud Cadenhead’s Warehouse Tasting. Kui 2022 leidis see aset viskikooli raames Springbanki viskivabriku territooriumil asuvas viskilaos, siis nüüd on Cadenhead rajanud üsna oma poe lähedale eraldi väikese improviseeritud ruumi, kus maitsmised toimuvad.

Laupäeva hommikupoolse maitsmise oli broneerinud lisaks minule veel kaheksa inimest. Peale esimesest vaadist viski klaasidesse valamist küsis maitsmise läbiviija, kas keegi on autoga. Kaks Kanada meest tõstsid nagu koolipoisid kohe käed ning loomulikult oligi nende maitsmine läbi. Naljavennad. Kuna Šotimaal on nulltolerants, siis ei saanud muidugi neile lubada mingit alkoholi serveerimist. Alles jäidki kaks šotlast, üks iirlane, kolm sakslast ja mina. Ja see seltskond oli üsna lõbus ja sõbralik ning see kandus üle hiljem ka maitsmistuppa. Ka tunnine planeeritud maitsmine kestis lõpuks poolteist tundi ja sellele otsa veel tund maitsmistoas. Üksteisega tutvudes selgus, et üks šotlane oli ka suur viskide kollektsioneerija (u 200 viskit ning pea kõik avatud) ning iirlane omas lisaks viskikogule (u 150 viskit, enamus suletud) veel suuremat veinide kollektsiooni (üle 300 pudeli). Teine šotlane oli pigem maitsmise peal väljas ning kolm noort 30-ndates sakslast olid viskimaailmas alles esimesi tõsisemaid aastaid astumas (neile sai soovitatud tutvust teha La Famiglia Nostra viskidega, millest nad polnud varem midagi kuulnud). Seega oli kogu seltskond üsna sarnase orientatsiooniga ning nendega huvitav mõtteid vahetada.

Maitsmiseks oli toodud kuus vaati. Võtan need allpool tutvustada.

1. Blended malt, 12 yo, 59,3%

n.ö soojenduseks antud Cadenhead’ poolt kokku segatud viski, mis oli üsna puuviljane, seda koos kerge vanilli ja magusa puidususe seguga; suutundelt meeldivalt kreemine. Koostisviskid, mida küll öeldi, jäid mul kirja panemata, kuid kokku oli neid kolm ning vanused olid segus peamiselt 12-, kuid ka 14- ja väike osa isegi 24-aastast.

2. Glenburgie 12 yo (9-a. burboon + 3-a. Madeira) 57,5%

Aroomis kerge vürtsikusega kreemine-marjane veinisus. Kuivatatud puuviljade segu ja selge tammevaadi aroom. Maitse väga meeldiv. Puuviljane kreemisus, kergelt vürtsikas tamm. Teises pooles täidlane veinisus. Paari tilga veega viimast isegi enam, kuid ehk pöördub liiga veiniseks ja magusaks. Lõpp siiski üsna pikk, kuid samuti ehk liiga veinine ja magus minu jaoks.

3. Glen Garioch 11 yo (8-a. burboon + 3-a. Amontillado šerri) 58,0%

Väga puhas ja meeldiv šerrivaadi mõjuline aroom. Tammisus koos kerge väävliga, mis ei ole siiski kuigi tugev. Kerge köömen, ürdid. Veidi sellist suurema rukkiviski mõjulist burbooni. Paar tilka vett toob aroomi naha ja aromaatse tubaka – toimib paremini. Maitses karamelliseeritud apelsin ja suhkur, šerrisus, nahk, tubakas. Veidi vett toob kuivatatud ploomid ja tumedad rosinad. Lõpp keskmise pikkusega ja kuivusele kalduv; suud siiski väga hästi kattev. Kuivatatud must ploom kindlasti siin esil.

4. Craigellachie 13 yo (10-a- burboon + 3-a. Oloroso šerri) 55,9%

Aroomilt tugevalt šerrine, ka värvilt kõigist tumedam. Šerrisus on aga õnneks väga puhas – küpsed kirsid, šokolaad, puidulakk, rosinad. Veidi ka sellist konjakilisust. Paar tilka vett lisab naha ja kreemisuse. Suutundelt aga üsna terav ja ründav; aroomi põhjal poleks seda oodanud. Karamelliseeritud suhkur peamiselt, mis muudab maitse üsna üheplaaniliseks. Ka paari tilga veega jääb teravaks ja üsna kitsaks; siiski mitte mõrkjas ega kirbe. Alles u. 46%-ni lahjendades tuleb suutundes kreemisus ja maitses karamelliseeritud tsitrused. Lõpp keskmise pikkusega, karamelliseeritud suhkur ja karamelliseeritud tsitrused.

5. Paul John mix (India viski, mille Cadenhead ostis nelja aasta vanusena, mis viiest vaadist kokkusegatuna küpses veel viis aastat Šotimaal) 53,3%

Meeldivalt paks suutundelt, troopilised küpsed puuviljad – mango, papaia. Vanillikreem, magus tamm. Väga meeldiv aroom, kuigi samas üsna lihtne. Suutundelt kreemine algus, millele kohe otsa üsna vürtsikas tammisus. Paar tilka vett tõid maitsesse üllatavalt selgelt seedermänni seemned ja neile lisaks ka troopiliste puuviljade magususe. Järelemekis kerge suitsune noot, muidu üsna lühike ja kuivusele kalduv tammisus.

6. An Orkney 20 yo (burboon) 61,5%

Aroomilt ümar, kergelt magus kreemine tamm, kuhu sisse tuleb hooti kuivemat puidusust. Kõrget kangust ei ole üllatavalt üldse tunda. Veega lahjendades endiselt peamiselt tammevaadi aroom. Oodanuks enam puuviljasus ja mesisust (ikkagi HP). Maitses tuleb esimesena õrn suitsusus, millele lisandub kuivemapoolne tamm. Kõrge kangus on suutundes aga teises pooles teravalt tunda, seda võimendab veel see kuivus. Veega lahjendades suutundelt selgelt ümaram. Lõpp keskmise pikkusega, selgemalt siin suitsusus ja seda nüüd koos vürtsika tammega. Vanus viskil on, kuid küpsust mitte.

Tervikuna olid kõik maitstud minu jaoks ehk liiga vaadimõjulised. Enam oleks soovinud destillaadi enda maitseid tunda. Siiski olid need järelküpsemise läbi teinud viskid kõik head kuni väga head. Peale kuue viski maitsmist sai kogu seltskonnaga edasi liigutud Cadenhead’ maitsmistuppa (Tasting Room), mis on tegelikult hubane väike söögi- ja joogikoht. Seal oli siis lisaks maitsta enda valiku alusel üks tasuta dram (võtsin ühe burboonvaadis küpsenud Glen Garioch viski) ning tellida endale soovi korral midagi söögipoolist (ise sai võetud kanasupp, mis oli meeldivalt paks ja rammus, ning veel ka viskiga maitsestatud hägis (Haggis) juustuga, mis serveeriti pehme ciabatta vahel – ülimaitsev!). Lisaks oli üks maitsmisel olnud rahakam šotlane nii lahke ja tegi kõigile kaks ringi lisa dram’e välja. Nendeks olid Cadenhead’s Club eksklusiivsed viskid: 10-aastane Ben Nevis 2012/2023 (53,7%), mis oli noor ja tugevalt, kuid puhta, šerrivaadi mõjuga kergelt suitsuse vihjega viski ning 25-aastane Burnside 1998/2024 (51,4%, ´teaspooned´ Balvenie), mis oli meeldivalt puuviljase magususe ja kerge vürtsikusega küpse viski. 

Mõlemad olid suurepärased viskid ja panid seega kogu Cadenhead’ intensiivsele maitsmisele ilusa maitserikka punkti. Koju kaasa sai Cadenhead’ poest siis veel lõpetuseks ostetud viis 20cl pudelit, millest üks oli seesama 10-aastane Ben Nevis ning teised Caol Ila, Ord, Deanston ja Glen Garioch.