Otsustasin teha ühe
ringi peale Šoti seguviskidele ning seda suuresti Tallinnas saadaolevate
minipudelite abil. Kokku tuleb nädala jooksul viies osas maitsmisele 13 viskit.
Erilisi ootusi nendele ei sea ning maitsenaudinguid neilt loomulikult ei oota.
Kuid ootame ja siis maitsmise järgselt saab öelda, kas mõni neist ka selline,
mida võiks isegi täispudelina linnaseviskide kõrval vahelduseks ostukorvi
lisada.
Meeldetuletuseks –
seguviski (blended whisky, sageli kutsutud ka lihtsalt “blend“) on segu ühest
või mitmest ühelinnaseviskist (mille osakaal segus jääb siinmaitstavate viskide
puhul ilmselt 10-20% juurde) ja ühest või mitmest üheviljaviskist. Kui rääkida
Šoti seguviskidest (Blended Scotch Whisky), siis ei tasuks linnaseviskide
vaimustuse kõrval kunagi unustada seda, et kui poleks seguviskisid, poleks olemas
ilmselt ka suurt hulka linnaseviskisid ei villituna ega isegi üldse destilleerituna.
Nii nagu mitmete vähemtuntud ühelinnaseviskide tutvustuste juures olen
korduvalt märkinud, on pea kogu nende toodang suunatud seguviskidesse ning
ametlike linnaseviskidena neid kas pole üldse villitud või on selleks vaid üks
regulaarne toode või siis eriväljalaskena villitav pudel. Võrdluseks võib siin
tuua kahe omas klassis enimmüüvate viskid arvud. Maailmas müüdi 2016. aastal 213
miljonit pudelit Johnnie Walker ja 80 miljonit pudelit Ballantine’s viskit. Kahe
enam müüdava Šoti ühelinnaseviski arvud olid vastavalt 14,3 miljonit pudelit
Glenfiddich ja 12,8 miljonit pudelit Glenlivet viskit.
Kui pidada silmas
üksnes Šoti seguviskide turgu, siis on selge domineerija Johnnie Walker (turuosa
21,5%), kaugel maas teisel kohal Ballantine’s (7,8%), kolmandal Chivas Regal (5,5%)
ning siis tulevad Grant’s (5,4%), J&B (4,2%), Famous Grouse (3,7%), William
Peel (3,6%), William Lawson’s (3,5%), Dewar’s (3,2%) ning kümnes bränd Label 5
(2,7%). Oktoobris neist ka enamuse maitsmiseks võtan (v.a kaks williamit ja
juba kahe viski abil varem tutvustatud chivas). Maitsmist alustada olekski seega
õige ka johhniega, esmalt Red ja siis Black.
Johnnie Walker Red
Label, 40%
Aroom: kerge
suhkrune karamellisus, kuid domineerivaks on siiski tööstuslik etanool koos
kerge näpistusega ninas. Väga õhuke.
Maitse: suutundelt
esimesel mekkimisel üsnagi terav, kuid sisult õhuke. Teisel mekkimisel selline
tööstuslikku laadi õrnalt soolakas iiris. Tervikuna kunstlik ja kuidagi
keemiline.
Lõpp: lühike, ei
kanna kuigi kaua ega kaugele.
Hinnang: D
(seguviski)
Päris kõlbmatu see viski
siiski ei ole ning ilmselt võiks see isegi kokteilide segamiseks minna, kuigi
selle viski õhuke keskosa ei tule vist ka sellisena nendes kuidagi kasuks. Niisama
mekkimiseks sobimatu.
Johnnie Walker 12
yo Black Label, 40%
Aroom: siin on
juba tajutav mõningane sisu. Puuviljasus ja mõningane mesisus. Veidi ka
tammist kuivust. Piirituselisus õnneks puudub. Jääb samuti aga üsna õhukeseks.
Maitse: suutundelt
esmamekkimisel üllatavalt vesine, teisel mekkimisel siiski tuleb õrna
kreemisust. Maitsetest tunda soolakat suitsusust ning mingi kombo tammistest
vürtsidest, puuviljadest ja karamellist. Jääb samuti tervikuna nõrgaks ja õhukeseks.
Lõpp: üsna lühike
ja olematu, kui välja arvata selline kummaline kergelt aniisine mekk, mis püsib
üsna kaua.
Hinnang: C
(seguviski)