Siinse
viski puhul on tegemist siis ühe näidisega paari viimase aasta trendist, s.t
kasutada turvastatud linnaseid linnaseviskide valmistamisel, mida tavaliselt
sellega ei seostata. Seda teed on läinud mitmed Speyside ja Highland
viskivabrikud ning lisanud oma sortimenti vähemalt ühe turvastatud linnastest (nt
anCnoc, Glen Moray, Glenturret, Tomatin, Tomintoul, Edradour; varasemalt juba
Ardmore, Benromach, BenRiach) või siis vähemalt fenoolse viski küpsemiseks
kasutatud vaati kasutades (nt Glenlivet, Glenrothes, Balvenie, Glenfiddich,
Macallan) valmistatud viski. Enamasti on need viskid küpsemisealt noored ja
ilma vanuse märketa. Soov on noore viski abil säilitada turbasuitsu mõju
lõppviskis. Iseenesest on ju need kõik huvitavad eksperimendid, kuid suurt
mõtet sellel ma ei näe; kindlasti ei osta ma ju neid viskisid soovist maitsta
suitsust linnaseviskit. Sel eesmärgil pöörduksin ikka eelkõige Islay saare
viskide poole. Ainus põhjus, mis paneb neid Speyside ja Highland suitsumõjulisi
viskisid proovima, on huvi proovida konkreetse viskivabriku põhitoodangust
lahknevat ja ei midagi muud. Nii on see ka siinse GlenDronach „Peated“ viski
puhul.
Suitsust
linnaseviskit oli loogiline oodata ka GlenDronach puhul, kuna viskivabriku
omanik oli juba villinud nii suitsust BenRiach (suures valikus), kui ka
Glenglassaugh (Torfa) viskisid. GlenDronach „Peated“ on ilma vanuse märketa
(NAS) ühelinnaseviski, mis peale algset küpsemist eks-burboon vaatides on
järelviimistletud teadmata aja Oloroso ja Pedro Ximénez šerri vaatides.
Maitstav on pärit 6cl näidispudelist.
GlenDronach
„Peated“, 46% nc, ncf
Aroom:
magus, kreemine, suitsune. Suitsusus ei ole mereline ega meditsiiniline, vaid
lõkkesuitsune, eriti veel selline koduaia koristuse rõske suits, mis tekib, kui
juba madala leegiga lõkkesse visata märjad oksad ja lehed ning eriti taime- ja
puujuured. Aroom meenutab ka kevadist keldrit, kus kartulitel juba üsna pikad
idud tekkinud. Iseenesest üsna omapärane ja meeldiv suitsusus. Lisaks sellele
veel hapukas leivataigen, kanarbikumesi, kampripulber, magusad linnased, vanill
ja väga õrnalt taustal iiris. Vee lisamisel tuleb alt kergelt esile õun, pirn
ja ananass (veidi ka tsitrus), kuid seda mitte värskena, vaid pigem siidrina.
Maitse:
magus suitsusus, kreemine tekstuur. Suitsusus jällegi selline soine, taimne,
kõdune, õline. Vanill ja magusad linnased. Kummelitee, tikker ja õunasiider
ning veidi torkivat tammist pipart keelel. Veega tuleb viski noorus enam esile.
Lõpp:
üsna pikk. Õunasiider ja ananass. Veega lõpp veidi piirituseline, kuivem ja
vürtsisem.
Hinnang: C+
Üsna meeldiv, kuid samas suhteliselt noor (ilmselt 5-8 aasta vanune) ja veel piirituseline,
millel puudub pikemalt küpsenud linnaseviskile omane täidlus ja ümarus. On küll
erinevaid aroome ja maitseid, kuid need pole veel jõudnud omavahel
integreeruda. Ilmselt oleks paar-kolm lisaaastat korralikes eks-šerri vaatides
loonud üpriski omapärase ja meeldiva koosluse; samas oleks olnud huvitav
maitsta seda ilma igasuguse järelviimistluseta üksnes burboon vaatides
küpsenuna. Ehk on oodata eri versioone edaspidi, kuid olude muutumisest
lähtuvalt (Glendronach viskivabriku koos BenRiach ja Glenglassaugh
viskivabrikuga omandas sel kevadel USA suurkorporatsioon Brown-Forman) pole see
siiski kindel. Ja kas sellist suitsust tüüpi linnaseviskit peakski üldse
GlenDronach villima?