Campbeltown
on üks kuuest Šoti linnaseviski valmistamise piirkonnast ning ainus, mis
piirdub linnaga. Nimelt on 1609. aastal Archibald Campbell’ poolt rajatud
Campbeltown linn Kintyre poolsaare lõunatipus. Kuna suurema osa 20. sajandist
tegutses linnas vaid kaks viskivabrikut (Springbank ja Glen Scotia, mis mõlemad
olid ka lühemat või pikemat aega 1980- ja 90-ndatel seiskunud) sooviti
Campbeltown kui viskivalmistamise kokkuleppeline eraldi piirkond „kaardilt“
kustutada. Kolmanda viskivabriku (Glengyle) taasavamine 2004. aastal on siiski
jätnud Campbeltown’ eraldi piirkonnana alles.
Kunagi oli
Campbeltown aga Šotimaa „viski pealinn“, kus parimatel aegadel tegutses üle
kolmekümne viskivabriku (aastal 1837 tegutses 28 ametlikku viskivabrikut).
Põhjuse selleks lõi linna hea asukoht. Kintyre poolsaare tipp oli viski valmistamiseks
justkui loodud – viljakad põllud, mis andsid rohkelt otra, kohalik turvas, looduslik
sügav ja varjuline sadam (enamus transpordist kulges 18. ja 19. sajandil
veeteid pidi, mis oli odavaim ja kiireim viis kaupade transpordiks), kohalik söekaevandus,
lähedus ja seotus Iirimaa viskivalmistamise traditsioonile, lähedus janusele
Glasgow’le, hea kliima tänu Golfi hoovusele ning eraldatus võimukeskustest. Juba
18. sajandi lõpul oli viski valmistamine Campbeltown’ elanikele üheks
põhitegevuseks ning 19. sajandi viimase veerandi alguses tegeles linnas
paarkümmend litsentseeritud viskivabrikut. Seejärel algas aga allakäigu periood,
mille lõpul jäi linna tegutsema üksnes kaks destilleerimiskoda.
Campbeltown
viskivabrikutele sai saatuslikuks esiteks Šoti seguviskide tootjate eelistuste
muutus, teiseks Ameerika Ühendriikide keeluseadus ja kolmandaks 1920-ndate suur
majanduslangus. Sajandivahetusel hakati seguviskides eelistama kergemaid
Speyside linnaseviskisid ja Campbeltown’ raskemad ja jõulisemad õlised
linnaseviskid kaotasid ostjaid.
Ajutiseks päästjaks
osutus Ameerika turg, kuid sealne keeluseadus (1920-1933) andis lõpuks hoopis
teise valusa hoobi piirkonna viskitootjatele. Keeluseaduse ajal tegutsenud
illegaalsetes joomakohtades joojateni jõudnud Šoti viski oli eelnevalt nende kohtade
omanike poolt tugevalt lahjendatud. Ja lahjendamiseks sobisid just
tugevamamaitselised Campbeltown viskid. Neid sai lahjendada ilma nende maitset
kaotamata. Ja kuna juba varasemalt oli Campbeltown viskisid üle Atlandi veetud,
kasvas nende viskide järele nõudlus veelgi ja kiirelt. See tingis aga viski
tootmises kvaliteedi asemel rõhu asetamist kvantiteedile. Lisaks destillaadi
kvaliteedi langusele, langes ka kasutatud vaatide kvaliteet (ilmselt mittetõese
legendi järgi oli osa vaatidest koguni endised heeringatünnid).
Lisaks
kvaliteedi langusest tulenenud väiksemale nõudlusele Campbeltown’ piirkonna
viskide järele, tabas piirkonda veel sulgemiste laine. Kohalik söekaevandus suleti
1923, mis lõpetas odava kütuse hankimise võimaluse. Sellega seotult suleti 1930.
aastal ka raudtee, mis ei suutnud end üksnes reisijate veoga ülal pidada. Viskitootmisele
selles piirkonnas andis viimase hoobi Ameerika Ühendriikidest alanud suur
majanduslangus (1929-1933), millest ei jäänud puutumata ka Briti saared.
Majanduslangus mõjutas kõiki Šoti viskivabrikuid, kuid kui kriisi möödumisel
mujal viski tootmine konsolideeriti ja ratsionaliseeriti, siis eraldatud ja
tootmismahult väikesed Campbeltown’ viskivabrikud ei sobitunud lihtsalt enam
uude viskimaailma.
Eelneva
tulemusel lõpetas 1920-ndatel tegevuse 16 Campbeltown viskivabrikut. Alles jäid
vaid Springbank, (Glen) Scotia ja Rieclachan. Neist kaks esimest olid
majanduslanguse ajal suletud – Springbank aastatel 1926-1933 ja Scotia
1928-1933. Kui need kaks taasavasid oma tootmise, suleti Rieclachan 1934.
aastal. Nende kahe viskivabriku toel suutis Campbeltown (linnana!) püsida
siiski viskitootmise piirkonnana ning kui XX sajandi lõpus tekkis selles osas
ehk kahtlusi, siis Glengyle viskivabriku taasavamine 2004. aastal, kustutas
need. Nüüdseks tegutseb piirkonnas kolm linnaseviski destilleerimiskoda, mis
valmistavad kokku viit erinevat ühelinnaseviskit:
Springbank
(asutatud 1828) ja viskideks:
- Springbank
- Longrow (iseseisva viskivabrikuna tegutses 1824-1896)
- Hazelburn (iseseisva viskivabrikuna tegutses 1825-1925)
Glengyle
(asutatud 1872, töös olnud 1873-1925, taasavatud 2004) ja viskiks
- Kilkerran