kolmapäev, 25. jaanuar 2017

Robert Burns & Classic of Islay


John Odratera, vägimees,
sa otsekohe need,
kes kordki rüüpavad su verd,
kõik uljaspeadeks teed!

Sa mured mõtteist peletad
ja rõõmsam on maailm,
su mõjul laulab lese rind,
kel pisarates silm.

John Odratera terviseks
nüüd haarakem pokaal!
Ja olgu ikka uljaspäid
me vanal Šotimaal!

Robert Burnsi sünnipäeva auks maitsen noort Islay ühelinnaseviskit. Maitstav viski on villitud Saksa sõltumatu villija Jack Wieber poolt Šotimaal aastal 2015. Tegemist on Islay saare ühelinnaseviskiga, kuid sel puudub nii viski päritolu kui ka vanuse märge. Teadaolevalt on viski küpsenud eks-šerri vaatides, villitud vaadikangusega ja ilmselt on tegemist nooremapoolse viskiga. Maitstav on pärit 6cl näidispudelist.


Classic of Islay 2015, Jack Wiebers Whisky World, cask #320, 57,5% nc, ncf

Aroom: terav, kuiv ja ninna lõikav. Klaasis mõne aja seisnuna on võimalik tajuda veidi sellist kreemjalt nahkset turbasuitsusust, veidi šerrist lihasust, selgelt tunda turbasuitsused linnased (need on eriti selgelt ja pea ainsana tunda tühja klaasi paari tunni pärast nuusutades). Vajab vett. Teatav kuiv teravus säilib (selline äädikalisus), kuid enam on esil kuivatatud magusapoolseid puuvilju ja veidi ka šokolaadi koos röstitud soolaste maapähklitega. Tajutavalt noor ja tahumatu.

Maitse: üsna alkohoolne, terav ja põletav. Üsna toordestillaadi laadne. Esmamaitselt maguskuiv turbasus. Vajab klaasis seismist ja vett. Siis enam magus-haput punast tammist veinisust koos suitsuste linnaste ja grillkastmega. Algusosa suutundelt veidi kreemine, kergelt soolane turbasus, hapukas-piprane marjasus (maasikad ja vaarikad). Ei leia pidepunkti, veidi üht ja veidi teist. Isegi vee lisades jääb üsna teravaks. Mitte kuigi hästi integreeritud.

Lõpp: pigem lühike, vee lisamisel veidi kestvam. Jätkub selline üsna turbane marjasus, veidi tumeda šokolaadi mõrusust. Tervikuna jääb siiski pigem teravaks ja kuivaks.

Hinnang: B

Üsna noor ja väheintegreeritud viski, millel on huvitavaid aspekte, kuid tervikuks need ei ühine. Eri arvamuste kohaselt on siin tegemist noore Lagavulin viskiga, kuid kindel ei saa selles olla. Kui aroomi ja maitset Islay viskidega võrrelda, siis võib see üsna tõenäoliselt Lagavulin ka olla. Mis mulle seda viskit maitstes aga pigem meenus, polnud mitte niivõrd Lagavulin, vaid hoopis Johnnie Walker „Double Black“, kuid seda „steroididega“ ehk siis toorema ja jõulisemana.