On põnev ja
nauditav, kui avada viskipudel, mis on villitud aastaid tagasi. Ehk on see
villitud destillaadist, mis sai vaati pandud aastal kui sa ise või su lapsed
sündisid? Ehk on see viski villitud samal aastal, mil lõpetasid kooli, ülikooli
või kohtasid oma elukaaslast? Tõenäoliselt on igal viskisõbral mõni selline oma
elu sündmustega seotud pudel kuskil kapis õiget avamishetke ootamas. Kuidas aga
tagada, et aastaid või aastakümneid seda õiget avamishetke oodanud viskipudel
säilitaks oma kvaliteedi ja pakuks oodatavat naudingut? Kuidas vältida
pettumust, mis tuleneb sellest, et see aastate eest kõrvale pandud viskipudel
on minetanud parimad nüansid või koguni riknenud?
Siit tuleb iga
viskisõbra dilemma: säilitada mõneks oluliseks hetkeks tulevikus või avada ning
nautida kohe. Ilmselt on alustajal viskisõbral pudelite hulk kodus suhteliselt
väike ning enamasti need avatakse ja tarbitakse üsna koheselt peale soetamist.
Samuti pole mõne viskipudeli säilitamine kodus probleemiks; selleks sobib vaba
koht kuskil riiulil või kapis. Viskiharrastuse jätkumisel saabub ilmselt varem
või hiljem see hetk, mil on kogunenud mõned viskipudelid, mida soovitakse
säilitada pikemat aega ning samal ajal on kasvanud ka viskipudelite arv, mis
ootavad avamist või mis on pandud kõrvale pikemaks hoiustamiseks. Ilmselt on
süvenenud teadmiste ja maitseeelistuste väljakujunemise käigus tekkinud huvi
just teatud viskivabrikute toodangu vastu. Seega tõusetub ühel hetkel uus
dilemma: kas kollektsioneerida või mitte ning kui kollektsioneerida, siis mis
eesmärgil, kui kaua ning kuidas neid kollektsiooni kuuluvaid pudeleid
säilitada.
Kollektsioneerimine
Nii nagu ei saa
kellelegi ettekirjutusi teha, kuidas ta oma viskit naudib (lahjendamata, veega,
jääga või kokteilidesse segatuna) ei ole ka õiget või valet eesmärki või viisi
oma viskikollektsiooni kokkupanemiseks. Koguda võib ühe viskivabriku viskisid,
ühe aastakäigu viskisid, ühe kindla piirkonna viskisid, üht sorti viskisid,
limiteeritud või mingi sündmuse puhuks villitud viskisid jne.
Kollektsioneerijad võib aga jagada laias plaanis kolmeks: investeerijad,
eksponeerijad ja tarbijad. Kui esimesed soovivad soetatud viskide pealt
tulevikus kasumit teenida ja teised oma kogusse varutud viskisid ilusti
väljapandult eksponeerida, siis kolmandad ostavad viskisid eelkõige
maitsmiseks. Loomulikult võivad need kolm eesmärki olla ühendatud.
Kuigi viskide
kollektsioneerijaid on erinevaid, saab ilmselt õnnelikumaks viskikogujaks olla
see inimene, kes juhindub oma maitse eelistustest. On ju sel juhul võimalik igal
hetkel kollektsiooni kuuluv viski avada ning suure tõenäolisusega sellest ka
maitsenauding saada. Viskid on lõppkokkuvõttes ju mõeldud ikka eelkõige
avamiseks ja maitsmiseks.
Endal on
viskikollektsioon tekkinud n.ö loomulikul viisil. Ehk siis on lihtsalt ostetud
rohkem, kui on jõutud maitsmiseks avada. Loomulikult on aja jooksul välja
kujunenud mõned viskivabrikud, mille toodetud viskid meelepärasemad on ning
mida sellest lähtuvalt ka teadlikumalt ostetud. Nii on üheks selliseks kindlasti
Springbank, mille viskid, nii Springbank ise, kui ka Longrow ja Hazelburn, on
lihtsalt oma maitsete poolest sellised, mis mulle kõige meelepärasemad olnud.
Neid on siis sellest lähtuvalt tulevaste maitseelamuste saamiseks varutud kõige
enam.
Teiseks
viskivabrikuks, mille vastu lisaks maitsetele ka n.ö nostalgiline nõrkus, on
Balvenie. Selle viskivabriku viskid olid üldse ühed esimesed, mis mul jalad
nõrgaks võtsid ja tegelikult viskiarmastuse üldse tekitasid. Balvenie viskide
armastus sai alguse 1990ndate keskpaigas aastatel, mil Tallinna vanalinnas Pikal tänaval
tegutses Liviko pood, mille juurde kuulus ka maitsmistuba, kus 1-2 cl kaupa
uusi viskisid degusteerida sai. Töötades sel ajal samas Pikal tänaval, sai ikka
paar korda nädalas seda poodi külastatud ning seal need siis olid – Balvenie 12
yo DoubleWood ja nüüdseks hingusele läinud Balvenie 10 yo Founder’s Reserve.
Lisaks nende kahe
viskivabriku linnaseviskidele, on kappi kogutud tulevasteks aastateks teistest
veidi enam GlenDronach, Laphroaig, Lagavulin, Bruichladdich ja Bunnahabhain linnaseviskisid.
Muud kollektsioonis olevad viskid on ostetud eelkõige nende järeleproovitud või
oodatava headuse (ehk siis kindlustatud maitsenauding tulevikus) või erisuse
(proovida midagi uut või erilist) tõttu. Esimeste hulka kuuluvad kindlasti
mõned Arran, Glenfarclas, BenRiach ja Benromach viskid ning teiste hulka üksikpudelid
erinevatest viskivabrikutest. Mõned viskid on aga ostetud või kingitud juba
üsna pikka aega tagasi ning need on jäänud seni lihtsalt oma õiget avamishetke
ootama. Viimaste hulka kuuluvad pudelid, mis villitud 2000-2006 aasta vahel.
Need on ka teatavas mõttes ajaloolised pudelid, millega liitub teatav
nostalgia, kuna sellise disainiga neid viskisid enam tootmises ei ole. Samuti on
osad nendest pudelitest n.ö õnnelikult leitud viskid, mis sai soetatud
praeguseid hindu arvestades üsnagi odavalt. Arvestades ühe tõusvaid hindu nii
meil kui maailmas, on uute viskide soetamine oluliselt vähenenud, muutunud
hoolikamalt valikulisemaks ning teatud puhkudel on pigem otsustatud näidis- või
minipudeli kasuks.
Oluline on märkida,
et kõik kogutud viskid on mul mõeldud maitsmiseks. Seega saavad need kõik ühel
hetkel, mis tundub just selle viski maitsmiseks õige või sobiv, ka avatud. Miks
siis viskisid hoida? Rõõmust, et need on olemas ja maitsenaudingu ootusest, mis
saabub, kui need pudelid kord saavad avatud. Muidugi võib juhtuda ka see, et
võrreldes teadlikult säilitamiseks mõeldud viskidega, võivad n.ö juhuslikult
säilitatuks sattunud viskid toota ka väiksema või suurema pettumuse. Nii
tulebki näiteks järgnevas blogis tutvustamisele mõni aeg tagasi avatud kas
1999. või 2000. aastal villitud Bruichladdich 10-aastane, mis ei tekitanud just
erilist vaimustust.
Säilitamine
Kuidas aga
säilitada oma kollektsiooni kogunenud pudeleid? Veinigurmaaniga võrreldes on
viskisõbral selle probleemi lahendamine õnneks oluliselt lihtsam. Viskide
kvaliteedi tagamiseks nende pikaaegsel säilitamisel on mõned lihtsad reeglid.
Reegel 1.
Viskipudelid tuleb säilitada püstiasendis (vertikaalselt). Linnaseviski
pudelitel on tavaliselt looduslikust korgist sulgur ning pikem kontakt kõrgema
kangusega alkoholiga võib lagundada korgi või sellest välja leotada soovimatuid
maitseid. Nõutav hoidmisviis tähendab ka seda, et viskipudelid ei nõua just
kuigi palju ruumi ning nende hoidmise jaoks on sobilik ka tavaline riiul või
kapp. Soovitav on siiski iga nelja või kuue kuu järel korgi niisutamiseks kõik
pudelid umbes kümneks sekundiks ümber pöörata.
Olen varasemates
postitustes mitu korda osutanud, et Tallinnas on Regalia poes paljud viskid (ja
ka konjakid, brändid) horisontaalselt. Seega kui osta sealt viski, mis
sellisena seisnud aasta või paar, võite saada riknenud toote.
Reegel 2. Viskipudelid
tuleb säilitada kindlasti otsese päikesevalguse eest kaitstult. Nii nagu
veinigi puhul on otsene päikesevalgus kõige suurema kahjustava toimega nii sisu
kvaliteedile (lihtsustab maitse) ja värvile (vähendab). Päikesevalgus kahjustab
lisaks sisule ka korki ja silti (tuhmub ja irdub). Seega tuleks ka viski
ostmisel seda tähele panna. Kui pudeli silt on tuhmunud ja viski nivoo
langenud, võib kahtlustada päikesevalguse kahjustavat mõju. Kui viski on tulnud
koos pakendiga, tasub seda hoida selles, kuna see aitab viskil püsida igasuguse
valguse eest kaitstuna. Viski säilib kõige paremini pimedas.
Reegel 3.
Viskipudeleid võib säilitada rahulikult toatemperatuuril (21 C),
kuid eelistatult võiks olla hoidmistemperatuur veidi alla selle (15-18 C). Seega on hoiustamiseks soovitav valida toas kõige jahedam koht. Võrreldes
veiniga talub viski iseenesest suhteliselt hästi temperatuuri äärmusi. Viski
kogeb ju juba vaatides küpsemise ajal erinevaid temperatuure (mõnest miinusest
kuni 30 C). Siiski tasuks pikemaaegseks säilitamiseks mõeldud
pudeleid sellise temperatuuri kõikumise eest kaitsta. Probleemseks võivad
osutuda lisaks väga suurtele temperatuuri kõikumistele ka liiga kuivad (kork
kuivab) või liiga niisked hoiutingimused (silt ja pakend riknevad). See aga pole
Eesti kliimas tõenäoliselt probleemiks. Kindlasti ei tasuks hoida viskipudeleid
küttekeha lähedal, köögis (eriti ahju kõrval või külmkapi peal olevas kapis)
või näiteks vannitoas (kui kellelgi juhtub selline jabur mõte pähe tulema).
Lisaks võib köögis hoitud viski aja jooksul võtta ligi toidutegemisel tekkinud
lõhnad.
Reegel 4. Avatud
viskipudel säilitab samuti oma sisu kvaliteedi üsna pika aja jooksul. Järgides
kolme ülaltoodud reeglit, võib tasapisi mekkides (kuni pooleldi täis olekuni)
viskipudel olla avatud paar aastat ilma oluliselt kvaliteeti kaotamata. Viski
kõrgem alkoholi sisaldus tapab kahjulikud bakterid ja vastustab oksüdeerumist.
Kuid kui viski kogus langeb järk-järgult pudelis allapoole, siis hakkab
suurenev õhu osakaal kiirendama viskis toimuvaid muutusi. Kahjulikumalt mõjub
tegelikult isegi sagedane avamine ja sulgemine, kuna siis ei ole pudelis olev
õhk konstantne vaid pidevas uuenemises.
Avatud pudelis oleva viski iseloom muutub! Kuid mis suunas? Seda ei saa kunagi ennustada. Mõne viski
puhul toimib see suurenev õhu juurdetulek positiivsena, mõne puhul aga
negatiivsena. Selge on aga see, et alla poole koguse jõudnud viski maitseb
erinevalt sellega võrreldes, kuidas see maitses näiteks mõned kuud tagasi just
avatuna. Kui on teada, et avatud pudelit ei jooda niipea tühjaks, tasub kohe
avamise järgselt kaela osast valada 5cl näidispudelisse ning kui viski on olnud
avatud pool aastat või kauem, avaneb võimalus võrdluseks. Kui pudelisse on
jäänud aga juba alla veerandi kogusest, tasub see tarbida lähinädalate jooksul.
Praktiline lahendus on ka järk-järgult dekanteerida viski väiksematesse
pudelitesse. Viskit ei tohiks hoida plastpudelis ega pikka aega ka karahvinis.
Reegel 5. Erinevalt veinist, viski ei küpse pudelis. Viski küpseb vaid kokkupuutel puiduga
(tammevaadis). Samas ei kaota korralikult hoitud (vt kolm esimest punkti) viski
midagi oma kvaliteedis. Viski on üsna stabiilne, ta ei parane ega ka rikne
korralikult kinnises pudelis aastakümnete jooksul. See teeb viskist juba
iseenesest potentsiaalselt hea kollektsioneerimise objekti. Siiski võib viski
pika aja jooksul ka korralikult hoitud avamata pudelis muutuda; räägitakse vana
pudeli efektist. Ilmselt võib aastakümnete möödudes mõningal määral läbi
loodusliku korgi õhku pudelisse pääseda ja seeläbi oksüdeerumise esile kutsuda.
Kokkuvõtteks võib väita, et
kui viski on suletud ning seda hoitakse 15-210 C vahel
päikesevalguse eest kaitstuna püstises asendis originaalses pakendis, ei tohiks
viski kahjustada saada ka 100 aastase hoidmise jooksul.