Wolfburn, samuti veel üsna noor viskivabrik (rajatud 2013), jõudis sel aastal ühe olulise vestapostini. Nimelt villiti 2023 esimene 10-aastane ühelinnaseviski. Selleks otsustati kokku segada teise täitekorra oloroso šerri vaatides (hogshead) küpsenud viskid. Ise oleks ehk pigem valinud esimeseks n.ö vanuse märkega pääsukeseks eks-burboon vaatides küpsenud. Aga mida mina Wolfburnist ikka tean või keda see arvamus huvitab? Maitstav on pärit 5cl näidispudelist.
Wolfburn 10 yo, 46,0% nc, ncf
Aroom: esmalt magus-hapukas šerrisus, kergelt pehkinud puit, veidi rosinaid. Siis on hoomatavad ahjuõunad kuivema karamellikastmega ning klaasis seistes enam ka tammist vanilli ja pähklisust.
Maitse: magus-hapukas šerrisus ka siin ning seda koos kuiva ja veidi mõrkja karamelliga. Veidi kesktumedat šokolaadi. Vürtsikus – muskaat, vanill ning tammist kirbust kasvavalt.
Lõpp: keskmise pikkusega. Tammisus jätkub koos lihtsa karamelli ja muskaadiga. Järelmekis ehk veidi piimašokolaadist magusust.
Hinnang: C+
Iseenesest ju üsna hea linnaseviski, kus kõik justkui korras, kuid samas on lõpptulemuseks ikkagi kuidagi üsna tavaline (see võiks olla mis tahes sellistes vaatides küpsenud Šoti mägismaa viski) ja pigem iseloomutu linnaseviski. Aroomist kuni järelmaitseni sirgjooneliselt kulgev „tasapaks” kooslus ning ka siinne šerrivaatide poolt antav mõjutus on selline, mis vähemalt mulle kuigi meelepärane ei ole. Sooviks proovida nüüd ka vähemalt sama vana, kuid esma- või taastäite eks-burboon vaatides küpsenud Wolfburni.
