Wolfburn on üks
neid Šoti uuema laine viskivabrikuid, mis jõudnud ka juba viskide villimiseni. Wolfburn
viskivabrik on rajatud 2013. aastal (tootmine algas jaanuaris) Thurso’s ja on
nüüdsest Šoti maismaa kõige põhjapoolsem viskivabrik (enne oli selleks Wick’is
paiknev Pulteney). Tootmisvõimsuseks on aastas 135 000 liitrit. Esimene villitud
viski oli piiratud koguses ja selle kokkusegamisel oli osaliselt kasutatud
väiksemõõdulisi vaate, milles varem oli küpsenud Islay saare viski. Teine,
suuremas koguses villitud Wolfburn ühelinnaseviski (siinmaitstavatest esimene),
on küpsenud endistes burboon vaatides ja tuli lettidele samuti 2016. aasta
kevadel (nüüdseks on see saanud ka endale nime – Northland); kas ka selle puhul
on kasutatud Islay päritolu väiksemamõõdulisi vaate, pole päris selge. Uus
pudel villiti 2016. aasta sügisel, seekord nime „Aurora“ (teine siinmaitstav)
all ning see on peale algset eraldi küpsemist kokku segatud taastäidetud eks-oloroso
šerri (hogsheads) ja eks-burboon vaatides küpsenud viskidest, millele
arvatavalt juurde lisatud ka mõned tavapärased (mitte Islay päritolu)
väiksemamõõdulised vaadid. Mõlemad kolmeaastased Wolfburn viskid on pärit 6cl
näidispudelitest.
Wolfburn „Hand
Crafted“, 46% nc, ncf
Aroom: üsna kerge
ja pehme, kuid noore viski piirituselisus on kohe tunda. Teraviljane, kuivad
õled, rookatus. Kriidine, just selline kooliaegne tahvlilapi kriidisus. Siis
hakkab domineerima soolaga kaetud maapähkel (mulle nende lõhn ei ole kunagi
eriti meelepärane olnud). Taustal on tajutav selge suitsusus (vist ikka Islay
vaadid kasutuses olnud), magusamat linnasust, veidi vanilli ja magusa poolest
veel tooremapoolset ja kõvemat sorti pirni.
Maitse: kergelt
magus ja veidi võine suutunne. Teravili, taignane, pärmine. Pigem toordestillaat,
kui viski. Siiski meeldivam, kui aroom. Maitses tsitrust, eelkõige sidrun,
pipart ja siis vürtsikat mõrusust. Ka soolane. Mõni tilk vett tuleb maitsele
kasuks.
Lõpp: keskmise
pikkusega, magus ja veidi suitsune teraviljasus. Õrnalt piirituseline, rohune
ja lilleline lõpp.
Hinnang: C
Ei ole just kõige
kutsuvam aroom ning meenutab Abhainn Dearg noort viskit, mis varasemalt
maitstud. Maitse oli juba lubavam ning enam tavapärase Šoti linnaseviski
laadne, kuid ka siin on see pigem toordestillaadile, kui küpsele viskile omane.
Siiski on tajutav siin Wolfburn linnaseviski potentsiaal, mis heades vaatides
küpsemisel võib kujuneda aastate möödudes üsna heaks.
Wolfburn „Aurora“, 46%
nc, ncf
Aroom: tearavam,
tsitruselisem, piirituselisem, kuid seeläbi ka veidi värskem. Siiski jääb
kuidagi kinniseks. Klaasis seistes ümardub, esil kerge magusus, rosinaküpsised,
teraviljad koos lillelisuse ja rohususega. Erinevus eelnevaga on olemas, kuid mõlemat
ühendab nooruslik lihtsus. Ei ole ka siin aroom just kuigi meelepärane.
Maitse: magus, väga
kerge ja pehme. Alkohoolset kangust pole esmalt pea üldse tunda. Veidi õline
suutunne. Puuvilju tunda, õun ja kollased ploomid. Kerge vürtsikus lõpus. Noorus
on maitse lõpus siiski vast kõige enam tunda, kuid siiski on aroomiga võrreldes
ka siin maitse parem.
Lõpp: üsna lühike,
kaob kiirelt, rohune ja kuiv.
Hinnang: D
Mnjaa, midagi nagu neis mõlemas on, kuid päris ühelinnaseviskid need siiski veel ei ole. Pehmed ja kergelt mekitavad küll, kuid jäävad üsna piirituseliseks ja pigem lahjendatud toordestillaadiks, mis saanud vaid kerge vaadi puudutuse. Esimesel maitsmisel ei meeldinud kumbki mulle kohe üldse, kuid paari maitsmiskorra järel tuli tasapisi neis siiski midagi meeldivat esile. Kas ma ostaksin terve pudeli neid noori viskisid? Ei. Kas tekkis huvi neid uuesti proovida? Ei. Potentsiaal on siiski tajutav ning huvitav oleks Wolfburn viskit alles uuesti maitsta aastal 2021 või 2023, ehk siis 8- või 10-aastasena. Seniseks jätan selle viski puudutamata.