Veebruari lõpetuseks veel üks mitteplaneeritud Speyside linnaseviski. Arvasin, et niipea GlenAllachie viskit maitsmiseks ei võta, kuid ühe tellimusega koos tuli 2cl mõõdus see kaasa. Ja miks mitte siis see ära maitsta. Tegemist on 11-aasta vanuse GlenAllachie linnaseviskiga, mis on esmalt umbes üheksa aastat küpsenud Ameerika tammest eks-burboon vaatides (barrels) ja seejärel järelviimistletud ruby port vaatides (pipes). Villiti see viski 2020. aastal. Varasemalt on maitstud 10-aastast portveini vaatides järelviimistletud GlenAllachie’t. Maitstav on pärit 2cl näidispudelist.
GlenAllachie 11 yo Port Wood Finish, 48,0% nc, ncf
Aroom: esmalt väga kuiv ja puidune, ei mingit puuviljasust ega marjasust. Tasapisi siiski tuleb lillelisus (äratuntavalt roosid) ja punased marjad. Lisaks küpsed ploomid ja keskmise tumedusega šokolaad. Paar tilka vett toob piimašokolaadi magususe ja vanilli.
Maitse: suutundelt ümar ja väga kreemine. Ploomid, vanill ja siis keskosast kasvavalt vürtsikas. Kaneel ja just marjane vürtsikus. Paar tilka vett kasvatavad olemasolevat kreemisust veelgi ja maitsetesse lisandub münt.
Lõpp: keskmise pikkusega. Veidi kirbuse poole kaldu marjasus, kuid meeldivalt kurku soojendav.
Hinnang: B
Mitte kuigi rikkalik, kuid kreemisus teeb selle GlenAllachie üsna meeldivaks. Algus ei saa vedama, kuid kui avaneb, siis pole selle linnaseviski juures millegi üle kurta. Igal juhul oluliselt parem kui 10-aastane portveini vaatides järelviimistletud GlenAllachie.