pühapäev, 21. mai 2017

TALLINN WHISKY SHOW 2017

Eile laupäeval toimus esimene Tallinna Whiskyshow. Toimumiskohaks Hilton Tallinn Park Hotel. Degustatsiooniala oli avatud 15:00-20:00 ning piletihinna (29€) eest oli võimalik maitsa täitsa piisaval hulgal ja valikus viskisid. Valikus esindatud Šoti viskivabrikuteks olid Aberfeldy, Ardbeg, Auchentoshan, Aultmore, Bowmore, Bruichladdich, Bunnahabhain, Dalmore, Deanston, Glenfiddich, Glenlivet, Glenmorangie, Glen Moray, Highland Park, Jura, Lagavulin, Laphroaig, Loch Lomond, Macallan, Strathisla, Talisker, Tamnavulin (vist sai kõik nimetatud). Kõigilt nendelt olid esindatud reeglina küll üksnes viskivabrikute (tavalisem ja kättesaadavam) põhisortiment, mõningatel puhkudel kahjuks vaid üks toode. Tallinki vahendusel oli maitstavate hulka toodud ka laevadel olev reisikaubanduse lettidele suunatud n.ö põhiviskid. Täiesti puudu olid sõltumatute villijate viskid. Lisaks Šoti linnaseviskidele oli võimalus maitsta mõningaid Šoti seguviskisid ning üksikuid Iiri, Jaapani, India, Taiwani, Soome ja Ameerika viskisid. Lisaks toimusid mõned viskitoad, mille toimumisaja ja sisu kohta oli küll informatsiooni raske leida, kuid siiski õnnestus end neist kahele kirja panna ja neis ka osaleda. Mida siis sai maitstud, mida kuulatud ja mis mulje üritus jättis?


Kõigepealt degustatsioonialal maitstud viskid. Kuna enamus pakutavatest viskidest olid varasemast juba vähem või rohkem tuttavad, siis otsustasin tunde järgi maitsta mõningaid seni mitteproovituid. Püüdsin liikuda kergematest eks-burboon vaatides küpsenud viskidest šerrisemate suunas ning lõpetasin ühe turbase viskiga.

Glenfiddish „The Original“, 40%
Tegemist on piiratud koguses villitud (ja üsna kallihinnalise) Glenfiddich viskiga, mis põhineb Hamish Robertson's 1963. aastal loodud Glenfiddich „Straight Malt“ retseptil. Kerge, veidi lilleline koos õrna pirniga. Siiski mitte kuigi puuviljane, vaid pigem isegi tammine – kuiv tamm, vanill, muskaat. Maitses lisandub värskete tsitruste koor (sidrun, greip) ja linnaste magusus. Järelmaitse keskmise pikkusega, vanill ja kergelt rohune mõrusus. Tajutavalt noor ja üsna lihtne viski. Hinne C

Glenlivet „Founder’s Reserve“, 40%
See on siis see kurikuulus Glenlivet 12-aastast asendama toodud NAS viski, mis tekitas turule toomisel parajat meelepaha ja pettumust viskiarmastajate seas. Paljude jaoks oli just Glenlivet 12-aastane see turvaline, igal pool kättesaadav ja hinna-kvaliteedi suhtelt üks parimaid eks-burboon vaadis küpsenud Speyside viskide esindajaid. Ise sai viimane Glenlivet 12-aastane ostetud kolm aastat tagasi Maxima poest 21€ hinnaga. Kasutasin siis võimalust maitsta seda uut Glenliveti põhiviskit. Aroomilt ja maitselt väga kerge, seda osalt kangusest ja teisalt maitsetest tulenevalt. Lahja tsitrus (sidrun, apelsin), üsna palju vanilli, kergelt kreemine. Olemas täitsa Glenlivetile omaseid pirne ja ananassi, kuid need on siiski vähesed ja too piisavalt värskust. Tervikuna isegi üsna meeldiv, kuid lihtsakoeline ja äärmiselt vähenõudlik viski. Kuid kui hind jääks alla 25€, siis suveõhtutel mekkimiseks sellisena täiesti sobiv. Hinne C

Highland Park „Harald“, 40% nc
Kasutasin võimalust ja maitsesin siis sel kuul varasemalt maitstud Warrior sarja viskidele „Svein“ ja „Einar“ loogiliselt järgnevat „Harald“ viskit. Harald Sinihamba nimelise viikingist sõjapealiku auks on Highland Park kokku seganud 60% osas Ameerika tammest ja 40% osas Euroopa tammest valmistatud vaatides küpsenud viskid. Kuigi ka see viski on vanuse märketa (NAS), jääb segus kasutatud viskide vanus umbes 13- ja 20-aasta vahele. Mis esmalt selgelt Svein ja Einar viskidest eristuv, on suurem suitsusus ja mõõdukam šerrisus (veinisusena). Tundub märksa värskem ja puuviljasem, millele lisandub kreemist pähklisust. See kreemisus on eriti maitses meeldivalt esil koos aplesinise iirisega. Järelmaitse meeldivalt pikk ja kuiv, kus pealmine tamme vanillisus. Märksa kompleksem ja oluliselt integreeritum kui Svein või Einar. Hinne B

Strathisla 12 yo, 40%
Mõtlesin maitsta ka uuemat lahjemat versiooni Strathisla 12-aastasest. Varasem roheline ilusa disainiga pudel oli villitud 43% kangusena. See varasem versioon (2011 a villitud ja Kaubamajast mõni aasta tagasi sooduspakkumise raames 24€ eest ostetud) on ootamas kodus sügise poole avamist. Mida siis uuem mahaduunitud versioon endast kujutab? Üsna kerge ja vähenõudlik (% ja maitsed), kuid siiski meeldivalt puuviljane koos vanilli ja mõningase mesise lillelisusega nii aroomis kui maitses. Šerrivaadid toovad apelsini ja vürtsikust ning veidi šokolaadi ja rosinaid. Tundub kuidagi kunstlik, kuid samas tervikuna oma lihtsuses üsna meeldiv ilma häirivate elementideta. Kui pakutaks, siis tagasi ei lükkaks. Hinne C+


Deanston 10 yo „PX Sherry Finish“, 57,5% nc, ncf
Siin siis esimene šerrisematest viskidest. Bunnahabhain, Tobermory ja Deanston viskivabrikuid omav Distell Group on muutunud viimasel aastal väga aktiivseks, tuues nendest viskivabrikutest turule väga erinevates vaatides küpsenud ja järelküpsenud viskisid. Ilmselt tajutakse turuseisu, kus pea iga turule jõudev vähegi erilisem ja piiratumas koguses villitud viski haaratakse hinnast sõltumata müüki tulemise järgselt lettidelt pea mõne päevaga – pilgutad korraks silma ja oledki (soovitud) viskist ilma. Tegemist on siin 2016. aastal piiratud koguses (5160 pudelit) villitud Deanston viskiga, mis esimesed kaheksa aastat küpsenud eks-burboon vaatides ja seejärel veel kaks aastat endistest Pedro Ximénez vaatides. Esmalt üsna terav algus, siis maheneb. Segu vanillist, iirisest, vürtsidest ja sukrusiirupisest magususest. Lisaks datlid, rosinad ja keskmiselt tume šokolaad. Üsna meedliv ja hea šerrine Deanston, kuid siiski jääb tunne, et PX magusus on viskile justkui peale istutatud, mis eriti järelmaitses muutub kangusele vaatamata veidi imalaks. Ehk oleks aidanud peale kümmet aastat veel paar aastat väheaktiivses vaadis küpsemist. Hinne B

Amrut „Intermediate Sherry“, 57,1% nc, ncf
Whiskyshow’l avanes soodus võimalus ka maitsta viskit, mida maailmas väga palju kiidetud. Paar korda on endalgi juba kavas olnud seda India linnaseviskit osta, kuid seni olen jäänud siiski ootele, sest hinnad algavad siiski selle viski puhul 60 eurost. Selle viski teeb unikaalseks küpsemise skeem: esmalt burboon vaatides, siis šerri vaatides ning lõpuks veelkord burboonvaatides. Ehk siis „vahepealne šerri“ ja justkui burger – sai-liha-sai. Mis mulje siis tekkis? Kuiv šerri nii aroomis kui maitses. Tume šokolaad, mustad kuivatatud ploomid, viigimarjad. Lisaks apelsini (koorena, marmelaadina), pähklid, muud kuivatatud puuviljad ja vana nahk koos mõningase kohviga. Kõige taustal liigub pidevalt ka burbooni vanill. Üsna piiripealne viski, liigub kohati liigse magususe piirile, kuid jääb siiski selgelt seda ületamata. Kiire kuumas kliimas küpsemine jätab siiski oma jälje (just see destillaadi värskus on puudu), mis eristab seda selgelt headest Šoti šerrivaatides küpsenud viskidest. Järelmaitse üsna pikk ja märkimisväärselt kuiv. Väga meeldiv siiski. Hinne B+

Kavalan „Sherry Oak“, 46%, nc, ncf
Vastukaaluks Indiale siis Taiwani šerrivaadis küpsenud Kavalan viski. Tegemist on neli kuni kuus aastat esmatäite Oloroso šerrivaatides küpsenud viskiga. Magus-kuiv šerri, magusam kui Amrut. Kuivatatud puuviljad, eriti rosinad, martsipan ja karamell, röstitud pähklid, šokolaad. Nii aroom kui maitse selline üsna meeldiv magusa ja kuiva kombinatsioon. Märkimisväärselt parem ja meeldivam kui varemmaitstud Kavalan „Classic“ ja „Concertmaster“, mis olid ikka väga imalad. Hinne B

Laphroaig „Four Oak“, 40%
Nonii, uus vanusemärketa Laphroaig siis jälle. Sedapuhku küpsenud neljas eri tüüpi vaadis: eks-burboon vaadid, quarter-cask vaadid, uued Ameerika tammevaadid ja Euroopa tammest valmistatud vaadid (hogsheads). Ehk siis suhteliselt sarnane varasematele Laphroaig NAS viskidele. Viski on toodud reisikaubanduse lettidele asendamaks eelkõige senist „QA“ viskit. Aroomilt üsna kerge turbasus, mis äratuntavalt küll Laphroaig, kuid väga mahaduunitud olekus. Ehk siis ei ole ka justkui Laphroaig, mis soovib olla „The most rishly flavoured of all Scotch whiskies“ (iga Laphroaig’i pakendil olev tõdemus). Kui nii edasi (QA, Select ja nüüd Four Oak), siis muutub see tõdemus juba tõsiselt küsitavaks. Aroomis ja maitses ohtralt vanilli ja sellele lisaks magusat linnasust. Tammine. Veidi merelisust, vürtse ja turbasust. Tekstuurilt väga õhuke ja maitsekoosluselt väga lihtsakoeline. Võiks öelda, et selline „vaese mehe noor laphroaig“. Hinne C

Lisaks degustatsioonialale sai siis osaletud kahes viskitoas. Esiteks enne HP „Harald“ maitsmist Macallani viskituba ja siis peale Kavalani maitsmist Bruichladdichi viskituba.


Macallani viskituba viis läbi David Francis, kes on reisikaubanduse Macallan ja Highland Park viskide saadik. Teemaks oli „Oak & Whisky“ ja sellega kaasnevalt anti maitsta „Select Oak“ ja „Whisky Maker’s Edition“ viskisid. Viskid olid mulle eelnevast tuttavad ning neid kõrvuti maitstes oli küll tunda WME puhul enam täidlust ja šerrisust, kuid suures plaanis olid need üsna sarnased. WME puhul domineeris siiski selline kummaline hapukas-mõru mekk, mis magususega integreeritult ei jätnud just kuigi head muljet. Francise ettekanne oli iseenesest meeldiv, humoorikas ja ladus, mida oli huvitav jälgida, kuid kogu ettekande ajal jäi mulje, et aeg surub peale ja ta ei teadnud justkui ka ise kaua talle aega on antud. Ekraanile kuvatud slaidide kiire vahetus, siis nende edasi-tagasi vahetus ja viskide enda kohta vähese informatsiooni andmine jättis sellise pooliku ettevalmistuse tunde.


Bruichladdichi viskituba oli kui teisest ooperist. Asjatundlik esitus, läbimõeldud tervik ja loomulikult head viskid tegid sellest viskitoast minu jaoks kogu Whiskyshow parima pala. Viskitoa läbiviijaks oli Joanne Brown, kes ei ole tavaline viskivabriku saadik, vaid kes ise on pärit Islay saarelt ja elab praegugi Port Charlotte külas ning kelle teadmised Bruichladdichi viskidest ja ja nende valmistamisest on märkimisväärsed. Kogu viskituba kestis vist mälu järgi veidi üle tunni. Slaididel ja kõnes käidi läbi kõik esmaoluline Bruichladdichi viskivabrikut puudutav ning rahulikus tempos ja piisavate vahedega tutvustati ja maitsti järjekorras Bruichladdich „The Classic Laddie“, Botanist džinn, Port Charlotte „Scottish Barley“ ja lõpuks Octomore Edition 07.1 „Scottish Barley“ (208 ppm). Suurepärane esitlus (mida segas kohati auditooriumis olijate omavaheline rääkimine) ja suurepäraselt maitsvad viskid (ja džinn). Mida muud saabki soovida! Mis puudutab Octomore maitseid, siis ei hakka neid siin kirja panema, kuna olen varunud maitsmiseks Octomore 07.1, 07.2 ja 07.3 ning lisaks uue Octomore 10-aastase, mida plaanin kõrvuti maitsmisele võtta sügise poole.


Mis üldmulje siis kogu üritus jättis? Jättes välja maitsmisele toodud viskide valiku, siis kui kahe sõnaga öelda, siis meeldiv ja õnnestunud. Toimumiskoht oli sobiv ja rahvahulk selline, mis jättis vajalikku liikumis- ja hingamisruumi. Ootasin isegi veidi enam osalejaid, kuid kuna piletid olid välja müüdud, ju siis korraldajad olid kalkuleerinud kindla numbriga. Tegelikult oleks võinud rahulikult oma sada või enam inimest veel olla, kuna osalejate seas oli üsna rohkelt naisi ning nagu silma jäi, ei hoolinud neist enamus viskidest ja seega olid degustatsioonilaudade juures piisavalt ruumi. Naistega seotult väike negatiivne märkus; mõni neist oli veidi liigselt parfüümi kasutanud. Seega tuli viskide maitsmise puhul jälgida, kes kõrval satub olema. Kuna ilmselt oli üheks ürituse osaks ka sigarid, siis vähemalt ruumi, kus toimusid viskitoad, tulvas üsna ohtralt sigarisuitsu aroome. Iseenesest ei olnud see viskide maitsmist kuidagi segav, kuid ehk võiks edaspidi jälgida nende paremat eraldatust.


Kui korraldajate või ehk Hiltoni aadressil (ei tea ju, kes hoolitses klaaside eest) kriitikat teha, siis osadel laudadel ja isegi viskitubade toimumisruumis jäid mõned lauad kasutatud klaasidest koristamata tunniks või enamaks. Mis kindlasti vajaks järgmisel korral (loodan et üritus saab regulaarseks ja kasvab järk-järgult maitsmiseks toodavate viskide osas suuremaks) paremini korraldada, on teavitus viskitubade ja üldse üritusel toimuva kohta. Praegu oli mul isiklikult täiesti juhus, et sattusin olema naise kõrval, kes viskitubadesse nimesid kirja pani. Nii sai siis kahest õnneks osa saada. Kuid selle kohta, kes neid läbi viib, mis nende teema on ja kus need toimuvad, oli üks suur teadmatus. Kuna ise ma viskiklubisse ei kuulu, siis jäi mulle ka teadmata ühes nurgas olnud silt „Viskiklubide ala“. Kas see oli mõeldud vaid nende klubide siseringi ürituseks või oleks saanud ka nende klubide tegemistega ja neisse kuuluvate inimestega tutvust tegema minna? Seega järgmisel korral võiks olla üks õhtujuht, kes toimuvat ohjab, teavitab ja suunab.