Igal aastal püüan võimalusel ikka soetada Octomore uue seeria näidised. Sedakorda sai siis soetatud 2024. aasta sügisel villitud Octomore 15. seeria kolm 2cl näidist.
Octomore 15.1 destilleeriti 2018. aastal Šotimaa mandriosas kasvanud Concerto odra 2017. aasta saagist. Selle viski jaoks kasutatud linnaste turvastamise tase on 108,2 ppm ja seee küpses viis aastat esmatäite eks-burboon vaatides ja uuesti söestatud endistes burboon vaatides.
Octomore 15.1, 59,1% nc, ncf
Aroom: meeldivalt magus turvastatud linnasus. Ninatundelt üsnagi paks ja soe. Vanill, linnasejahu. Veidi põlenud rohusust. Paari tilga veega kerge sõnnikulisus ja kreemine sidrun.
Maitse: esmatunnetuselt hästi tasakaalus vanilli, linnaste ja suitsususe kombinatsioon. Siiski järgneb kiirelt üsna teravalt lõikav sidrunimahl, toores tikker. Veega veidi lahjendades tõuseb esiplaanile tugev turbasus koos tugeva soolasusega, kus ka kerge metallisus. Veega lahjendades veidi meelepärasem.
Lõpp: keskmise pikkusega. Roheline – toores tikker, hapukas õun. Veidi selline tuhane suitsusus, mis kergelt kuivusele kalduv.
Hinnang: B
Octomore 15.2 destilleeriti samuti 2018. aastal ja seda samuti 2017. aasta saagist, kasutades 100% Šotimaa mandriosast pärit Concerto otra. Turvastamise määr samuti 108,2 ppm. Algne küpsemine on toimunud alguses teise täitekorra veini vaatides ja teise täitekorra eks-burboon vaatides ning 2023. aastal viidi nende kombinatsioon järelküpsemiseks esmatäite konjaki vaatidesse.
Octomore 15.2, 57,9% nc, ncf
Aroom: magusad grillitud puuviljad, grillitud magus paprika. Suitsusus ongi selline grilline, kus lisaks veidi rohupõlengu laadset suitsusust. Lisaks on hoomatav sügisene metsaalune kõdu, mis lisab meeldiva nüansi. Klaasis seistes kerge metallisus.
Maitse: huvitav mekk. Kirbust, piprasust omajagu, mis teeb suutundelt selle võrreldes .1-ga märksa teravamaks ja tundelt nooremaks. Roheline tomat, roheline paprika. Teises pooles metallise noodiga üsnagi tugev turbasus, kuid seda selgelt siiski nõrgemana kui .1 viskis. Veega lahjendamine midagi positiivsena juurde ei anna.
Lõpp: keskmise pikkusega. Üsna teravalt lõikav. Magus-mõrkjas paprika, turbasuitsune järelmekk.
Hinnang: B
Octomore 15.3 destilleeriti samuti 2018 ning seda Octomore farmis kasvanud 2017. aasta Concerto odra saagist. Turvastamise määr on siin koguni 307,2 ppm, mis on Octomore 8.3 (309,1 ppm) järel tugevuselt teine. Küpsemine on toimunud esmatäite eks-burboon ja Oloroso šerri (hogshead) vaatides.
Octomore 15.3, 61,3% nc, ncf
Aroom: esimene assotsiatsioon – tahiini, ehk selgelt seesamine. Lisaks magusama poolsed digestive küpsised. Magus-kuiv põhiaroom. Suitsusus koos metallise noodiga. Veidi sellist puidu kopitust, mis ilmselt osutus šerrivaatidele. Klaasis seistes paks ja magus tugev turbasuitsusus, millele lisandub taustalt tõusev sõnnikulisus ja mereadru. Kõrge kangus pole üldse tunda.
Maitse: magusalt ümar ja kreemine algus. Teine pool väga tugevalt turbasuitsune, millele lisandub karamelliseeritud apelsini nüansiga tume šokolaad. Üsna ekstreemne maitsetelt. Kõrge turbasuse määr on siin selgelt kohal ja tuntav. Vesi ei tee head, lihtsustab tuntavalt.
Lõpp: pikk. Turbasuitsusus jätkub väga pikalt, kuhu lisandub veidi metallisust ja üsna ohtralt mereadrulist soolasust.
Hinnang: B+
Tervikuna on need kolm Octomoret ehk veidi pettumust valmistavad, kuid siiski endiselt väga head kõik. Octomore 15.1 oli võrreldes varasemate .1 viskidega tundelt noorem, toorem ja sirgjoonelisemalt lihtsam. Octomore 15.2 nagu juba reeglina ikka .2 viskid, oli ka seekord kuidagi veider ja mulle mitte kuigi sümpaatne. Parim oli neist kolmest nagu ikka .3 viski, kuid sedakorda 15.3 ehk mitte nii hea kui varasemad Islay saarel kasvanud odrast valmistatud Octomored.
