ARDBEG Ten

Ardbeg ühelinnaseviskid omavad lausa kultuslikku järgijaskonda, kellest ühtede jaoks on Ardbeg üks parimaid turbaseid ühelinnaseviskisid ning teiste jaoks on iga uus turule tulev Ardbeg toode potentsiaalne investeerimisobjekt. Kui esimesed on pigem viskisõbrad, kes ostavad Ardbegi selle sisu pärast, ehk siis maitsmiseks, siis teised on, vähemalt oma arust, kavalad ärivaistuga investeerijad, kes suure tõenäosusega ei pruugi ostetud viskisid kunagi avada ega maitsta. Pigem soovivad nad osta iga uut piiratud koguses turule tulevat Ardbegi algse hinnaga võimalikult palju. Nende lootuseks on ostetud pudel juba paari kuu või aasta pärast suure vaheltkasuga oksjonil maha müüa.

Ehk on sellise olukorra tinginud ka omanikfirma (Glenmorangie Co.; LVMH) enda toimimine. Iga uut Ardbegi saadab tugev turunduslik kampaania, mis on küll alati väga nutikas ja huvitav, kuid loob iseenesest juba eelduslikult olukorra, kus turule tulevad uued tooted polegi justkui suunatud neile, kes oleks huvitatud sisust, vaid neile, kes on huvitatud uuest investeerimise objektist.

Olgu sellega kuidas on, kuid Ardbegi põhitooted – Ten (10-aastane), Uigeadail ja Corryvreckan, on tõeliselt head, kättesaadavad ja ka hinna poolest suhteliselt mõistlikud (kaks viimast NAS viskit küll mitte just kuigi odavad, 60+ eurot) tugevalt turbased ühelinnaseviskid. Vähemalt nendes on primaarne kvaliteetne sisu, mitte neid ümbritsev turundus. Ardbeg Ten on kindlasti see ühelinnaseviski, mis peaks olema iga linnaseviskidest lugupidava ostunimekirjas. Võib koguni öelda, et selle viski puhul on tegemist hinna-kvaliteedi suhtelt kõige kõrgemalt hinnatud ühelinnaseviskide (ja eriti turbaste) põhitootega. Kui Laphroaig võib maitsjaid pelutada oma meditsiinilise turbasuse ja Lagavulin oma raskepärase adruliselt turbase õlisusega, siis Ardbeg on küll tugevalt suitsune, kuid turvas on selles mereliselt sidruniline. Seega on Ardbeg Ten nende kolme Islay saare lõunapoolse kolme „turbavaala“ põhitoodetega võrreldes (Laphroaig 10 ja Quarter Cask ning Lagavulin 16) lihtsamini lähenetav. Maitstav Ardbeg „Ten“ on villitud aastal 2013.

 Ardbeg Ten (10 yo), 46% ncf, nc

Aroom: algus suhteliselt terav, kuid maheneb. Tugevalt suitsune ja üllatavalt magus. Tunda värsket rohusust, kookost, vaniljet ja puuviljakommide (ananass, sidrun, õun) hapukat magusust. Sidrun ja laim. Soolane merelisus.

Maitse: kordub aroomis leitu. Pehme turbane suitsusus, mis läheb üle magusaks. Turvas ei domineeri ega kata muid maitseid. Soolane ja taustal tumedamaid vürtsikaid noote. Magusust aitab värskendada ja tasakaalustada tsitruseline (sidrun) õlisus. Burboon vaadi vaniljet. Suhteliselt kuiv.

Lõpp: pikk, soolane. Kuivalt suitsune koos karamellise turbase magususega.

Hinnang: A

Ardbeg viskivabrik oli suletud aastatel 1981-1989 ja 1996-1997. Glenmorangie plc ostis viskivabriku 1997.a. ning nende poolt esimene Ardbeg Ten tuli turule aastal 2000. Kuna tootmises oli olnud suured tühikud, siis esimestel aastatel oli Ardbeg Ten koostisesse segatud viskisid, millest paljud olid küpsenud sageli palju rohkem kui kümme aastat. Praegune Ardbeg Ten versioon tuli turule aastal 2008, ligi kümme aastat pärast seda, kui Glenmorangie Co. viskivabriku omandas. Uus Ardbeg Ten oli seega viski, mis destilleeritud üksnes Glenmorangie Co. enda poolt.

Ise sai esimene Ardbeg Ten ostetud 2003.a Frankfurti lennujaamast (ülaloleval fotol parempoolne suurem liitrine pudel, mis oli villitud aastal 2002). Mäletamist mööda oli see värvilt praegu maitstud viskiga võrreldes, mis on suhteliselt hele (valge vein), selgelt tumedam ja maitselt jõulisem (sarnasem Laphroaig’le) ja kompleksem.