Jätkame Islay saare lainel ning loodetavasti purjetan sellel poole maini. Esiteks tulevad sel kuul maitsmisele Octomore 11 seeria linnaseviskid. Nende järel aga võtan ette teadmata pärtitolu Islay saare ühelinnaseviskid The Ileach, Scarabus ja Smokehead. Mais aga tulevad maitsmisele mõningad noored Caol Ila linnaseviskid.
Esiteks aga Bruichladdich viskivabriku üliturbane kahurvägi ehk loomulikult Octomore. Esimesena on klaasis Octomore 11.1, mis on destilleeritud 100% Šotimaal kasvanud ja 2013. aastal koristatud Concerto ja Propino odrasaagist, mille linnased turvastati 139,6 ppm tugevusel. Destilleerimine toimus 2014. aastal ning seejärel pandi toordestillaat küpsema Ameerika tammest valmistatud esimese täitekorra vaatidesse (varasemalt olid vaatides küpsenud Jim Beam, Heaven Hill ja Jack Daniels). Kokku villiti seda Octomore viskit 2020. aastal 30,000 pudelit. Maitstav on pärit 4cl näidispudelist.
Octomore 11.1 (5 yo, 2014/2020), 139,6 ppm, 59,4% nc, ncf
Aroom: suletud ja vähearomaatne algus, pigem kuiv ja üsna antiseptiline. Veidi ka piirituselist näpistust. Siis järk-järgult avanedes rohune, rohelised õunad ja sidrunikoor. Klaasis seistes muutub rikkalikumaks. Lisanduvad märg sammal, mineraalsus, õrnalt magusad ja kergelt turbasuitsused linnased ja ka sõnnikuline farmisus. Veega lahjendamine lisab vanilli, veidi linnasesuhkruid ja ohtralt värsket heinasust, mis muudavad aroomi märksa magusamaks ja meeldivalt sügavaks.
Maitse: kangust arvestades üsna kerge, puhas ja linnasesuhkruselt magus algus. Siis mineraalne, rohune-lilleline ja värske vahe teravus. Turbasus üsna nõrk ja pigem taustal ning see pole selline äratuntav Islay turbasus. Veega lahjendades tuleb ühelt poolt enam linnasesuhkurt ja vanilli, kuid teiselt poolt keskosas nüüd ingverine-tšilline tulisus, mis ääristatud pruuni suhkru magususega. Lisaks veel magus greip sinna otsa.
Lõpp: üsna pikk, värske ja puhas. Magusa ääristusega tugev antiseptiline turbasuitsusus, mis tuletab meelde, mis viskiga ikka tegu. Lisaks ka vanill ja kuivem tammeröst.
Hinnang: B+
Väga hea magusa tammevaadi ja turbasuse tasakaalu saavutanud Octomore, mis järgib seniste seeriate .1 joont. Ehk veidi ootamatult vähe turbasust, kuid see on siiski selgelt olemas ning järelmaitses eriti meeldetuletavalt esil. Vajab avanemiseks klaasi väljavalatult vähemalt 20 minutit seismist ja veidi ka veega lahjendamist.
Octomore 11 seeria toodi turule 2020 aasta sügisel. Seejuures sooviti .1 ja .3 viskidega anda võimalust võrrelda eri päritolu odra mõju lõppviski iseloomule. Erinevaks on 11 seeria puhul ka see, et .2 ei olnud pandeemiast tingitult suunatud reisikaubanduse lettidele vaid seda sai eelkõige soetada Bruichladdichi kodulehelt. Lisaks ei olnud seekord .4 viskit, vaid selle asemel villiti hoopis järjekorras neljas kümneaastane Octomore. Nüüd siis avaneb võimalus maitsta nendest kolm. Kuna 11.2 jääb minu poolt maitsmata, siis olgu toodud ka selle lühikirjeldus. Octomore 11.2 segati kokku kahest eri küpsemisega viskist, millest 1) 25% moodustas viski, mis küpses Euroopa tammest valmistatud endistes Bordeaux punaveini vaatides ja 2) 75% moodustas esmalt Ameerika tammest vaatides küpsenud viski, mis oli viidud järelküpsema Cabernet Sauvignon vaatidesse. Octomore 11. seeria moodustasid järgnevad viskid:
2020
- Octomore 11.1 (5 yo), 139,6 ppm, 59,4%
- Octomore 11.2 (5 yo), 139,6ppm, 58,6%
- Octomore 11.3 (5 yo), 194ppm, 61,7%
- Octomore 10 yo (4th edition), 208 ppm, 54,3%
