kolmapäev, 10. oktoober 2018

Seguviskid 1: Johnnie Walker x2

Otsustasin teha ühe ringi peale Šoti seguviskidele ning seda suuresti Tallinnas saadaolevate minipudelite abil. Kokku tuleb nädala jooksul viies osas maitsmisele 13 viskit. Erilisi ootusi nendele ei sea ning maitsenaudinguid neilt loomulikult ei oota. Kuid ootame ja siis maitsmise järgselt saab öelda, kas mõni neist ka selline, mida võiks isegi täispudelina linnaseviskide kõrval vahelduseks ostukorvi lisada.

Meeldetuletuseks – seguviski (blended whisky, sageli kutsutud ka lihtsalt “blend“) on segu ühest või mitmest ühelinnaseviskist (mille osakaal segus jääb siinmaitstavate viskide puhul ilmselt 10-20% juurde) ja ühest või mitmest üheviljaviskist. Kui rääkida Šoti seguviskidest (Blended Scotch Whisky), siis ei tasuks linnaseviskide vaimustuse kõrval kunagi unustada seda, et kui poleks seguviskisid, poleks olemas ilmselt ka suurt hulka linnaseviskisid ei villituna ega isegi üldse destilleerituna. Nii nagu mitmete vähemtuntud ühelinnaseviskide tutvustuste juures olen korduvalt märkinud, on pea kogu nende toodang suunatud seguviskidesse ning ametlike linnaseviskidena neid kas pole üldse villitud või on selleks vaid üks regulaarne toode või siis eriväljalaskena villitav pudel. Võrdluseks võib siin tuua kahe omas klassis enimmüüvate viskid arvud. Maailmas müüdi 2016. aastal 213 miljonit pudelit Johnnie Walker ja 80 miljonit pudelit Ballantine’s viskit. Kahe enam müüdava Šoti ühelinnaseviski arvud olid vastavalt 14,3 miljonit pudelit Glenfiddich ja 12,8 miljonit pudelit Glenlivet viskit.

Kui pidada silmas üksnes Šoti seguviskide turgu, siis on selge domineerija Johnnie Walker (turuosa 21,5%), kaugel maas teisel kohal Ballantine’s (7,8%), kolmandal Chivas Regal (5,5%) ning siis tulevad Grant’s (5,4%), J&B (4,2%), Famous Grouse (3,7%), William Peel (3,6%), William Lawson’s (3,5%), Dewar’s (3,2%) ning kümnes bränd Label 5 (2,7%). Oktoobris neist ka enamuse maitsmiseks võtan (v.a kaks williamit ja juba kahe viski abil varem tutvustatud chivas). Maitsmist alustada olekski seega õige ka johhniega, esmalt Red ja siis Black.


Johnnie Walker Red Label, 40%

Aroom: kerge suhkrune karamellisus, kuid domineerivaks on siiski tööstuslik etanool koos kerge näpistusega ninas. Väga õhuke.

Maitse: suutundelt esimesel mekkimisel üsnagi terav, kuid sisult õhuke. Teisel mekkimisel selline tööstuslikku laadi õrnalt soolakas iiris. Tervikuna kunstlik ja kuidagi keemiline.

Lõpp: lühike, ei kanna kuigi kaua ega kaugele.  

Hinnang: D (seguviski)

Päris kõlbmatu see viski siiski ei ole ning ilmselt võiks see isegi kokteilide segamiseks minna, kuigi selle viski õhuke keskosa ei tule vist ka sellisena nendes kuidagi kasuks. Niisama mekkimiseks sobimatu.

Johnnie Walker 12 yo Black Label, 40%

Aroom: siin on juba tajutav mõningane sisu. Puuviljasus ja mõningane mesisus. Veidi ka tammist kuivust. Piirituselisus õnneks puudub. Jääb samuti aga üsna õhukeseks.

Maitse: suutundelt esmamekkimisel üllatavalt vesine, teisel mekkimisel siiski tuleb õrna kreemisust. Maitsetest tunda soolakat suitsusust ning mingi kombo tammistest vürtsidest, puuviljadest ja karamellist. Jääb samuti tervikuna nõrgaks ja õhukeseks.

Lõpp: üsna lühike ja olematu, kui välja arvata selline kummaline kergelt aniisine mekk, mis püsib üsna kaua.

Hinnang: C (seguviski)

Veidi juba asisem viski, kuid jääb siiski samuti nõrgaks. Aniisi meki eest järelmaitses tulevad aga lisapunktid. Mõlemad on oluliselt nõrgemad, kui varasemalt tutvustatud Johnnie Walker Double Black ning jäävad selgelt alla ka Chivas Regal 12- ja 18-aastasele.