Kilchoman külastas oma European Tour 2026 raames üleeile 24. veebruaril ka Tallinna. Kahetunnise tutvustuse raames, mida viisid läbi George Wills ja Emma McHarrie, oli võimalus osa saada viskivabriku tutvustamise ja huvitavate lugude kõrval ka kuue viski maitsmisest.
Esimesed kolm Kilchomani ehk n-ö põhisortimendi alustalad olid Machir Bay, Sanaig ja Batch Strength. Kui kaht esimest olin varem maitsnud ja ka blogis tutvustanud (Machir Bay 16.04.2015, Sanaig 24.10.2018), siis Batch Strength oli minu jaoks esmakordne kohtumine. Kõik need kolm on vanuselt üsna sarnased (u 5-6 aastat), kuid erinevate vaadi kombinatsioonidega; Machir Bay peamiselt burboon vaadid, Sanaig oloroso šerri hogshead vaadid ning Batch Strength on siis burboon ja oloroso vaatidele lisaks saanud mõjutusi Portugali punaveini vaatidest. Kõik need on meeldivad viskid, teatud noorus on tuntav, kuid tänu turbasuitsususele (kõigi puhul on linnaste turbasus 50ppm) on see piisavalt varjutatud. Endale oli vast neist Machir Bay meeldivaim, kuna esindab Kilchomani turbasuitsususe stiili kõige puhtamalt ja paremini.
Kolm viimasena maitstud Kilchomani on siis piiratumas koguses villitud. Esimene neist oli 2025 aasta Loch Gorm väljalase, mis sedakorda kandis ka vanuse märget 10. Üllatavalt oli see uus Loch Gorm tundelt üsna jõuetu ja 46% jättis üsna vesise elamuse. Jah teatav šerrine/puuviljane delikaatsus oli selles olemas, kuid ei olnud siin ei rikkalikku šerrisust ega ka jõulist suitsusust. Võrreldes varasemalt maitstud Loch Gorm viskidega oli see üsna erinev 2015 aastal villitust (blogis 16.03.2021), mis oli täidlaselt rikkalik nauding. Samas oli 2025 aasta viski lähedane 2020 aasta Loch Gorm viskiga (blogis 31.08.2020).
Viies Kilchoman oli 2025 villitud 100% Islay, mis esimest korda oli kokku pandud Oloroso šerri vaatides küpsenuist ja kandis vanuse märget 11-aastat (linnaste turvastatus siin 20ppm). See oli selgelt õhtu parim viski – delikaatne täidlus, kerge, kuid samas selge suitsusus ja kuivatatud puuviljade magusus, mida omakorda täiustasid tsitrused ja mereline soolasus; järelmaitse oli pikk ja vaikselt taanduv. Tuli ka meelde, et seda viskit on mul ka kodus 6cl näidisena olemas; seega võtan selle maitsmise millalgi veel ette.
Ja viimaseks Kilchoman viskiks oli 2026 Euroopa ringsõidu eriviski, mis on küpsenud täisaja (5 aastat) Mezcal vaatides (linnaste turvastatus 50ppm). Esimesena hakkas silma kohe viski väga hele värv, peaaegu läbipaistev. Aroomis esmalt selge Mezcal oma tüüpilise agaavi röstimise suitsususega. Väga värske, noor ja elav. Veidi oodates tuleb linnaste magusust ja ka Kilchomani suitsusus, mis hakkab veidi Mezcali suitsususega võitlema. Maitses esmalt magusus, kasvavalt kreemine ning soolase äärisega suitsusus. Soolasus kandub selgelt ka järelmaitsesse. Väga huvitav viski, kus selle napi maitsmise põhjal ehk Kilchomani siiski pigem vähe tunda. Kas 100% Mezcal vaat ikka on päris see õige tee Šoti linnaseviski küpsemiseks? Igal juhul huvitav viski.
Tervikuna on Kilchoman väga hea linnaseviski ja sellel tasub ikka silm peal hoida. Endal pole enam kahjuks ühtki täispudelit kollektsioonis, kuid näidistena on kaks 10cl ühevaadi Kilchomani (An T-Earrach sarjast) ja kaks 6cl näidist 2025 aasta 100% Islay sarjast. Sügise hakul võtan need kõik ehk maitsmiseks ette.