GLEN MORAY x3

Glen Moray viskivabrik on asutatud 1897. aastal. Selle omanikuks on 2008. aastast Prantsuse ettevõte La Martiniquaise. Tootmismahuks oli eelmisel aastal 3,3 miljonit liitrit, kuid ilmselt see on juba suurenenud, kuna aktiivne viskivabriku laienemine on käimas. Suur osa Glen Moray toodangust läheb seguviskide valmistamiseks (maailmas üsna populaarne Label 5 ja Prantsusmaal populaarne Glen Turner). Lisaks nime sarnasusele ühendab Glen Moray viskivabrikut Glenmorangie viskivabrikuga nende varasem kuulumine sama omaniku alla ning mõlema viskivabriku kalduvus kasutada viski küpsemiseks veinivaate. Seejuures oli Glen Moray üks esimesi viskisid, mille küpsemisel kasutati valge veini (Chardonnay, Chenin Blanc) vaate. Lisaks on Glen Moray ka see Speyside piirkonna viskivabrik, mis on hakanud alates 2009. aastast tootma tugevalt turvastatud (kuni 50ppm) linnastest destillaati (u 9% aastasest kogutoodangust), mis suuresti mõeldud küll seguviskide otstarbeks. Tallinnas on saadaval Glen Moray 12- ja 16-aastased ühelinnaseviskid. Kõik siin maitstavad viskid on pärit 6cl näidispudelitest.

1. Glen Moray „Classic“, 40%

Viski on küpsenud endistes burboon vaatides, mis värvi ja maitse järgi näivad enamuses olevat teise täitekorra vaadid. Kokku on segatud selles vanuse märketa ühelinnaseviskis kolme-, viie- ja seitsmeaastased viskid. Seega üpris noor.

Aroom: suhteliselt vaoshoitud. Kerge lillelisus ja rohusus, veidi pehmet puuviljasust ja värskendavat sidrunit. Tajutavalt on esil teraviljasus ja kergelt isegi suitsused linnased. Toordestillaadile veel üsna lähedane.

Maitse: kerge, pehme ja veidi selline „vesine“ suutunne. Keskel tuleb esiplaanile korraks ingveri vürtsikus ja sidrunipipar, millele järgneb õrnalt magus ja veidi kreemine teraviljasus. Kahjuks ei kesta kumbki maitse kuigi kaua. Kergelt piirituseline mekk.

Lõpp: pigem lühike, kuiv teraviljasus (Weetabix), veidi mõrudat rohusust.

Hinnang: D

2. Glen Moray 10 yo „Chardonnay Cask Matured“, 40%

Siinne viski on siis kogu oma küpsemisaja veetnud valge veini vaadis.

Aroom: kerge, pehme, aromaatne. Üsna magus. Magusad heledad viinamarjad ja punased mahlased õunad. Häirivaks on alt hooti esile tulev valge veini äädikas, mis magusad aroomid enda alla matab.

Maitse: algus magus ja suutundelt kergelt paks puuviljasus, mis läheb kahjuks kohe üle vesiseks ja hapukas-mõrudaks veinisuseks. Veidi ehk ka kaneeli. Rohused ja mitte kuigi mahlased õunad, kõvemat sorti pirnid, rohune. Valge veini vaat on selgelt oma mõju avaldanud.

Lõpp: lühike, rohune, kuiv.

Hinnang: D

3. Glen Moray „Classic Port Cask Finish", 40%

See on põhimõtteliselt siis Glen Moray „Classic“, mis on järelviimistletud kaheksa kuud Tawny Port veinivaadis. Seda näitab selgelt ka selline (juba ehmatav, kui viski seda värvi on) hele lõheroosa värvus.

Aroom: tajutavalt veinine ja marjane. Marjasuse all midagi hapendatut (hapukapsas?) ja jällegi see veiniäädikas. Meenutab ka kuivemat sorti rosé veini (seega mitte ainult värvilt). Iseenesest pole see marjane veinisus siin nii häiriv, kuid sellele lisanduv hapukus ja äädikalisus muudab aroomi viskile mitteomaseks.

Maitse: jällegi üsna vesine suutunne. Hapukas marjasus, milles veidi vaarikat, punaseid ja musti sõstraid ning lisaks neile punase greibi värskust. All veidi ka tumedat šokolaadi.

Lõpp: keskmise pikkusega, hapukas marjasus, eriti selline jõhvikamahlale sarnane.

Hinnang: D

Nende kolme viski kõrvuti maitsmisel on hästi tunda küpsemisviisi erinevusest tulenevaid mõjutusi destillaadile. Kõik on kerged n.ö suvised viskid. Aroom oli kõigi kolme puhul iseenesest üsna huvitav, kuid mitte kuigi kompleksne ega täidlane. Maitse oli kõigil selline „vesine“ ja iseloomutu ning ilmnenud maitsed ei kestnud kaua. Lisaks olid veinivaatides küpsenutel ehk liigne vaadi mõju tunda. Kõigi kolme Glen Moray mitmel päeval kõrvuti maitsmine nõudis mõningast pingutust, kuna need kerge iseloomuga viskid ei olnud ükski minu maitsmismeelele kuigi sobivad. Esimene oli neist kolmest maitstust ehk veidi teistest parem, kuna kuigi noor, oli see neist kõige „viskisem“ ja just aroomis olnud veidi suitsune linnasus päästis seda suuresti. Kaks esimest oleks olnud ilmselt hoopis paremad, kui need poleks läbinud külmfiltreerimist ning olnud 43-46% kangusega. See oleks andnud neile ehk oluliselt enam iseloomu. Või ehk ka mitte.