Avastasin hiljuti, et viimane Glenfiddich sai maitstud 2017. aastal ning lisaks pole n.ö korralikult maitsnud ega
blogi jaoks üldse postitust teinud maailmas ilmselt enim müüdavast Šoti
ühelinnaseviskist. Selleks on loomulikult Glenfiddich 12. Olen seda kunagi
mitmel korral proovinud, vist isegi tervikpudelina ostnud, kuid viimasel kümnel
aastal olen ma sellest mööda vaadanud. Häbi mulle, sest nii nagu allpool näha,
on tegemist ühe põhiviskiga, mida oleks hea vähemalt kord paari aasta jooksul
mekkida. Viski on kokku segatud peamiselt Ameerika tammest eks-burboon vaatides
ja lisaks ka eks-šerri vaatides (ehk
Euroopa tammest valmistatud) küpsenud viskidest. Maitstav on sedakorda pärit 5cl
minipudelist.
Glenfiddich 12 yo Our Signature Malt, 40,0%
Aroom: esmalt pigem vaoshoitud, kuid avaneb meeldivalt. Õled,
teravili ja vanill. Rohelised pirnid ja õunad, kuid päris puuviljaseks ei saa
aroomi lugeda, kuna tammisus hoiab seda vaos. Klaasis seistes kuivatatud
puuviljadega (hele rosin, aprikoos, ananass) keeks, mesi ja veidi iirist.
Maitse: esmalt kerge ja ümar linnasus, kuid siis muutub
üsnagi tammiseks. Eelkõige kaneel, kuid ka ingver ja vanill. Lisaks õunakoored,
röstitud metsapähkel. Katab suu päris hästi ning kuigi 40% kanguses, on selles
piisavalt võimu. Kindlasti ei ole see viski kerge ega õhuke.
Lõpp: keskmise pikkusega. Kergelt rohune linnasus, kuid
peaosas kasvavalt tammine ja mõrkjas.
Hinnang: C+