Octomore 14.2 on linnaste turvastamise ja destilleerimise osas sarnane 14.1ga. Erinevad vaid küpsemiseks kasutatud vaadid. Kui 14.1 on üksnes küpsenud eks-burboon vaatides, siis Octomore 14.2 on neli aastat küpsenud eraldi Oloroso šerri (40%) ja Amarone punaveini (millest 16% esmatäite ja 44% teise täitekorra) vaatides ning seejärel kokkusegatult veel ühe aasta Pauillac veini vaatides. Seega tugevalt punaveini vaatide poole kaldu olev Octomore, mis ilmselt on ka viskis tunda. Maitstav on pärit 4cl näidispudelist.
Octomore 14.2, 57,7% nc, ncf
Aroom: esmalt kohe selge ja tugev punaveinisus. Ninatundelt siiski meeldivalt täidlane. Tasapisi lisanduvad nahk, kuivatatud aprikoos, karamell ning nende alt vaid justkui taustana turbasuitsusus. Pikemal klaasis seismisel rohkelt magus-hapukat marjasust, kuid õnneks ka rohkem turbasuitsusust - leiavad veidi paremini omavahelise kooskõla. Veega lahjendades intensiivsem ja veidi suitsusem. Veinine ürdisus, õnneks veidi ka sõnnikulisust, kuid kahjuks ka metalliseid noote. Alles tühjas klaasis on selge turbasuitsusus tunda ning see on selline metalline ja antiseptiline.
Maitse: karamell ja nahk, ohtralt punaseid magus-hapukaid marju – magusad viinamarjad, sõstrad, maasikad, vaarikad. Veidi sellist kleepjat veinisust, millele tuleb juurde soolasus, mis on selline sinihallitusjuustu laadne. Alles teises pooles tuleb selgemalt turbasuitsusus. Veider ja mitte just nüüd kuigi oodatud kooslus. Veega lahjendades muutub õhemaks ja isegi veel otsesemalt veinisemaks. Veidi nüüd ka sellist marjakastmes grillribi.
Lõpp: üsna pikk. Suitsused punased marjad, järelmekk üsna magus ja veidi isegi imal.
Hinnang: C+
Selgelt liigse veinisuse poolt ülehõivatud ja seeläbi minu jaoks ebaõnnestunud Octomore. Turbasuitsusus siin selgelt vähem esil kui 14.1 viskis ning see kipubki nii olema, et sama turbasuse määraga linnaste kasutamise juures on .2 alati maitsetelt oluliselt vähemturbasem kui sama seeria .1 Octomore.