esmaspäev, 9. detsember 2019

VSOP konjakid: osa 1

Alustan konjakite maitsmist nelja suurtootja Hennessy, Martell, Rémy Martin ja Courvoisier konjakitest. Nendele järgnevad Larsen, Camus, Maxime Trijol, Otard ja Renault konjakid. Nii nagu eelnevas postituses mainitud, on kõik siin ja ka järgnevas postituses tutvustatavad VSOP konjakid ning pärit minipudelitest. Maitsmisele sai kaasatud ka abikaasa, kelle maitsekirjeldused on samuti lisatud (M = mina; T = tema). Lisaks olgu rõhutatud, et maitsjaks on siin mitte konjaki ja selle maitsebuketi asjatundja, vaid linnaseviskide armastaja.


Hennessy VSOP Privilege, 40%

M: Aroomis ohtralt karamelliseeritud suhkrut, intensiivne ja ninna lõikav. Lisaks vanill. Suutundes teravust, eriti keele tipul ja suu äärtes. Tamm, piirituselisus. Keskosas pehmemat karamelli. Lõpp lühike. Järelmaitses metsapähkleid, karamelline-suhkrune. T: õrn magusus, karamelliseeritud suhkur. Maitse terav ja näpistav, alkohoolne.

Martell VSOP Aged in Red Barrels, 40%

M: Aroom suletud, vähearomaatne, kinnine. Kuivemapoolsem karamell, ehk veidi sidrunit äärtes tunda. Suutundelt üsna pehme, kergelt kreemine, kuid siis kirbemat sorti karamelliseeritud suhkur. Lõpp lühike. Järelmaitses kirbemat kreeka pähklit, samas ka pehme. T: pehme ja teravuseta nii aroomis kui maitses. Aroomis kergelt aasalillede lõhna. Võrreldes eelnevaga jätab allaneelates kurgus pehme tunde.

Rémy Martin VSOP (Fine Champagne), 40%

M: Aroomis tsitruseid, siirupis pirnid. Pehme ja ümar. Suutundelt samuti pehme. Maitses metsapähklid, vanill, veidi puuviljasust ja kerge tsitruselisus. Jääb ehk veidi lahjaks ja isegi vesiseks. Lõpp keskmise pikkusega. Järelmaitses kerge tsitrus, isegi münti ja ingverit, veidi ka piirituseline. T: vanillikaun ja -seemned, maitses õrnalt tunda kuivatatud aprikoosid. Maitse poolest sobib ilmselt ka mitte konjaki sõbrale.

Courvoisier VSOP, 40%

M: Aroomi osas selgelt eelnevaist eristuv. Siin on pealmiseks toffee, veidi iirist, kuivatatud aprikoosid, heledad rosinad. Suutundelt magus, pehme, ümar ja suud kattev. Maitsetest vanill, toffee. Lõpp keskmise pikkusega ja suud soojendav. Järelmaitses münti, pruun suhkur ning viimasena siiski ka karamellist kirbust. T: kuiv kreemine toffee, rosinad (eriti just vahetult paki avamise järgselt). Õrn tubakas või pigem suitsetajast tuppa jäänud lõhn.


Larsen VSOP, 40%

M: Üsna erilaadse ja isegi kummalise aroomiga. Vanill, iiris, mandel ja selgelt võine. Suutundelt ümar ja kreemine. Maitsetest vanill, või, želatiin, litšid. Lõpp lühike. Järelmaitse võine koos mandliga. T: pehme iiris, sulatatud või. Suutundelt  pehme.

Camus VSOP Elegance, 40%

M: Üsna suletud, vähearomaatne. Veidi lillelisust, delikaatne. Suutundelt pehme, kerge ja veidi selline liistunud. Väga õhuke. Maitsetest tunda kergelt tammisust, mandel. Pigem kuiv. Lõpp küll lühike, kuid üsna delikaatne ja lilleline. Siin pole üldse konjakitele tavapärast karamellist aroomi ega mekki. T: kergelt terav ja näpistav aroom. Lilleline nii aroomis kui maitses. Veidi õhulist puuviljasust - valge klaar.

Maxime Trijol VSOP, 40%

M: Samuti üsna suletud. Siis õun, õrn apelsin, vanill, mis muutuvad atsetooniseks. Veidi ka sellist kopituse laadset. Suutundelt kerge, kuid veidi piirituseline lillelisus. Vesine, papine. Lõpp lühike, kerge, vesine ja piiritusele omase mekiga. T: pehme, klaasi äärel õrn tsitrus ja lillelisus. Suutundelt kerge ja kurgus pehme.

Baron Otard VSOP, 40%

M: Jällegi üsna suletud aroomilt. Kerge metallisus, hele rosin, aprikoosid, lillelisus. Suutundelt väga kerge ja kreemine. Üsna delikaatne ja õhuke. Lõpp lühike, üsna vesine, mõningane delikaatne magusus. Ka siin pole sarnaselt Camus konjakile karamelliseeritud suhkrut. T: vastupidiselt minule on siin karamell ja teravus esile tõusvad. Järelmaitse üsna pikalt püsiv.

Renault VSOP Carte Noire, 40%

M: jällegi suletud ja selline liistunud aroom. Kerge metallisus karamellisel padjal. Suutundelt pehme ja õhuke. Maitsetest tunda vanilli, veidi piimašokolaadi ja mandleid. Lõpp lühike. Järelmaitses pruun suhkur. T: väheütlev, kerge ja vesine.

Omalt poolt saan öelda, et kui vaja oleks, siis neist üheksast VSOP konjakist ostaksin vaid Courvoisier’i. Vastuvõetav oli ka Remy Martin. Maitstuist ei meeldinud mulle kui linnaseviski sõbrale Hennessy oma ohtra karamelliseeritud suhkrususega ning Renault, Martell ja Maxime Trijol oma suletuse ja vesisusega. Otard ja Camus olid samuti üsna suletud, kuid neis oli siiski olemas midagi delikaatset. Larsen oli aga lihtsalt kummaliselt veidra aroomi ja mekiga.