Aasta 2017 parimad

Mis sel aastal siis „kätte jäi“? Maitstud viskide variatiivsus oli sel aastal suur. Maitsmiseks sai teadlikult valitud mitmeid selliseid Šoti linnaseviskisid, mida varem polnud kordagi proovinud. Nende seas oli mõningaid huvitavaid ja meeldivaid leide, mida ka edaspidi meelsasti proovida võtaks. Kokkuvõtvalt tuleb siiski tõdeda, et mitte päris ilmaasjata ei ole mitmed linnaseviskid senimaani rambivalgusesse tõusnud või tõstetud. Nende iseloom ja kvaliteet jääb parimate viskidega võrreldes paraku vähemalt maitstud näidiste põhjal keskpäraseks. Sel aastal oli kahjuks ka mõningaid ilmseid pettumusi viskide osas, millelt oleks oodanud oluliselt integreeritumat ja täidlasemat kooslust. Aga aitab negatiivsest. Allpool on toodud kaksteist linnaseviskit, mis sel aastal kõige suurema naeratuse esile kutsusid (siia pole sel aastal arvatud viskifestivalidel maitstuid viskisid).

Kaksteist parimat maitstud linnaseviskit 2017. aastal alfabeetilises järjestuses:

BenRiach 18 yo Albariza, 46%

BenRiach 18 yo Latada, 46%

Deanston 20 yo Oloroso Casks, 55,3%

GlenDronach „Cask Strength“ Batch 6, 56,1%

Hazelburn 10 yo (14/331), 46%

Kilkerran 2004/2015 Single Cask (Marsala), 57,4%

Kilkerran 2006/2015 Single Cask (Calvados), 57,3%

Longrow (NAS) (16/264), 46%

Longrow 18 (2014 edition), 46%

Port Charlotte 2007/2016, CC:01, 57,8%

Springbank 10 yo (12/73), 46%

Tamdhu Batch Strength, Batch No: 002, 58,5%

GLENFARCLAS 2000/2015

Glenfarclas on üks neid väheseid Šoti viskivabrikuid, mis on suurkorporatsioonide väline ehk siis sõltumatu. Lisaks on Glenfarclas viskivabrik kuulunud 1865. aastast Grant’ide perekonna omandusse. See on võimaldanud viskit destilleerida, küpsetada ja villida nii nagu ise õigeks peetakse. Tulemuseks on olukord, kus viskiladudes küpsemas suur valik erinevatest aastakäikudest pärit viskisid. Parimaid vaate nendest hakati 2007. aastal villima Family Casks seerias. Lisaks on Glenfarclas tuntud selle poolest, et ta villib oma suuremate turgude jaoks regulaarselt piiratud koguses eripudeleid. Lähimateks sellisteks turgudeks on Holland ja Saksamaa, kuhu villitakse igal aastal mitmes seerias (nt Christmas Edition, Premium Edition) aastakäigu viskisid.

Ka siinmaitstav on üks sellistest. Suunatud on see peamiselt Saksamaa turule ja villitud Premium Edition seerias, kus reeglina on kokku segatud mitmes vaadis küpsenud viskid. Siinne viski on destilleeritud 2000. aastal, küpsenud 15 aastat Oloroso šerri vaatides ja villitud 19.08.2015. Siinne Glenfarclas jääb ka 2017. aasta viimaseks tutvustatavaks viskiks.

Glenfarclas 2000/2015 ’Premium Edition’, 46% ncf, nc

Aroom: kerge delikaatne šerri, küpsed ploomid, mesi, mõningane apelsin. Vanill ja veidi iirist kõige all. Magusa ja kuiva tasakaal üsna hea. Kompleksust lisab kerge vürtsikus (muskaat, kaneel). Vaid Glenfarclas oskab vist selliseid delikaatseid šerrivaadis küpsenud viskisid toota.

Maitse: algus samuti üsna kerge ja jällegi on ’delikaatne’ parimaks sõnaks kirjeldamaks maitse esimest poolt. Suutundelt meeldivalt ümar ja veidi õline. Kerge šerri, veidi mesist rosinate magusust. Veidi apelsini, ploomid ja siis maitse teises pooles tulevad vürtsid ja ürdid, mis toovad mõrususe, mis jätkub ka järelmaitses.

Lõpp: keskmiselt pikk ja meeldivalt suud kattev ning kurku soojendav. Mõrkjas magusus, millele lisandub veidi rohune järelmekk, mis suurendab kahjuks liigselt mõrudamat poolt.

Hinnang: B

Äratuntavalt Glenfarclas. Väga meeldiv, kuid mitte suurepärane. Minu jaoks ehk veidi liiga kerge kooslus. Ilmselt on siin kasutuses olnud teise ja kolmanda täitekorra šerri vaadid, mis on aga eelnevalt olnud tõenäoliselt kasutuses Glenfarclas viski küpsetamisel. Oma kerguses on tegemist üsna "ohtliku" viskiga, kuna seda oli liigagi kerge mekkida.

Glenfarclas viskidest ja muust selle juurde kuuluvast annavad informatiivse ja meeleoluka ülevaate kaks videot. Esinejaks on Glenfarclas viskivabriku omanike Grant'ide kuuendasse põlvkonda kuuluv George Grant, kelle esinemine Saksamaal toimunud viskimaitsmisel jäädvustati. Video esimene osa on saadaval siin ja teine siin. Soovitan valada klaasi mõõdukas kogus Glenfarclas’i ning neid videoid vaadata ja veel enam kuulata.

TOMATIN 18 yo

Siinne täiseale lähenev Tomatin on küpsenud esmalt umbes viisteist aastat traditsioonilistes vaatides (s.t ilmselt eks-burboon hogsheads) ja seejärel järelküpsenud esmatäite eks-šerri vaatides (butts) veel kaks-kolm aastat. Maitstav on pärit 6cl näidispudelist.

Tomatin 18 yo, 46% ncf, nc

Aroom: pigem kuiv, kui magus. Nahk. Üsna kinnine, õhuke ja vähearomaatne. Tasapisi avaneb mõningal määral. Ilmub šokolaad, paksemat laadi röstitud linnased (tume õlu), kuldsed rosinad, kuiv marjasus koos kerge vürtsikusega (kaneel, ingver). Vesi ei too erilist muutust, lisandub mesi ja enam rosinaid.

Maitse: mõõdukalt veinine. Küpsed vähemahlakad õunad. Mõrkjat vürtsikust veidi (kaneel, ingver), apelsinikoor, nelk ja šokolaad. Suutundelt kergelt kreemine. Linnaseline ja isegi selline leivane. Nii nagu aroomgi, pigem õhuke kui täidlane.

Lõpp: pikkuselt lühike kuni keskmine. Mõrkjas magus hapukas marjasus, linnaseline, kuiva järelmekiga.

Hinnang: C

Üsna lihtsakoeline kergelt maitstav linnaseviski, mis jääb pigem keskpäraseks. Olles maitsnud nüüd kolme erinevat Tomatin linnaseviskit kahe kuu jooksul võib kokkuvõttes liigitada selle mulle mittemeelepäraste viskide alla. Kindlasti ei kavatse ma Tomatin viskit osta täismõõdus pudelina ja ka uutele maitsmistele erilist kutset ei tunne.

TALISKER 2007/2017 „Distillers Edition“

Avanes hea võimalus maitsta taas „Distillers Edition“ sarjas villitavat Taliskeri. Varasemalt on maitstud 2001. ja 2005. aastal destilleeritud ja vastavalt siis 2012. ja 2015. aastal villituid. Nüüd siis aeg 2017. aastal villitud ja 2007. aastal destilleeritud amoroso vaatides järelküpsenud Taliskeri maitsmiseks. Varem on see Talisker mulle alati meelepärane olnud. Siinmaitstav on pärit 2,5cl näidispudelist, mis tuli kaasa selle aasta viimase viskiostuga. Ja kuna pühad ja aastalõpp lähenemas, siis on muidugi ka esimene päkapikk platsis.

Talisker „The Distillers Edition“ 2007/2017, TD-S: 5TF, 45,8%

Aroom: magusa põhjaga piprasus, turbasus üsna tugevalt ja püsivalt esil. Vanill ja veidi iirist all hiilimas. Klaasis seistes tuleb marjasust, kergelt magusaid puuvilju ja keskmiselt tumedat šokolaadi lisaks. Hästi integreeritud. Meeldiv. Peaks Taliskeri enam maitsmiseks võtma; reeglina on ikka tegemist väga hea linnaseviskiga.

Maitse: kergelt magus puuviljane, linnaseline ja vanilline algus, siis kasvab peale tuhane kuiv turvas, mõõdukalt pipart (mitte niivõrd musta ja ründavat, vaid pehmemat roosat) ja siis uuesti paksem turbane meeldiv laine. Täidlane ja rikkalik ning väga hästi tasakaalus viski. Vähene vesi ei tee head, toob piprasuse (sedakorda musta pipra) enam esiplaanile ja muudab suutunde oluliselt õhemaks.

Lõpp: üsna pikk. Mahe pipar, veidi tuhasust, siis kergelt magus turbasus, mis taandub tasapisi pikalt saatvaks kuivuseks.

Hinnang: B+

Endiselt väga hea Talisker. Võiks isegi öelda, et kindlapeale minek suhteliselt ebamääraste Talisker NAS viskide kõrval. Võrreldes varem maitstud „Distillers Edition“ Taliskeridega on siinne tajutavalt kuivem ja turbasem ning oluliselt vähem magus (veinine) – mulle on selline areng igati sobiv. Seega võiks, kuigi sarnase hinnangu juures, selleaastase Taliskeri neist kolmest maitstust selgelt esikohale tõsta.

Kaks vana riknenud burbooni

Siin tuleb väikese veidra vahepalana tutvustamisele poole sajandi eest destilleeritud burboonid, mis mõlemad pärit minipudelitest. Mõlemad on destilleeritud aasta-paar enne seda, kui mina siin ilmas päevavalgust nägin. Kuid vanust on siiski neil kahel burboonil vastavalt vaid neli ja kuus aastat. Need kaks minipudelit jõudsid minuni umbes seitse aastat tagasi lahe põhjakaldalt, kus need ühe soomlase kapist esile tulid. Kuna algne omanik ei soovinud nendega midagi peale hakata, siis nii nad minu abikaasa vahendusel minuni jõudsid. Need oli siiani selliste veidrustena ka mul tänaseni rahulikult kapis istunud, kuni mõtlesin need eile siis lõpuks ära proovida.

Kuigi mõlemad minipudelid olid ilusti suletud ja maksumärgidki alles (ühel oli kuivuse tõttu pool sellest siiski ära murdunud ja kaduma läinud) ning sildid oma algse teravuse säilitanud (seega võib oletada, et pudelid on püsinud pool sajandit päikesevalguse eest varjatuna), oli mul kindel veendumus, et nende sisu kuigi kõlbulik enam ei ole (ühel oli selgelt ka viski maht kahanenud). Ilmselt ei ole suutnud õhuke metallist keermekork õhu juurdepääsu takistada ning seetõttu oli oodata pigem riknenud sisu. Võtsin siiski julguse kokku ja nuusutasin ning isegi maitsesin neid veidi. Mis siis selgus?

Old Grand-Dad, Spring 1965 / Fall 1969, 86 proof (43%), 1/10 pint

Selgelt mitte enam viski. Aroomis väga domineerivaks vanad raamatud ja märg papp, lisaks puiduliim ja ehk veidi on selle kopituse alt tunda ebamäärast magusust. Ilmselt ka on kangus oluliselt madalam kui 43%. Maitse väga õhuke, liistunud ja tunda selles üksnes papine mekk. Selgelt joomiskõlbmatu. Suutunde järgi võiks kanguseks pakkuda vaid 20-25% juures. Ei julgenud alla neelata. Sisu läks otse klosetist alla. Kahetsesin, et üldse mekkisingi seda. See vanade raamatute ja papi lõhn/mekk saatis mind veel pool päeva. Vajas ohtralt vett ja korralikku Viskit, et seda suust maha loputada.

Seagram’s Benchmark 6 yo, 1964 / 1970, 86 proof (43%), 1/10 pint

No nii, siin on isegi mingid viskile omased aroomid veel säilinud. Esmalt siiski atsetoon koos lillelise odava parfüümiga. Veidi aja pärast soolakurk ja tilliga maitsestatud hapukurk. Veel oodates tuleb isegi karamelli ja vanilli magusust koos toore aprikoosiga. On tunda burbooni! Võiks isegi öelda, et siin on tegemist olnud suurema rukkisisaldusega burbooniga. Maitses on samuti viskit tunda. Esmalt veinine mekk, veidi vanilli ja siis kirbust. Siiski jääb suutundelt üsna õhukeseks. Ilmselt on ka siin kangus oluliselt langenud, kuid mitte siiski nii palju kui eelneva puhul. Siin saab rääkida isegi järelmaitsest, mis on üsna pehme kuid samas pigem kuiv. Seda viskit julgesin isegi väga väikese koguse alla neelata, kuid enamus läks sellestki viskist klosetist alla.

Avamine tasus end siiski ära. Esiteks sai kahest riknenud veidrusest kapis lahti. Teiseks sai maitsta viskisid, mis on oma kvaliteedi selgelt minetatud. Viimane annab nüüd võimaluse edaspidi maitstavates viskides selliseid aroome ja maitseid kohates vastavaid järeldusi teha.

BULLEIT RYE

Siinmaitstav Bulleit 95 Rye on Bulleit Bourbon paariline. Viskit iseloomustab väga suur rukkisisaldus. Nimelt on viski valmistamisel kasutatud meskiloendit (mashbill), mis koosneb 95% osas rukkist ja 5% osas odralinnastest. Kuigi Bulleit viski kuulub suurkorporatsioon Diageo omandusse, ei toodeta seda viskit Bulleit nimelises viskivabrikus, vaid see ostetakse sisse Lawrenceburg (Indiana) viskitehasest. Selline praktika on Ameerika viskimaastikule tüüpiline. Viskibrände on väga palju, kuid suur osa nende sisust ehk viskist endast, tuleb üsna väikesest arvust viskivabrikutest. Maitstav Bulleit Rye viski on villitud 2015. aastal ja on küpsemisealt ilmselt viie kuni seitsme aastane.

Bulleit Rye, 45%

Aroom: üsna jõuline. Vürtsid, eriti muskaat, vürtsisegu, hapendatud kurgid, till, fenkol. Selline soe magushapuka rukkileiva aroom kõige taustal.

Maitse: aroomiga võrreldes pigem mahe, magusapoolsem ja kerge. Alguses suutundelt õrn kreemisus, siis kasvavalt vürtsikas laine, mis katab suu üpriski meeldivalt. Teises pooles on enam vürtsisegu, muskaati, nelki ja kaneeli mõrusust.

Lõpp: keskmise pikkusega, magus ja vürtsid heas tasakaalus. Järelmekis veidi mõrudamapoolsem rukkileib.

Kuna ma polnud enne sel sügisel maitstud Hudson Manhattan Rye viskit rukkiviskisid üldse maitsnud, siis võib nüüd peale kaht viskit isegi leida sellele viskitüübile omaseid sarnaseid maitseid. Nendeks on till ja fenkol koos magus-mõru vürtsikusega. Neid kaht võrreldes saab tõdeda, et rukkiviski on ka niisama mekkimiseks isegi sobiv, kuid ilmselt on nad pigem siiski kokteilidesse kasutamiseks mõeldud. Kahjuks ise ma kokteile ei tarbi ning ei oska selle kohta midagi mõistlikumat lisada. 

Kokkuvõtteks võib aga öelda, et rukkiviski pole mitte sugugi viimane valik linnaseviskide maitsmisele vahelduse toomisel.

DEANSTON 20 yo Oloroso Casks

Siinmaitstav 20-aastane Deanston toodi piiratud koguses (u 8000-9000 pudelit) turule 2015. aasta sügisel. Viski on küpsenud täisaja eks-oloroso šerri vaatides. Maitstav on pärit 6cl näidispudelist.

Deanston 20 yo Oloroso Casks, 55,3% ncf, nc

Aroom: šerri, kuid mitte pealetükkivalt. Nahkne, sultana rosinad, rosinad šokolaadis, rosinad šerris leotatuna – ehk siis ohtralt rosinaid, mis kõik on pigem kuivad kui magusad. Lisaks veidi kuivatatud musti ploome. Kangus pole alkoholi mõttes tajutav. Klaasis seistes tuleb tasapisi enam magusust ja seda mesisuse ja vahukommide magususe näol. Magusus ei pääse õnneks domineerima, kuna seda hoiab oma haardes kuiv nahasus. Lisaks kuivem ja vähemagusam karamell, röstitud sai ja ka kerge kummisus, mis ei ole õnneks tugev ega häiriv.

Maitse: üsna terav ja veidi suud põletav algus (ehk siis vastab kangusele) ja ohtralt kuiva šerrit (vastab kasutatud vaatidele). Teravust annavad lisaks ka punased sõstrad ja vürtsid – muskaat, kaneel ja ingver. Veidi apelsinikoort keele servades. Sellele järgneb pehmem ja mõõdukalt magusam pool. Rosinad šokolaadis, kuivatatud mustad ploomid, tumedam šokolaad ja mesised puuviljad. Vee lisamine toob suutundesse pehmust, kuid samas lõhub tervikstruktuuri. Pigem ilma veeta.

Lõpp: üsna pikk ja kurku meeldivalt soojendav. Hea talveviski! Kerge glögisus koos šokolaadiga; röstitud pähklid. Kuivusele kalduv.

Hinnang: B+

Tugev sooritus! Heas tasakaalus rikkalik ja meeldiv linnaseviski. Selline ehe šerrivaadis küpsenud viski. Saavutatud on hea suhe magusa ja kuiva ning linnaste ja šerri vahel. Vett pigem mitte lisada vaid pigem juua kõrvale.

Selle viskiga on hea õnnitleda ka Soomet ja soomlasi omariikluse 100. aastapäeva puhul!

Sláinte!

DEANSTON 18 yo

Aeg taas Deanston linnaseviskiks. Eelmisel aastal maitstud 12-aastane oli mulle üsna meelepärane. Piisavalt täidlust ja mesist puuviljasust. Seekord võtan ette eakamad viskid – burboonvaatides küpsenud 18- ja oloroso šerri vaatides küpsenud 20-aastase. Siinmaitstav 18-aastane Deanston on esmalt küpsenud teise ja kolmanda täitekorra vaatides (hogsheads) ja seejärel saanud järelviimistluse esmatäite eks-burboon vaatides. Olles esmakordselt villitud 2015. aastal, on see nüüd saanud põhisortimendi osaks. Maitstav on pärit 6cl näidispudelist.

Deanston 18 yo, 46,3% ncf, nc

Aroom: linnaseline, küpsed õunad ja vanill. Domineerivaks tõuseb siiski värske mesi. Meega koos tuleb vahasus, mis annab meeldivat täidlust. Lisaks veidi ingverit, vürtse ja kuivatatud ürdid. Samuti on tunda augustikuist koduaia sõstrapõõsaste aroomi. Klaasis seistes tuleb juurde piimašokolaad ja magusad troopilised puuviljad (magus ananass, mango). Vähese vee lisamine tõstab enam esile värsket puuviljasust koos mõningase mentooliga.

Maitse: esmalt üsnagi pehme ja puuviljane, siis kasvav linnasus ja mesi, mis loovad koos meeldiva kreemise-vahase suutunde. Keskosas piprasust ja mõningad vürtsid tammevaadist. Viimasena kergelt võised kaeraküpsised. Meedliv tervik, kuid aroomi põhjal oleks oodanud veidi täidlasemaid maitseid. Vähese vee lisamine toob esile aniisi ja mentooli koos rohkem esiplaanile tulevate magusate ja värskete puuviljadega.

Lõpp: keskmiselt pikk. Magus vürtsikus koos mittehäiriva mõrususega, mis meenutab kuivatatud apelsini- ja sidrunikoori või siis koortega keedetud apelsini-sidruni marmelaadi. Tasapisi võtab kuivus järelmaitses võimust.

Hinnang: B

Tervikuna väga meeldiv Deanston ning kuigi hinnanguliselt annan sama hinde, mis 12-aastase puhul, on siinne kuus aastat vanem viski just aroomi osas oluliselt kompleksem.