Eile laupäeval
toimus esimene Tallinna Whiskyshow. Toimumiskohaks Hilton Tallinn Park Hotel.
Degustatsiooniala oli avatud 15:00-20:00 ning piletihinna (29€) eest oli
võimalik maitsa täitsa piisaval hulgal ja valikus viskisid. Valikus esindatud Šoti
viskivabrikuteks olid Aberfeldy, Ardbeg, Auchentoshan, Aultmore, Bowmore, Bruichladdich,
Bunnahabhain, Dalmore, Deanston, Glenfiddich, Glenlivet, Glenmorangie, Glen
Moray, Highland Park, Jura, Lagavulin, Laphroaig, Loch Lomond, Macallan, Strathisla,
Talisker, Tamnavulin (vist sai kõik nimetatud). Kõigilt nendelt olid esindatud
reeglina küll üksnes viskivabrikute (tavalisem ja kättesaadavam) põhisortiment,
mõningatel puhkudel kahjuks vaid üks toode. Tallinki vahendusel oli maitstavate
hulka toodud ka laevadel olev reisikaubanduse lettidele suunatud n.ö
põhiviskid. Täiesti puudu olid sõltumatute villijate viskid. Lisaks Šoti
linnaseviskidele oli võimalus maitsta mõningaid Šoti seguviskisid ning üksikuid
Iiri, Jaapani, India, Taiwani, Soome ja Ameerika viskisid. Lisaks toimusid
mõned viskitoad, mille toimumisaja ja sisu kohta oli küll informatsiooni raske
leida, kuid siiski õnnestus end neist kahele kirja panna ja neis ka osaleda.
Mida siis sai maitstud, mida kuulatud ja mis mulje üritus jättis?
Kõigepealt
degustatsioonialal maitstud viskid. Kuna enamus pakutavatest viskidest olid
varasemast juba vähem või rohkem tuttavad, siis otsustasin tunde järgi maitsta
mõningaid seni mitteproovituid. Püüdsin liikuda kergematest eks-burboon
vaatides küpsenud viskidest šerrisemate suunas ning lõpetasin ühe turbase
viskiga.
Glenfiddish „The
Original“, 40%
Tegemist on
piiratud koguses villitud (ja üsna kallihinnalise) Glenfiddich viskiga,
mis põhineb Hamish Robertson's 1963. aastal loodud Glenfiddich „Straight Malt“
retseptil. Kerge, veidi lilleline koos õrna pirniga. Siiski mitte kuigi
puuviljane, vaid pigem isegi tammine – kuiv tamm, vanill, muskaat. Maitses lisandub
värskete tsitruste koor (sidrun, greip) ja linnaste magusus. Järelmaitse keskmise
pikkusega, vanill ja kergelt rohune mõrusus. Tajutavalt noor ja üsna lihtne viski.
Hinne C
Glenlivet „Founder’s Reserve“, 40%
See on siis see kurikuulus Glenlivet 12-aastast asendama
toodud NAS viski, mis tekitas turule toomisel parajat meelepaha ja pettumust
viskiarmastajate seas. Paljude jaoks oli just Glenlivet 12-aastane see
turvaline, igal pool kättesaadav ja hinna-kvaliteedi suhtelt üks parimaid eks-burboon
vaadis küpsenud Speyside viskide esindajaid. Ise sai viimane Glenlivet 12-aastane ostetud kolm aastat tagasi Maxima poest 21€ hinnaga. Kasutasin siis
võimalust maitsta seda uut Glenliveti põhiviskit. Aroomilt ja maitselt väga kerge,
seda osalt kangusest ja teisalt maitsetest tulenevalt. Lahja tsitrus (sidrun,
apelsin), üsna palju vanilli, kergelt kreemine. Olemas täitsa Glenlivetile
omaseid pirne ja ananassi, kuid need on siiski vähesed ja too piisavalt
värskust. Tervikuna isegi üsna meeldiv, kuid lihtsakoeline ja äärmiselt vähenõudlik
viski. Kuid kui hind jääks alla 25€, siis suveõhtutel mekkimiseks sellisena täiesti
sobiv. Hinne C
Highland Park „Harald“,
40% nc
Kasutasin võimalust
ja maitsesin siis sel kuul varasemalt maitstud Warrior sarja viskidele „Svein“
ja „Einar“ loogiliselt järgnevat „Harald“ viskit. Harald Sinihamba nimelise viikingist
sõjapealiku auks on Highland Park kokku seganud 60% osas Ameerika tammest ja
40% osas Euroopa tammest valmistatud vaatides küpsenud viskid. Kuigi ka see
viski on vanuse märketa (NAS), jääb segus kasutatud viskide vanus umbes 13- ja
20-aasta vahele. Mis esmalt selgelt Svein ja Einar viskidest eristuv, on suurem
suitsusus ja mõõdukam šerrisus (veinisusena). Tundub märksa värskem ja
puuviljasem, millele lisandub kreemist pähklisust. See kreemisus on eriti
maitses meeldivalt esil koos aplesinise iirisega. Järelmaitse meeldivalt pikk
ja kuiv, kus pealmine tamme vanillisus. Märksa kompleksem ja oluliselt integreeritum
kui Svein või Einar. Hinne B
Strathisla 12 yo,
40%
Mõtlesin maitsta ka
uuemat lahjemat versiooni Strathisla 12-aastasest. Varasem roheline ilusa
disainiga pudel oli villitud 43% kangusena. See varasem versioon (2011 a villitud
ja Kaubamajast mõni aasta tagasi sooduspakkumise raames 24€ eest ostetud) on
ootamas kodus sügise poole avamist. Mida siis uuem mahaduunitud versioon endast
kujutab? Üsna kerge ja vähenõudlik (% ja maitsed), kuid siiski meeldivalt
puuviljane koos vanilli ja mõningase mesise lillelisusega nii aroomis kui
maitses. Šerrivaadid toovad apelsini ja vürtsikust ning veidi šokolaadi ja
rosinaid. Tundub kuidagi kunstlik, kuid samas tervikuna oma lihtsuses üsna
meeldiv ilma häirivate elementideta. Kui pakutaks, siis tagasi ei
lükkaks. Hinne C+
Deanston 10 yo „PX
Sherry Finish“, 57,5% nc, ncf
Siin siis esimene
šerrisematest viskidest. Bunnahabhain, Tobermory ja Deanston viskivabrikuid
omav Distell Group on muutunud viimasel aastal väga aktiivseks, tuues nendest
viskivabrikutest turule väga erinevates vaatides küpsenud ja järelküpsenud
viskisid. Ilmselt tajutakse turuseisu, kus pea iga turule jõudev vähegi
erilisem ja piiratumas koguses villitud viski haaratakse hinnast sõltumata müüki
tulemise järgselt lettidelt pea mõne päevaga – pilgutad korraks silma ja oledki
(soovitud) viskist ilma. Tegemist on siin 2016. aastal piiratud koguses (5160
pudelit) villitud Deanston viskiga, mis esimesed kaheksa aastat küpsenud
eks-burboon vaatides ja seejärel veel kaks aastat endistest Pedro Ximénez
vaatides. Esmalt üsna terav algus, siis maheneb. Segu vanillist, iirisest,
vürtsidest ja sukrusiirupisest magususest. Lisaks datlid, rosinad ja keskmiselt
tume šokolaad. Üsna meedliv ja hea šerrine Deanston, kuid siiski jääb tunne, et
PX magusus on viskile justkui peale istutatud, mis eriti järelmaitses muutub
kangusele vaatamata veidi imalaks. Ehk oleks aidanud peale kümmet aastat veel paar
aastat väheaktiivses vaadis küpsemist. Hinne B
Amrut „Intermediate
Sherry“, 57,1% nc, ncf
Whiskyshow’l avanes
soodus võimalus ka maitsta viskit, mida maailmas väga palju kiidetud. Paar
korda on endalgi juba kavas olnud seda India linnaseviskit osta, kuid seni olen
jäänud siiski ootele, sest hinnad algavad siiski selle viski puhul 60 eurost. Selle
viski teeb unikaalseks küpsemise skeem: esmalt burboon vaatides, siis šerri
vaatides ning lõpuks veelkord burboonvaatides. Ehk siis „vahepealne šerri“ ja justkui
burger – sai-liha-sai. Mis mulje siis tekkis? Kuiv šerri nii aroomis kui
maitses. Tume šokolaad, mustad kuivatatud ploomid, viigimarjad. Lisaks apelsini
(koorena, marmelaadina), pähklid, muud kuivatatud puuviljad ja vana nahk koos
mõningase kohviga. Kõige taustal liigub pidevalt ka burbooni vanill. Üsna piiripealne
viski, liigub kohati liigse magususe piirile, kuid jääb siiski selgelt seda
ületamata. Kiire kuumas kliimas küpsemine jätab siiski oma jälje (just see destillaadi
värskus on puudu), mis eristab seda selgelt headest Šoti šerrivaatides küpsenud
viskidest. Järelmaitse üsna pikk ja märkimisväärselt kuiv. Väga meeldiv siiski.
Hinne B+
Kavalan „Sherry Oak“,
46%, nc, ncf
Vastukaaluks
Indiale siis Taiwani šerrivaadis küpsenud Kavalan viski. Tegemist on neli kuni
kuus aastat esmatäite Oloroso šerrivaatides küpsenud viskiga. Magus-kuiv šerri,
magusam kui Amrut. Kuivatatud puuviljad, eriti rosinad, martsipan ja karamell,
röstitud pähklid, šokolaad. Nii aroom kui maitse selline üsna meeldiv magusa ja
kuiva kombinatsioon. Märkimisväärselt parem ja meeldivam kui varemmaitstud Kavalan
„Classic“ ja „Concertmaster“, mis olid ikka väga imalad. Hinne B
Laphroaig „Four Oak“,
40%
Nonii, uus vanusemärketa
Laphroaig siis jälle. Sedapuhku küpsenud neljas eri tüüpi vaadis: eks-burboon
vaadid, quarter-cask vaadid, uued Ameerika tammevaadid ja Euroopa tammest
valmistatud vaadid (hogsheads). Ehk siis suhteliselt sarnane varasematele
Laphroaig NAS viskidele. Viski on toodud reisikaubanduse lettidele asendamaks
eelkõige senist „QA“ viskit. Aroomilt üsna kerge turbasus, mis äratuntavalt küll
Laphroaig, kuid väga mahaduunitud olekus. Ehk siis ei ole ka justkui Laphroaig,
mis soovib olla „The most rishly flavoured of all Scotch whiskies“ (iga Laphroaig’i
pakendil olev tõdemus). Kui nii edasi (QA, Select ja nüüd Four Oak), siis
muutub see tõdemus juba tõsiselt küsitavaks. Aroomis ja maitses ohtralt vanilli
ja sellele lisaks magusat linnasust. Tammine. Veidi merelisust, vürtse ja
turbasust. Tekstuurilt väga õhuke ja maitsekoosluselt väga lihtsakoeline. Võiks
öelda, et selline „vaese mehe noor laphroaig“. Hinne C
Lisaks
degustatsioonialale sai siis osaletud kahes viskitoas. Esiteks enne HP „Harald“
maitsmist Macallani viskituba ja siis peale Kavalani maitsmist Bruichladdichi
viskituba.
Macallani viskituba
viis läbi David Francis, kes on reisikaubanduse Macallan ja Highland Park viskide
saadik. Teemaks oli „Oak & Whisky“ ja sellega kaasnevalt anti maitsta „Select
Oak“ ja „Whisky Maker’s Edition“ viskisid. Viskid olid mulle eelnevast tuttavad
ning neid kõrvuti maitstes oli küll tunda WME puhul enam täidlust ja šerrisust,
kuid suures plaanis olid need üsna sarnased. WME puhul domineeris siiski selline
kummaline hapukas-mõru mekk, mis magususega integreeritult ei jätnud just kuigi
head muljet. Francise ettekanne oli iseenesest meeldiv, humoorikas ja ladus,
mida oli huvitav jälgida, kuid kogu ettekande ajal jäi mulje, et aeg surub
peale ja ta ei teadnud justkui ka ise kaua talle aega on antud. Ekraanile
kuvatud slaidide kiire vahetus, siis nende edasi-tagasi vahetus ja viskide enda
kohta vähese informatsiooni andmine jättis sellise pooliku ettevalmistuse
tunde.
Bruichladdichi
viskituba oli kui teisest ooperist. Asjatundlik esitus, läbimõeldud tervik ja
loomulikult head viskid tegid sellest viskitoast minu jaoks kogu Whiskyshow
parima pala. Viskitoa läbiviijaks oli Joanne Brown, kes ei ole tavaline
viskivabriku saadik, vaid kes ise on pärit Islay saarelt ja elab praegugi Port
Charlotte külas ning kelle teadmised Bruichladdichi viskidest ja ja nende
valmistamisest on märkimisväärsed. Kogu viskituba kestis vist mälu järgi veidi
üle tunni. Slaididel ja kõnes käidi läbi kõik esmaoluline Bruichladdichi
viskivabrikut puudutav ning rahulikus tempos ja piisavate vahedega tutvustati
ja maitsti järjekorras Bruichladdich „The Classic Laddie“, Botanist džinn, Port
Charlotte „Scottish Barley“ ja lõpuks Octomore Edition 07.1 „Scottish Barley“ (208
ppm). Suurepärane esitlus (mida segas kohati auditooriumis olijate omavaheline
rääkimine) ja suurepäraselt maitsvad viskid (ja džinn). Mida muud saabki soovida!
Mis puudutab Octomore maitseid, siis ei hakka neid siin kirja panema, kuna olen
varunud maitsmiseks Octomore 07.1, 07.2 ja 07.3 ning lisaks uue Octomore
10-aastase, mida plaanin kõrvuti maitsmisele võtta sügise poole.
Mis üldmulje siis
kogu üritus jättis? Jättes välja maitsmisele toodud viskide valiku, siis kui kahe sõnaga öelda, siis meeldiv ja õnnestunud. Toimumiskoht oli
sobiv ja rahvahulk selline, mis jättis vajalikku liikumis- ja hingamisruumi. Ootasin
isegi veidi enam osalejaid, kuid kuna piletid olid välja müüdud, ju siis
korraldajad olid kalkuleerinud kindla numbriga. Tegelikult oleks võinud
rahulikult oma sada või enam inimest veel olla, kuna osalejate seas oli üsna
rohkelt naisi ning nagu silma jäi, ei hoolinud neist enamus viskidest ja seega
olid degustatsioonilaudade juures piisavalt ruumi. Naistega seotult väike
negatiivne märkus; mõni neist oli veidi liigselt parfüümi kasutanud. Seega tuli
viskide maitsmise puhul jälgida, kes kõrval satub olema. Kuna ilmselt oli üheks
ürituse osaks ka sigarid, siis vähemalt ruumi, kus toimusid viskitoad, tulvas
üsna ohtralt sigarisuitsu aroome. Iseenesest ei olnud see viskide maitsmist kuidagi
segav, kuid ehk võiks edaspidi jälgida nende paremat eraldatust.
